Faust (0)

" Faust " – teose täielik esimene osa ilmus 1808 ja teine osa 1832 .
ELU MÕTE:” Ta on mu ainus siht ja kogu elu mul temata on ainult oleskelu.” “On vana tarkus veelgi jõus: Nõrk olgu tugevaga nõus. Kes söandab õigust taotada, võib elu, vara kaotada.” “ Alt taeva poole pilke tark ei heida , ei unista seal omataolist leida.” “ Ei asjatu sel olnud otiskelu, kes kõige viimast tarkust teab: vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab, kes ohte trotsib inimeste seas nii noorest peast kui kesk- ja raugaeas. See on mu ihaldatud ideaal, kui vaba rahvas asub vabal maal. Siis võin ma öelda kaunil hetkel: veel viibi, ilus oled, viiv! Ei katta siis saa maisel retkel mu jälgi unustuseliiv. Ses aimuses täis õnne on mu vaim. Oh ülev hetk, mu elu ilusaim!”
INIMESE OLEMUS: “Jah! Inimeste põlv on vaadata nii paha, et seda nähes kuratki ei taha neid enam kiusata .” “ Hõiska, hing, ja õlles uju! Milleks mulle vaev ja hool? Rõõmsad laulud, uljas tuju omast käest on igal pool.” “ jah, mees on see, kes eal ei jahmata, vaid krahmab sealt, kust annab krahmata, ja sellele, kes krabama on kraps, saab kuld ja kroon ja kaunis tütarlaps.”
HEAD MÕTTED: “Aeg- ajalt huvitav on siesta taadi ees, seepärast astun vahel siia sisse. See on tast kena, et nii tähtis mees nii inimlikult suhtub kuradisse.” Te üle saite mitmest vaevast, sest aitaja saab abi taevast.” “ Seal ta nüüd on, kui satud narri paella ! Ka kuradile toob see häda kaela.” “ Meil vaestel meestel halb on asi. Ju Aadamgi end naisest petta lasi. Aeg möödub, kuid ka vanas eas meil pole rohkem aru peas. “ “ Üks muistne tarkus kahjuks tõestust leiab taas, et iluga kaua õnn ei suuda seltsida.”
ARMASTUS: “ Tore tots ja piip ja õllekann on asjad mida ma armastan .” “ Mis armunul on teiste vaevast! Kuu, päikese ja tähed taevast ta kalli rõõmuks läbi lööks.” “ Jah, laps see lillekõne on taevast antud mark. Ta armastab ! Kas tead, mis tähendab see: armastab!” “ Ma seda armastan, kes ihkab võimatut.” “ Su jalge ees las laman, truu ja vaba, oh käskijanna- lahinguta said sa mu vara ja mu trooni valitsejaks. “ “ Rohkem siis ei ole vaja: sina mul ja mina sul. Kaunis liit jääb üle aja kestma kahel armunul.” “ Minu õnn ja silmarõõm on ta pilgu metsik lõõm. Hoian keha kallist, kuuma, tema suule surun suu ma.” “Üks leebem pilk- ma rohkem teilt ei vaja. Nii armastajat vaatab armastaja .”
VÄÄRTUSED:” On kõnekäänd, et pärlid ega kuld ei vääri tublit naist ja oma kolde tuld .” “ Ma lasen raha laekas lasuda. Ma lootsin uljust, tegutsemistahet, kuid tundes teid ei märka mingit vahet ja mõistan nüüd, et rikkuski ei loe. Ei oma nahast keegi välja poe.” “ Ehk jumal jumalaga küll vägikaigast veab, kes surelik, see aga neid kõiki kartma peab.” “ Ka võimatut võib võimalikuks muuta see, kes tark ja palju näinud.” “ Õnn on see, kui mees ja naine armastavad teineteist, aga õndsus ebamaine, kui saab kaunis kolmik neist.”
TEGELASED:
Faust: magistri ja doktorikraadiga teadmishimuline , rahutu teadlane , kes on elus pettunud . Ta arvab , et ei suuda inimestele paremat teed näidata. Faustil on palju õpilasi, ta arvab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid, sel põhjusel pettub ta ka oma õpilastes.
Mefistoteles : , kuri deemon, on tasakaalukas, intelligentne, sümpaatne tegelane, st saatan. Ta põlgab inimesi, ta on Fausti täielik vastand. Enda arvates on ta väga vajalik jõud, et maailm tasakaalus püsiks.
Margarita: noor neiu , kellesse Faust armub, Mefistotelese abiga suudab ta Margarita südame võita. Kahjuks on nende armastus õnnetu, Faust tapab Margarita venna ja hukkub ka Margarita ema, kellele antakse unerohtu, et armastajad saaksid segamatult koos olla. Margarita rasestub, uputab oma lapse, pannakse seejärel vangi, kus ta hullub ja sureb . Inglid viivad Margarita hinge taevasse .
Helena: Fausti teine armastatu , nad saavad ka poja Euphorioni, kuid see soovib lennata nagu Ikaros ja kukub surnuks.
Hulgaliselt on veel antiikaja tegelasi teose II osas.
Faust on teadlane, kes on mures, et ei suuda inimestele näidata teed paremaks eluks. Ta on valmis võtma mürki, kuid inglid peatavad ta. Jumal ja saatan( Mefistoteles) sõlmivad kihlveo. Jumal ülistab mõistust ja tõepüüdlusi, saatan arvab, et inimene on õnnetu ja on loodudki kannatama , sest tal on mõistus. Mefistoteles külastab Fausti musta puudli kujul , kuid Fausti töötoas võtab inimese kuju ja pakub lepingut- Faust saab kõik võimalused rahutuse kaotamiseks ja kui Faust hakkab elu nautima, on Mefistoteles võitnud ja saab Fausti hinge endale. Faustil on ükskõik ja ta kinnitab lepingu veretilgaga. Mefistoteles noorendab Fausti ja too kohtub Margaritaga, kellesse armub ja kelle hiljem hukutab. Raamatu esimene osa lõpeb kurbades toonides ja pealtnäha jääb kihlveos õigus saatanale.
Teose teises osas toimub tegevus antiikajastul keisri õukonnas. Faust otsib endiselt õnne ja aitab inimkonda. Faust teenib keisrit sõjas, tänu Mefistotelese abile sõda võidetakse. Peale sõda , kui Faust on raugaeas, ta sureb, kuid Mefistoteles ei saa tema hinge, inglid viivad ta taevasse, kus ta kohtub ümbersündinud Margaritaga- armastus suutis võita. Faust’i puhul on tegemist üsna tuntud teemaga – võitlusega hea ja kurja vahel, Jumala ja Saatana vahel, milles tavaliselt väljub võitjana headus ja armastus.
Surematut hinge ilma elava lihata ei suutnud Goethe iial ette kujutada. Surma nägi ta taas algelementideks saamises . Kestvusega elu on looduse taassünnis, kuna surma läbi lõhutu uuest ehitatakse, jälle läbi aegade elades alamast kõrgemani – seesama elu, aga erinevalt koondudes, kujunedes, vormi leides ja andes . Igavene elu aga, kuhu Faust armu läbi tõsteti, on seletamatult tarvilik vajadus, tugevam surmahirmust, nagu olekski hirmude hirm – jumalikkus ise.
Teost oli ääretult raske lugeda.