Kersti Merilaas (11)

GÜMNAASIUM
KERSTI MERILAASI ELU JA LOOMING
Referaat
Juhendaja :
Koostja:
2007
SISUKORD
Lisa 2 13
SISSEJUHATUS
Igal ajastul on olnud Eestis palju silmapaistvaid kirjanikke ja luuletajaid. Mõned neist on vähem silmapaistvamad, teiste teosed on jälle väga tuntud.
Kersti Merilaas on oma aja üks armastatumaid luuletajaid, näite- ja lastekirjanikke.
Ta on kirjutanud päris palju teoseid terve oma elu, kirjutamist alustas juba päris noorelt.
Järgnevas tahaksingi anda pisut põhjalikumat ülevaadet Kersti Merilaasi elust ja tema loomingutest.
I KERSTI MERILAASI ELU

Kersti Merilaasi lapsepõlv
Kersti Merilaas (sünd. Eugeenia Mooberg 24.11.1913–8.03.1986) sündis Narvas. Aastani 1917 elas ta Peterburis ja hiljem Väike-Maarja ümbruses.
Merilaasi ema Anna sünd. Kobbin ja isa Jaan Johannes Mooberg abiellusid Peterburis 17.mail 1907. Kooselu kestis vaevalt pool aastat. Jaan Mooberg, kes oli sündinud 1877, pärines Rakvere maakonnast Vao vallast . Peterpuris elatas ta end pagarina mitmesugustes artellides. „Pärast abiellumist ei pidanud enam kohta, nõnda et emal tuli teda oma napist teenijapalgast ülal pidada. Kooselu läks nurja.“ on Kersti öelnud.
Kersti õde Liidia sündis 31.märtsil 1916 Peterburis. Nad lahkusid Petrogradist 1917a. südatalvel. Merilaas oli siis just saanud nelja-aastaseks. Ta mäletas ikka veel seda halli suurlinna hallide kivimüüride vahel, halle lõputuid leivadabasid, halli silmisöövat tubakavingu, kurba läbilõikavat rongi vilet ja pimedat ööd. Nii mäletab ta tulekut Eestimaale.
Esialgu saadi peavari Äntu mõisale kuuluvasse metsamoonaka Valtri taresse. Ema käis seal ümbruskonnas metsades puid vedamas ja propse koorimas. Sealt tuli varsti lahkuda. Uueks eluasemeks sai Moora metsamoonakatare. Kahjuks aeg pole lapsepõlvekodu vastu armuline olnud. Moorbergide aegsest rehetarega hoonest pole enam midagi järel, tühjaks on jäänud hilisemgi elumaja, kinninaelutatud luukidega aknad ei ava valgusele teed ka südasuve keskpäeval
Kersti Merilaas õppis 1921-27 Kiltsi algkoolis, seejärel aasta Väike-Maarja gümnaasiumis ning kolm ja pool aastat Rakveres tütarlaste erakommertsgümnaasiumis, kust pahempoolsest õpilasringist osavõtu pärast 1932 välja heideti; keskkooli lõpetas samal aastal Tapal. Kirjaniku lapsepõlv on olnud rahutu ja kolimisrohke.
Õppimisega tüdruk ei pingutanud ja näis, et tal on pead rohkem kui püüdlikkust. Tundides oli ta hajameelsem kui temavanused lapsed tavaliselt. Merilaas ei naernud teiste tüdrukute kombel valjusti, naeris küll (või naeratas), kuid hääletult. Ta oli pigem tagasihoidlik.
1.2. Kersti Merilaasi kujunemine kirjanikuks
Kersti Merilaasi esimestel kooliaastatel puudus koolis raamatugogu, õpetaja jagas lastele isiklikke raamatuid. Merilaas hoidis neid väga ilusti ja talle meeldis neid kohutavalt lugeda. Hiljem austas Kersti koolis oma ajakirja, kus ilmusid ta esimesed luuletused. Ta on meenutanud kooliaega, kui tulid lugemikud, kampmannid ja nurmikud, mis talle kõik nii armsaks said.
Kerstile ei meeldinud halli elu ja väikesi inimesi kirjeldavad teosed, ei meeldinud „Ühe härja elulugu“ ja „Epp“, mida nad pidid koolis läbi võtma, ei meeldinud „Popi ja Huhuu “ ega „Vaeste-Patuste alev “, küll aga „ Tasuja “, „Mahtra sõda“ ja eriti „Libahunt“.
Kersti Merilaasi õde Liidia suri 12. veebruar 1927 kui oli vaid 11-aastane. Kerstile oli see suur hoop südamesse. „Õekese surm“, mis on kirjutatud 14-aastase tütarlapse püüdliku keerukusega, vormub esimeseks luuletuseks, mis näeb trükivalgust. Ajakirjas „Elukevad“ 1927, nr.8 leiab aset debüüt nimekiri E.M. all. Tegemist oli kristliku noorsooajakirjaga.
Pärast Liidia surma, hakkas Eugenie koos emaga käima Väike-Maarja palvetunnis, kus jutlustajaks oli Evald Mänd, kes luges noore Kersti luuletusi, millest mõnigi jõudis E.Männi vahendusel ajakirjaveerkudele.
Hiljem kohtus Merilaas Jakob Liiviga, kellele ta näitas enda lauasahtlivärsse ja Liiv käskis tal kindlasti kirjutamisega edasi tegeleda
13. juulil 1935. aastal kirjutab Evgenia Moorberg Rakvere linnavalitsusele kaks avaldust eesnime ja perekonnanime muutmise asjus, põhjuseks nime võõrkeelne kuju. Nii sai Eugenia
Moorbergist Kersti Merilaas. 1936. aastal abiellub ta kirjanik August Sangaga. Samal aastal hakkab vabakutseliseks kirjanikuks. Algab intensiivne kirjutamiseaeg.
II KERSTI MERILAASI LOOMING
2. 1 Kersti Merilaasi nooruslooming
Kersti Merilaasi nooruslüürika on valdavalt realistlikku põhitüüpi, eelistab lihtsaid klassikalisi vorme, sundimatut metafoorikat ja loomulikku, kõnekeelele lähedast sõnastust.
Kersti noorusluule ilme kujundavad ennekõike meeleolulised, iluelamusest ja õnneusust kantud armastus- ja loodusluuletused, oluline on laululine alge, mis on andnud lauldavaks saanud viisistusi.
Kersti debüteeris 1935 luuletustega „Loomigus“. Sinna saatis ta veel mitu tsüklit. Neist ilmub ridamisi ära viis luuletust veel sama aasta numbrites: juulis „Usutunnistus“ ja „Õhtul“, septembris „Sügise laul“, „Kord enda ma päriseks ära annan“ ja oktoobris „Jõuluöö laudas“. Tartusse asumisel liitus arbujatega. Üksmeelse tunnustusega võeti vastu Merilaasi esikkogu „ Maantee tuuled“.(Tartu 1938)
Veel on kirjutanud luulekogu "Maantee tuuled" (1938) ja lasteraamatu "Munapühad" (värsslugu, 1940)
2. 2. Kersti Merilaasi hiline looming
Kersti Merilaasi hilisema luule püsimotiivid, tajutav on jõuline andumuslikkus, arenes hiljem välja nii loodus- kui armastuslüürikas.
Kersti hakkas hilisemalt kirjutama rohkem lasteluulet. Esimene Merilaasi lasteluuletus on „Jõuluöö laudas“, mis on isülliline pildike Jeesuslapse sünnist, kirjutatud lihtsas keeles ja puhtas vormis. Ilmub 1943.a. lasteraamatus „Kallis kodu“.
Järgnes sulaline, mõtlema ja tunnetama kutsuva loominguga luuleaeg: ilmusid luulekogud „Rannapääsuke“ (1962, vene k. 1965), „Kevadised koplid“ (1966) ning valikkogu „Kuukressid“ (1969)
Aktuaalsete sotsiaalsete motiivide käsitlemist väärtustas isikupärane lüüriline tunnetus.
Nende aastate loomingust tõusevad esile ka patriootilised Eesti-luuletused, millest üldtuntuks said rannapääsukese ja Põhjaranniku kujund, ning tööinimest väärtustavad värsid.
Erksat ühiskondlikku taju näitasid ka luuletused, mille lähtekohaks olid tollal alles üldisemalt teadvustamata inimkondlikud ohuprobleemid.
Väikesele eepilisele ja humoristlikus laadis luuletuskogule „ Poeem Pärnu silgust“ (1973) järgnes aastaid kestnud luulepaus. 1977-1979 kirjutatud hilisluule ilmus kogus „Antud ja võetud“ (1981, 2.tr.1985). Paljus tagasivaatelisi, kohati valusat resignatsiooni väljendavaid värsse väärtustab elutarga humanisti selginud eetiline maailmatunnetus.
Veel on kirjutanud "Kallis kodu" (luulekogu, 1944) "Päikese paistel" (luulekogu, 1948), "Turvas" (värsslugu, 1950), "Veskilaul" (värsslugu, 1959 ), "Lugu mustast ja valgest" (värsslugu, 1962), " Lumest lumeni" (luulekogu, 1982), "Kui vanaema noor oli" ( lasteluule valikkogu, 1983), "Kindakiri. – Варежки" (poeem, eesti ja vene keeles, 1986), "Siit siiani. Piksepill" (luulekogu, 1989)
III KERSTI MERILAASI „ANTUD JA VÕETUD”
Kersti Merilaas kirjutas raamatu „Antud ja võetud“ aastal 1981 (2. trükk 1985) Peedul.
Kersti pidi koguma julgust, et oma sisepingetega välja tulla, ja jõudma selgusele, et need puudutavad ka teisi inimesi. Merilaasi arvates on luule tõesem kui proosa ja seda väljendab kõik, mis on kogus „Antud ja võetud“
Suuresti mõjutas Merilaasi tõesust luuletustes August Sanga surm. Surm ja lõplikkus olid kujunditena saatnud Merilaasi luuleloomingust algusest peale, algul sordiinselt, saatena elu- ja armastuslauludele, nüüd, 1981.a. ilmunud „Antud ja võetud“ tundus, et surm haaras endasse kõik. Kersti Merilaasi mahukaim ja kõige küpsem luulekogu on läbini minoorne, tundetraagiline ja lõplik. Säärast luulet ei olnud Merilaas kunagi varem kirjutanud.
„Antud ja võetud“-raamatu traagilises lõplikkuses peitub lõpmatuse tarvis pärispide, mille sisendusjõule eesti eleegilisest luulest vähe võrdset kõrvale leiab: „Jälle seisab see poiss“, „Lontmaakrid“, „Käolina“, „Võilillemäng“. Nende luuletuste kuulutusjõud: „Kesta! Püsida! Põleda!“ on tugev ja väljendus klassikaliselt selge ning veenev, nõnda et tragism taandub püsiva vastupanu – elujõu ees:
VÕILILLEMÄNG
Mõistmata midagi küsida,
teadmata - vastust kas ongi,
püsida, püsida, püsida,
kuulata kolmandat gongi,
keset soovulmade pudemeid,
maailma madalrõhku,
puhudes võilille udemeid
äikese-eelsesse õhku.
„Võilillemäng“ ja „Käolina“ on õnnestunud temaatilised variatsioonid „Rannapääsukesele“, küll vähem romantilised , vähem eepilised ja tumehäälsemad, ent sõnumilt sama lihtsad ja olulised.
„Maantee tuulte“ valguses osutub kogus „Antud ja võetud“ olulisemaks pigem luuletaja endaksjäämine kui muutumine, pigem noorusluule tundejõu tume sügavnemine kui teisenemine.
Südamlikkuse ja kaasaelamisega sündinud luuletused ilusast õmblejannast Mariast (tsükkel „Maria aed“), kes on tulnud Petrogradist või Riiast ja kelle väike tütar kordab püüdlikult eesti keeles lindude nimesid („Marianna“) Siin on aimatavad autobiograafilised motiivid ja ema mälestused.
Merilaasi „Vilepuhuja“ on avarale tähendusele lisaks niivõrd kaunis ja lihtne, et võiks kuuluda iga eesti lapse hingeaabitsasse koos Liivi ja Suitsu lihtsa luuleklassiga.
Rahvalaulu igavikulist elutarkust luulendavad Merilaasi paljud luuletused, siit kogust „Lihtne lauluke “ ja „Muistsed mehed“.
Kompositsioonilt meenutav „Antud ja võetud“-kogu tumedat vaikset vett, millesse on heidetud raske kivi: algus ja lõpp on vaikus , lein ja looduse igavene ringkäik (esimene tsükkel „Ring ja rist “, viimane tsükkel „Need vanad astjad“), teine tsükkel „Maria aed“ saadab laiali tumedaid ringe, vesi on ärav ja süü on suur, ei mingit andeksandi. Traagilise sügavuse saavutab luuletaja luuletus „Kohtupäev“ ja „Hingepuu“. Pole mõõdetav ülekohtu läbi sündinud kannatuse suurus:
HINGEPUU
Kuid veel hirmsam on, kui osta
lõpeb lootus ja su tõde
vananeb ja valeks muutub,
enne kui sa ise kaod.
1982.a. määrati Kersti Merilaasi luulekogule „Antud ja võetud! J. Smuuli nimeline aastapreemia . Säärase tunnustuse sai Merilaas nö täiskasvanute luuletajana esmakordselt.
KOKKUVÕTE
Kersti Merilaas oli väga andekas eesti kirjanik, kellel olid omad kindlad põhimõtted ja tõed luules ja juba sellepärast olid tema teosed erilised. Merilaas kirjutas lapseeast kuni surmani nii lasteraamatuid kui luuletusi.
Kersti Merilaas suri 8. märtsil 1986. Kolm viimast postuumselt ilmunud luuletust („Looming“ 1986, nr. 3) mõjusid tookord vapustavalt oma kolmekordses armastuse jõus: „Kes ütles, et armastus on tugevam surmast?“
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Kiin , Sirje 1987. Kersti Merilaas. Tallinn: Eesti Raamat.
2. Puhveli, Heino ja Kruus, Oskar 2000. Eesti kirjanike leksikon
2. Merilaas, Kersti. Elektrooniline materjal Internetis aadressil:
http://www.v-maarja.ee/index.php?part=gallery&i_id=633
http://et.wikipedia.org/wiki/Kersti_Merilaas
http://www.v-maarja.ee/index.php?part=sm_tmpnl&nl_id=detsember,%202003&art_id=10
Lisa 1
Kersti Merilaas
Lisa 2
Endine Moora talu (Kersti Merilaasi lapsepõlvekodu)
13