VI Tants (0)

VI Tants
„Ei tea palju selle vana risu eest pakutakse kah?” küsis Jaan oma ainsalt pojalt Madiselt, kes hammaste vahelt hambatikuga hommikusööki välja urgitses ja vastas
„Ah, selle vana roostekäki eest ei saa midagi. Hea kui tasuta kolast lahti saab. Vot, kui sa oleks Emexi poistele helistanud, siis saaks mõne krõbisevama rahatähegi kätte.”
Isa vaatas poega hämmeldunud ilmega ning sõnas : „Kuidas sa nii loll saad olla, mehed poe juures rääkisid kuidas see Augaste Jaan oli oma vana Belarusi logudiku antiigimeestele neljakümne tuhande eest maha müünud, oleks rohkemgi veel saanud, kui vaid oleks osanud küsida. Nendele sinu emexivendadele tuleb veel peale maksta, et nad too vana aurukatla siit minema veaks .”
„Nojah, kui sa nii arvad . Aga kui antiigist vähe pakuvad, siis kutsume küll vanametalli kokkuostjad siia, sest see sinu kallis masin kaalub paar tonni ikka ja selle sinu vana Žiguli laseks kah neil ära vedada,” vastas Madis, nuuskas maamehe moodi nina tühjaks ja lisas , „ahh, ei viitsi mina siin sinuga plärada, ma lähen vaatan mis Maris teeb, äkki viitsib sellisel palaval ilmal ujuma minna, aga kui antiigist tullakse roosteplönni väärtust hindama , siis kindlasti helista mulle, muidu saadanad istuvad sulle pähe ja lubad poolmuidu ära!”
„Eks ma siis helista, ega nad enne lõunat vast ikka ei tule. Ma ütlesin neile, et mul on tegemist linnas hommikupoole, ” vastas isa ning hakkas tasasel sammul elumaja poole astuma , kuid hõikas veel pojale järele, „lõunaks pead sa kodus olema nigunii, sest meil on vaja täna vili ära võtta, hommikul kuue paiku käisin vaatamas, aga eilsest vihmasajust oli põld veel liiga pehme. Sellise kuumusega aga on põld lõunaks kuiv!”
Poiss noogutas ja lippas edasi, kuni kadus küüni nurga taha.
Kell oli löömas südapäevatunde ja väljas oli palav . Aiaste talu hoovis ei liikunud ühtegi hingelist, isegi Madise koer Murjam , kes tavaliselt igavusest kas või kärbseid püüdis, lebas seekord kuuri varjus , keel pikalt suust väljas ning silmad laisalt pilukil. Kuid siis ajas ta järsku pea püsi, kuulatas korra ja hakkas haukuma. Jaan vaatas haukumise peale katusekorruse aknast välja ja sõnas eidele: „Ei tea mis sellel hullul hakkas?” kuid vaadates kaugemale, nägi ta kaugusest lähenemas punast autot, mis keerutas enda järel kõrbkuiva kruusatee peal üles tohutu tolmupilve. Jaan vaatas ükskõikselt autot ja pöördus tuppa tagasi ning sõnas eidele: „Mingi hull rallib jälle külatee peal, loodan et sõidab surnuks ennast. Hirmutab mu lehmi niivisi.”
„Need noored rallivad senikaua kuini istuvad oma massinatega kusagil kraavis ja vanemad muretsegu jällegi oma laste tervise üle!” Kuid vilksamisi aknast välja vaadates nägi ta ühte võõrast triiksärgis meest lauda juures , kus tee hoovi keerab, ringi kondamas. Jaan läks kohemaid välja vaatama, mida too võõras uurib.
Mehele lähemale astudes tervitas aupaklik võõras Jaani käeviipega ja alustas vestlust „Tere, ega te juhtumisi Jaan Kadakas ole?”
„Tere, olen ikka, kellega mul on au kohtuda ?” vastas Jaan võõrale ja põrnitses tema valgeid sääri , mis olid palavusest üles kääritud viigipükste tõttu paista.
„Minu nimi on Mart Raudpolt, me rääkisime eile telefonis teie aurukatlast.”
„Jah, teid olen ma oodanud, saab näha mis see rauakolakas väärt kah on. Mina oma eluajal pole seda kaadervärki töös näinud ja kasu pole ta mulle toonud , ainult kahju on toonud oma ruumi võtmisega. Aga mida ma ikka siin räägin, lähme kuuri alla, ta seisab mul seal, siis saate pikemalt pilgu peale heita, kuni ma lähen käin toas ära ja otsin dokumendid üles, kui teile need huvi pakuvad.”
„Jah-jah, see oleks hea, sest korras paberivärk mulle meeldib,” vastas ostuhuviline ning mehed hakkasid kuuri poole sammuma.
„Siin see mu rist ja viletsus ongi,” sõnas peremees , „aga ma lähen vaatan nüüd kus kohas toas mul need dokustaadid on kah!”ning lahkus kuurist. Mart vaatas, kuidas peremees lahkus, läitis sigareti ja hakkas masinat uurima .
Tuppa minnes leidis Jaan toast poja, kes oli ujumast tagasi tulnud ja sõnas talle otsekohe: „Mine pane Niva käima ja mine vaata, kas põld on juba piisavalt tahenenud, et kombainiga peale saaks minna.”
Poiss vaatas kurja pilguga isa, sest too oli tema lebopausi seganud ja tööle käsutanud. Aga ilma pikema jututa ajas poiss ennast diivanilt püsti ja sammus majast välja.
Peremees hakkas aurukatla dokumente otsides kappe tuhlama. Kuid lõpetas peagi, kui kuulis eite kileda häälega karjumas: „Appi! Appi! Põleb!” Jaan viskas paberid maha ja jooksis välja, kus leidis eest leekides kuuri, jooksis kibekiiresti maja taha, võttis sealt aiamaa kastmiseks mõeldud vooliku, tormas kuuri juurde ja asus kustutama , käratades eidele: „Mis sa kurat kisad seal, mine kutsu tuletõrje”, ning eit jooksis nuttes tuppa.
Õnneks ei läinud tuletõrjel kaua aeg, kuna depoo asus läheduses olevas väikelinnas. Kümne minuti pärast olid punastes pükstes tuletõrjujad kohal ja võis alata täies hoos kustutustööd. Peale pooletunnist kustutamist olid leegid summutatud ja oli vaja teha ainult järelkustutust.
Järsku hakkas Jaan mõtlema, et kuidas sai küll see kuur põlema minna. „Seal ei olnud ju isegi elektrit sees,” mõtles Jaan endamisi. Ja järsku ta taipas ja sõnas eidele: „See kuramuse sunnikust kolaostja pani oma suitusga minu kuuri põlema ja nüüd on kadunud nagu tina tuhka. Oi ma otsin ta raisa üles ja ajan tal naha üle kõrvade!” ning kargas maruvihasena püsti, läks võttis toast jahirelva ja istus linttraktorisse ja sõitis hoovist välja küla poole. Tuletõrjujad said ka parajasti järelkustutusega ühele poole, pakkisid oma riistvara kokku ja sõitsid tagasi depoosse!
„Mis kuuriga juhtus?” küsis õhtuhämarusest tuppa astunud poeg emalt.
„Põlema läks,” vastas ema nukralt ning vaatas oma äranutetud silmadega poega.
„Nojah, õnnetusi juhtub. Kus isa on?” küsis poiss vaikselt emalt.
„Ei olnud see mingi õnnetus, isa läks sul antiigiärimeest püüdma, kes tema arvates kuuri põlema pani.”
Jõudnud lause vaevalt lõpetada, hakkas kostavale tulema linttraktori lintide kilinat ja peatselt oli näha, kuidas kaks laternat keeras hoovi. Mõne minuti möödudes astus purupurjus Jaan tuppa, viskas relva nurka ja istus söögilaud. Ema ja poeg vaatasid nõutult Jaani ja ema lõpuks küsis: „ Leidsid sa, mida sa otsisid?”
Jaan vaatas muigega eidele otsa ja vastas rahulolevalt: „Muidugi leidsin, saadana silmamuna oli juba poolel teel linna. Jooksis teine nagu vanakurat ise ajaks teda taga. Mind nähes proovis põllu peale joostes mind maha raputada, aga minu sõiduvahendiks olnud T-54 pole mingi papist poiss. Ajasin talle põllupeale järgi, kuni nägin et vennike enam ei suuda joosta ja tema viigipüksid hargivahelt värvi hakkasid muutma ,” irvitas Jaan, kes oli nüüdseks juba üpris lõbusas meeleolus ja jätkas, „jätsin truu ratsu seisma ja haarasin istme kõrvalt relva ja mõtlesin tol hetkel, et paneks talle mõne piraka ja viskaks siia samma kraavi, aga kahjuks või õnneks unustasin padrunid maha,” sõnas Jaan kahetsusväärselt, tõusis püsti, võttis külmkapist vorstilati ning kapist saia ja hakkas endale õhtusöögiks võileibu tegema.
Peale mõneajast kärsitut ootamist küsis poeg: „Noh, kutupiilu või?”
„Ei ole ta mingine kutupiilu, võtsin selle uriinist tilkuva ja lehkava vennikese traktori peale ja tahtsin politseisse minna, aga küll hakkas see pintasaklipslane ilusasti laulma ja siis otsustasime hoopis baari minna ja tema saatuse üle arutada,” sõnas Jaan rahulolevalt, hammustas võileiba ja rääkis täis suuga edasi, „igatahes sellest rauakolakast oleme me nüüd priid, tollel linnavurlel oli nii kahju, et ta oli kogemata oma suitsuga meie kuuri süüdanud, et pakkus meile igatigi kopsaka summa selle aurukatla eest.”
„Kui palju on siis kopsakas summa?” päris imestunud poeg isa käest.
Isa vaatas rahuloleva pilguga kõigepealt poisile , siis naisele otsa, pistis käe püksitaskusse, võttis sealt välja kägardunud paberi ning viskas selle lauale ise lisades: „Lugege ja imestage, märgade pükstega poisike köhis veerand miljonit välja. AGA... Tänaseks mulle aitab, see möllamine ja kuumus väsitas päris ära, lähen heidan magama.” Ringutas, võttis sõõmu vett ja hakkas magamistoa poole sammuma ning sõnas üleõla: „Madis! Said vilja võetud või?”
„Jah, põld oli keskpäevaks juba kõva.”
„Siis kao magama, homme paned hommikul traktori tööle ja viid vilja otsemaid kuivatisse, muidu läheb jälle hallitama nagu möödunud aastal!” sõnas Jaan uniselt ning sulges ukse enda järel.
Väljas oli soe ja rohutirtsud siristasid ning siit-sealt oli vahest kuulda mõni üksik koera haugatus. See oli täiuslik 2010. aasta augustiõhtu.
NIMI