Spordivigastused - Traumad (2)

Referaat

Mustvee Gümnaasium

Spordivigastused

2009

Ülekoormusvigastused

Kehalise töövõime kasvu aluseks on treeningute ajastamine adaptatsiooniperioodil aset leidva superkompensatsiooni faasi. Kui treeningkoormused on sportlase jaoks ülemäära suured või taastumisperiood mitteküllaldane,siis tekib väsimuse ülekuhjumine organismis.Selle järel kujuneb välja ülekoormussündroom.
Niisugust väsimust iseloomustavad üle kahe nädala kestev “sportliku vormi” langus,vegetiivsed kaebused , unehäired,suurenenud ärritatavus, ülekoormusvigastused,immunsüsteemi häired ja muutused biokeemilistes näitajates.
Umbes 5-15% tippsportlastest kannatab oma karjääri jooksul ülekoormussündroomiga.Jooksjate hulgas on see protsent veel kõrgeb, lausa 65% sportlastest.
Ülekoormussündroom võib avalduda kliiniliselt kahe erineva vormiga.Esimene, ehk siis parasümpaatiline tüüp esineb rohkem aeroobset võimekust nõudvatel spordialadel ja avaldub madala rahuloleku pulsi, unehäirete,langenud meeleolu ja väsimusega. Teine tüüp on sümpaatiline,mis on rohkem kõrge aeroobse võimekusega sportlastele ja selle tunnuseks on kõrgenenud rahuoleku pulss ja vererõhk, isutus ,lihasmassi vähenemine,unehäired ja väsimus.
Ülekoormuse diagnoosimiseks puuduvad spetsiifilised testid.Mitteküllaldase taastumise, kuid mitte ilmtingimata ületreenituse näitajateks on madala testosterooni-kortisooli ja glutamaadi-glutamiini suhe ja suguhormoone siduva valgu langenud tase.
Ülekoormussündroomi ravi tugineb treeningkoormuse vähendamises ja taastumise pikendamises, vajadusel rakendatakse ka sümptomaatilist ravi.Kogu sündroomi ennetuseks on vajalik jälgida treeningutejärgset taastumist, vältida sportimist haigena ninf ebasoodsatest tingimustes.
Ägedad spordivigastused
Spordivigastusi jaotatakse mitmeti.Neid saab jagada ägedateks ja kroonilisteks.
Ägedad vigastused tekitavad stressi vigastuse tagajärjel.Sinna kuuluvad luumurrud , venitused, rebedid, põrutused.Samuti saab ka ägedaid vigastusi jagada kaheks-välised ja sisemised vigastused.
Välised tegurid on:

• Kokkupõrge teise inimese või spordivahendiga, ootamatu löök, kukkumine .
  
• Valesti valitud jalanõud, kaitse-ja spordivahendid, riietus
  
• Kehvad treening -ja võistlustingimused
  

Sisemised tegurid on:

• Reeglite eiramine
  

• Haigena treenimine ja võistlemine
  
• Oma võimete ülehindamine
  
• Halb koordinatsioon
  
• Organismi vedeliku –ja mineraalide kadu
  

Traumad
Põlve traumad
Põlveliigeses on liigespindade vahel kaks kõhrelist võruketast ehk meniskit – seesmine ja välimine. Meniskite ülesandeks on koormuse ühtlane ümberjaotamine, liigese stabiliseerimine ja energia absorbeerimine. Meniskivigastus võib põhjustada kehalist puuet. Seesmine menisk on liigeskapsliga tihedalt seotud, mistõttu selle vigastusi esineb sageli. Välimine menisk on liikuv ja kahjustub harvemini. Kõige tavalisemaks meniskirebendi tekkeviisiks on kseeritud pöiaga põlveliigese pööramine, aeglustusel põlve ülesirutamine, liigne painutamine või hüppelt maandumine.Näiteks trepist üle liikudes, tunneb valu põlve piirkonnas. Enamiku meniskirebendite puhul on näidustatud operatiivne ravi, välja arvatud tagasihoidlike kaebustega.
Jalatalla traumad
Pöialuud moodustavad kolmvõlvi: eesmine ehk ristivõlv on lühim ja madalaim; sisemine pikivõlv on pikim ja kõrgeim; välimine pikivõlv on pikkuselt ja kõrguselt eelnevate vahepealne. Liigse koormuse, kehakaalu või mittesobivate jalatsite kandmisel tekib sidemetes põletik, mis väljendub pöia koormamisel ja liigutamisel.Selle järel tekib valu.(äge pöia ülepingutussündroom). Kroonilistel juhtudel venivad sidemed ning tekib pöiavõlvide lamenemine. Pöiavõlvide lamenemisel võivad kaebused peale pöia esineda veel sääres, põlves, puusas ning alaseljal. Pöiavõlvide korrigeerimiseks kasutatakse ortopeedilisi abivahendeid (jalatalla toed , teipimine) ning tehakse pöiaharjutusi jalatalla lihaste tugevdamiseks.
Pöiaprobleemide ennetamiseks on oluline kanda pehmeid ja mugavaid treeningjalatseid ja vältida jooksmist kõval pinnasel .
Seljavalud
Seljavalud on spordiga tegelejate hulgas sagedased. Ennekõike esinevad need sportlastel, kellel spordialast tingituna mõjuvad lülisambale suure amplituudiga kiired ja järsud liigutused,näiteks:võimlejatel, heitjatel, jalgpalluritel, võrkpalluritel, vehklejatel, vettehüppajatel, sõudjatel, maadlejatel.
Valude põhjuseks on lihaste ja sidemete venitus või rebend , põrutus või luumurd otsesest löögist lülisambale. Ravi ja ennetuseks on võimlemine ja patsientide koolitus. Kirurgiline ravi on harva näidustatud,osutudes vajalikuks vaid täpsete meetmetele allumatutel juhtudel.Võimlemises on rõhk suunatud kehatüve lihaste tugevdamisele (kõhu-, paraspinaalsed ja tuharalihased ),et parandada lülisamba stabiilsust.
Ägeda alaseljavalu puhul on esimesteks eesmärkideks valu leevendamine ning võimalikult peatne sportimise jätkamine. Valuravis on efektiivseks osutunud pidev soojakott. Treeningutele tagasi tulles peaks endisele koormustasemele jõudma järk-järgult.
Rühihäired
Rüht ehk kehahoiak on viis, millega säilitatakse keha vertikaalasend.
Eest-taha võivad esineda järgmised rühihäired: kühmselgsus;nõgusselgsus ;kumerselgsus; lameselgsus.
Rühihäirete tekke peamised põhjused on: keha raskuskeskme muutumine kasvuspurdi perioodil; vale tööasend; kehatüve lihaste nõrkus( ei võimalda stabiliseerida kehaasendit vajalikus asendis); ihaste asümmeetriline areng, mis esineb tihti sportlastel, nt tennisistidel, kelle treeningus pole küllaldaselt üldkehalist ettevalmistust ning harjutused on ainult spordiala spetiifilise iseloomuga .
Rühihäired mõjuvad olla ebasoodsalt mitmete organite funktsioneerimisele: väheneb hingamisreserv, mis väljendub suurenenud hapnikutarbimise tingimustes; nõrgenenud kõhulihaste tõttu tekivad sapipõie ja soolestiku passaaži häired ning kõhuorganite allavaje; muutunud gravitatsioonijõu tõttu häirub põlveliigese keskseis, mis loob eeldused põlvede vaarus-(O-jalad) ja valgusseisu (X-jalad) tekkeks; ebaõige kehahoiaku tõttu on lihaste lõõgastumine häiritud.
Rühihäirete ravi oleneb nende raskusastmest. Kui hoiak on kergesti korrigeeritav sirutamisel ja keha raskuskeskme muutmisel, siis on abi ravivõimlemisest ja massaažist, lisaks võib kasutada toetavat korsetti. Võimlemises on rõhk asetatud kehatüve lihaste tugevdamisele (kõhu-, paraspinaalsed ja tuharalihased) ning stretching harjutustele.
Ülajäseme traumad
Kõikidest inimkeha liigestest tekib kõige sagedamini nihestus õlaliigeses.
Tavalisimaks tekkemehhanismiks on käe jõuline eemaldamine koos välisrotatsiooniga, mispuhul rebestatakse liigeskapsli eesmine osa. Vigastuse puhul esineb liigese piirkonna deformatsioon (õlanukialune on tühi), valu tekib õlavarre passiivsel eemaldamisel ja välisroteerimisel. Diagnoosi kinnitab röntgenuuring.
Nihestus paigaldatakse narkoosis, sellele järgneb patsiendi vanusest sõltuvalt 1–4 nädala pikkune õlavarre immobiliseerimine kaelasidemega. Samal ajal alustatakse ravikehakultuuriga, mis ei koorma otseselt õlaliigest. Vältimiseks vale õlaliigese teket on immobiliseerimine väga vajalik.
Esmaabi
Kui ägeda vigastuse käigus ei ole verejooksu või luumurdu, tuleks kohe alustada meetmetega,mille ingliskeelseks lühendiks on PRICE (P – protection , R – rest , I – ice, C – compression, E – elevation ).
P – protection (est. kaitse). See on vigastatud kehaosa pooljäigalt immobiliseerida, et vältida edasist vigastamist.Näiteks vigastatud piirkond lahasesse teha, kinni teipida.
R – rest(est. puhkus). Spordist väike puhkus on oluline, et vähendada turset ning vältida varajaste korduvvigastuste teket. Puhkeperioodi kestus sõltub vigastuse ulatusest.
I – ice(est.jää). Külm, nt jää leevendab valu, ainevahetusprotsessid aeglustuvad, veresooned ahenevad ning turse alaneb . Vigastatud piirkonda tuleb ravida külmaga 6–24 tundi, soovitatav on külma tsükliline manustamine (nt 20 min külma, 10 min puhkust või 30 min külma, 2 tundi puhkust). Külmaravi võimalusteks on jääkotid, jäämassaaž, külmaaerosoolid, keemilised külmakotid.
C – compression (est. kinni sidumine). Vigastatud piirkondtuleks kinni siduda, et ennetada või vähendada turset.
Väga head abivahendid on elastikside, pneumaatilised vahendeid.
E – elevation (est.kõrgusasend). Vigastatud jäse tuleb tõsta kõrgemale ja hoida nii 1–2 päeva jooksul võimalikult kaua.
Kasutatud kirjandus :
www.google.com otsing
www. neti .ee otsing
“Tervise käsiraamat”