"Nimed Marmortahvlil" Albert Kivikas (0)

Raamat „Nimed marmortahvlil “ põhinevat autori Albert Kivikase enda kogemustele Eesti Vabadussõja päevilt. Autori prototüübiks peetakse raamatu peakangelast Henn Ahast. Samuti on raamat hinnatud ka ajaloolaste seas, sest põhineb tõestisündinud sündmustele.
Raamatu esimene osa käsitleb 1918 aasta lõpuks välja kujunenud meelsust Tartu kommertskooli õpilaste näitel. Osa neist hoiab kommunistide poole ja pooldab vaeste aitamist või teisi kõidavad iseseisvus ja rahvuslikud ideaalid. Peategelane Ahas on kui kahe tule vahel.
Sõber Käämer on kommunist, Ahase vanem vend on Venemaal punaste poolel ja isagi ootab pikkisilmi punaste võimu tulekut, lootes saada paremat elujärge. Samuti ei ole Ahasele võõrad isamaalisus ja rahvuslasest sõber Käsperi vaated. Seda raskem on tal valida poolt, kui sõbrad Käsper ja Kräämer omavahel vaieldes pöörduvad toetuse saamiseks tema poole. Ta ei taha kummagagi tülli minna. Parema meelega oleks ta erapooletu, kuigi tundub, et sisimas on ta kommunistist Käämeri poolt.
Kui alustatakse koolipoiste sõduriks värbamist ei kiirusta Ahas isamaad kaitsma. Sakslased lahkuvad Tartust, saabuvad punased, kool pannakse kinni, linn tühjeneb. Ahas lahkub läbi ootamatu olukorra rongijaamas koos ühe ohvitseri ja riigiametnikuga Tartust.
Jõudes isakoju hakkab teda närima süütunne , et ta hoidub isamaa kaitsmisest. Samuti ei ole ta vanematel raha ja ta ei taha kodustele koormaks olla. Seega liitub ta vabatahtlike pataljoniga.
Koos Käsperi ja teiste koolivendadega punaste vastu astudes ei lõpe Ahase sisekonfliktid. Magamata öödel arutleb ta sõja teemadel . Kas on vaja erimeelsuseid lahendada üksteist tappes? Miks võitleb ta venna ja kommunistide vastu? Samas ei suudaks ta koos punastega ka oma rahva vastu võidelda.
Koolipoisid ja sõda. Pidev hirm iga püssipaugu peale, söögi nappus, halb sõjavarustus, haavad, surm ja omade kogemata tulistamine . Vaenlase seaski on omasid-vendi, sõpru, kaasmaalaseid. Esimestest lahingutest paanilised põgenemised, hilisemad inimhingede kalestumised. Tapmine võib hakata isegi meeldima . Surmahirmust vabanemine , tapamasinliku rutiini tekkimine.
Langenute nimed raiutakse kunagi marmorisse, täna on nende koolipinkide tindipottides klassiõdede pandud lilled.
„Nimed marmortahvlil“ toob teravalt välja sõja julmuse. Noored koolipoisid lähevad suurte ideede nimel tapalavale. Nad ei tea ega saagi teada, mis on armastus, perekond, oma lapsed. Nad ei saagi elu ilu avastada , sest surevad nii noorelt.
Mõtetu surm!