«loomutäiused» (rõõmsameelsus, lahkus, tasakaalukus, õiglus, mõistlikkus, tarkus ja nii edasi), aja komponent (need hüved peavad kehtima mitte episoodiliselt, vaid kogu elu jooksul), õnnetute ja õnnelike juhuste komponent (õnnetud juhused tekitavad võimaluse loomutäiuseks). Arutasime ka Seneca õnneteooriat, mis räägib sellest, et õnn koosneb leppimisest saatusega, leppimisest surelikkusega ning vabanemisest elamise ihast ja surmahirmust. Stoitsistlikust "õnne valemist" olen varem midagi kuulnud. Muidugi küsimusele "Mis on õnn?" ei ole võimalik leida ainuõiget vastust, sest igaüks mõistab seda iseviisi olenevalt väärtustest, vanusest, asendist ühiskonnas. Loengu ajal ma konspekteerisin ja kodus lugesin konspekti üle. Minu õppimisstrateegia ei ole oluliselt muutunud võrreldes eelmise loenguga.
selgitusi maailmatekkele ja vajadused ja probleemid koostumusele Filosoofe tekkis järjest Vooruste otsimine juurde Oma saatusega leppimine Surmahirmust ülesaamine Õnne ja hingerahu otsingud Teadus Areneb välja filosoofiast Teadus arenes suuresti ja Tekkisid matemaatika, kogus hoogu ajalugu ja meditsiiniteadus Avastati, et Maa on
Sinna rajati ka raamatukogu, mis sisaldas enam-vähem kõike kreeka kirjasõnas. Väike-Aasias sai tähtsale kohale Pergamon, Kreekas aga püsis esiplaanil Ateena. HELLENISTLIK KIRJANDUS Teater kaotas oma senise tähtsuse Aleksandria luule luulelt ei oodatud mingit sügavat sisu, vaid elegantset stiili. FILOSOOFIA Epikuros ja järgijad uskusid, et kõik koosneb vaid aatomitest ja surm tähendab vaid hingeaatomite lagnumemist, siis ei ole surma mõtet karta. Surmahirmust üle saades ja mõistlikult elu nautides saavutabki inimene hingerahu. Stoitsism kõik on jumalatest ja saatusest ette määratud ning saatusele vastuhakkamine seega mõttetu ja halb. Filosoofia aitab inimestel hirmudest ja muredest vabaks saada. TEADUSE ARENG Eratosthenes arvutas maa ligikaudse ümbermõõdu ja koostas kogu Kreeka ajalugu hõlmava kronoloogilise järjestuse. Eukleides ,,Elemendid", kus sõnastas elemenetaargeomeetria põhitõed.
Kas on vaja erimeelsuseid lahendada üksteist tappes? Miks võitleb ta venna ja kommunistide vastu? Samas ei suudaks ta koos punastega ka oma rahva vastu võidelda. Koolipoisid ja sõda. Pidev hirm iga püssipaugu peale, söögi nappus, halb sõjavarustus, haavad, surm ja omade kogemata tulistamine. Vaenlase seaski on omasid-vendi, sõpru, kaasmaalaseid. Esimestest lahingutest paanilised põgenemised, hilisemad inimhingede kalestumised. Tapmine võib hakata isegi meeldima. Surmahirmust vabanemine, tapamasinliku rutiini tekkimine. Langenute nimed raiutakse kunagi marmorisse, täna on nende koolipinkide tindipottides klassiõdede pandud lilled. „Nimed marmortahvlil“ toob teravalt välja sõja julmuse. Noored koolipoisid lähevad suurte ideede nimel tapalavale. Nad ei tea ega saagi teada, mis on armastus, perekond, oma lapsed. Nad ei saagi elu ilu avastada, sest surevad nii noorelt. Mõtetu surm!
Inimese ühiskond- Sokrates (voorus), Sofistid (inimliku käitumise probleemid, hea ja halb on suhteline, seadused ja normid on inimese poolt tehtud, tugevad aluutavad nõrgad, absoluutset tõde ei ole), Platon (ideede õpetus, teosed dialoogidena), Aristoteles (idee avaldub konkreetsete asjade kaudu, kesktee, loogika). Inimese hingerahu- Epikuros (aatomid, surm on hingeaatomite ahela lagunemist, surma pole mõtet karta, surmahirmust ülesaades ja elu nautides saavutab inimene hingerahu), stoitsism (kõik toimis jumaliku korra järgi, jumaltest ja saatusest oi kõik ettemääratud, saatusele vastu ei saa ning see on mõttetu, tuli oma saatusega leppida ja hirmudest lahti saada, paratamatuse mõistmise ja hirmudest vabanemine vabastas inimesi ühtlasi kõigist muredest ja tõi kaasa hingerahu) 7. Mis on hellenismiperiood Vana-Kreeka ajaloos? 338-30 eKr, makedoonlased
Kui kindlust külastas mõni rändrüütel, lasti lõvitorni rippsild alla ja Oraakel viidi platvormile. Iga kord, kui Oraakel ennustuse lõpetas ja rüütel mineviku kohta kuuldu õigeks tunnistas, lasti rippsild uuesti alla ning e(nn,n)ustaja võis värisevijalu plat(v;f)ormilt lahkuda. Nende kahe hetke vahele mahtus piinavalt pikk aeg, mil Oraakel, endal hirmuhigi mööda nägu alla voolamas, sõnu ettevaatli(kk;k)ult ritta seadis, püüdes surmahirmust teravnenud m(ee;e)tega rändrüütli näoilmest, liigutustest ja hoiakust välja lugeda, mida peaks ütlema. http://orlau.edicypages.com/ulmejutud/oraakli-surm 2) Laused 1. Sõin täna plohvi. 2. Iga akkord lõi uue meeleolu. Akord- vähemalt kolme eri kõrgusega heli kooskõla 3. Kõik trantspordivahendid eraldavad heitgaase. Transpordivahendid- liikumisvahend( auto, buss) 4. Kui ta vihaseks sai, hakkas pluffima. Bluffima- strateegiliselt valetama 5
Tuglase novellid. Kevad. Algkoolis on geograafia tund. Õpetaja seletab tahvli ees ja järsku küsib Lohuotsa, et see vastaks mida ta just rääkinud oli. Poisi tähelepanu olid vahepeal kõrvale tõmmanud temajaoks hoopis huvitavamad asjad. Ta kutsutakse tahvli juurde, kuid ka seal ei tule talle meelde millest õpetaja hetk tagasi rääkis. Lohuots peab akna kõrvale seisma ja sealt õpetaja juttu jälgima. Kuid ka seal seistes see tal ei õnnestu, ta jääb hoopiski talveunest ärganud kärbest jälgima. Jalad hakkavad väsima ja talle meenub kus ta seisab. Ta jäetakse pärast tunde. Poiss mõtleb, et väljas on ju ometigi kevad, kuid neil käsitakse siin õppida. Pärast tunde hakkab ta raamatut lugema, olles natuke lugenud rändab ta pilk aknast välja..seal kraaksub vares ja kogu loodus kisendab,: "kevad, kevad!" Asuja. Oli kord vana mõisnik, tal oli mõisavalitseja kes ütles, et võiks mõisa ümbrusega midagi ette võtta, et see nii räämas jne, võtaks mõned puud ...
,,Tapamaja, korpus viis ehk Laste Ristisõda: sunnitud tants surmaga" Rabavalt mitmetahuline romaan sõja mõttetusest, inimlikust surmahirmust ja elu mõtte otsimisest on endiselt iga lugejat isiklikult kõnetamas. Kes raamatu kätte võtab, võib kogeda magus-pineva iroonia kõditust, sest kuigi autor osaleb küll ka ise pealtnäha kuulekalt sõjas, argielus ja surmas, paljastab ta samas visa järjekindlusega vahendeid, millega valitsus on inimesi sugereerinud sõda, argielu ja surma tõsiselt võtma, kartma ja pühaks pidama. Ta on lugeja ja propagandamasina vaheline agent, kes pöörab kaarte ja avab silmi
ning saatuslikuks teeb selle ajalik aeg. Eetiliste väärusteta inimese olemine ei püsi. Surmas nägi ta taas iga asja algelementideks saamist. Inimese ajalik elu on seotud looduse metamorfoosiga. Metamorfoosis, kus surma läbi lõhutu uuesti üles ehitatakse, jälle läbi aegade elades, alamast kõrgemani see sama elu, aga erinevalt moondudes, kujunedes vormi leides ja andes. Igavene elu, kuhu Faust armu läbi tõsteti, on seletamatult tarvilik vajadus, tugevam surmahirmust, nagu olekski hirmude hirm jumalikkus ise. Fausti lõpustseenides võib välja lugeda hoiatust: inimesed, kes on tunnetanud oma jõudu, saavutanud võimu looduse ja teiste inimeste üle, peaksid olema selle jõu kasutamisel ettevaatlikud, sest sellisel jõul on lammutav alge, mida loodus oma metamorfooside taastada ei suuda.
Surematut hinge ilma elava lihata ei suutnud Goethe iial ette kujutada. Surma nägi ta taas algelementideks saamises. Kestvusega elu on looduse taassünnis, kuna surma läbi lõhutu uuest ehitatakse, jälle läbi aegade elades alamast kõrgemani seesama elu, aga erinevalt koondudes, kujunedes, vormi leides ja andes. Igavene elu aga, kuhu Faust armu läbi tõsteti, on seletamatult tarvilik vajadus, tugevam surmahirmust, nagu olekski hirmude hirm jumalikkus ise. Teost oli ääretult raske lugeda.
piirduti aga peamiselt klassika ettekandmisega. Teatri taandudes tõusis uuesti esiplaanile luule. Et kõige tähtsam luule peamiselt keskus oli Aleksandria, siis tuntakse hellenistlikku poeesiat Aleksandria luule nime all. Filosoofia 4. sajandi lõpul eKr kujunes selles vallas mitu mõjukat filosoofia koolkonda. Epikuros ja tema järgijad et kuna kõik koosneb omitest ja surm tähendab vaid inimese hing ahela lagune mist, siis pole mõtet teda karta. Surmahirmust üle saades ja mõistlikult elu nautides saavutabki inimene hingerahu. Epikurose usest suure ma populaarsuse saavutas aga teine koo toitsism (see nimetus tuleneb sammaskäiku tähendavast sõnast stoa: stoitsismi rajaja Zenon. tavatses tutvustada oma vaateid Ateena agoraad piirava sammaskäigu all). Stoikute meelest toimis maailm õiglase ja vääramatu jumaliku korra järgi. Kõik oli jumalatest ja saatusest ette määratud ning saatusele vastu hakkamine seega halb ja mõttetu
intensiivsus toob Fausti kõigist allegooriatest elusana läbi. Surematut hinge ilma elava lihata ei suutnud Goethe iial ette kujutada. Surma nägi ta taas algelementideks saamises. Kestvusega elu on looduse taassünnis, kuna surma läbi lõhutu uuest ehitatakse, jälle läbi aegade elades alamast kõrgemani seesama elu, aga erinevalt koondudes, kujunedes, vormi leides ja andes. Igavene elu aga, kuhu Faust armu läbi tõsteti, on seletamatilt tarvilik vajadus, tugevam surmahirmust, nagu olekski hirmude hirm jumalikkus ise. (Paul Reets) Faust", Johann Wolfgang Goethe Ühesõnaga, Jumal ja Saatan lähevad vaidlema. Saatan asjaliku tüübina usub, et inimesed on kõik suhteliselt nurjatud ja määratud hukule. Ega Jumal ka võlgu jää ja pakub, et võiks siis ühe pisikese katse teha. Katsealuseks võetakse ei keegi muu kui Faust, kelle hing läheb Saatanale, kui ta peaks tunnistama, et naudib elu. Ja siis hakkabki trall pihta
ühtsete riikide omavaheline suhtlemine muutus hõredamaks->arengutasemes suured erinevused,monoteistlik kristlus. Usk1. sugukondlik e. muinasaegne usund. oli seotud perekonna ja sugukonnaga. igal asjal oma jõud. iskusid loodusjõududesse, jumal Janus, igal majal kaitseinglid ja kodukoldejumalad, kardeti kurje vaime.2. kreeka religiooni mõju. jumalate nimed roomapäraselt, aga pm kreeka jumalad(nende panteon), palju ka idamaade mõju-> müsteeriumid, vabaneti surmahirmust.3.ristiusuteke. juudamaal elas jeesus, rändjutlustaja. ristilöömine=kurjategijate karistus. peagi saabub paradiis. paradiisi saavad need, kes armastavad jehoovat ja teisi inimesi ning kes sügavalt usudav millessegi. jutlus alamklassile.+ 12 jüngrit e. apostlit. Kultuurisaavutused: ladina keele tähemärgid kujunesid lõplikult välja 3. saj eKr. Rooma kirjanduse rajaja on Livius Andronicus. Ta oli pärit Kreekast. Hakkas kreeka keelt tõlkima ladina keelde
Ka filosoofia elas läbi muutusi. Hellenistlikul perioodil juurdlesid filosoofid selle üle, kuidas võiks inimene saatuse heitlikusest hoolimata jõuda õnne ja hingerahuni. Filosoofia tähelepanu pöördus ühiskondlikelt probleemidelt inimeste isiklikele hingevajadustele. Kujunes välja mitu mõjukat filosoofiakoolkonda. Epikuros ja tema järgijad uskusid, et kuna kõik koosneb aatomitest ja surm tähendab vaid inimese hingeaatomite ahela lagunemist, siis pole mõtet seda karta. Tuleb vaid surmahirmust üle saada ja inimene leiabki hingerahu. Suurema populaarsuse saavutas aga teine koolkond stoitsism. Stoikute meelest toimis maailm õiglase ja vääramatu jumaliku korra järgi. Kõik oli jumalatest ja saatusest ette määratud ning saatusele vastuhakkamine seega halb ja mõttetu. Vana-Kreeka teater oli hobuserauakujuline. Seal olid kivist pingiread. Näitlejateks olid mehed. Teatrit käisid peaaegu kõik vaatamas, vaesed võisid odavamalt või tasuta tagaridadest vaadata
natuurfilosoofiliseks põhjenduseks. Inimese ülimaks hüveks pidas Epikuros 4 naudingut, kuid sellega mõtles ta rohkem vaimset kui kehalist, rohkem püsivat kui hetkelist. Nauding või kannatus on tunnused, mille järgi saab otsustada, kas miski on inimese loomusega kooskõlas või mitte. Poliitilise tegevuse asemele, mida Epikuros laitis, seadis ta sõprussuhete arendamise. Ta taotles vabastada inimest surmahirmust ja jumalatekartusest. Epikurose filosoofiat on kujukalt käsitlenud oma poeemis Lucretius. Suur tähtsus - ka haritud roomlaste jaoks - oli stoal, millesse hiljem sugenes üha rohkem usundilisi jooni. Stoikud pidasid inimese elu kõrgeimaks eesmärgiks voorust, mis tähendas neile elu kooskõlas loodusega ja maailmamõistusega (logos). Et nende arvates oli tõeline kõlblus saavutatav üksnes tõese tunnetuse kaudu, omistasid nad suurt tähtsust teooriale. Tunnetusteoorias
vähesed võimelised. Oma vaimsete võimetega (nt arukusega) on igaüks rahul ning Hobbes'i arvates just see tõestabki, et neid võimeid jaguneb kõigile võrdselt. Inimeste võrdsusest tuleneb ka lootuste võrdsus. See viib aga olukorrani, kus kaks või enam inimest soovivad üht ja sama asja, mida nad korraga ei saa omandada ning muutuvad seetõttu vaenlasteks. Nii ongi looduslik seisund sõjaseisund. Tingituna surmahirmust, soovist omada head elu soodustavaid asju ning lootusest omandada neid oma tööga tahavad inimesed lõpetada sellise sõja. Mõistus ütleb, millistel tingimustel on võimalik rahu ning kokkulepet saavutada ning neid tingimusi nimetatakse loomulikeks seadusteks. Loomulikud seadused kohustavad, kuid ei taga veel nende elluviimist. Inimesed ei järgi loomulikke seadusi, kui need on vastuolus nende loomulike kirgedega. Niisiis on vaja riigivõimu, mis julgeoleku
Looduslikus seisundis on kõigil õigus kõigile- isegi teise inimese elu elule ning seetöttu ei saa keegi olle kindel, kas ta sureb loomulikku surma. Inimestel on pidev hirm ning oht vägivaldselt surra. Sellises kõigi sõjas kõigi vastu ei ole miski õige eha ebaõiglane, õiglane ega ebaõiglane, sest kus ei ole üldist võimu , seal pole seadusi; kus pole seadusi, pole ka õiglust ega ebaõiglust. Jõud ja kavalus on sellises sõjas kaks peavoorust. Tingituna surmahirmust, soovist saada head elu soodustavaid asju ning lootusest omandada neid oma tööga tahavad inimesed sellise sõja lõpetada. Mõistus ütlesb, millistel tingimustel on võimalik rahu ning kokkulepet saavutada, ning neid tingimusi nimetatakse loomulikeks seadusteks. Enne kui edasi lähme, mõtleme, kas selline seisund on tegelikult olnud. Hobbes ei anna oma arvamuse kohta mingit ühemõttelist infot. Ta nõustub, et kogu maailmas pole selline seisund ehk valitsenud, kuid
Ka filosoofia elas läbi muutusi. Nüüd jurdlesid filosoofid selle üle, kuidas võiks inimene saatuse heitlikusest hoolimata jõuda õnne ja hingerahuni. Filosoofia tähelepanu pöördus ühiskondlikelt probleemidelt inimeste isiklikele hingevajadustele. Kujunes välja mitu mõjukat filosoofiakoolkonda. Epikuros ja tema järgijad uskusid, et kuna kõik koosneb aatomitest ja surm tähendab vaid inimese hingeaatomite ahela lagunemist, siis pole mõtet seda karta. Tuleb vaid surmahirmust üle saada ja inimene leiabki hingerahu. Suurema populaarsuse saavutas aga teine koolkond stoitsism. Stoikute meelest toimis maailm õiglase ja vääramatu jumaliku korra järgi. Kõik oli jumalatest ja saatusest ette määratud ning saatusele vastuhakkamine seega halb ja mõttetu. Hellenistlikul perioodil toimus teadusharude süvenev eraldumine filosoofiast. Pikka aega Aleksandria raamatukogu juhtinud Eratosthenes oli mitmekülgne teadlane. Ta arvutas välja Maa ligikaudse
Oli ilmselge, et nemad olid riigipöördekatse taga, kabineti käes olid dokumendid, mis tõestasid Lenini seotust sakslastega, ent vajalikul hetkel vedasid selleks ajaks valitsusjuhiks tõusnud sotsiaaldemokraatlikust leerist pärit Aleksandr Kerenskit närvid alt (Rogger 1983). Pipes (1991) viitab isegi Lenini ja Trotski vahelisele kõnelusele, kus esimene peab olukorda lootusetuks ning pelgab, et peagi tapetakse nad mõlemad. Pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset põgenes Lenin surmahirmust Soome, bolsevikud langesid tugeva surve alla ja samal oli riigi elujärg paranemas (Laqueur 1987). Malia (1994) tsiteerib liberaalsete kadettide liidrit Pavel Miljukovi, kelle mälestuste kohaselt oli Venemaal suve lõpuks kaks valikut vägede ülemjuhataja kindral Kornilov või Lenin. Mõlema alternatiivi puhul terendas ees autoritaarne reziim. Juhtus aga nii, et Kerenski egoismi, paranoilisuse ja valearvestuse tõttu mängiti ikkagi trumbid kätte bolsevikele.
teemad vahetusid. Teatri taandudes tõusis uuesti esiplaanile luule. Ka filosoofia elas läbi muutusi. Nüüd jurdlesid filosoofid selle üle, kuidas võiks inimene saatuse heitlikusest hoolimata jõuda õnne ja hingerahuni. Filosoofia tähelepanu pöördus ühiskondlikelt probleemidelt inimeste isiklikele hingevajadustele. Epikuros ja tema järgijad uskusid, et kuna kõik koosneb aatomitest ja surm tähendab vaid inimese hingeaatomite ahela lagunemist, siis pole mõtet seda karta. Tuleb vaid surmahirmust üle saada ja inimene leiabki hingerahu. Suurema populaarsuse saavutas aga teine koolkond stoitsism. Stoikute meelest toimis maailm õiglase ja vääramatu jumaliku korra järgi. Kõik oli jumalatest ja saatusest ette määratud ning saatusele vastuhakkamine seega halb ja mõttetu. Hellenistlikul perioodil Eratosthenes arvutas välja Maa ligikaudse ümbermõõdu (meridiaani pikkuse) ja koostas varasemat Kreeka ajalugu hõlmava kronoloogilise süsteemi
Ka filosoofia elas läbi muutusi. Nüüd jurdlesid filosoofid selle üle, kuidas võiks inimene saatuse heitlikusest hoolimata jõuda õnne ja hingerahuni. Filosoofia tähelepanu pöördus ühiskondlikelt probleemidelt inimeste isiklikele hingevajadustele. Kujunes välja mitu mõjukat filosoofiakoolkonda. Epikuros ja tema järgijad uskusid, et kuna kõik koosneb aatomitest ja surm tähendab vaid inimese hingeaatomite ahela lagunemist, siis pole mõtet seda karta. Tuleb vaid surmahirmust üle saada ja inimene leiabki hingerahu. Suurema populaarsuse saavutas aga teine koolkond stoitsism. Stoikute meelest toimis maailm õiglase ja vääramatu jumaliku korra järgi. Kõik oli jumalatest ja saatusest ette määratud ning saatusele vastuhakkamine seega halb ja mõttetu. Hellenistlikul perioodil toimus teadusharude süvenev eraldumine filosoofiast. Pikka aega Aleksandria raamatukogu juhtinud Eratosthenes oli mitmekülgne teadlane.
allegooriatest elusana läbi. Surematut hinge ilma elava lihata ei suutnud Goethe iial ette kujutada. Surma nägi ta taas algelementideks saamises. Kestvusega elu on looduse taassünnis, kuna surma läbi lõhutu uuest ehitatakse, jälle läbi aegade elades alamast kõrgemani seesama elu, aga erinevalt koondudes, kujunedes, vormi leides ja andes. Igavene elu aga, kuhu Faust armu läbi tõsteti, on seletamatilt tarvilik vajadus, tugevam surmahirmust, nagu olekski hirmude hirm jumalikkus ise. (Paul Reets) Faust I osa faust on doktor. Ta on depressioonis. Ta ei hinda oma teadmisi. faust on oma toas, kirjutab. Kutsub vaimu välja. faust ja Wagner tulevad linna. Rahvas koguneb nende ümber. Nad austavad fausti, kui haritud doktorit. Nende juurde tuleb koer. Nad lähevad koos koeraga töötuppa siss. Ilmub kurat, nimega Meifistofeles. Kurat tahab faustiga lepingut sõlmida
Isegi siis, kui ta toob kaasa ainult kannatusi, on temas palju väärtuslikku. (M. Gorki) * Naine veendub paremini selles, et teda armastatakse, kui ta seda ise aimab, mitte kui seda talle öeldakse. (N. de Lenclos) * Kokkuvõttes armastus pole midagi muud kui omaenda väärtomaduste vastupeegeldus teistes inimestes. (R. W. Emerson) * Armastus sarnaneb leetritega; mida vanemad on inimesed seda ohtlikumaks muutub haigus. (G. Byron) * Armastus on tugevam surmast ja surmahirmust. Ainult tema varal püsib ja liigub edasi elu. (I. Turgenev) * Mitte midagi nõuda, kuid kõike saada see on niihästi suure armastuse kui ka peenema edvistuse sügavaim saladus. (P. Mantegazza) * Sõprussidemed võib lahti harutada, kuid armuköidikud peab puruks käristama. (Richelieu) Armastus on reetur, kes meid kriimustab isegi siis, kui püüame temaga ainult mängida. (N. de Lenclos) * Armastatud inimest ja suurt mõtet, mis täidaks hinge mida rohkem siis veel vajatakse? (L.
Esile kerkis Aleksandria luule, mis oli suunatud erudeeritud inimestele, selles polnud sügavat sisu, pakkus ainult naudingut. 5. Filosoofias: Filosoofia tähelapanu pöördus ühiskondlikelt probleemidelt inimeste isiklikele hingevajadustele. Tekkisid mitu filosoofilist koolkonda. Epikuros ja tema järgijad uskusid, et kuna köik koosneb aatomitest ja surm tähendab vaid inimese hingeaatomite ahela lagunemist, siis pole mötet surma karta. Kui saadakse surmahirmust üle ja nauditakse möistlikult elu, saavutab inimene hingerahu. Teine koolkond oli stoitism (rajajaks Zenon), kes uskusid, et köik oli jumalatest ja saatusest ette määratud ning saatusele vastuhakkamine on halb ja möttetu. Köigepealt tuli oma hirmudest lahti saada, sest need ei lase saatusega leppida. Mölemad röhutasid, et filosoofia aitab muredest ja hirmust vabaks saada. 6. Teadus: Teadus ei püsinud enam samas raamis filosoofiaga, iga teadusharu süvenes
Moraalile ja ühiskonnaelu puudutavatele teemadele rõhku ei pandud; ülistati valitseja perekonnaliikmeid, kirjutasid armastusest. Oluline ei olnud mitte sisu, vaid peen ja elegantne stiil. Kadus eesmärk lahti mõtestada inimeste probleeme oluline oli vaid naudingut pakkuda. Filosoofia Filosoofid juurdlesid selle üle, kuidas võiks inimene jõuda hingerahu ja õnneni. Epikuros kuna kõik koosneb aatomitest ja surm on vaid inimese hingeaatomite lagunemine, pole mõtet surma karta; surmahirmust üle saades ja elu nautides saabki saavutada hingerahu. Stoitsism maailm toimib õiglase ja vääramatu jumaliku korra järgi. Kõik on jumalatest ja saatusest ette määratud, saatusele vastu hakkamine mõttetu. Paramatuse mõistmine ja hirmudest vabanemine viivad hingerahuni. Teaduse areng Teadusharud hakkasid eralduma. Eratosthenes juhtis Aleksandria raamatukogu; tundis astronoomiat, geograafiat, ajalugu; arvutas välja
· LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute? Seneca soovitused haiguste poolt põhjustatud kannatuste talumiseks on järgmised: Tuleks toetuda sõpradele ja nende reibastustele, valvustele ja kõnedele. Seneca uskus, et tema ei saa surra, kui temast jäävad elavatena maha sõbrad. Välistada tuleks surmahirm, kuna seda ei tingi mitte haigus vaid loomus. Surmahirmust pääsemisel pole miski kurb ega lootusetu. Aitavad ka aulised lohutused: mis reibastab hinge, on ka kehale kasulik. Haiguste kannatusi aitavad taluda valude vaheajad, mil tasuks mõelda, et piinadele on ka lõpp saabumas ja ükski valu ei saa olla väga suur ja samaaegselt kestev. Haiguste poolt tekitatud kannatusi ei tasu süvendada kaebustega, vaid suunata oma vaim ja mõtted millelegi muule. Olen taaskord nõus Senecaga
omadused. (J. Gaarder, 1996, "Sofie maailm", Tallinn, Koolibri, lk 98-104) 11 Hellenism 4. saj lõpp e.Kr- 400 a p.Kr. Hellenismi iseloomustas see, et maade ja kultuuride vahel kadusid piirid. Sellel ajastul liikus filosoofia üha enam hingede päästmise ja lunastuse poole. Filosoofiline arusaam polnud enam lihtsalt väärtus omaette, vaid see pidi vabastama inimesed surmahirmust ja pessimismist. Kadus piir religiooni ja filosoofia vahel. Otsiti vastust küsimusele, kuidas oleks inimesel kõige parem elada ning surra. Selle ajastu neli filosoofilist voolu: 1. Küünukud Nad rõhutasid, et tõeline õnn ei seisne välistes asjades nagu materiaalne luksus, poliitiline võim ja hea tervis. Tõeline õnn on mitte sõltuda sellistest juhuslikest ja haavatavatest asjadest. Küünikud arvasid, et inimesel pole tarvis oma tervise pärast muret tunda
Ka vanainimesed proovivad vahest veel narrina käituda- värvivad juukseid jne. Narrus teebki inimesest inimese. Samamoodi võib õnnetuks pidada hobust, kes ei oska lugeda. Need teadused (arsti, õigusteadus), mis on narrusega lähemalt seotud, on austusväärsemad, kõrgemal kohal. Kõikide loomaliikide seas elavad kõige õnnelikumalt need, kes on kõige kaugemal õpetusest- nt mesilased, hobused seevastu õnnetud. Pole õnnelikumat inimest tolast, tobust. Nad on vabad surmahirmust, häbist. Tarkadel on 2 keelt- ühega räägivad tõtt, teisega seda, mis kasulik on. Tõde on kuningatele vastik kuulda. Narrid pole meeltesegaduses, pigem on need, kes maru tarka juttu omaarust ajavad, aga tegelt lollust ajavad. Naeruväärne on liiga palju loota hasartmängudele ja saatusele. Kõige narrimad on need, kes iga päev 7 värssi ütlevad. Inimesed paluvad vabakssaamist kõigest muust kui narrusest. Näidatakse oma esivanemate pilte ja uhkustatakse nendega
kannatusi, on temas palju väärtuslikku. (M. Gorki) · Naine veendub paremini selles, et teda armastatakse, kui ta seda ise aimab, mitte kui seda talle öeldakse. (N. de Lenclos) · Kokkuvõttes armastus pole midagi muud kui omaenda väärtomaduste vastupeegeldus teistes inimestes. (R. W. Emerson) · Armastus sarnaneb leetritega; mida vanemad on inimesed seda ohtlikumaks muutub haigus. (G. Byron) · Armastus on tugevam surmast ja surmahirmust. Ainult tema varal püsib ja liigub edasi elu. (I. Turgenev) · Mitte midagi nõuda, kuid kõike saada - see on niihästi suure armastuse kui ka peenema edvistuse sügavaim saladus. (P. Mantegazza) · Sõprussidemed võib lahti harutada, kuid armuköidikud peab puruks käristama. (Richelieu) · Armastus on reetur, kes meid kriimustab isegi siis, kui püüame temaga ainult mängida. (N. de Lenclos)
märksa enam inimest kui üksikisikut puudutavate probleemide ja tema hingevajaduste üle. Paljusid filosoofe paelus küsimus sellest, kuidas inimene võiks saatuse heitlikkusest hoolimata jõuda õnne ja hingerahuni. IV sajandi lõpul eKr kujunes selles vallas kaks mõjukat filosoofiakoolkonda. Epikuros ja tema järgijad uskusid, et kuna maailm koosneb aatomitest ja surm tähendab inimese hingeaatomite lagunemist, siis pole mingit mõtet surma karta. Filosofeerimine aitab seega inimesel surmahirmust üle saada ja lubab tal mõistlikult elu nautides saavutada hingerahu. Epikurose õpetusest suuremagi populaars saavutas teine koolkond stoitsism (nimetus tuleb sammaskäiku tähendavast sõnast stoa, sest stoitsismi rajaja Zenon selgitas oma vaateid Ateena agoraad piirava sammaskäigu all). Stoikute meelest toimus kõik maailmas vääramatu ja õiglase jumaliku korra järgi. Kõik on jumalate ja saatuse poolt ette määratud ning saatusele vastu hakkamine seega mõttetu ja halb
Kui sureva haige surmahirm on väga suur tuleneb see varasemal eluperioodil esinenud ahistusest. Surmahirmu ja surmaahistuse määr ja iseloom on alati seotud inimeste eluloo ja ümbruskonna mõjudega. Need kes on kogenud elus vähe muutusi või on osanud oma kriise läbi töötata, suhtuvad oma ellu ja surma tihti leplikult. Keda surm väga hirmutad need on enamasti ka elusse puutuvais küsimustes ängistunud. Vanuri kogetud üksildus lisab surmaängi. Suur osa surmahirmust tuleneb kartusest, et peab kannatama valu. Kui nendest hirmudest räägitakse tundub kergem ka surmaga leppimine. Paljud vanurid tunnevad, et surmahirmu möönmine tähendab seda, te tunnistad oma elu ebaõnnestunuks. Mõnele vanurile on kogu eluga rahulolematus selle põhjuseks, et ränk haigus ajuti ängi tekitab. Surm, kui viimane ja raskeim piirsituatsioon tähendab neile suurt ähvardust eluväärtuste vastu.
märksa enam inimest kui üksikisikut puudutavate probleemide ja tema hingevajaduste üle. Paljusid filosoofe paelus küsimus sellest, kuidas inimene võiks saatuse heitlikkusest hoolimata jõuda õnne ja hingerahuni. IV sajandi lõpul eKr kujunes selles vallas kaks mõjukat filosoofiakoolkonda. Epikuros ja tema järgijad uskusid, et kuna maailm koosneb aatomitest ja surm tähendab inimese hingeaatomite lagunemist, siis pole mingit mõtet surma karta. Filosofeerimine aitab seega inimesel surmahirmust üle saada ja lubab tal mõistlikult elu nautides saavutada hingerahu. Epikurose õpetusest suuremagi populaars saavutas teine koolkond stoitsism (nimetus tuleb sammaskäiku tähendavast sõnast stoa, sest stoitsismi rajaja Zenon selgitas oma vaateid Ateena agoraad piirava sammaskäigu all). Stoikute meelest toimus kõik maailmas vääramatu ja õiglase jumaliku korra järgi. Kõik on jumalate ja saatuse poolt ette määratud ning saatusele vastu hakkamine seega mõttetu ja halb
Nad jõuavad lõpuks sirge teeni, kuid see hargneb ei tea, kuhu edasi minna. Nad püütakse lõksu. Nad kohtuvad Ateistiga, kes neid naeruvääristab raske tee ettevõtmise pärast. Mõistmatus jõuab neile järele ja püüab neid õõnestada, vaidlevad, kuni Mõistmatus lahkub. Lootus ja Kristlane arutavad, miks on hea hirmu tunda vahel. Nad jõuavad sügava jõeni, mis mõnest kohast madalam, mõnest eriti sügav. Kristlane saab jõge ületades surmahirmust üle. Lootus ja Kristlane näevad ingleid, kes räägivad, kuidas mehed jätsid jõkke oma surelikkuse ja on nüüd surematud. Kristlane on jõudnud Taevariiki, on Kuningale kallis ja kõik räägivad temast hästi. Kristlase naine ja pojad asusid samuti palverännakule. Kristlanna kutsub sõbranna Halastuse kaasa. Nad saavad mõlemad mülkast läbi ja jõuavad Väravani, kus Halastust ei taheta kohe läbi lasta
teatri- ja filosoofiatraditsioonid jätkusid, kuid neiski valdkondades võib näha märke inimeste vähenenud huvist poliitilika vastu. Uus-Atika komöödia tuntuima esindaja, 3. sajandi esimesel poolel kirjutanud Menandrose looming käsitles varasemast poliitilisest komöödiast erinevalt perekonna ja argielu temaatikat. Tema kaasaegsete filosoofide Epikurose ja stoitsismi alusepanija Zenoni meelest tagas õnne häirimatus ja pääs inimlikest kannatustest. Esimese jaoks või selleni jõuda surmahirmust vabastava mõtisklusega, teise jaoks aga leppides saatusega ja täites jumalaist määratud kohust. Suuremad Kreeka riigid ei leppinud Makedoonia hegemooniaga. 260datel aastatel liitusid Ateena ja Sparta Egiptuse kuninga Ptolemaios Philadelphose toel ühiseks võitluseks ning vallandasid nn Chremonidese sõja (sai nime Ateena juhtiva riigimehe järgi). Kuid Sparta kuningas Areus sai lüüa ja langes ning ateenlased olid sunnitud 262. a. alla andma
suri kolme tunni jooksul kummalisesse haigusesse, mis jättis kogu kehale tinakarva jäljed. Õde, kuidas suri teie mees?» «Oo, õudust!» karjatasid Porthos ja Aramis. «Buckinghami mõrvar, Feltoni mõrvar, minu venna mõrvar, ma nõuan õigust ja teatan, et kui seda ei anta, siis ma võtan selle ise.» Ja lord Winter läks d'Artagnani juurde, jättes oma koha vabaks järgmisele süüdistajale. Mileedi langetas pea kätele ja püüdis korraldada oma surmahirmust segipaisatud mõtteid. «Nüüd on minu kord,» ütles Athos värisedes nii, nagu väriseb lõvi ussi nähes, «nüüd on minu kord. Ma abiellusin selle naisega, kui ta oli noor neiu, ma abiellusin temaga hoolimata kogu oma perekonnast. Ma andsin talle oma varanduse, ma andsin talle oma nime. Kuid ühel päeval märkasin ma, et see naine oli häbimärgista-tud: tal oli vasakule õlale põletatud liilia õis.»
annaabi.ee 
