Johann Wolfgang Goethe (0)

5 VÄGA HEA

Goethe väitis ühes oma kirjas, et teda vapustas sügavalt 1755 aastal toimunud Lissaboni maavärin. Temas juurdunud usk taevase isa armust ja hoolest muutusid teda painavaks ning tekitasid kriitilise suhtumise usku. Usk taevase isa heatahtlikkusse kadus . Lissabonis toimunu aga avas talle uued võimalused seletada hea ja kurja seost. Aga ta väitis, et igal inimesel endal tuleb teha valik. Ühest mõistmist ei saa olla.
1768 aastal haigestus Goethe raskelt , sellega kaasnes ka sügav hingeline kriis. Goethe hakkas huvi tundma alkeemia vastu. Ta otsis vastust küsimusele, kuidas on jumal ja loodus teineteisega seotud. Selline tunnete ebamäärane käärimine sai aluseks „Faustis” olevatele probleemidele.
1770 aastal jätkab ta õpinguid Strasburg’i ülikoolis. Sel perioodil saab tema hing kosutust Rousseau „Teisist” tagasi looduse juurde, mis tähendas, et tundega välist haarates tule see suunata oma sügavasse sisimasse. Tutvumine Herderiga laiendas tema silmaringi veelgi. Rooma ja Prantsuse klassitsistide teoste asemel asetati aukohale Homeros ja Shakesbear, keda tõlgendati, kui ürgloodusjõulisi geeniusi, kelle tunnete sügavus ja rikkus määras looduse tunnetamist. See tähendas, et oli vaja luua oma ajale ja ümbrusele vastuvoolu sõdivaid suurkujusid. Need kangelased/ tegelased pidid olema ausad ja sirgjoonelised, kes sõdivad, astuvad saatusele vastu, ise sellele alistudes. Ta leidis ühe kirjamehe autobiograafiast just täpselt sellise tegelase, kes vastas kõigile lihtsate ja ausate inimeste ootustele. See rüütel lausub:
„Häda, häda neile isandaile, kes omaendisele autoriteedile loodavad. Ikke all inimeste südamed kalestuvad. Need aga ei taha midagi kuulda ega näha… Nad toituvad oma alamate õnnest, varandusest ja verest, kuid ei saa iial täis.”

Kogu „Fausti” probleem jäi kogu eluks Goethele samaks. See oli ennekõike kuuluvuse probleem: Mina – inimese olemuse ning identsusese küsimus. Kui Goethe arusaam maailma olemusest muutus, siis muutus ka Fausti nägemus inimesest. Mina tunnetus avardus . Goethe jäi arusaama juurde, et inimene peab olema mässaja, kes tõuseb üles inertse maailma vastu. See leiab kinnitust ka „Noore Wertheri” kannatustes” (1774). Werher peab lugejaid veenma, et tunde erk inimene on palju nõrgem, kui arvestav ja kaalutlev tüüp ehk siis terve mõistuse kummardaja, kes käitub alati nii, nagu talle kasulikum on. Tunderikas inimene saab jagu oma egoistlikest huvidest ja suudab tõusta ning arendada endas eeldusi, mis loodus on talle kaasa andnud.
Kaasaegne ühiskond moonutab inimest, sellistes tingimustes ei saa inimene areneda. Ta ei jõua ega suuda mõista looduse poolt kaasa antut lõpuni. Goethe pidas eelkõige silmas seda kuidas inimesed saaksid ennast inimlikemaks muuta. Inimlikkus käib aga kaasa lihtsate inimestega, sest nende ja nende keskel elab armastus, elab kirg , mis ei ole luuleline leid, vaid see „päris”. See on päris, sest see on loomulik ja lootuslik. Goethe jõudis tõdemuseni, et looduses on üldiste ja üksiknähtuste vahel korrapärane soes . Selleks seoseks osutub elu ise. Tema tunnetes võttis maad meeleliselt tajutav. Tasakaalustatus tunnete jaotus, mis ei lepi hetke joobumusega vaid muudab selle püsivaks elamuseks.

Ta otsis olemis mõtete Itaaliast ja antiigist . Ta pidi tõdema, et „tormi ja tungiga” ei saavuta midagi, sest inimese olemuseks on üksindus, eraldatus sellest, mis oli, lähenemata sellele, mis on, ja ennekõike ootamatu tuleviku üle otsustamine, tähendab omaenese hingevõitluste vaos pidamist. Itaalia tähendas talle sisemist vabadust, valgust ja rahu. Seal ühtisid silmaga nähetavaks, konkreetseks mõtteks, möödunu ja olev, kunst ja loodus. Goethe nägi looduse algühiku elavat variatsiooni , millest tuli tuletada ja leida alati loov ja kasvav jõud metamorfoos ehk moondus. selle moondusele allub kõik orgaaniline ja elav. kogu elu elab polaarsest vastandlikkusest ja moondus on selle vorm ajas. Goethe kirjutab:
”Teatud määral olen hakanud aru saama, kuidas toimis õnnelik Kreeka rahvas, et oma rahvuse piires kõrgeimat kunsti arendada.” ( Kreeklased kohustasid seadusega kunstniku jäädvustama tõeliselt kaunist inimkuju . Kaunis – see on vaimse ja füüsilise ühtsus.
Murrangu Goethe maailma tunnetusse toob Prantsuse revolutsioon (1789). Ta kirjutab:
”Siit ja tänasest päevast peale algas uus ajajärk maailmaajaloos… Väga huvitav on vaadata, kuidas näevad välja tardunud elul ja alal hoidlikel printsiipidel rajanevad konstitutsioonid. Niisugusel ajal, mil kõik liigub ja püüab muutuda.”
Peamine erinevus kaasaja tegelikkusest oli see, et uues ajastus polnud kohta parasiitidel. Goethe mõistis, et uusajastu peab aitama päästa sakslased killustatusest ja liitma nad rahvuseks .

Eksimuste ja kogemuste kaudu tuleb inimesel omandada usuline humaansus , sealt edasi astuda esteetilisse humaansesse, et jõuda esteetilise vastutustundeni (see ongi inimese peamine metamorfoos). Eetika on seega humaanset elu ja elamist vormiv printsiip, millega liitub sisemise rahuga tunnetatav armastus, Saatuslikkuse ees. Saatus – see inimese elu tumedaim osa on peidus inimese sügavas sisemuses, ning saatuslikuks teeb selle ajalik aeg. Eetiliste väärusteta inimese olemine ei püsi. Surmas nägi ta taas iga asja algelementideks saamist. Inimese ajalik elu on seotud looduse metamorfoosiga. Metamorfoosis, kus surma läbi lõhutu uuesti üles ehitatakse, jälle läbi aegade elades , alamast kõrgemani – see sama elu, aga erinevalt moondudes, kujunedes vormi leides ja andes . Igavene elu, kuhu Faust armu läbi tõsteti, on seletamatult tarvilik vajadus, tugevam surmahirmust, nagu olekski hirmude hirm jumalikkus ise.
Fausti lõpustseenides võib välja lugeda hoiatust: inimesed, kes on tunnetanud oma jõudu, saavutanud võimu looduse ja teiste inimeste üle, peaksid olema selle jõu kasutamisel ettevaatlikud, sest sellisel jõul on lammutav alge, mida loodus oma metamorfooside taastada ei suuda.

.DOC Laadi alla originaalfail 2 lk · .doc · 65 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 2 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-04-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

65 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kaabakas Õppematerjali autor

JOHANN WOLFGANG GOETHE konspekt

Sarnased õppematerjalid

docx

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud

Kirjandus

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 2 lk