Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Soomusrongide osa Eesti Vabadussõjas". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rong, soomusrong, rongid, soomusrongid, rongide, raudtee, sild, vagunid, dessant, ronge, kuulipilduja, pataljon, vaivara, tapa, purustatud, vedur, pitka, kindral, auvere, uderna, kahurid, tehastes, tõnisson, jaamast, jätkus, uuest, raudteed, emajõe, lätlased, pealetung, silda, kuperjanov, vabadussõda, noormets, otstarbekusest, admiral, ehitamiselSoomusrong NR.1 Soomusrong nr. 1 Esimest korda kasutati soomusrongi 1848. aastal Austrias. Relvaliigina näitas soomusrong oma võimeid aga 1860datel aastatel Ameerika kodusõjas. Soomusrongide hiilgeaeg oli Esimene maailmasõda. Punaarmee käsutuses oli 20. sajandi algupoolel 101 spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud soomustatud soomusrongi, mis on ka suurim ühe riigi käsutuses olnud soomusrongide arv. Ameeriklaste poolt kasutati soomusronge viimati Vietnami sõjas. Soomusrongid on tänapäevaks kadunud väeliik. Nüüdsed sõjad neid enam ei vaja. Eesti Vabariigi sünni juures oli neil aga väga kaalukas osa
sajandi keskpaigani. Soomuse materjal on enamasti terasest, kuid on kasutatud ka teisi materjale. Soomusrongi koosseisu kuulus tavaliselt kaks soomustatud vedurit rongi keskel, ohvitseridevagun, üks või kaks meeskonnavagunit, remondivagun, kaks või rohkem kuulipildujavagunit ja kaks või rohkem suurtükivagunit, kindlasti oli suurtükiplatvorm rongi esimene ja viimane vagun. AJALUGU Soomusrongide kasutus Esimest korda kasutati soomusrongi 1848. aastal Austrias. Relvaliigina näitas soomusrong oma võimeid aga 1860. aastatel Ameerika kodusõjas. Soomusrongide hiilgeaeg oli Esimene maailmasõda. Punaarmee käsutuses oli 20. sajandi algupoolel 101 spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud soomustatud soomusrongi, mis on ka suurim ühe riigi käsutuses olnud soomusrongide arv. Ameeriklaste poolt kasutati soomusronge viimati Vietnami sõjas. Soomusrongide kasutate Eesti Vabadussõja alguses tegutsesid laiarööpalised ja kitsarööpalised soomusrongid eri suundadel, ega
Tihti määras ta kõrgetele kohtadele noori ja andekaid, kuid madala auastmega mehi. Tekkis väike kuid löögijõuline kaitsevägi, vabatahtlikud aga koondas Laidoner eriväeosadesse. Nii sündisid kuulsad löögiüksused nagu Kuperjanovi partisanide pataljon, Sakala partisanide pataljon, Kalevlaste Malev ja Skautpataljon. Erilise tähtsuse omandasid raudteed: kelle käes olid raudteeliinid, see valitses kogu olukorda. Seda taibates asus Eesti väejuhatus Tallinnas soomusronge ehitama. Soomusrongid andsid Eesti vägedele üleoleku raudteedel ja kuna venelased ei suutnud remontida Narva silda, mille nad olid taganedes 28. novembril õhku lasknud, ei pääsenud arvukad soomusrongid Eestisse. Kibeda organiseerimistöö tulemusel küündis Eesti sõjavägi 1919. aasta jaanuari alguseks 13000 meheni. Veebruaris oli sõjaväes juba 30000 meest. Paranes ka relvastus. Nõukogude Venemaa laienemine ei sobinud Inglismaa plaanidega ja nii saatis Briti valitsus Eestile appi oma laevastiku
jaanuaril, 1919. aastal Valgamaal, tolleaegse Luhde Grosshofi (ehk Paju mõisa) maadel, praegusest Valga linnast 6 km Tartu poole. Lahingu peamiseks põhjuseks oli Valga linna vabastamine Punaarmee rüütlite, lätlaste käest. Lahingus võitlesid omavahel Tartu-Valga grupp ja Läti punased kütid. Paju mõis oli viimane kaitsepositsioon Punaarmeele Valga all ning seda kaitses 1200 läti punast kütti Emils Vitolsi juhtimisel. Punaarmeel oli seal 32 kuulipildujat, 4 suurtükki ja soomusrong. Eestlased võitlesid 693 mehepojaga (partisanide pataljon leitnant Julius Kuperjanovi juhtimisel ja Soome vabatahtlikud Põhja Pojad) ning eestlastel oli 22 kuulipildujat ja 6 suurtükki. Eesti väed ründasid mõisa. Ühe päeva jooksul tõrjuti nende rünnakud tagasi, hämariku ajal tungisid Eesti väeosad aga mõisa ning vallutasid selle käsitsivõitluses. Lahing oli üks Eesti Vabadussõja verisemaid. Eestlaste poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 156 (nende hulgas
.............................................................................lk 5 · Raskekuulipildujad..............................................................................lk 5 · Suurtükid..............................................................................................lk 5 · Soomusautod........................................................................................lk 6 · Soomusrongid......................................................................................lk 6 · Tankid..................................................................................................lk 6 4.SÕJA EDASINE KÄIK 4.1 Nõukogude Venemaa Eesti taasvallutamise katse.....................................lk 7 4.2 Landeswehr'i sõda.....................................................................................lk 7 5. SÕJA LÕPETAMINE 5
rünnakud Narvale edukalt tagasi, ent kui sakslased hakkasid positsioonidelt lahkuma, siis olid ka Eesti üksused sunnitud ülekaalukate jõudude eest taganema. Järgmisel päeval marssis Punaarmee Narva. Narva all toimunud lahingu järel ilmusid Narva-Jõesuu kohale Inglise lipu all sõitvad venelaste laevad ja saatsid seal maale dessandi. Neile astus vastu vaid mõnikümmend kaitseliitlast, kuna seal olnud sakslased ei avaldanud dessandile mingit vastupanu. Ka maale tulnud dessant ei tunginud rannast kaugemale. Kui siis venelaste dessandist teatati Saksa väekoondise juhtkonnale, teatas see, et neil pole võimalik enam kauemaks Narva jääda, ega ka dessanti tõrjuda. Sakslased lubasid lasta õhku Narva jõel olevad sillad ja seejärel asuda koduteele Saksamaale. Et vältida sissepiiramist, andis 1. diviisi juhataja kindral A. Tõnisson Narvas asunud eesti 4. polgule käsu sealt taanduda ja jätta Narva punastele. 1918
Johan Pitkale anti mereväekapteni auaste, kuigi ta ei olnud varem ohvitser. Haridustee 1881 hakkas õppima Seliküla vallakoolis; 1885 hakkas õppima tallinna Aleksandri Gümnaasiumis; 1890 hakkas merd sõitma; 1891 astus Käsmu merekooli; 1892 läks üle Kuressaare merekooli, sooritas seal samal aastal kaugtüürimehe eksami; 1894 astus Paldiski merekooli; 1895 28.märtsil sooritas Tallinnas kaugesõidukapteni eksamid. Pitka Eesti Vabadussõjas 1. Pitka ja soomusrongid 18. novembri 1918 alustasid punased rünnakut Narva all. Hiljuti välja kuulutatud iseseisvus oli ohus. Paljudele näis Eesti olukord olevat väljapääsmatu. Vaenlasele astusid vastu eesti ohvitserid, Pitka kaitseliitlased ja koolipoisid. Samal ajal asus Pitka sõjaväele relvi organiseerima. Sakslased olid Narva jõkke ära uputanud kahurid, mis Pitka eestvedamisel nüüd sealt välja toodi. Seejärel hakkas ta Tallinna tehastes ja oma töökojas raudtee kaubavagunitest soomusronge ehitama
ja hakkab organiseerima eesti sõdurite toomist Venemaalt Eestisse. Eesti bolsevikele Pitka selline tegevus muidugi ei meeldinud ja nad langetavad talle tagaselja surmaotsuse, mispeale Pitka maskeerub ja kaob põranda alla. 1918. aasta veebruaris, kui Eestisse saabuvad sakslased, ilmub Pitka taas avalikkuse ette ja jätkab varem alustatud omakaitse organiseerimist, mis jääb tegutsema kogu Saksa okupatsiooniajaks. Peale sakslaste lahkumist saab sellest Eesti Kaitse Liit. Pitka ja soomusrongid 18. novembri 1918 alustasid punased rünnakut Narva all.. Paljudele näis Eesti olukord olevat väljapääsmatu. Vaenlasele astusid vastu eesti ohvitserid, Pitka kaitseliitlased ja koolipoisid. Samal ajal asus Pitka sõjaväele relvi organiseerima. Sakslased olid Narva jõkke ära uputanud kahurid, mis Pitka eestvedamisel nüüd sealt välja toodi. Seejärel hakkas ta Tallinna tehastes ja oma töökojas raudtee kaubavagunitest soomusronge ehitama. Nende ehitust finantseeris ta
ilmuma oma endistesse väeosadesse ja Tallinnas asunud ohvitseride reservi. Täie hooga alustas staap tegevust alles peale alampolkovnik Joh. Laidoner kodumaale saabumist, kelle Ajutine Valitsus nimetas 23. detsembril Vabariigi sõjavägede ülemjuhatajaks. Ka soomusrongide meeskonnad, nii ohvitserid kui sõdurid, olid moodustatud vabatahtlikest, kus ohvitserid olid arvulises ülekaalus.Sellest ka sõja algusest peale soomusrongide edukas sõjaline tegevus.Võib julgesti öelda, et soomusrongid olid Eesti Vabadusõja edu pant. Samaaegselt kaitseväe moodustamisega toimus ka välisabi taotlemine. Välisdelegatsioonide tegevus ei seisnenud mitte ainult memorandumi esitamises Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta, vaid ka abi taotlemises sõjalise toetuse saamiseks.Esimesed välisdelegatsioonid otsustas Maanõukogu 1918. aasta jaanuaris saata Inglismaale, Prantsusmaale, Rootsi, Saksamaale ja Itaaliasse. Inglismaa,
maha jätma. Toimunud lahingut võib pidada Vabadussõja alguseks. Narva lahinguga algas raske taandumiste ajajärk, 28. novembrist 1918 väiksemate vasturünnakutega 1919. aasta jaanuari alguseni. Taandumise tingis vastase arvuline ülekaal ja parem relvastus. 28. novembril oli Narva ja Peipsi järve vahel opereeriva Punaarmee üksustes 7 000 võitlejat 20 suurtüki ja 30 kuulipildujaga, lisaks veel soomusrong ja 2 soomusautot. Eesti poolt Narva suunda kaitsnud 1. diviisi koosseisus oli erinevatel andmetel 700 - 1100 meest, mõni kuulipilduja ja mitte ühtegi suurtükki*. Lisaks üle 700 taanduva sakslase. Niisuguste jõududega oli võimatu rinnet hoida. Lõuna-Eestis kujunes olukord samuti raskeks. Üle pihkva Eestisse tunginud Punaarmee kätte langesid Valga ja Võru ilma lahinguta- need linnad anti tänu lahkuvate saksa vägede ja punaste vahel sõlmitud kokkuleppele viimastele lihtsalt üle
Omakaitse varad. Eesti Kaitseliitu võisid kuuluda ainult eesti rahvusest kodanikud. · 16. november Ajutine Valitsus esitas üleskutse Eesti Rahvaväe kokkukutsumiseks. · 19. november Eesti Ajutine Valitsus võttis valitsemise ametlikult üle. · 22. november Nõukogude Venemaa väed ründasid Narvat. Tänu Saksamaa vägedele löödi rünnak tagasi. · 25. november Nõukogude Venemaa väed vallutasid Pihkva. · 27. november valmis Eesti soomusrong nr. 1, mis oli organiseeritud Johan Pitka juhtimisel. · 28. november soomusrong nr. 1 sõitis kapten Karl Partsi juhtimisel Narva suunas rindele. Pärast Partsi lahkumist jäi soomusrongi nr. 1 komandöriks kapten Anton Irv. · 28. november Nõukogude väed ründasid Narvat. Pärast poolepäevast vastupanu Aleksander Tõnissoni juhtimisel lahkusid eestlased ümberpiiramisohu tõttu linnast. · 28
juhatajaks sai Jaan Anvelt. Eesti üks edukamaid ja osavamaid mehi, Julius Kuperjanov moodustab enda partisaniüksuse, mille keskuseks saab Puurmanni mõis. Mehi liitub siit ja sealt ning moodustub mitu üksust, mis üheskoos tegutsedes jätavad suurearvulise üksuse mulje. Nüüd hakkas Vabadussõjaga liituma suur hulk õpetajaid, haritlasi ja koolipoisse, kes said arvestatava treeningu ning olid valmis vabaduse eest võitlema. 1918 aasta detsembris võeti kasutusele esimene soomusrong, millel oli kõik vajalik: kahurid, kuulipildujad, köök, elamisvagun ja kaitse. 12.detsembril 1918 saabusid Tallinna inglased koos oma abilaevastikuga. Juba 26.detsembril oli Inglise laevastik edukas ning kaaperdas kaks punaste laeva, millele pandi hiljem nimeks Lennuk ja Vambola. Abi otsitakse ka Rootsist ja Soomest, kuid ainult Soome nõustub aitama, kuna nad ei taha, et Soome lahe lõunarannik langeks punaste kätte. Soomest saabub eestlastele appi ligikaudu 3500 soomlast. 1919
laevastiku kätte vangi vene miiniristleja "Avtroil". Inglased kinkisid selle Eesti mereväele ja see sai nimeks "Lennuk". · 30. detsember Karl Parts määrati Eesti soomusrongide üldjuhiks. · 31. detsember Tallinna saabuvad esimesed soome vabatahtlikud major Mattias Ekströmi juhtimisel Sõja kulg 1919 · 3.4. jaanuar eesti väeosad alustasid pealetungi Vetla veski, Priske saeveski ja Valkla mõisa juures. · 4. jaanuar Eesti soomusrong nr. 1 purustas Kehra jaama juures Punaarmee Tartu kommunistliku polgu roodud . · 5. jaanuar Eesti väed vallutasid tagasi Aegviidu. · 5.6. jaanuar PõhjaEesti rindele saabus kaks Soome kompaniid Hans Kalmi ja Mattias Ekströmi juhtimisel. · 6. jaanuar enamlaste pealetung Paide suunal peatati. Viimase eduna vallutsaid punased samal päeval Tõrva. · 7. jaanuar Eesti väed asusid üldpealetungile. · 9. jaanuar vabastati Tapa ja Jõgeva.
Vaenlane oli lõunapoolt, Lätist, rohkesti uusi vägesid juurdetoonud; meie mehed olid aga alatasa kestnud võitlusist, kannatades ühtlasi toidu ja unepuudust, kurnatud ja väsinud. Kuid sellest hoolimata tungiti edasi, keegi ei tahtnud maha jääda, ei partisanid ega nende juht. Viimaks jõudsid partisanid ägedate võitluste järel Valga võtme, Paju mõisa alla. Hoolimata sellest, et soomusrongid ei saanud siin veel partisane toetada, kuna VäikeEmajõe sild on purustatud, tungis 3. kompanii leitnant J. Soodla juhatusel pärast rasket võitlust otse taganevate venelaste kannul 30. jaanuaril Paju mõisa sisse. Kuid õhtul hakkas vaenlane Paju mõisale kahe soomusrongi ja rohkete patareide ning soomusauto toetusel peale tungima. Leitnant J. Soodla pani oma rooduga viimse võimaluseni vastu. Viimaks oli ta liiga suure surve ja peamiselt laskemoona nappusel sunnitud lahkuma.
· 20. veebruaril 1918 juhtis Tartus võimu ülevõtmist enamlastelt · Saksa okupatsiooni ajal organiseeris Lõuna-Eestis põrandaalust Omakaitset · 1918. aasta juuliks töötas ta välja üle-eestilise mobilisatsiooni kava · 23. detsembril 1918 sai Kuperjanov Eesti 2. Diviisi ülemalt kolonel Ernst Limbergilt nõusoleku erilise partisaniüksuse moodustamiseks. · 14. jaanuaril 1919 vallutasid Julius Kuperjanovi partisanide pataljon ja soomusrongid kaptenite Karl Partsi ja Anton Irve juhtimisel Tartu. · 31. jaanuaril 1919 sai Julius Kuperjanov Paju lahingus surmavalt haavata. Teenetemärgid Vabadusrist I/2 II/2 II/3 · Anna ordeni II, III ja IV järgu autäht · Stanislavi ordeni II ja III järgu autäht · Vladimiri ordeni IV järgu autäht · Georgi IV järgu rist · Vabadusristi I/2, II/2, II/3
Scoutspataljon Vabadussõjas saavutatud võidus oli tähtis roll nii Eesti ohvitserkonnal kui ka sõjaväel, kelle hulka kuulus ka Viljandis 1918. aastal loodud Scouts-rügement. Selle asutaja oli Henry C. Reissar ning väeosa formeerijaks ja lahingujuhiks oli staabikapten Friedrich-Karl Pinka. 1. SCOUTS-RÜGEMENT VABADUSSÕJAS Viljandis valitses masendav meeleolu, rikkamad kodanikud põgenesid linnast, kartes jääda enamlaste või Vene valgekaartlaste ohvriks. Tasapisi hakkas vaesemgi rahvamass mõjuvõimsamate ,,eeskuju" järgima. Põgeneti teadmatusest ja kindla juhi puudumise tõttu. 17. detsembril 1918 sõlmiti leping sõjaministeeriumi ja idee algatajatega. Reissar pidi tagama meeste ülalpidamise ja palga, ülejäänu eest pidi vastutama sõjaväe valitsus. Ülespandud kuulutuste peale reageerisid paljud kohalikud noorukid. Nad saadeti õppustele. Samal ajal formeeriti mobiliseeritud meestest Viljandi kaitsepataljon,
lihtsalt käsitletavad ja väga effektiivsed ning töökindlad. Eestlaste relvapark laienes sõja ajal ka Taani-ja Prantsusekergekuulipilduritega. Sõja algul langes Eestlaste kätte 40 suurtükki, hiljem sõja käigus osteti neid ka Suurbritania käest laenu eest, lisaks sellele ehitati veoautodest soomusautosid, ning soomusronge. Soomusrongide idee tekkis Kopli jaamas, kui ühel patrullkäigul avastasid reservohvitserid mõned vagunid mille kahekordsed seinad olid täidetud liivaga ja mille külgedel olid laskeavad. lisaks sellele olid kahel vagunil peale monteeritud 3 tollised suurtükid ja need olid teraskilpidega soomustatud. Kaptenid Karl Parts ja Anton Irv leidsid, et neid vaguneid saab kasutada soomusrongi koostamisel. Algas soomusrongide ehitamine. Kangelased sõjas: · Kindral Johan Laidoner sündis 12. veebruaril 1884. aastal Viljandimaal, Viiratsi vallas. Asub õppima sõjakoolis
Eesti Kaitseliitu võisid kuuluda ainult eesti rahvusest kodanikud. 16. november Ajutine Valitsus esitas üleskutse Eesti Rahvaväe kokkukutsumiseks. 19. november Eesti Ajutine Valitsus võttis valitsemise ametlikult üle. 22. november Punaarmee Põhjarinde 7. armee 6. Kütidiviis paneb toime esimese katse vallutada Narvat. Rinnet hoidnud Saksamaa väed lõid rünnaku tagasi. 25. november Nõukogude Venemaa Läänerinde väed alustavad rünnakut Pihkvale. 27. november valmis Eesti soomusrong nr. 1, mis oli organiseeritud Johan Pitka juhtimisel. 28. november soomusrong nr. 1 sõitis kapten Karl Partsi juhtimisel Narva suunas rindele. Pärast Partsi lahkumist jäi soomusrongi nr. 1 komandöriks kapten Anton Irv. 28. november Nõukogude väed ründasid Narvat. Pärast poolepäevast vastupanu andsid Sakslased korralduse linnast lahkuda.Aleksander Tõnissoni juhtimisel lahkusid ka eestlased ümberpiiramisohu tõttu linnast. 28
saadeti uusi väeosi. Suureks abiks Eestile oli Briti Kuningliku laevastiku eskaadri jõudmine Tallinna reidile ja Soome vabatahtlike saabumine. Teadmine, et võitluses Nõukogude Venemaa vastu ei olda enam üksi, tõstis tunduvalt sõdurite ja rahva meeleolu. 5. jaanuariks 1919 oli mobiliseeritud 14 000 meest ning Eesti väed asusid vastupealetungile. 19. jaanuaril vabastati Narva ja rindejoon jooksis nüüd piki Narva jõge. Laiarööpmelised soomusrongid ja leitnant Kuperjanovi partisanisalk vabastasid 14. jaanuaril 1919 Tartu. 1. veebruaril vabastati pärast verist Paju lahingut Valga ja 3. veebruaril Võru. Paanikat Punaarmee tagalas sünnitasid ka kontradmiral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 sõjavangi ja said saagiks üle 40 suurtüki......
kestnud võitlusist, kannatades ühtlasi toidu- ja unepuudust, kurnatud ja väsinud. Kuid sellest hoolimata tungiti edasi, keegi ei tahtnud maha jääda, ei partisanid ega nende juht. -9- Viimaks jõudsid partisanid ägedate võitluste järel Valga võtme, Paju mõisa alla. Hoolimata sellest, et soomus-rongid ei saanud siin veel partisane toetada, kuna Väike-Emajõe sild on purustatud, tungis 3. kompanii leitnant J. Soodla juhatusel pärast rasket võitlust otse taganevate venelaste kannul 30. jaanuaril Paju mõisa sisse. Kuid õhtul hakkas vaenlane Paju mõisale kahe soomus-rongi ja rohkete patareide ning soomusauto toetusel peale tungima. Leitnant J. Soodla pani oma rooduga viimse võimaluseni vastu. Viimaks oli ta liiga suure surve ja peamiselt laskemoona nappusel sunnitud lahkuma.
teenete eest Vabadusristi. Läti ja Nõukogude Venemaa rahulepinguga läksid Ostrovi maakonna Katsanovi ja Pankovi vallad Läti koosseisu. Kriitilised kuud Vabadussõjas 1919. aasta märtsis kandus lahingute põhiraskus Lõuna-Eestisse. Veebruari lõpus alustas punavägi seal uut pealetungi Võru ja Valga suunas, jõudes kohati linnadest mõne kilomeetri kaugusele. 1919. aasta märtsis moodustati lõunarindel 3. diviis kindralmajor Ernst Põdderi juhtimisel. Soomusrongid ja soomusautod koos jalaväepataljonide (Kuperjanovi partisanide pataljon ja Kalevlaste maleva) liideti Soomusrongide divisjoniks, mida hakkas juhtima kapten Anton Irv, pärast tema langemist aprillis aga kapten Karl Parts. Aprilli keskel oli Lõunarindel Liivi lahest kuni Pihkva järveni kokku 20 000 meest, 44 suurtüki, 4 laia- ja 4 kitsarööpmelist soomusrongi. Punaarmee poolel seisis vastas umbes 30 000 meest. Aprill oli Vabadussõja kõige kriitilisem periood
Landeswehri edasiliikumine üle Jugla järvede joone, andis major Fletcher 29. mail 1919 käsu pealetungi jätkamiseks Daugavast põhja. Landeswehri edasimarss põhja suunas algaski 31. mail kolmes kolonnis. 2. juuni õhtul jõudis kolonn Jrikisse ning võttis kontakti Läti brigaadi staabiga Csises. Edasise tegevuse arutamiseks lepiti kokku poolte kohtumine. Hinnates olukorda andis eesti vägede ülemjuhataja Johan Laidoner 3. juunil käsu Eesti vägedel võtta enda kontrolli alla Jriki-Gulbene raudtee. Paiknemisala piiriks määrati joon Gauja jõe suudmest piki jõge Siguldani. Samuti käskis Laidoner viivitamatult soomusrongide valve alla võtta Valga-Gulbene raudtee. Kokkulepitud ajaks Landeswehri esindaja Csisesse ei saabunud, küll saabus teateid Landeswehri vägede asetumisest rünnakusihiga Eesti vägede vastu. Sellises situatsioonis esitati Landeswehri juhatajale telegraafi teel ultimatum sakslaste tagasitõmbumiseks. Ultimaatumi tähtaeg möödus 5. juunil ning pärast
Peagi hakkasid enamlased jälle liikuma ja toimus kõva võitlus, milles langes Martinson ( poisid kutsusid teda vaikseks filosoofiks). Kui paugutamine möödas oli korjati sõbra jäänused üles ja ülema käsul taganeti mõisa. Mõisas hakati kohe sööma. Varsti astusid ruumi kaks meest. Nad tulid soomusrongidelt. Neilegi anti süüa ja pajatati sellest, kus punased parasjagu on. Soomusrongi mehe parandavad Elvas silda, mis enamlaste poolt õhku lasti. Veel said poisid teada, et soomusrong on tegelikult selline, et kahe seina vahel on liiv. Mõnikord vajub liiv alla ja siis tuleb ülevalt juurde kühveldada. Kui mehed olid läinud hakkas peagi jälle pihtsa suur tulevõitlus. Kõik taganesid mõisast. Ahas aga ärkas hiljem ja oli kogu selle möllu sees. Pidi ise sealt kuidagi ära saama. Käsper ja Kohlapuu olid ka tagasi läinud. Kõigepealt saabus uude peatumiskohta teiste meeste juurde Ahas. Kõik olid teda nähes õnnelikud, sest arvati et ta jäi enamlaste kätte. Kui
Peagi hakkasid enamlased jälle liikuma ja toimus kõva võitlus, milles langes Martinson ( poisid kutsusid teda vaikseks filosoofiks). Kui paugutamine möödas oli korjati sõbra jäänused üles ja ülema käsul taganeti mõisa. Mõisas hakati kohe sööma. Varsti astusid ruumi kaks meest. Nad tulid soomusrongidelt. Neilegi anti süüa ja pajatati sellest, kus punased parasjagu on. Soomusrongi mehe parandavad Elvas silda, mis enamlaste poolt õhku lasti. Veel said poisid teada, et soomusrong on tegelikult selline, et kahe seina vahel on liiv. Mõnikord vajub liiv alla ja siis tuleb ülevalt juurde kühveldada. Kui mehed olid läinud hakkas peagi jälle pihtsa suur tulevõitlus. Kõik taganesid mõisast. Ahas aga ärkas hiljem ja oli kogu selle möllu sees. Pidi ise sealt kuidagi ära saama. Käsper ja Kohlapuu olid ka tagasi läinud. Kõigepealt saabus uude peatumiskohta teiste meeste juurde Ahas. Kõik olid teda nähes õnnelikud, sest arvati et ta jäi enamlaste kätte. Kui
TÜRI LINNA ARENGULUGU Esimest korda on Türi linna mainitud ajaloolistes ürikutes 1347. aastal Turgeli nime all. XIX sajandi lõpul oli Türi kihelkonna keskus kiriku, kirikukõrtsi, apteegi, doktoraadi, surnuaia ja koolimajaga. Asula kasvas sajandivahetusel, kui Laupa mõisnik von Taube rajas1899.-1900. a Pärnu jõe äärde puupapivabriku ning ehitati Tallinn-Viljandi kitsarööpmeline raudtee, mis 1974. a rekonstrueeriti laiarööpmeliseks. 1917. aastaks oli asula elanike arv kasvanud sedavõrd, et saadi alevi õigused. Arenes hoogne ehitustegevus. 2. juulil 1926. a sai alev Türi linna nimetuse. Üldise tuntuse sai linn aga siis, kui 1937. a detsembris alustas tööd Türi saatejaam ja eetrisse läks kutsung "Halloo! Halloo! Siin Tallinn, Tartu ja Türi!". Esimese vabariigi ajal kujunes Türist rohkete parkide, puiesteede ja väikeelamutega aedlinn. 1941. a
Naised Vabadussõjas Melanie Laid, ka Soomusrongi Mari Eesti Vabadussõjas soomusrong Nr.1 vabatahtlik Alice Kuperjanov, Julius Kuperjanovi naine. Võttis koos mehega osa Eesti Vabadussõjast Amalie Toni, Eesti Vabadussõjas Eesti sõjaväe abistaja Mary Rehe,ka sõdur Märt, 9.jalaväepolgu vabatahtlik. Võttis koos mehe Hendrik Rehega osa Eesti Vabadussõjast. Elfriere Burk, Julie Aman, Julie Burchwardt, Olga Tomson Soomusrong Nr.2 vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas Eva Abram Eesti Vabadussõja vabatahtlik Salme Kesler,
otsustava löögi al.-kpt. Rudolf Roki juhatusel 5. rood, kes liikus tee suunas. Mehed otse tormasid lahingusse, osutades taltsutamatut võitlusiha. Vaenlane põgenes suures segaduses. Kalevlaste Maleva ründas samal ajal teist korda Skangalit ja vallutas selle. Skangali ja Starte vallutamisega oli Landeswehr'i pealetung Volmari suunas lõplikult murtud. Samal ajal olid Kuperjanovi partisanid koos soomusrongide dessantosadega surunud oma eelmise päeva edu arendades sakslased raudtee piirkonnas Rauna jõe taha.3. polk, löönud rindel tagasi kõik vaenlase ägedad kallaletungikatsed, korraldas ltn. J.Jõgevesti juhatusel julge luureretke vaenlase seljataha, tekitades sellega juba vapustatud vaenlase ridades tõsist kabuhirmu. Meie vastulöögi tulemuseks oli, et Landeswehr'i seisukord Pihkva kivitee ja Koiva jõe vahel muutus äärmiselt ohtlikuks." Ainult suure vaevaga, " märgib VI reservkorpuse ülem ise, "suutsid veel mõlemad kolonnid raskeis võitlusis
kurjategijatest, kelle lemmikrelvaks see oli, ei osanud Tallinna mässajad neid kasutada. Peale nende oli mässajatel palju käsigranaate ja tugevajõulisi pomme. 1.3. Mässu toimumine 1924. aasta novembri lõpus koostatigi mässu plaan. Selle kohaselt otsustati kõigepealt anda pealöök Tallinnas, seejärel lasta õhku Vasula raudteesild Tartu ja Tapa vahel, et takistada Tartust pealinna vägede toomist. Õhku tuli lasta ka Mustjõe sild Aegviidu lähedal, kuna Tapal seisis üks Eesti valitsusvägede soomusrong. Kui Tallinnas oleksid tekkinud kestvad lahingud, oli plaanis õhkida veel üks sild Tallinna lähedal. Edu korral Tallinnas tuli arendada võitlustegevust Narva, Tartu ja Viljandi suunal, kasutades veoautosid, busse või mistahes liiklusvahendeid. Pärnus pidi mäss algama Tallinnaga võimalikult ühel ajal või järgmisel ööl, seejärel tuli sealt Viljandile ja Valgale peale tungida. Ülestõus toimus ainult Tallinnas
Hõivati Vepsküla ja liiguti Siivertsi suunas. 14. Veebruari hommikul 1944 maabusid Merikülas 516 Nõukogude võitlejat major Stepan Maslovi juhatusel, kellele oli tehtud ülesanne murda läbi Auvere raudteejaama ja ühineda sealsete Punaarmee üksustega. Samuti oli neile antud korraldus kohelda kohalike inimesi kui vaenlasi ja põletada kõik hooned ning tappa kõik vene keelt mitterääkivad inimesed. Merikülas mõrvasid nad täägilöökidega naise koos väikse pojaga. Dessant hävitati Eesti ja Saksa väeosade poolt järgmisel päeval.. Pääses vaid mõni mees. 14. Veebruaril nõudis nõukogude juhtkond Narva vallutamist hiljemalt 17. veebruariks, mis oleks oluliselt raskendanud muuhulgas soomlaste olukorda Karjala maakitsusel. Samal päeval toimus Eesti Rahvuskomitee esimene põrandaalune koosolek Tallinnas. 15. veebruari varahommikul alustasid 2. löögiarmee üksused uusi rünnakuid kogu rinde ulatuses
2) vabatahtlike väeosasid moodustus ka Eestis. Neist kõige kuulsamaks sai Julius Kuperjanovi partisanide pataljon. Suurepärase võitlusvõimega paistsid silma ka Kalevlaste Malev, Skautpataljon jmt. Oluline osa oli arvukatel vabatahtlikult rindele läinud koolipoistel ehk õppursõduritel. 3) Eesti sõjaväe juhtimises pandi maksma kindel kord. Vägesid juhtis ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner, tema staabiülem oli Jaan Soots. 4) soomusrongid 5) punaväge hakkasid tõsiselt häirima Johan Pitka ja sündiva Eesti mereväe julged dessandid. 7. jaanuaril andis Laidoner käsu vastupealetundiks, mis kulges edukalt. Tagasi võeti Tapa, Takvere ja isegi Narva. Varustamine ja relvastus paranesid järjekindlalt. 14. jaanuaril vabastasid Kuperjanovi partisanidega ühinenud soomusrongid Tartu. Tartust tungisid väed edasi Valga poole. Lõunarinde otsustavaim heitlus toimus kuu viimastel päevadel Valga lähistel, Paju mõisa väljadel
(,,Teataja" kinni ja Päts kohtu alla). Ka ,,Postimees" suleti 1907. Vanemuise, Endla ja Estonia kujunesid rahvuslikeks sümboliteks, seda pidasid võimud suurusehullustuseks. 1910 täitus 200 aastat siinse alal ühendamisest Venemaaga. Nikolai II lõbusõidujaht Paldiski all. Heinaturul Peeter I pronkskuju. 1910 suvel korraldati juubeliaasta auks Eesti VII üldlaulupidu, tsenseeriti, kästi muuta venemeelsemaks. Tartus Toomemäel avati Romanovite sild (Kuradisild) 300 aastat. Vene rahvuslased nõudsid valitsuselt karme meetmeid Baltimaade lahtisaksastamiseks ja kiireks totaalseks venestamiseks. Ettepanekud likvideerida Balti kubermangud ja liita need Vene kubermangudega. Vene rahvusluse ideoloog oli slaavi keelte professor, endine Tartu Ülikooli rektor Anton Budilovits. Muulased orgaaniliselt lähendada vene kultuurile. See on slaavlaste põline ala. Varjamatu ja sõjakas suurvene sovinism.
ülevenemaaline ettevõtmine, kutsuti ka kohaliku rahva esindajad alguse sai rahvusliku liikumise uus tõus, Jaan Tõnisson, Postimees, Tartu renessanss Karl August Hermann 1881 ostis ära Perno Postimehe, tõi tema toimetuse Tartusse, ristis selle lihtsalt Postimeheks, algul väga edukas, sellest sai 1891 I eesti päevaleht, peatselt tabasid Hermanni tagasilöögid, 1896 müüs Postimehe maha 10000 rubla eest (folklorist Oskar Kallas, Hendrik(?) Koppel, Kolga-Jaani pastor, sild rahusliku liikumise I ja II osa vahel, Villem Reiman) Toimetajaks sai Jaan Tõnisson, kaasa tegid paljud teised rahvuslikult meelestatud mehed, alustasid kampaaniat rahvustunde tugevdamiseks. 4 1896 Tekkis sõnasõda A.Grenzsteini "Olevikuga". 1901 A. Grenzstein suundus Pariisi, Postimehe populaarsus tõusis järsult. Postimees võitles ka baltisakslaste vastu.
MUINAS AEG Eesti ajaloos nimetatakse muinas ajaks aega esimeste inimeste ilmumisest eesti alale, kuni 13. sajandi alguseni. Muinas aeg jaguneb: Mesoliitikum e. keskmine kiviaeg - 8 - 4 aastatuhat eKr. Neoliitikum e. noorem kiviaeg - 4 aastatuhandest kuni teise aastatuhande keskpaigani eKr. Pronksiaeg - teise aastatuhande keskpaigast 16 sajandini eKr. Rauaaeg - 16 sajand eKr. kuni 13 sajand pKr. Arheoloogiline kultuur - ühesuguste leidudega muististe rühmitamine, mis näitab selle ala elanike tegevusalade ja eluviiside sarnasust.Vanim arheoloogiline kultuur eesti aladel on Kunda kultuur (Pulli ja Lammasmäe asulatega). Kultuur Asulad Tegevus alad Iseloomuliku- Elanike Sõnad Aeg mad esemed päritolu Kunda Pulli, Korilus, Kivikirves, talb, Arvata-vasti Meri, mägi, Mesoliitikum Lam-mas
annaabi.ee 
