Lühinovell/jutustus pealkirjaga Vari (0)

Vari
Rohkem kui sajand tagasi elas üks perekond. See kõik algas kui Endoora ema oli suremas. Enne kui ta suri, lamas ta kolm päeva teadvusetult. Arstid arvasid, et ta on koomas. Enne kui suri ärkas ta üles, vaatas toas ringi, nägi oma tütart Endoorat ja ütles talle tasasel häälel:
Minu kallis Endoora. Just nüüd ma oli taevas, inglid näitasid mulle kõike, mis mind ees ootab. Aga samuti nägin ma ka mis ootab sind. Mu vaene tütar, ükshaaval hakkad sa majast välja tassima kirste, ja nendes kirstudes on sinu lapsed, minu lapselapsed. Neid sõnu öeldes nuttis ta nagu ta pole ealesgi varem nutnud.
Endoora oli oma ema sõnadest jahmunud, ta ei teadnud kuidas reageerida: kas see kõik oli mõttetus, ainult uni mida ema nägi, või oli see ettekuulutus inimeselt kes just oli taevas? Hirm oma laste kaotamise ees oli suurem kui kahtlused.
“Ema” ütles Endoora “Ütle mulle mida ma peaksin tegema, kuidas ma saaks oma lapsi aidata, kas tõesti minu saatus on neid kanda kirikuaeda?” Endoora ema sulges silmas ja sosistas nõrknenud häälel:
“Ma ei tea, kui ma teaks , siis ma ütleks sulle.”
Siis ta avas oma silmad viimast korda ja sositas oma viimasel hingetõmbel:
“Kui ma teada saan... siis... ma annan sulle teada...sealt... mingitmoodi...”
Endoora ema maeti järgmisel päeval, kolme päeva pärast Endoora noorim tütar järges vanaemale hauda. Tugev ja terve tüdruk suri ootamatult. Ootamatult kõigile, peale Endoora. Kui ta leidis oma tütre ühel hommikul surnuna, teadis ta, et see oli tema surnud ema ettekuulutatud tragöödia algus. Veel üks tütar suri peale seda, siis Endoora poeg ja veel kaks last. Endoora naabrid hoidsid majast eemale, kartes et needus langeb ka neile. Peale veel ühe poja surma, peaaegu mittekeegi ei tulnud matustele ja Endoora käitus nagu ta ei oleks seda märganud. Tema abikaasa kartis , et ta võib hulluks minna.
Õhtul Endoora jooksis surnuaiale , mitte oma laste haudadele, vaid oma ema hauale.
Abikaasa leidis ta sealt hauda peksmast ja karjumast:
“Sa lubasid, et sa annad mulle teada kuidas sinu lapselapsi päästa. Sa lubasid!”
Endoora abikaasa ei teadnud ettekuulutusest midagi, ta oli sellel päeval tööl ja Endoora lubas oma emale, et ei räägi sellest kellelegi. Ta arvas , et leiab ta ühelt laste haudadelt, aga ta oli oma ema haual, kisendades mingi lubaduse kohta. Siis arvas ta, et Endoora on hulluks läinud.
Üks varajane hommik. Endoora koputab vana naise aknale . Vana naine küsib talt:
“Miks oled sa siin? Ma ei saa sind aidata.”
Endoora laskus siis põlvedele, nuttes ja anudes, et teda välja ei visataks, ja et teda aidataks, Kristuse nimel. Ta ütles, et tema surnud ema oli öelnud talle, et ta siia tuleks ja et ta tahab ainult ühte asja, päästa üheksast lapsest allesjäänud kolme elu. Vana naine ütles:
“Sa saad päästa oma lapsed kui sa müüd oma varju, aga see on patt ja ma ei saa sulle öelda kuidas seda teha. Nõustu sellega ja mine koju, ma ei saa sind sellega aidata, sest ma ei taha võtta endale seda pattu .Ma loodan et sa saad aru.”
Pärast mõnda minutit kuulis vana naine tagaaiast kisa. Tema naabril õnnestus Endoora peale nii vihaseks saada, et ta tahtis teda vikatiga lüüa.Pärast mõnda aega aitas vana naine Endoora tagasi jalule ja palus andestust ja ütles talle kuidas päästa lapsi:
“Mine laadale ja paku inimestele oma varju, ja ütle sellele kes tahab seda osta, hinnaks oma laste elud. Kui üks sinu lastest saab kolmekümne kolme aastaseks, siis sa lahkud sellest maailmast...”
Kui Endoora hüppas põlvilt üles, nõus andma oma laste eest enda elu , vana naine naeratas kibestunult ja ütles:
“Vot see on ema süda.Mida ma oskan öelda, sa oled tegemas suurepärast tegu ja sa ei taha mingit tasu ei inimestelt ega Jumalalt. Seetõttu ma premeerin sind, mitte küll mina ise, aga läbi oma tütre. Ma ei ole siis enam elus. Kui üks sinu lastest on saamas kolmkümmend kolm, otsi üles minu tütar ja ütle talle salasõna-võti, siis ta ei keeldu aitamast sind sinu patuga. Ja nüüd ürita see sõna meelde jätta.”
Palju aastaid hiljem Endoora läks vana naise tütre juurde ja ütles talle, mis oli temaga juhtunud.
Ta jooksis laadale kui tuul, aga kui ta sinna kohale jõudis oli ta segaduses ja hirmul. Endoora kogus ennast kokku ja läks ühe naise juurde.
“Ega sa ei taha minu varju osta?”:küsis Endoora väga vaiksel häälel.
Naine vaatas Endoorat nagu oleks ta hull ja arust ära. Endoora hakkas inimestele lähenema ja pakkus neile oma varju. Keegi ei vastanud talle karmilt, mõned andisd talle raha ja üks naine andis saiakese. Kõik tundsid segasele naisele kaasa - inimesed olid siis palju kenamad.
Endoora läks läbi terve laada ja ei leidnud kedagi kes oleks tema varjust huvitatud. Ta istus nuttes aia äärde maha arvates et see ei toimi.
Ja siis ta kuulis:
“Kas sina oled see kes müüb enda varju?”
Enroora vaatas üles ja nägi meest, kes riietus riietesse, mis ei olnud pärit sellest ajast. Tema riided olid tehtud materjalist mida Endoora ei olnud eales varem näinud. Riiete värvus oli must, kuid mingi ebatavalise särelusega. Ta kandis torukübarat ja tal oli mao sarnane kepp. Mao peal olid väga elutruud silmad. Endoora mõtles, mida ta hetkel nägi.
Mees kummardus ettepoole ja tundus nagu tal ei oleks selgroogu. Nende näod olid nii lähestikku, et need peaaegu puutusid kokku. Kui Endoora vaatas talle silma, nägi ta kõike mis toimus ümberringi. Oli justkui keegi ei märkaks tema seltsilist, kuigi selle riideid oli raske mitte märgata. Kuid keegi ei pööranud neile tähelepanu.
“Ma ütlesin, et kas sina oled see kes müüb oma varju?”: küsis võõras vaikselt tõusval toonil.
“Mina”: sosistas Endoora.
“Ja mida sa selle eest tahad ?”: küsis võõras mees.
Endoora kogus ennast kokku ja vastas kindlalt:
“Ma tahan et mu lapsed elaksid .”
“Nõus!”: ütles võõras lühidalt, ja enne kui ta haihtus nägi Endoora tema pupille mõned korrad laienemas ja kitsenemas. Viimane asi mida ta märkas olid tema hämmastavalt pikad küüned.
Mees imelikes riietes kadus . Hetkeks tundis Endoora läbistavat valu, justkui tema hing oleks temast välja võetud, siis valu lahkus tema kehast, aga nüüd oli tal südames imelik tunne, tunne mis meil on enne kui midagi halba hakkab juhtuma.
Endoora ümber käis normaalne elu. Inimesed kauplesid, pakkusid oma kaupu, muusika mängis valjult. Endoora tõusis püsti, vaatas ringi, mõtles sekundi ja läks läheduses seisva naise juurde. Endoora küsis mida ta arvas härrasmehest imelikes riietes, aga naise näo ilmest taipas Endoora et seal ei olnud mitte mingit härrasmeest või siis nägi teda ainult tema.
Kui Endoora tagasi külla jõudis, kartis ta majja siseneda . Mõte ühe lapse surmast, kui ta eemal oli, hirmutas teda. Aga õnneks olid lapsed turvaliselt kodus. Endoora ja tema abikaasa ei pidanud enam iialgi kirikuaeda kirstusid tassima.
Palju aega läks mööda. Aasta enne Endoora poja saamist kolmekümne kolme aastaseks nägi ta und. Kaks naist tulid majja. Üks oli tema surnud ema ja teine oli vana naine kes aitas Endoorat. Nad keeldusid istumast, sest nad tulid ainult ütlema, et aeg mil ta peab sellest maailmast lahkuma on lähedal, ja et kui ta tahab elada, peab ta minema vana naise tütre juurde ja ütlema talle salasõna
Endoora läks vana naise tütre juurde ja rääkis talle sama lugu mida mina räägisin teile.