Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Suitsupääsuke - lühikirjeldus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
suitsupääsuke, suitsupääsukese, suitsupääsukesed, rahvuslind, pimedaks, jääma, poegadele, kerega, sabaga, seovad, pehmete, raagus, putukatest, pesakonda, haudumine, koorunudSisukord Lehekülg 2 Sissejuhatus Lehekülg 3 Elupaik ja viis Lehekülg 4 Ränne Lehekülg 4 Toitumine Lehekülg 4 Pesitsemine Lehekülg 4 Areng Lehekülg 4 Levik Lehekülg 4 Pilt Lehekülg 5 Kasutatud kirjanuds Lehekülg 6 2 Suitsupääsuke Sissejuhatus Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind. Ta on üks sagedamini taluõuedes kohatav lind. Oma reipa midli-madli kädistava lauluga on ta inimese suureks sõbraks saanud kui ka suvise päevasooja saadik, usaldatav ilmaprohvet ja talupere õnnelind. Kes julgevat suitsupääsukese maha lüüa, see pidavat pimedaks jääma. Vanarahvas ütleb, et kui suitsupääsuke maadligi lendab, on vihma oodata. See
Suitsupääsuke Liiginimi eesti keeles: Suitsupääsuke Liiginimi ladina keeles: Hirundo rustica Rahvapäraseid nimesid: Harkhänd, harkpääsuke, harkpäästlane, majasõber, õnnelind, Jeesuse lind, jumala kanake, kodu-, küla-, hoone-, laka-, pööningu-, katuse-, lauda-, hobu-, suigu-, vilu-, külma-, soojapääsuke, siidikeralooja. Suitsupääsuke kaalub umbes 20 grammi ja ta kehapikkus on 17,5 23 cm. Ta elab Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias (v.a. Kaug-Põhi ja Araabia ), Põhja- ja Loode-Aafrikas. Suitsupääsuke on Eestis tavaline inimkaasleja. Neid elab 100-200 tuhat paari, kahjuks on nende arvukus viimaste aastakümnetaga vähenenud. Elupaik ja Eluviis Looduslikes tingimustes elab ta kohtades, mis on seotud koobastega: mäestikujõgede orgude kaljukaldail
Varstu kool Suitsupääsuke Referaat Robin Soe Juhendaja: Lemmi Pehlak Varstu 2017 Sissejuhatus Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind. Ta on üks sagedamini taluõuedes kohatav lind. Oma reipa midli-madli kädistava lauluga on ta inimese suureks sõbraks saanud kui ka suvise päevasooja saadik, usaldatav ilmaprohvet ja talupere õnnelind. Kes julgevat suitsupääsukese maha lüüa, see pidavat pimedaks jääma. Vanarahvas ütleb, et kui suitsupääsuke maadligi lendab, on vihma oodata. See on igati loogiline, sest kui õhuniiskus suureneb, siis lähevad putukate tiivad niiskemaks ja nad ei saa kõrgel lennata. Pääsukegi peab niimoodi toitu püüdma päris madalal maaligidal. Poegadele toiduviimist ei või aga mingil juhul katkestada, sest ema-isa peavad seda päeva jooksul kokku 600 korda jõudma teha. Kui aga nälg ja külm liiga suureks lähevad, siis on neil olemas ka
Suitsupääsukesed. Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind. Ta on üks sagedamini taluõuedes kohatav lind. Oma reipa midli-madli kädistava lauluga on ta inimese suureks sõbraks saanud kui ka suvise päevasooja saadik, usaldatav ilmaprohvet ja talupere õnnelind. Kes julgevat suitsupääsukese maha lüüa, see pidavat pimedaks jääma. Vanarahvas ütleb, et kui suitsupääsuke maadligi lendab, on vihma oodata. See on igati loogiline, sest kui õhuniiskus suureneb, siis lähevad putukate tiivad niiskemaks ja nad ei saa kõrgel lennata. Pääsukegi peab niimoodi toitu püüdma päris madalal maaligidal. Poegadele toiduviimist ei või aga mingil juhul katkestada, sest ema-isa peavad seda päeva jooksul kokku 600 korda jõudma teha. Kui aga nälg ja külm liiga suureks lähevad, siis on neil olemas ka hädaabinõu: jäävad tardumusunne, kus nende kehatemperatuur
SUITSUPÄÄSUKE Suitsupääsuke on väike, sinakalt helkiva musta seljaga lind. Tal on roostepunane kurgualune, valge või kreemikas kõht ja väga pikk lõhkine, vimplitaoline saba. Lennates tundub ta tihti üleni must, olles äratuntav pika saba ja ülivilka lennu järgi. Noorlindudel on lühemad sabad. Suitsupääsukesed vestlevad omavahel sädistades, kui nad majakatusel või traatidel istuvad. Nad on levinud kogu Euroopas ning neid võib kohata ka Skandinaavias, Türgis ja Vahemere-ääres Aafrikas. Euroopas on nad ainult kevadel ja suvel. Sügisel alustavad nad rännakut lõunasse Aafrikasse, kus nad veedavad kogu talve. Nad lendavad kevadel taas põhja poole, et pesitseda ja pojad üles kasvatada . Eestis võib neid kohata aprillist oktoobrini. Suitsupääsuke sööb lendavaid putukaid
............................................................20 Laulurästas....................................................................................................................21 Lepalind........................................................................................................................22 Põldlõoke......................................................................................................................22 Suitsupääsuke...............................................................................................................23 Valge-toonekurg..........................................................................................................24 Ööbik...........................................................................................................................25 MÕISTATUSED KEVADEST.......................................................................................
laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid käitumisviise. Mängu ajal jookseb isaslind lauldes ümber emaslinnu kuni jäävad mõlemad vastastikku seisma püstiaetud sabaga ja avatud nokaga. Kui emaslind kükitab, järgneb paaritumine. Pereelu. Musträstas on monogaamne lind. Paaride moodustumise järel hakkab emaslind pesa ehitama. Pesa asub maapinnast 1,6 m kõrgusel. Meil pesitseb musträstas kaks korda suve jooksul. Pesas on 36 muna, mida haub emaslind. Haudevältus on 1114 päeva. Pojad kooruvad 35 päeva jooksul. Toidulaud. Toiduks on marjad ja seemned. Harvem ka putukad ja ussid. Arvukus
(Elphick, J. Et al 2006) Räästapääsuke Väike jässakas musta-valgekirju sulestiku ja kontrastselt valge päranipualaga räästapääsuke on paljudes Põhja-Euroopa linnades ja külades tavaline pesitseja. Toitub ainult väikestest kärbestest jm õhuputukatest, tiireldes kõrgel katuste kohal või madalal mageveekogude kohal. Maapinnale tuleb ainult, selleks et koguda oma iseloomuliku pesa esitamiseks muda ja savi. (Elphick, J. Et al 2006) Suitsupääsuke Eesti rahvuslind suitsupääsuke on harkis sabaga läikiv lind, kes on suvel Euroopa talude juures tavaline nähtus, sest ta eelistab pesitseda lautades ja küünides, mille lähedal on tagatud meelistoit suured kärbsed. Püüab neid lennult, sööstes sageli sujuvalt ja nõtkelt madalal kariloomade vahel ning kasutades oma pikka saba küljelt- küljele käänates tüürina. Tema pikalt harkis saba ja sügavpunane kurgualune torkavad lennul tavaliselt hästi silma, aidates välistada segiajamise kõigi teiste
4.4. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: vintlased (Fringillidae).............................22 2.4.4.1. Leevike (Pyrrhula pyrrhula)......................................................................................22 2.4.4.2. Metsvint (Fringilla coelebs).......................................................................................23 2.4.5. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: pääsulased (Hirundinidae)........................24 2.4.5.1. Suitsupääsuke (Hirundo rustica)................................................................................24 2.4.5.2. Räästapääsuke (Delichon urbica)..............................................................................25 2.4.6. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: kangurlindlased (Ploceidae).....................26 2.4.6.1. Koduvarblane (Passer domesticus)............................................................................26 2.4.7
tegutseb varjatult kuusetihnikutes. Ei seltsi teiste lindudega, ka liigikaaslastega mitte. Ränne Rändlind. Talvitab Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Saabub varakult, aprilli esimesel poolel, vahel ka märtsi lõpul. Äralend sügisel oktoobri jooksul. Toitumine Toitub maapinnalt, aga ka rohttaimedelt, metsavarisest, alusrinde okstelt ja noortelt puudelt leitavast toidust: seemned, aga eelkõige väikesed selgrootud: pisiämblikud, tirdid, liblikaröövikud, limused jms. Poegadele tuuakse väikeseid ämblikke ja putukaid, valdavalt sarnastiivalisi ja liblikaröövikuid. 12Punarind Erithacus rubecula Punarind on Eestis harilik haudelind ja läbirändaja. Hästi tunneme ta ära intensiivselt roostepunase kurgualuse ja rinna esiosa järgi. Ülapool on tal oliivhall, alapool hallikasvalge. Väga kaunis on punarinna laul, mis lõpeb meloodilise hõbekellukese helinaga. Iseloomulikud on veel suhteliselt kõrged jalad. Elupaiga järgi on ta saanud endale nime risulind.
Siia pane koolinimi Linnud (Referaat) Koostaja: Juhendaja: Koht, aasta Sisukord Header and footer ; nimi · Leevike · Kiivitaja · Jäälind · Musttihane · Rohevint · Vesipapp · Ööbik · Urvalind · Pöialpoiss · Nurmkana 2 Header and footer ; nimi Leevike Leevike on varblasest suurem, musta lagipea ja kurgualusega jässakas värvuline. Isaslind hiilgab oma kauni sulestikuga. Tema helepunane rind on nii silmatorkav, et looduses teda tähele panna ja ära tunda ei ole raske. Emaslind roosakashalli värvusega on tagasihoidlikum. Leevike on levinud kogu Euraasias. Eestis on ta tavaline, kuid ta levik on hajus. Leevikest võib kohata kuusikutes, parkides, elamute ümbruses. Põhitoiduks on seemned, võ
..10 m kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis, mis on meisterdatud oksaraagudest ning kaetud ka ülevaltpoolt. Seest on pesa mätsitud saviga ja vooderdatud sulgede, sambla ja rohuga. Pesa ümber askeldab harakapaar juba alates märtsist, kuigi 5...8 muna munetakse alles mai alguseks. Poegi haub ainult emaslind, kuid ka kaasa viibib samal ajal läheduses, kaitstes pesa ja hoiatades hädaohu eest. Pojad kooruvad 17...18 päeva pärast. Poegadele tassivad toitu mõlemad vanemad. Haraka toidulaud on kirju. Siia kuuluvad selgrootud, väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit. Harakas on tuntud munavargana, näpates teiste lindude pesadest nende munetud mune ning süües isegi hoole ja armastusega kasvatatud poegi. Linnalembese eluviisiga harakad ei ütle ära ka prügikastides leiduvatest jäätmetest. Harakapojad hakkavad lendama 22...27 päeva vanustena, kuid ka peale pesast lahkumist tegutsetakse edasi koos õdede-vendadega
Viimase puhul eelistab kõrgelt murdunud tüve madalale kännule. Händkaku toidupoolise moodustavad erinevad väiksemad linnud, väikesed imetajad, nende pojad, aga ka kala ja konna suhtes ei jää külmaks. Händkakk on püüdnud ka vähke, kuid seda tunduvalt harvem teiste saakobjektidega võrreldes. Vähki on ka muidugi tunduvalt vähem kui teisi saakloomi. Händkaku vaenlased on eelkõige suured kakulised ja muud suuremad röövlinnud. Samuti nugis, kes on enam ohtlik poegadele ja munadele. Händkakk kuulub looduskaitse alla. Karvasjalg-kakk Karvasjalg-kakk on kõige enam hakisuurune. Tema selg ja tiivad on pruunid heledate laikudega ja rind ning kõht heledad pruunide laikudega. Saba on samamoodi altpoolt hele ja pealtpoolt tume. Tema nägu näeb välja nagu küliliipööratud hall kaheksa, mille rõngaste keskel asuvad keskmise suurusega silmad ja mille keskkoha all asub kollane nokk. Kakk on oma
SOOKURG Sookurg on Eesti ainuke päris õige kureliik. Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad, aga kiiru tagaosal ja kuklal punased. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Nii sookure suured hoosuled kui ka jalad on mustad, nokk rohekaspruun. Sabasulestik moodustab iseloomuliku suure puhmatuti. Erinevalt samuti halli värvi haigrust on tema kael lennates pikalt ette sirutatud. Sookurg ei lasku kunagi puu otsa. Tema elupaigaks on sood ja rabad. Paljud rahvapärased nimed näitavad aga, nagu oleks lind põldudega seotud: põllukurg, niidukurg, rukkikurg, kesakurg. Selle seose saab aga lahti mõtestada nime "külvikurg" järgi: lind tegutseb inimese haritaval maal vaid kevadiste põllutööde ajal. Nii see ongi: meile saabuvad sookured kevadel juba aprilli algul, salkadena. Kuni paaride moodustumiseni võib neid siin ja seal kohata. Kui isalind on endale kaasa leidnud, si
Isalinnud saabuvad enne emalinde ning korrastavad pesasid. Korras pesaga loodavad isased võita emaste poolehoiu. Pesa ehitamiseks valivad nad tugevate oksadega vana puu, kus läheduses asub varjuline ja madal veekogu. Ligipääs puule peaks olema ainult üheltpoolt. Peale paari moodustumist muneb emane 2-5 muna, vaheldumisi neid hautakse ligi viis nädalat. Peale koorumist jääb alati poegade juurde üks vanem. Kaitseb poegi ebasoodsate ilmastikutingimuste ja röövloomade eest. Poegadele tuuakse toiduks enamasti siiski kalu, mis oksendatakse välja. Palavate päevade korral on must-toonekured võimelised ka vett oma pugus poegadele viima. Levik Must-toonekure kaitsele tasub pöörata suurt tähelepanu ning säilitada võimalikult palju pesasid. Samuti ka säilitada kunagisi pesapaiku lootuses suurendada arvukust. Pesapaigad asuvad suuremates metsamassiivides, kaugel inimasutusest. Pesapaiga valikul on enamasti 3
264. Ema, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 2. Kiisuke, leevike ja Eevike, J. Oro, lk. 177. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 3. Külmalind, Juta Kaidla, lk. 98. Taadu, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 6 TIHASED RASVATIHANE. Tihase ilmumine koduõue ennustas külmade algust üle kogu Eesti. Seatap- pudel oli tihane laudaräästas ja vaatas rasvasaamist pealt. Kui lambanahk juhtus õue tahe- nema jääma, koorisid tihased sellelt rasvakorda. Mart Mägeri väitel on rasvatihane paljude paikades külmakuulutaja talitihane ning külmalind. Mõnikord on tihaste ilmumist elamute juurde peetud ka tuisu endeks. Kagu-Eestis peeti tihase häälitsemist teekäija suhtes vasakul heaks märgiks, paremal aga halvaks märgiks. Kagu-Eestis on ka kujutelm kahjulinnust seotud tihasega, kelle teatud häälitsemine piibi-
maarahvalt oli kuuldud linnunimetus, pidi siin elama ka selle omanik ise. Kuigi jäälinnu välimus on oma sulesillerdusega silmatorkav, on tema eluviis üsnagi varjatud ja värvus tegelikult varjevärvuse laadi. Ka ei viibinud inimesed varematel aegadel ilmselt kuigi tihti, asja ees, teist taga, tema elupaikades. Peale selle on jäälind üsna inimpelglik ja käitub eriti pesitsusajal pisut peiduliselt. Siiski ei jää see varblasest veidi suurem (kehapikkus 1819,5 cm) pisut jässaka kerega lind jõe või oja kohal aga tähelepanelikule loodusehuvilisele naljalt märkamata. Tema selg ja sabapealne on ere-taevassinised, muu ülapool tuhmroheline peente helesinakate tähnidega, rind ja kõhualune on ookerjalt roostepunakad. Selliselt värvunud sulestiku tõttu on nii 6 kõrgemalt kui ka altpoolt vaadates raske lindu silmata: ühelt poolt sulab ta kokku veest
Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid suuri pesasid ei suuda tihti ladvast pehkinud puud üleval pidada ja nii hukkub igal aastal tormidega hulk poegi ja mune. Valge-toonekurg muneb 2-6 muna, haudumine kestab 30 päeva ning igas pesas kasvab üles keskmiselt 2-3 poega. Nii isas- kui emaslind hauvad mune ja tassivad poegadele toitu. Toonekurg kannab toitu pessa üksnes söögitorus (alla neelatult). Noka vahel kantakse ainult pesamaterjali. Ta sööb hiiri, mutte, putukaid, vihmausse, sisalikke ja madusid, vähem konnasid, kuid mutist suuremate loomade allakugistamisega tekib tal raskusi. Harvad pole juhused, kui toonekurg nõrga ja viletsa, tavaliselt viimasena koorunud poja üle pesa ääre tõukab, kelle siis inimesed edukalt üles kasvatavad. Pojad õpivad lendama umbes augusti alguses ja mõni nädal peale
Eesti selgroogsed Sisukord SISUKORD.....................................................................................................................................................................1 KALAD...........................................................................................................................................................................2 ANGERJAS....................................................................................................................................................................2 MERISIIG......................................................................................................................................................................3 KAHEPAIKSED.....................................................................................................
Öeldakse ka, et hänilane on lihtsalt linavästriku kollane sugulane. (http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.htm) 1.1. Välisehitus Hänilase rind ja kõht on säravalt kollased, selg kollakas- või pruunikashall. Emaslindudel kõht kahvatum, poegadel helepruun. Noorlindudel rinnal tume vari ja nokaalune valge. Hoosuled tumepruunid, küünra-hoosulgedel laiad valkjad äärised. Lühima sabaga västriklane, mustal sabal külgedel valged triibud. Alamliikidel saab vahet teha suures osas ainult pea järgi. (Peksar, 2014) Lambahänilasel on pea sinakashall, üle silma valge kulmutriip. Põhjahänilase pealagi kiltkivihall, põsk mustjas ja puudub hele kulmutriip. Mustpea-hänilase pealagi on hänilase alamliikidest kõige tumedam. (Peksar, 2014) Hänilase keskmine suurus on 17 cm, kaal 18 grammi ning tiibade siruulatus 25 cm. Nagu
Hallrästas Hallrästas on meie üks tavalisemaid aedades elavaid rästaid. Tema sulestiku kohta kehtib hästi rahvapärane nimi "kirjurästas", sest tal on mitmetes eri toonides piirkondi: pea ja päranipuala on hallid, selg pruun, pugu kollakas, kaenla alt aga valge. Seejuures muster tal praktiliselt puudub. Hallrästas on see rästas, kelle iga liikumist saadab lausa kiuslikult segav kärisev hääl. Ta on väga seltsinguline lind, aga seda jubedam on lugu, kui keegi üritab hallrästa pesale ligidale pääseda. Nimelt siis võivad appi tulla ka ohvri naabrid. Hallrästad võivad nii korraldada rünnaku ka inimesele: algul pikeerivad ja raplevad, siis aga kuhjavad ründaja üle väljaheidete koormaga. Nii hoiavad paljud linnud, kes muidu agarad teiste munade sööjad on, hallrästa pesadest alati kaugele. Hallrästas pesitseb üldiselt kõikvõimalikes puistutes, aga viimasel aja rändab neid üha rohkem linnadesse, kus leitakse sobivad
on siiski väikesed sõralised, eriti metskits, mägikits ja muskushirv. Väiksemaid saakloomi kütib ta ainult siis, kui suuremaid napib. Ilves murrab Eestis keskmiselt 5,4 metskitse kuus ja 65 kitse aastas. Seoses metskitsede arvu vähenemisega on ilvesed hakanud murdma kopraid. Toitumise osas on ilvesele suurim konkurent hunt. Hundi leviala on ilvese omast suurem ja ühtlasem. Kus elab palju hunte, seal on ilveseid vähe. Jahipidamisviis - Ilves ärkab tavaliselt üks tund enne pimedaks minemist ja läheb jahile. Kui jaht õnnestub kohe, puhkab ilves hommikuni ja läheb taas jahile või jalutuskäigule mööda oma valdusi, mõned aga heidavad magama alles tund enne päikesetõusu. Ilvesed eelistavad käia alati mööda samu radu ja jahtida kindlal alal. Kuigi ilves on hea ronija, varitseb ta saaki maapinnal. Öeldakse, et ilves on parim hirvearst. Kui hunti nimetatakse metsasanitariks, siis ilves on tema kõrval halastajaõde
iseseisvat elu alustavad noored pähklinäpid pooleteise kuu vanuselt. Sigima hakkavad järgmisel kevadel. Keskmiselt elavad nad kolme (aga võivad ka viie) aasta vanuseks. 5 Kährik Kährik on pika karmi karvaga koerlane. Ta on jässaka kehaga, lühikeste jalgadega, lühikese koonu ja sabaga rebasesuurune loom. Pea külgedel moodustab tal karvastik põskhabeme. Värvuse üldtoon on tal määrdunud-hallikaspruun. Näol on must mask nagu pesukarul. Kähriku looduslik levila on Kagu-Aasias.
Salumetsa loomastik Salumets on kõige viljakama mullaga ning kõige liigirohkem mets. Salumetsades pesitsevad kasevaksikud, pähklikärsakad ja toominga võrgendikoid. Salumetsas on veel palju erinevaid putukaid, kuid need on erilisemad. Veel on liblikalisi, kiililisi ja sihktiivalisi, mille alla kuuluvad rohutirtsu laadsed. Salumetsas esineb palju linde( osad neist on paiknevad linnud teised rändlinnud). Eesti paigalinnud on: laanepüü, sinitihane(tema on ka hulgulind, kuid põhiliselt paigalind), kodukakk, pasknäär( tavaliselt on paigalind, kuid on ka juhuseid kus on ka hulgu- ja rändlind kui ka lihtsalt läbirändaja), musträstas(on rändlind ainult põhjaosas muidu on paigalind), rasvatihane, hallvares ja harakas( vanalinnud on paiksed, aga noored hulguvad). Eesti rändlinnud on: aed-põõsalind( tavitub Lõuna-Aafrikas), vööt- põõsalind( talvitub Ida-Aafrikas), kaelustuvi ehk meigas, ööbik, metsvint, kägu, punarind( üksikud võivad
Merikotkas Haliaetus albicilla Liigikirjeldus: Kehamõõtmed suur, väga massiivse kehaehitusega kotkas. Keha üldpikkus on 77 cm, tiiva pikkus isalinnul kuni 65 ja emalinnul kuni 71 cm, tiibade siruulatus kuni 2,3 meetrit. Kehamass isalinnul ligikaudu 3,7 ja emalinnul 5,1 kilogrammi. (Kaalutud vaid 1 isend kummastki sugupoolest.) Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini, kahemeetrise siruulatusega linnud pole mingiks harulduseks. Merikotka põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja "pükste" värvusest. Pea ja kael pisut heledamad. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. See on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskosast sulgedega kaetud. Küüned on mustad. Linnu tunneb kõige paremini ära tema hele
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa". Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel sööb ka raipeid. Pesitsemine Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Pesapaigad
Evelin Kaur Tep08 28.09.2010 Laanemetsad on tavaliselt liigivaesed kuusikud, kus kasvavad veel üksikud haavad, kased ja männid. Põõsarinne on hõre, koosnedes pihlakast, paakspuust ja magedast sõstrast. Ka rohurinne on üsna liigivaene. Laante kasvupaigaks on viljakad lubjavaesed liivased ja savised mullad. Eestis jaotatakse laanemetsad kaheks liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Mõlemad on levinud enamasti Lõuna-Eestis. Liigivaesed laanemetsad on jäänukid varasematest taigametsadest, kus kasvavad taigametsadele iseloomulikud liigid: harilik mustikas, pohl, leseleht, laanelill, harakkuljus, kattekold ja ohtene sõnajalg. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud kunagistest tamme-segametsadest. Neid iseloomustavad salumetsade vähenõudlikumad liigid: ussilakk, võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn. Puurinne sisaldab kõige enam harilikku kuuske, kuid kasvab ka harilikku mändi, arukaske, harilikku haaba, harilikku tamme
luhtadel. Esineb pesitsejana ka Saaremaa ümbruse ja Väinamere väikestel meresaartel nind laidudel, arvatavasti pesitseb vähesel arvul ka Soome lahe saartel. (T. Randla, 1976) talle ette satuvad. Eestis Eesti koguarvukus on ainult 20-100 paari.(eoy.ee) Värbkakk - meie väikseim kakuline: III kategooria kaitsealune liik. Sulestik põhiliselt hall, alapool peaaegu valge, tumedate triipudega. Kõige aktiivsemini tegutseb õhtul hilja. Aktiivne ka päeval. Vibutab sabaga. Hääl peenike vilerida. Ülpikkus 16, 5 cm. Värbkakk on Eestis väiksearvuline paigalind. Asustab kuusa-segametsi, lodusid, metsistunud parke. Põhja-Kõrvemaal on asustustihedus 0,2 paari 1000 ha metsamaa kohta, Eidapere kandis, aga 0,4 paari Neerutis 1 paar 1000 ha kohta. (T. Randla, 1976) Arvukus varieerub Eestis erinevatel andmetel 300 kuni 800 paari vahel. Talvine arvukus on 600-2500 lindu, sõltuvalt talvest.(eoy.ee) Värbräts: Ei kuulu Eestis kaitsealuste liikide hulka.
TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL ÖKOLOOGIA JA LOODUSKAITSE MUST-TOONEKURG REFERAAT JUHENDAJA: HENN KUKK TALLINN 2010 SISUKORD SISSEJUHATUS LK 3 TAKSONOOMIA LK 4 VÄLISTUNNUSED LK 5 TOITUMINE LK 6 PESITSEMINE LK 7 LEVIK JA ARVUKUS LK 9 OHUTEGURID LK 11 KAITSE LK 13 TULEVIK LK 16 LÕPPSÕNA LK 17 KASUTATUD KIRJANDUS LK 18 SISSEJUHATUS Must-toonekurg kuulub toonekureliste perekonda. Ta kuulub Eestis kõige rangema, I kaitsekategooria liikide hulka. Must-toonekurg on 1 m pikk ja tema tiibade siruulatus on 185-205 cm. Ta toitub mitmekesistes biotoopides kalatiikidest küntud põldudeni. Ka rabades ning roostikes. Eestis pesitseva must-toon
Kasvab lubjarikastel muldadel, peamiselt niisketel niitudel ja soodes. Seoses märgade niitude pindala tugeva vähenemisega maaparanduse tagajärjel 20. sajandi teisel poolel on varem Eestis väga tavalisest pääsusilmast saanud vaid paiguti esinev liik. Pääsusilm on kaunis niiskete niitude väike lilleke. Ega siis ilmaasjata ei ole talle hellitavalt nii ilus nimi kui "pääsusilm" või "ellerhein" antud. Pääsusilma õied on samasugused lillakaspunased nagu meie rahvuslinnu, suitsupääsukese silmad. Loomulikult on armsaid pääsusilma õierattaid võrreldud ka paljude teiste loomade silmadega. Nii kuuluvad pääsusilmale veel nimed anisilm, kukesilm, käosilm, lambasilm ja änilisesilm. Üks nimi kaunim kui teine. Väga sageli on pääsusilm tuntud veel ellerheina ja jaanilille nime all. Jaanilill on ta seepärast, et ta õitseb just jaanipäeva paiku. Samas on laialt levinud ka nimi "neitsitina", kuid selle tähendus pole päris selge.
Tallinna Lilleküla Gümnaasium Röövlinnud Referaat Tallinn 2008 Sisukord Sisukord .......................................................................................................................................... 2 Sissejuhatus.................................................................................................................................... 3 Röövlinnud....................................................................................................................................... 4 Päevased röövlinnud..................................................................................................................... 4 Öised röövlinnud........................................................................................................................... 4 Metsaröövlinnud..........................................................................
LAANEMETSAD Iseseisev töö bioloogias Tartu 2010 1. KLASS:ARUMETS .............................................................................................2 ....................................................................................................................2 LAANEMETSAD......................................................................................................2 1.1 Taimekooslused....................................................................................................2 1.2 Loomakooslused.................................................................................................14 2.TOIDUVÕRGUSTIK........................................................................................... 19 Kasutatud kirjandus..................................................................................................20 1. KLASS:ARUMETS LAANEMETSAD 1.1 Taimekooslused Laanemetsad on tavaliselt liigivaesed ku
..3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40... 44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, ulatudes rekordiliselt 13 aastani. Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed. Tugev mõju halljäneste arvukusele on ka inimesel: nii põllumajanduses kasutatavate mürkide kui ka põllutöömasinate tõttu - jänesepoegi hukkub põllutööde ajal masinatele ette jäädes. Halljänes on tavaline jahiloom, kellele peetakse jahti koeraga. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Halljanes, 2011) Mink (Mustela vison) Mink on Eestis võõrliik, kes on siia levinud naaberaladelt, kuhu teda on lahti lastud.
annaabi.ee 
