Tapatöö jumal (3)

Retsensioon
„Tapatöö jumal“
Yasmina Reza
15. märtsil oli erakordne võimalus näha taas Kuressaare Linnateatris Jaak Alliku lavastatud teost „Tapatöö jumal.“ Autoriks on Yasmina Reza, keda kutsutakse Euroopa teatrite superstaariks. Ta on praegu kõige mängitavaim prantsuse dramaturg Euroopas. Yasmina Reza seitsmest näitemängust on jõudnud Eestisse vaid kaks, „ Kunst “ ja „Kaks versiooni elust.“ Näidendi „Tapatöö jumal“ lavastas autor Pariisis ise ning selle esietendus toimus 2006. aastal Šveitsis.
Eestlastele tõi näidendi „Tapatöö jumal“ teatrilavale näitlejad nagu Kersti Kreismann , Sulev Teppart, Piret Rauk ja Jüri Aarma . Kunstnikuks oli Jaak Vaus ning prantsuse keelest eesti keelde tõlkis Margus Alver.
Kui laval kardinad avati, olid näitlejad juba oma kohtadel ning otsekohe hakkas tegevus pihta. Omapärane oli see, et ei olnud pea- ja kõrvaltegelasi, vaid kõik olid võrdväärsed. Meeldejäävaim neist oli Jüri Aarma, kes mängis abielus advokaati, kelle poja vägivaldne käitumine kaks perekonda omavahel selgust tooma viis, millest tingitud juhtumid olid iga probleemse sündmuse aluseks.
Jüri Aarma kehastatud isik meenutas kohati tänapäeva ärimehi, kes alati mobiili küljes ripuvad ning iga asja peale ütlevad: „Mul pole aega, mul on kiire,“ kuid tegelikult see nii ei ole. Imestama pani näitleja selge ning kõlav hääl. Telefoniga rääkides ei olnud nähagi, et Aarma oma suud lahti teeks , kuid iga lause oli sõna sõnalt arusaadav, olenemata kui kiiresti ta jutustas. Isegi, kui laua ümber kooki söödi ning advokaat sõna pidi võtma, oli tema jutt selge, mis siis et suu toitu täis oli. Näitleja oskas suurepäraselt toime tulla oma rolli edastamisega vaatajaile. Esialgu tundus nagu mees ei hooliks oma naisest ning on väga ükskõikne. Ta oli isegi uhke, et poeg teist last lõi. Kuid härra Reille’l läksid jalad alati nõrgaks, kui ta oma abikaasat või külastatava pere ema kurvana nägi. Mees tõttas kohe lohutust pakkuma ning pani oma toetava käe õlale.
Üksasi on tegelase iseloomu välja mängimine ning teine see, kuidas laval olla. Oli näha, et Jüri Aarma tundis end rahva hulgas väga koduselt ning oli kohanenud lava paigutuse ning iga detailiga, mis seal asetses. Tihti tekkisid mul seljale judinad, kui Aarma möödus veekausist, mille kõrval laual oli föön. Kartsin, et juuste kuivatamis masin kukub anumasse ning tekib elektrikatkestus . Jüri Aarma möödus sealt aga jalge ette vaatamata, kuid siiski ei ole ta koperdanud.
Proua Reille’t mängis Piret Rauk. Naine allus oma mehele ning ei julgenud oma arvamust välja õelda. Tal oli nagu mingi surve peal, mis teda tagasi hoiab ning liigagi korralikuks muudab. Perekond Houille’de pool viibides ning probleemide üle vaieldes, väljus naine pinge alt ning astus mehele vastu, visates abikaasa oluliseima asja, mobiili, lillevaasi. Näitleja kehakeelest võis lugeda, et proua Reille tundis end külalisena ebamugavalt, kuna diivanil istudes olid tal jalad kokku surutud ja selg sirgus. Piret Rauga mitmekülgsed oskused mängida kord viisakat ja tagasihoidlikku naist ning äkki muutuda närviliseks ja karjuvaks, olid väga veenvad ning tõepärased.
Teine naistegelane oli proua Houille, keda esitas Kersti Kreismann. Peksa saanud poisi ema oskas oma lapse eest välja astuda ning tegi kõik, et süüalune oma tegu kahtsema panna. Tihti sattus naine oma mehega vööraste ees vaidlema peresiseste probleemine üle. Neil aga oli valitseja rollis proua, kuna ta oskas hästi oma tahtmisi peale suruda ning õigust nõuda. Kersti Kreismann oli üks neljast, kes tihti publiku naerma ajas. Naljakaim episood näidendist oli just tema loodud, kui naine abikaasa peale vihaseks sai ja karjudes ning tapmis ähvardusi tehes mehele kallale tormas. Oli näha, et tegu on omaala spetsialistiga, kuna näitlejanna oskas lava koguaeg tegevuses hoida nii, et publik ei saanud arugi , kas tegu oli ettekavatsetud või mitte. Näiteks hakkas mulle silma see, kui Sulev Teppart näitepõranda äärest pikendusjuhet vedas, oli juhe sõlme läinud ning tal läks kauem aega kui kavatsetud. Kersti Kreismann ütles siis automaatselt: „No mis sa venitad seal. Tee rutem ,“ tänu millele ei tekkinud pausi, vaid tegevus läks sujuvalt edasi.
Väga isemoodi tegelaskuju esindas Sulev Teppart. Temal oli kõige vähem rääkimist, kuid kehakeelest oli näha, kuidas ta teistele kaasa elas. Ta nõustus peaaegu iga sõnaga, mida naine talle ütles. Oli arusaadav, kui mees proua Houille’ga, oma abikaasaga, ei nõustunud, jäi ta kangeks ning mõtlikuks, kuid seejärel noogutas. Sulev Teppart pani perekonnad vaidlustest jälle sõbrunema ning oli kui tasakaalustav isik, kes inimeste vahelisi suhteid reguleerib. Ühel hetkel aga, kui näitleja lava ääres publiku poole seisis , unustas ta end korraks, sest Teppart hakkas uurima inimesi, kes teda vaatavad ning väljus oma rollist. Kuid see oli vaid korraks ning mees astus tagasi näidendi keerdkäikudesse. Sulev Teppart oskas väga hästi näidata, et täiskasvanud inimeses võib sees olla lapselikkust, mis hakkas silma siis, kui härra Houille’le ema helistas.
Jaak Allik on teinud väga rasket ning heade tulemustega tööd. Ta on valinud välja näitlejad, kes lausa sulavad oma rolli ning viivad vaatajad endaga kaasa, tekkitades nii tõsiseid kui ka koomilisi hetki. Oli tundmus nagu see kõik toimuks päriselt, kuna näidendis esinenud abieluvahelised probleemid on aktuaalsed igas perekonnas. Kord olid naised üksmeelselt meeste vastu, siis hoidsid abielupaarid omavahel kokku ning seejärel olid eri perede vastassoolised isikud samal arvamusel.
Tegevus toimus Houille’de elutoas. Lavale oli kunstnik Jaak Vaus pannud laua, mille ümber olid kaks diivanit, paremal ääres oli tool ja tulbid ning ruumi teises otsas suur kamin. Tegu oli hubase sisustamisega. Ei olnud ühtegi üleliiast asja, mida kasutatud ei oleks.
Arvan, et see on parimaid etendusi, mida siiani vaatamas olen käinud. „Tapatöö jumal“ pani mind naerma, kuid samas ka mõtlema. Elus on palju väikesi asju, mille tõttu riidu minnakse, kuid tuleks ennem mõelda, kas tasub sääsest elevanti teha. Näidend oli väga hoogne ja tegevuste rohke ning haaras inimesi endaga kaasa. Vaatemängu lõpp oli ette arvamatu, kuna kõik käis nii kähku.