Muinasjutt "Unes tantsija" (0)

Unes tantsija

Elas kord üks orvust neiu , Marlene , kelle suurimaks südamesooviks juba tillukesest tüdrukust peale oli saada tantsijaks. Tüdruku õnnetuseks oli ta aga lapsest peale olnud ratastoolis ning arstid polnud talle suuremat paranemislootust kunagi andnud, kuid tüdrukul oli kange iseloom ning ta oli kindel, et see ei ole veel kõik. Orbudekodus peeti teda rumalaks tüdrukuks, kes ei suuda endale reaalsust tunnistada. Igal ööl nägi Marlene unes, kuidas ta hõljus imekaunilt mööda tantsupõrandat justkui sulgkerge linnuke . Alati oli kohal ka juubeldav publik , mille iga liige Marlene õrnust ja graatsilisust ammulisui imetles.
Ühel ööl, kui neiu taaskord enda unenäos tantsu vihtus, märkas ta publiku seas ühte erilist noormeest, kellelt ta enam pilku ära ei saanud. Tal oli tunne, et on noormeest varem kohanud. Ärgateski oli Marlenel sees soe tunne ning tema mõtetes keerles vaid see salapärane noormees . Terve päeva istus tüdruk unistavalt akna ääres ja mõtles noormehele. Orbudekodu hooldaja käskis tal unistamise asemel midagi asjalikku teha. Hooldaja suhtumine tegi tüdruku kurvaks ning nii mõnigi kord oli tal tunne, et too lausa naudib tüdruku kurvastamist. Osalt seetõttu ta eelistaski öid päevadele, sest unenägudes ei saanud keegi talle haiget teha.
Viimaks oli käes järjekordne õhtu ning vaevalt oli Marlene silmad sulgenud kui ta taas tantsupõrandal balletti, moderntantsu ja kõiki teisi imelisi tantsukunste vihtus. Noormeeski oli kohal, nagu oodatud. Tüdruk jälgis teda pingsalt ning ka noormees vastas sooja pilguga. Marlene tundis, kuidas too pilk oleks justkui hüpnotiseeriv – nii soe, nii meeldiv ja tuttavlik.
Ühel hetkel astus noormees publiku seast välja ning seadis oma kindla, elegantse sammu Marlene poole. Jõudnud tüdrukuga kohati, vaatas noormees tüdrukule sügavale silma ning naeratas kõige imelisemal viisil, mida tüdruk kunagi näinud oli. Õrnalt võttis noormees kinni tüdruku paremast käest ning seejärel ka vasakust ning juhtis tüdruku tantsupõrandale. Peagi märkas Marlene, et tal oli seljas tema endiste lihtsate riiete asemel võrratu lendlev helesinine kleit, mis iga tema liigutust kaunil viisil järele matkides hetkeks õhku tõusis ning seejärel taas alla langes, justkui õrn esimene lumi, mis taevas nii vaikselt ja hääletult hõljub. Marlenel oli südames rõõm , kuid hinges kurbus, sest ta teadis, et see õhtu ei kesta igavesti ja peagi saabub hommik, mil peab naasma halli reaalsusesse.
Tants jõudis lõpule. Publik juubeldas rohkem kui tavaliselt, kuid Marlene ei pannud seda tähele, sest temal oli silmi vaid tema ees seisvale noormehele. „Mis su nimi on?“ küsis tüdrukult oma imetletavalt. Noormehe nägu muutus küsimuse peale kurvaks. „Ma palun, ära küsi, vaid nii saan sind aidata,“ vastas noormees mahedal häälel ning tõmbas käega õrnalt üle Marlene põse, järgides kõiki tema näokontuure. Tüdruk oli segaduses. Ta ei mõistnud, miks poiss nii ütles. Ta tahtis temalt veel midagi küsida, kuid juba tundis ta, kuidas unenägu taandub ning hommik ligi hiilib.
Ärgates tundus tüdrukule, et tema jalgadesse on tulnud uus jõud, kuid kuidas ta ka ei üritanud, nendele toetumisest ei tulnud midagi välja. Ometi oli neiu kindel, et tunneb jalgades mingit surinat ning kõik ei ole enam endine. Samal hetkel astus sisse hooldaja, kes tüdrukule kurjalt lausus : „Mis sa, rumal tüdruk, teed, sa ju tead, et sa ei hakka kunagi käima. Oled juba nõnda suur, et oleks aeg sellega leppida.“ Marlene aga ei tahtnud leppida, olenemata hooldaja rusuvast suhtumisest ei lasknud neiu pead norgu.
Kolmandal öölgi oli unenäos noormees ning Marlene taas lasi end mööda tantsupõrandat keerutada tundes end printsessina, kes oma printsi käte vahel liugleb. Too polnud oma võlu ja salapära kaotanud ka sel ööl. Esimesel võimalusel üritas Marlene poisiga taas juttu teha, kuid enne kui ta jõudis oma suu avada lausus noormees: „Ma tean, mida sa küsida soovid, Marlene.“ Tüdruk ei suutnud midagi vastata, jälgis teda vaid suurte kutsika silmadega ning ootas, mis sellele järgneb. „Ma ei saa sulle öelda, kes ma olen, võin vaid paluda , et sa tuleksid minuga.“ Marlene järgnes talle sõnagi lausumata.
Nad väljusid tantsusaalist läbi nikerdistega kaunistatud ukse ning järsku oli tüdruku ees orbudekodu, kus ta väiksest tüdrukutirtsust peale juba elanud oli. Nad kõndisid koos vaiksel sammul , peaaegu, et hõljudes, läbi orbudekodu koridoride ja ruumide, kuni jõudsid tuppa , kus Marlene igal ööl oma voodis neid magusaid unenägusid jälgis. Kaks tüdrukut, kes veel temaga koos seal toas elasid, magasid seal vaikselt oma und, tema voodi aga oli tühi.“Muidugi on see tühi,“ mõtles tüdruk, „mina olen ju siin, kuidas saakski teisiti.“
Noormees pöördus tüdruku poole ning lausus: „sul on aeg magama minna.“ Tüdruk ei tahtnud magama minna, ta tahtis temaga veel aega veeta, kuid ta ei suutnud ka vastu hakata. Noormees suudles õrnalt neiu laupa ning Marlene oli kindel, et tundis ta huulte soojust ja pehmust ka päriselt. „ Sulge oma silmad“ lausus poiss õrnalt. Neiu tegi nagu kästi. Ta küll ei teadnud , miks, aga teadis, et ei soovi enam kunagi orbudekodusse tagasi tulla. Peagi tundis ta, kuidas kehaliikmed raskeks muutusid. Enne uinumist kuulis tüdruk veel, kuidas noormees talle vaikselt kõrva sosistas: „sa tahtsid teada, kes ma olen, kuid sa ju tead, et olen su saatus.“ Sel hetkel neiu uinus.
Ärgates leidis Marlene ennast võõrast, kuid omamoodi kodusest toast . Tal oli see seljas see sama helesinine kleit, mida kandis noormehega tantsides. Midagi oli veel teisiti ning seekord oli ta veendunud, et ei kujuta seda ette. Vaikselt, põnevusest värisedes üritas ta oma varbaid liigutada. Rõõm, mida tüdruk tundis, nähes, et see toimib, oli sõnulseletamatu. Tüdruku põski katsid läbipaistvad soolapisarad, mis olid tingitud ülevoolavast rõõmust. Vaikselt hõljus tüdruk üle kauni toa põranda, sest nüüd sai ta seda ju päriselt teha. See polnud enam uni, ta teadis seda oma südames.
Äkki avanes toa uks ning sisse astus too salapärane noormees. Märgates seda jooksis tüdruk tema juurde ning küsis õnnest särades: „Kuidas sa seda tegid?“ „Seda ei teinud mina,“ vastas noormees, „sa tegid seda ise, oma tahtejõuga ja kuulates minu nõuandeid.“ „Kas ma nüüd tohin küsida, kes sa oled?“ küsis tüdruk entusiastlikult. „Aga kullakene, sa ju tead seda - ma olen su saatus ,“ lausus poiss lõbustatult ning suudles tüdrukut õrnalt huultele. Neiu oleks sel hetkel justkui kõigile oma küsimustele vastused saanud, tema hinges olid need olemas. Enne, kui tüdruk reageerida jõudis, laskus noormees juba ühele põlvele ning küsis: „Marlene, kas sa abielluksid minuga?“ „Loomulikult,“ vastas tüdruk heldinult.
Pulmad peeti linna kõige ilusamas kirikus ning kohal olid kõik nende lähedasemad sõbrad. Neid ei olnud palju, kuid see ei olnudki oluline. Need pulmad olid uhkeimad, mida maa kunagi näinud oli ning nende armastus sügavam kui ookeani sügavaim süvik. Marlene ja Andreas elasid õnnelikult oma elulõpuni või ehk oleks õigem öelda, et tantsisid. Ning kui nad veel surnud pole, siis teevad nad seda siiamaani.