Sissejuhatus usundiõpetusse (0)

RELIGIOONITEADUSE ALAHARUD:
I Religiooniajalugu – aluseks on võetud kirjalikud dokumendid , tekstid, ürikud, mille abil püütakse elgitada usundi kronoloogiat, ajaloolist algupära ja arenguetappe.
II Usundifenomeloogia e. võrdlev usundiõpetus – võrdlev õpetus religioossetest ettekujutlustest ja väljendusvormidest. Materjal on võeetud religiooniajaloost.
III Usundipsühholoogia – Siin võib eristada individuaal - ja sotsiaalpsühholoogilist aspekti. Esimene jälgib uskliku inimese hingeelu , usulisi elamusi ja nende tekkimist. Huvitavaks objektiks on usuelu juhid (prohvetid). Sotsiaalpsühholoogiliselt võib vaadata nt. usukogukonna mõju indiviidile , juhtide mõju kogukonnale jne.
IV Usundisotsioloogia – Uurib usundikogukondade (konfessioonide) ja ilmalike(profaansete) kogukondade vastastikust mõju, konfessioonidesuhet riigiga, suhteid perekonnaga jne.
RELIGIOONIDE LIIGITUS
I Tekkeprotsessil põhinev liigitus
1. Etnilised e. rahvuslikud usundid – esinevad oma keele- ja rahvuspiirkonnas. Nende kombestik on rahva traditsioonidega niivrd tihedalt seotud, et teitel on raske seda omaks võtta. (nt. šintoism, loodususundid , judaism jne.)
2. Rajatud usundid (nt. Baha ’i usund)
II Jumalakäsitluse põhjal
1. Teistlikud e. jumalakesksed
- polüteistlikud – mitme jumalaga religioonid (nt. religioon Vana-Egiptuses, šintoism, hinduism lihtrahvale.
- monoteistlikud – ainujumalaga religioon (nt. kristlus , islam )
- panetistlikud – jumal on kõikjal (nt. loodususundid, šintoism)
2. Monistlikud religioonid – religioonid rajanevad põhimõttel, mis säilitab maailmas tasakaalu (nt. taosim, konfutsianism )
III Algallikate põhjal
1. Raamatuusundid – nende religioonide õpetused on koondatud pühadesse tekstidesse. Sageli on need kanoniseeritud (pühaks kuulutatud) ning moodustavad pühakirja. (nt. kristlus, islam)
2. Loodususundid, hõimuusundid
IV Leviku ja liikmete arvu põhjal
1. Maailmausundid – on suure lviku ja toetajaskonnaga (nt. islam, kristlus, budism, hinduism)
2. Kosmopoliitsed religioonid – on vähemusrühmade rahvusvahelised usundid, mis ei ole saavutanud ülemaailmset positsiooni (nt. mormoonid)
LOODUSUSUNDID
Levik ja arv: ligikaudu 4% maailma rahvastikust, üldarv u 280 miljonit.

• Aafrikas 10%
  
• Lõuna- ja Kesk-Ameerika indiaanlased
  
• Okeaania saared
  
• Mõned rahvusgrupid Lõuna ja Kagu-Aasias
  
• Austraalia aborigeenid
  
• Põlisrahvad Siberis
  

Loodususindite ühised tunnused:
1. Loodususunditel puudub looduslik- kausaalne mõtteviis (kausaalne = põhenduslik). Inimene oletab erakordsete ilmingute või kogemuste taga peituvat jõudu või väge.
2. Religioosne pärimus kandub ühelt põlvkonnalt teisele edasi suuliselt
3. Puudub täpselt fikseeritud õpetus
4. Puudub usundi rajaja
5. Personaalsed jumalad enamuse rahvaste juures puuduvad. Võib esineda looja-jumal, kuid teda ei austata. Tähtsad on teisejärgulised jumalused (nt. viljakusjumalused)
6. Väga tähtsal kohal usk loodusvaimudesse ja esivanemate hingedesse.
7. Iseloomulikud nähtused on animism , totemism , maagia, rituaalid ehk riitused
ANIMISM on usk loodusobjektide (puud, järved, mäetipud jne.) ning ka loodusnähtuste (torm, äike, tuul) hinge olemasolusse.
TOTEMISM tähistab inimese sugulust mõne kindla looma (tootemloom) või harva taimeliigiga. Toemismi puhul pärinevad rühma liikmed (hõim, suguharu) mingist kindlast tootemloomast ja selle rühma liikmed on ka omavahel sugulussidemetes.
MAAGIA on tehnika, mida valdav inimene suudab ületada kõik ümbritseva maagia takistused.
Põhiliigid:
1. Jäljendusmaagia – „sama kutsub esile sama“. Usutakse, et soovitud nähtust saab esile kutsuda seda jäljendades. (nt. ühes Aafrika suguharus pannakse palmilehed pähe ja tantsitakse. Nii kujutatakse ette, et vihma sajab.)
2. Puudutusmaagia – „see, mis juhtub mõne asjaga, võib juhtuda ka seda asja omava isikuga “. Kokkupuute- ehk kontaktiseaduse järgi on esemed ja olendid, kes on kunagi olnud omavahel kokkupuutes, ka hiljem üksteise suhtes pidevas sõltuvuses. (nt. saab teise inimese enda võimu alla nii, et võtab temalt juuksekarva, küünetüki, riideeseme )
RIITUSED ehk RITUAALID – kollektiivsed, enamasti regulaarsed trditsioonilist skeemi järgivad religioossed talitused. Riitused on mõtestatud tegevused, mille tähendus on väljaspool tegevust ennast.
Riituste liigid:
1. Kalendririitused – riitused korduvad perioodiliselt. Siia alla kuuluvad mitmesugused aastaaegade või elatusperioodide järgi läbiviidavad talitused (nt. külv, lõikus, jaht, kalastus jne.)
2. Kriisiriitused – neid riitusi sooritatatkse kogukonda või üksikisikut ähvardava kriisi, nt. haiguse, põua, näljahäda jms kõrvaldamiseks.
3. Siirderiitused ehk üleminekuriitused – traditsioonilised kogukonna poolt organiseeritud riitused, millega üksikisik siiratakse ühest sotsiaalsest staatusest teise.
- Nimeandmisriitus – on seotud inimese sünniga. Nime andmisega saab laps inimese seisuse.
- Inistsiatsiooniriitused – lapsepõlvest täiskasvanuks. Mõnda aega hoitakse lapsi isolatsioonis, nad saavad suguharuvanematelt õpetust hõimutraditsioonide osas. Võib esineda ka nt. hammaste sisselöömist, noasisselõikeid. Tihti esineb ümberlõikamist.
- Matuseriitused
- Emaks saamise riitused
MUINASEESTLASTE USKUMUSED
Olid looduslähedased ega moodustanud veel väljakujunenud ja süstematiseeritud usundit. Puudus jumalate süsteem oma peajumala ja teiste vähemtähtsate jumalatega .
Vanemuine, Pikker , Uku, Tuuslar jms. on üle võetud teiste rahvaste mütoloogiast 19. sajandil kui oli väga populaarne rahvusromantiline kirjandus.
Kristjan Jaak Peterson tõlkis eesti keelde „Soome mütoloogia“.
Jumalatest on vaieldavad Peko ja saarlaste Taara (Thor?)
Muinaseestlaste uskumustes olid väga tähtsal kohal animism ja maagia. Arvati, et surnud jätkavad samasugust elu nagu enne maa peal. Koht oli ebamäärane – Manala , Toonela. Surnuid püüti lepitada hauapanuste ja hingede ajal koju söömingule ootamisega.
Hinge peeti elujõuks, mis on igal inimesel veres, peas ja südames.
Juustel ja küüntel usuti olevat erilist väge ja jõudu, kuni need kasvasid. Siit komme orjade juuste maha lõikamine, et vähendada nende elujõudu. Samuti lõigati juuksed maha naistel peale abiellumist.
Olemas olid ka nõiad, teadmamehed-naised, ravitsejad .
Esimene klooster Eestis 1093
RELIGIOON VANA-EGIPTUSES
Pikka aega oli religioon nn. aafrikalik, kuna oli palju loodususundeid.
Umbes 3000a eKr ühendati Egiptus üheks kuningriigiks. Edaspidises Egiptuse ajaloos eraldatakse kolme perioodi:
1. Vana riik – sellest perioodist on pärit suured püramiidid ja templid
2. Keskmine riik – siit pärit mitmed kirstu ja/või sarkofaagitekstid
3. Uus riik – siit pärit surnute raamat
JUMALAD
Egiptlaste usk oli polüteistlik. Vaarao Ehnaton püüdis sisse viia ainujumala kummardamist. Jumalaks sai siis Aton (tähendas päikeseketast), teiste jumalate kultus oli keelatud. Monoteismiga püüdis nõrgestada preestrite võimu.
Võib liigitada kahte rühma:
I Kohalikud jumalad – olid sageli loomataolised
II Kosmilised jumalad – olid inimesetaolised
Vana-Egiptuse tähtsamad jumalad:
HOROS – kujutati algslt jahikullina või kullipeaga. Oli kuningavõimu jumal.
SETH – Oli kõrbetormi või lihtsalt kõrbejumal. Esindas üldiselt kurja jumalatüüpi. Horose rivaal .
(AMON-)RA – Oli tüüpiline päikesejumal, eluandja, õigluse- ja korralooja.
OSIRIS – Surnute riigi valitseja.
ISIS – Tähtsaim jumalanna, Osirise abikaasa, väga populaarne. Esindas emalikkust, oli lahke . Perekonnahoidja, Egiptuse viljaema.
NEPHTHYS – Sethi abikaasa, tegutseb surnuteriigis.
ANUBIS – Šaakalipeaga, tegutseb surnuteriigis.
THOTH – Iibisepeaga. Jumalate kirjutaja, takuse- ja kalendrijumal. Tegutseb surnuteriigis.
Müüt, mis on Egiptuse religiooni peateema : Osiris mõrvati oma venna Sethi poolt. Isis ja Nephthys leidsid surnukeha tükid, mis olid laiali üle kogu Egiptuse. Võluvõimetga Isis äratas Osirise mõneks ajaks ellu ja lasi end eostada. Sünnitas poja Horos. Horos maksis oma isa eest kätte. Osiris hakkas valitsema surnuteriiki.
KULTUS
Egiptuses vaadati vaaraole kui jumalikule olevusele. Vahetalitajaks jumalate ja inimese vahel oli vaarao riikliku kultuse juht. Kui preestrid viisid läbi jumalateenistusi , tehti seda vaarao käsul ja seega olid nad vaarao esindajad. Preestrid olid jaotatud kindlatesse seisustegruppidesse.
Tempel oli eelkõige jumala elukoht, mitte jumalateenistuse pidamise koht. Sisemises templikambris oli jumala kuju. Sinna võisid minna vaid ülempreestrid. Kõige tähtsam riitus toimus hommikul: kuju äratati, teda emmati ja riietati. Seejärel toodi hommikueineks ohvriand . Kogu jumalateenistus toimus hümnide saatl. Korraldati ka kultusedraamasid, kus osales ka lihtrahvas.
Lihtrahva jaoks oli usk jumalatesse lahutamatu osa nende eksistentsist. Isiklikud palved olid haruldased. Patukahetsus ei olnud egiptlaste religioonile iseloomulik. Eksimine tuli inimlikust nõrkusest.
ETTEKUJUTUSED SURMAST
Ba ja Ka mõiste
Inimesele on sündides kaasa antud Ba (hing) ja Ka (teisik, elujõud). Pärast surma sõltub Ka olemasolu sellest, kuidas inimese keha on säilinud. Siit ongi pärit mumifitseerimise komme.
Ba külastas hauakambrit ning tal oli võim Ka-ga taasühineda. Ainult Ba ja Ka taasühinemisel on inimesel võimalik jätkata elu surnuteriigis.
Surmariigis (Duati)
Surnu viidi surmariiki jumal Osirise kohtu ette. Enne Osirise juurde viimist kaaluti inimese süda „tõe ja õigluse“ kaalul. Ühel kaalukausil asus süda, teisel tõe sulg. Kaalu juurde viib surnu Anubis, kes on ka kaaluja rollis. Thoth kirjutab tulemused üles. Kui kaalukausid olid tasakaalus, viidi surnu Osirise juurde ülekuulamisele. Seda tegi Horos. Kui kaalukausid näitasid, et surnu ei ole elanud korralikult, neelas koletis Ammit ta ära. Osirise juures pidi surnu üles lugema oma keelud ja halvad teod, mida ta ei olnud teinud (nt. „Ma ei ole teinud nii, et keegi oleks jäänud haigeks .“) Kõik need olid kirjas surnuteraamatus. Selles raamatus olid ka juhtnöörid, kuidas surnuteriigis hakkama saada.