Mary Poppins - läänetuul (0)

Mary Poppins
LÄÄNETUUL .
Oli esimene kevadpäev. Jane ja Michael teadsid seda kohe, sest nad kuulsid mister Banksi vannis laulmas, ja aastas oli ainult üks päev, mil ta seda tegi.Neile jäi se hommik alatiseks meelde.Esiteks – see oli esimene kord, kus neid lubati hommikueineks alla tulla, ja teiseks – mister Banks kaotas oma musta mapi.Nii et see päev algas kahe erakordse sündmusega. „Kus on mu MAPP ?“ karjus mister Banks, tiirutades hallis ringi nagu koer, kes ajab oma saba taga.Ja ka kõik teised hakkasid ringi jooksma – Ellen ja missis Brill ja lapsed. Isegi Robertson Ay tegi erilisi pingutusi ja pööras ennast kaks korda ringingi.Lõpuks avastas mister Banks ise mapi oma kabinetist ja tormas sellega halli, hoides seda kõrgel pea kohal. „Nõnda,“ ütles ta, nagu hakkaks pidama jutlust , „minu mapp peab seisma alati seisma ühes kohas. Siin.Vihmavarjualusel.kes pani ta kabinetti?“möirgas ta. „Sina ise, mu kallis, kui sa eile õhtul tulumaksupabereid välja võtsid,“ ütles missis Banks.Mister Banks heitis talle hirmsasti haavunud pilgu ning missis banks soovis, et ta oleks olnud vähem taktitu ja öelnud , rt hoopis tema viis selle sinna. „hamh! Urrumh!“nuuskas mister Banks valjusti ninaja võttis nagist oma palitu . Ta kõndis sellega eesukse juurde. „ohoo,“ ütles ta veidi rõõmsamalt, „tulbid on juba pungas!“ Ta läks aeda ja nuusutas õhku. „Hm! Tuul on vist läänest.“ Ta vaatas admiral Boomi maja poole, kus õõtsus teleskoop-tuulelipp. „Seda ma arvasin.“ Ütles ta. „Pehme ilm,selge ja mahe . Ma ei võtagi palitut.“ Nende sõnadega haaras ta oma mapi ja kaabu ning ruttas linna poole. „Kas sa kuulsid, mis ta ütles?“ michale haaras Jane ’il käsivarrest.Jane noogutas. „Tuul on läänest,“ ütles ta aeglaselt.Kumbki ei lausunud enam midagi, kuid mõlemal mõlkus meele mõte, mida nad püütsid eemale tõrjuda.Siiski unustasid nad selle varsti, sest kõik näis olevat nagu alati ja kevadpäike valgustas maja nii ilusasti, et kellelgi ei tulnud meeldegi, et maja vajab uut värvikuube ja uusi tapeete. Vastubidi. Kõik tabasid end mõttelt, et see oli parim maja Kirsipuude alleel .aga häda tuli pärast lõunaoodet.Jane oli läinud alla aeda koos Robertson Ayga kaevama .Ta oli just jõudnud külvata ühe rea rediseseemneid, kui kuulis suurt askeldamist lastetoas ja kiireid samme trepil .Kohe ilmus välja näeost punetav ja valjusti hingeldav Michael. „ Vaata, Jane, vaata!“ hüüdis ta ja sirutas käe välja.Peos oli tal mary Poppinsi kompass, mille ketas pöörles metsikult ümber noole,sest Michaleli käsi värises. „kompass?“ütles Jane ja vaatas talle küsibalt otsa.Michael puhkes äkki nutma. „ Ta andis selle mulle,“ nuuksus ta. „ Ta ütles, et ma võin selle päriselt endale jätta. Oi.oi,midagi on pahast!mis nüüd küll juhtub? Ta ei ole mulle kunagi midagi andnud.“ „Võib-olla ta on lihtsalt lahke ,“ ütles jane, et teda lohutada, kuid oma südames tundis ta samuti rahutust nagu Michaelgi. Ta teadis väga hästi, et Mary Poppins ei raiska iial aega selle peale, et lahke olla.Aga ometi, imelik küll ei öelnud Mary Poppins kogu õhtupooliku jooksul ühtegi kurja sõna. Tegelikult ei rääkinud ta peaaegu üldse.Ta näis olevat sügavas mõttes, ja kui nad talt midagi küsisid, vastas ta neile niisgusel toonil, nagu oleks ta kaugel ära. Lõpuks ei suutnud Michael seda enalm taluda. „ Olge ometi pahane, Mary Poppins! Olge kordki jälle pahane! Te pole sugugi enda moodi. Mul on nii mure.“ Ja tõepoolest , ta südant vaevas mõtte, et Kirsipuude alleel majas number seitseteist on midagi tulemas, ehkki ta täpselt ei teadnud , mis nimelt, „Ära muretse, siis pole sul ka mure,“ nähvas mary poppins tõredalt oma tavalisel moel.
Ja otsekohe läks Michaeli süda kergemaks. „Võib-olla on see ainult niisugune tunne,“ ütles ta Jane’ile. „Võib-olla on kõik korras ja ma ainult kujutan ette – mis sa arvad, Jane?“ „Võimalik küll,“ vastas Jane pikkamisi. Kuid ta mõtles pingsalt ja ta süda oli väga raske.Tuul muutus vastu õhtut valjemaks ja puhus väikeste iilidena ümber maja.Ta vilistas korstnates, vuhises sisse pragudest akende all ja ajas lastetoa vaiba nurgad pahupidi.Mary Poppins andis lastele õhtusööki ja tegi siis laua puhtaks, pannes nõud kenasti ja korralikult virna. Siis koristas talastetoa ja riputas teekatla konksu otsa. „Nõnda!“ ütles ta ja libistas pilgu üle toa, et vaadata, kas kõik on korras. Ta vaikis hetke, pani siis ühe käe kergelt Michaeli pea peale ja teise Jane’i õlale. „ Ma lähen nüüd õihe ja viin kingad alla Robertson Ay kätte puhastada ,“ütles ta. „Olge head lapsed, kuni ma tagasi tulen.“ Ta väljus ja sulges tasakesi enda järel ukse.Äkki, kui ta oli läinud,tuntsid mõlemad, et nad peavad talle järele jooksma, kuid miski nagu hoidis neid tagasi. Nad jäid vaikselt istuma, küünarnukid laul, ja ootasod Mary Poppinsi tagasitulekut. Kumbki püüdis teist rahustada, lausumata sõnagi. „Kui rumalad me oleme,“ ütles Jane viimaks. „Kõik on ju korras.“Kuid ta teadis, et ütles seda rohkem Michaeli lohutamiseks, kui et ta ise oleks seda uskunud.Lastetoa kell kaminasimsil tiksus valjusti. Tuli hubises ja praksus ja häänus pikkamööda.Nemad aga istusid ikka veel oodates laua ääres. Viimaks ütles Michael rahutult: „ Ta on juba nii kaua ära olnud, eks ole?“ Otsekui vastuseks vilistas ja nuttis tuul ümber maja.Kell tiksus ikka omasoodu.äkki katkestas vaikuse kõva mürtsatus : eesuks langes kellegi järel kinni. „Michael!“ hüüdis Jane võpatades. „Jane!“ hüüdis Michael, ise ärevusest kahvatu.Nad kuulatasid. Siis jooksid nad kiiresti akna juurde ja vaatasid välja.All, otse eesukse juures, seisis Mary Poppins, mantel seljas ja kübar peas ning kandekott ühes ja vihmavari teises käes. Tuul sikutas tema seelikut ja lükkas ta kübara kelmikalt ühele küljele. Kuid Jane’ile ja Michaelile näis, et ta ei pannud seda pahaks, vaid koguni naeratas, nagu mõistaksid tuul ja tema teineteist. Ta peatus hetkeks trepiastmel ja vaatas tagasi uksele.Siis avas ta kärme liigutusega vihmavarju, olgugi et ei sadanud, ja tõstis selle pea kohale.Metsiku huilgega tormas tuul vihmavarju alla ja surus seda ülespoole, nagu tahaks varju käest ära rebida. Kuid Mary Poppins hoidis kõvasti kinni ja ilmselt just seda tuul sooviski, sest kohe tõstis ta vihmavarju veel kõrgemale õhku ja Mary Poppinsi maast lahti. Tuul kandis teda kergelt edasi, nii et tema kinganinad parasjagu aiateed riivasdid. Siis tõstis tuul ta üle värava ja kandis tuhinal kõrgemale, kirsipuude latvade poole. „Ta läheb ära, Jane, ta läheb ära!“ puhkes Michaelnutma. „Ruttu!“ hüüdis Jane. „ Toome kaksikud. Nad peavad teda veel viimast korda nägema.“ Nüüd polnud enam ei Jane’il ega Michaelil enam mingit kahtlust, et Mary poppins lahkub päriselt, sest tuul oli suunda muutnud. Kumbki haaras ühe kaksikutest ja tormas tagasi akna juurde.Mary Poppins oli juba kõrgel õhus ning kadus üle kirsipuude ja majakatuste kaugusele, vihmavari kõvasti ühes ja kandekott teises käes.Kaksikud hakkasid tasakesi tihkuma.Vabade kättega avasid jane ja Michael akna ning tegid viimase katse Mary Poppinsi lendu peatada. „mary Poppins !“ karjusid nad. „Mary Poppins! Tulge tagasi!“Kuid tema ei kuulnud nende hüüdu, või tegi nagu ei kuuleks.Sest ta purjetas edasi, ikka edasi, kõrgele pilvedesse,vilistavasse õhku, kuni ta viimaks kadus künka taha ja lapsed ei näinud enam midagi muud kui metsikus läänetuulrs kõikuvaid ja oigavaid puid. „Ta tegi igatahes just seda, mida lubas.Ta jäi meiega niikauaks, kuni tuul pööras,“ ütles Jane ohates ja läks kurvalt akna juurest ära. Ta viis Johni tema voodisse. Michael ei öelnud midagi, aga kui ta Barbara tagasi tõi ja voodisse pistis , tõmbas ta õnnetult ninaga. „Ei tea kas me kunagi teda veel näeme,“ ütles jane.Äkki kuulsid nad trepil samme. „Lapsed, ma olen väga pahane.Mary poppins läks minema ...“ „ Jah,“ ütlesid Jane ja Michael. „Te siis teadsite seda?“ imestas missis Banks. „Kas ta ütles teile, et ta ära läheb?“ Lapsed raputasid pead ja missis Banks rääkis edasi: „ Lihtsalt häbematus.nüüdsama siin – ja juba läinud.Ei ainsatki sõna vabantuseks. Lihtsalt ütles: „ Ma lähen,“ ja läkski.Midagi pöörasemat, midagiarutumat,midagi ebaviisakamat .... Mis on,Michael?“ Ta katkestas pahaselt, sest Michael oli tal seelikust kinni haaranud ja raputas seda. „ Mis viga on,laps?“ „ Kas ta ütles, et ta tuleb tagasi?“nõudis poiss, tõugates oma ema peaaegu jalust maha. „Ütle mulle!“ „ Ära käitu nagu metslane, michael,“ ütles ema ning vabastas end poisi haardest. „ Ma ei mäleta, mida ta ütles peale selle, et ta ära läheb.Aga päris kindlasti ei võtagi ma teda tagasi, kui ta ka tahaks tulla. Jätta mind niimoodi hädasse, ilma et oleks poole sõnagagi ette hoiatanud!“ „Aga ema!“ ütles Jane etteheitavalt. „Sa oled väga julm,“ karjus Michael käsi rusikasse pigistades, otsekui oleks ta iga hetkvalmis ema lööma. „Lapsed! Mul on teiepärast häbi,tõepoolest! Tahta tagasi kedagi, kes on teie ema nii halvasti kohelnud.Ma olen lihtsalt rabatud!“ Jane puhkes nutma. „Ma tahan ainult Mary Poppinsit ja mitte kedagi teist!“ ulgus Michael ja viskas end põrandale . „Tõesti, lapsed,tõesti! Ma ei saa teist aru.Olge ometimõistlikud,ma palun teid.Täna õhtul ei ole kedagi, kes teie järele vaataks.Mina pean külla minema ja Ellenil on vaba õhtu.Ma pean missis Brilli üles saatma.“ Ta suudles lapsi hajameelselt ja lahkus, väike murekorts otsaesisel ... „ No kas põle lugu! Sdasi ära minna ja jätta vaesed lapsukesednõnnaviisi hädasse!“ ütles missis Brill natuke aega hiljemtuppa tõtates ja hakkas lastega askeldama. „Kivist süda oli küll sel tüdrukul, ei mingit kahtlust,või mu nimi pole Clara Brill.Alati ka niikangeste omaette – isegi mitte pitstaskurätikest või kübaranõelakest ei jätta enesest mälestuseks.Tõuse maast üles, noorhärra Michael!“jätkas missis Brill raskeld hingeldades. „Kuidas me üleültse kannatasime teda nõnna kaua ma ei tea – kõigi tema tujude ja pirtsutamistega.Kui palju nööpe, miss Jane!Seisa nüüd oleti vakka, noorhärra Michael, las ma võtan su riidest lahti. Ja ilu polnud tal kah midagi, päris lihtlabane nägi teine välja. Kõige seda arvesse võttes ma ei tea, kas meil pole nüüd lõppude lõpuks parem. Miss Jane, kus su öösärk ... Noh,mis see’s sinu padja all siin on?“ Missis Brill oli välja võtnud ühe väikese mügariku pakikese. „Mis see on ? Anna se mulle , anna mulle,“ütles Jane erutusest värisedes ja võttis pakikese kiiresti missis Brilli käest ära.Michael tuli ja seisis tema kõrvakl ning vaatas,kuidas ta paki ümbert nööri lahti võttis ja pruuni paberi katki rebis.Missis Brill, ära ootamata, mis pakist nähtavale tuleb, läks kaksikute juurde.Paber langes põrandale ja asi, mis oli olnud sisse pakitud ,lebas nüüd Jane’i peopesal. „See on tema pilt,“ ütles ta sosinal ning vaatas seda lähedalt.Ja oligi
!Väikeses nikerdatud raamis oli Mary Poppinsi pilt ja selle all olid sõnad „Mary Poppins, maalinud Bert“. „ See on Tikumees – tema tegi selle,“ ütles Michael ja võttis pildi oma kätte, et seda paremini näha.Jane märkas äkki, et raami külge oli kinnitatud kiri.Ta voltis selle ettevaatlikult lahti.Kirjas seisis : „ Kallis Jane, Michael sai kompassi, nii et se pilt on sulle. Au revoir! Mary Poppins.“
Jane luges kirja valjusti ette, kuni ta jõudis sõnadeni mida ta ei mõistnud. „Missis Brill!“ hüüdis ta. „Mis tähendab „au revoir“?“ „Oo revoor,kullake?“ kriiskas missis Brill kõrvaltoast. „Kas se ei tähenda – las ma mõtlen, ma pole neis välismaa keeltes just tugev -, kas see ei tähenda „jumal õnnistagu sind?“Ei.ei.ma eksin.Ma arvan, kullake miss Jane, see tähendab „kohtumejälle“.“ Jane ja Michael vaatasid teineteisele otsa.Nende silmis säras rõõm ja arusaamine.nad teatsid, mida Mary Poppins oli tahtnud öelda.Michael ohkas pikalt ja kergendatult. „Kõik on korras“ ütles ta
väriseval häälel. „Mary Poppins teeb alati seda, mida ta lubab.“Ta pööras kõrvale. „Michael, kas sa nutad ?“ küsis Jane. Michael käänas pead ja püüdis õele naeratada. „Ei,ei nuta,“ütles ta. „Need on ainult mu silmad.“Jane lükkas teda õrnalt voodi poole, ja kui Michael oli teki all, pistis Jane Mary Poppinsi portree talle pihku – tõtakalt, et mitte kahetsema hakkata. „Sa saad selle täna öösel endale kullake,“sosistas Fane ja toppis tekiääred kinni just nii, nagu Mary Poppins seda alati oli teinud ....