Mullatüübid 1.soostunud SOOSTUMINE - looduslikult toimuv mullatekkeprotsess, mille käigus toimub liigniiske keskkonna tingimustes orgaanilist ainet sisaldavate horisontide (huumushorisondi ja maapinna) turvastumine ja mineraalsete horisontide gleistumine. Lihtsam definitsioon protsess, mille käigus toimub mulla orgaaniliste osade turvastumine. 2.leetunud LEETUMINE - mullatekkeprotsess, mille käigus orgaanilise aine lagunemisel tekkivate hapete mõjul laguneb mulla mineraalosa lahustuvateks ühenditeks, mis mullas liikuva vee toimel mullast ära uhutakse ja mille läbi mulla keemiline viljakus langeb. Lihtsam definitsioon - happeliste huumusainete vee toimel liikumine mulla sügavamatesse kihtidesse. Kõige rohkem levinud okasmetsas. 3.pruunmullad PRUUNMULD - Euraasia metsastepi- ja stepivööndi ning Põhja-Ameerika preeriavööndi mullatüüp. Pruunmullad on suure huumusesisalduse ja tüseda huumushorisondiga. 4.punamullad PUNAMULD - sis...
KIRJAKLAMBRITEST VÖÖ Mare Sabolotny PEATEGELANE Täisnimi Catherine Vanessa Park, hüüdnimi Kati 16-aastane Lühikesed blondid juuksed, sinakashallid silmad, pikad ripsmed, lühikest kasvu, keskmine kehaehitus Ülbe, sünge mõttemaailmaga, mässumeelne, enesekriitiline, julge, endassetõmbunud, tahtis olla metsik Suitsetas, veetis sõpradega aega, pidas päevikut, tegi poppi KÕRVALTEGELASED Marianne Park ema, eestlane, püüdis olla Kati sõbranna Jonathan Park isa, inglane Kersti õde, 13-aastane Anni ja Liis parimad sõbrannad, pikka kasvu, pruunide juustega toetasid ja andsid nõu
ülalpool. Taime jämedad lihakad juured ulatuvad aga sügavale, soolase vee piirkonda. · KIRJELDUS Ära tunda pole aga teda ilmselt kellelgi keeruline. Üldkujult meenutab ta kapsast, kes elab teisel aastal ja kasvatab parajasti seemneid. Tal on küllaltki tihe suur kobarõisik, milles on lugematul arvul valgeid õisi. Kuid peamine, mis teeb ta sarnaseks ka peakapsaga on lõhna ja maitse kõrval lahtede värvus. Merikapsa lehed on täiesti sinakashallid. Huvitav on ka see, et üheltki merikapsa osalt ei leia me ühtegi karva, neid lihtsalt polegi seal. Merikapsas on väga kena nii mererannal kui ka peenras. Valged lõhnavad õied asuvad suurtes sarikjates õisikutes ning loovad tugevaid värvilaike. Dekoratiivsed on ka viljad ning suured sinaka kirmega kaetud lehed. · LEVIK JA ELUPAIK Levik : Levinud Läänemere, Musta mere ja Atlandi ookeani Euroopa rannikul kuni Kesk-Rootsini. Kuid ega merikapsas ka igal meie mererannal kasva
Korrosioon kivimi pindade uuristumine ja krobeliseks muutumine porsumise käigus Leostumine lahustunud soolade ärakanne Leetumine mineraalosa lahustumine happelises keskkonnad ja ärakanne sügavamale Gelistumine liisniiskes, hapnikuvaeses keskkonnas toimuv protsess, kus mullamikroobid võtavad orgaanilise aine oksüdeerumiseks vajaliku hapniku raua ühenditest. Tekkinud raua ühendite reageerides mulla mineraalosadega tekivad sinakashallid gleimullad. Mineraliseerumine orgaaniliste ainete lagunemine mulla lihtsamateks mineraalaineteks Humifitseerumine orgaaniliste jäänuste muutumine huumuseks Muldade puhverdusvõime muldade vastupanuvõime väliskeskkonnale Mida suurem on temperatuur ning sademete hulk, seda suurem on mulla murenemise koorik. Nooremad mullad on mineraalirikkamad. Mullahorisont tekib vee mõjul ainete ümberpaiknemise tõttu mullas. Väiksemad mollaosakesed kantakse sügavamale
..4,5 cm pikad, nõelterava tipukesega, alt hallikasrohelised, pealt ja alt imepeene karvasusega, lehekese roots karvane. Abilehed on lehekese rootsu all. Caragana arborescens– suur läätspuu Lehed on paarissulgjad, kuni 13 cm pikad, lehekesi 8...12, need on ovaalsed või elliptilised, alt nõrgalt karvased. Caragana frutex – väike läätspuu Leht koosneb neljast sõrmjast lehekesest, mis on äraspidimunajad, paljad, 1,5...4 cm pikad. Tilia cordata – harilik pärn Lehed on alt sinakashallid (päikese käes) kuni kahvaturohelised (varjus), pruunid karvatutid lehe allkülje alumise osa roodude nurkades, mujalt paljad, 6...7 cm pkad. Tilia platyphyllos – suurelehine pärn Lehed on alt alati kahvaturohelised, kõikidel roodudel hallid karvad, eriti allküljel. Leheroots on karvane. Leht on 6...15 cm pikk. Tilia × vulgaris – läänepärn Lehed on alt kahvaturohelised, alumiste roodude nurkades hallikaspruunid karvatutid, pealküljel rood sissevajutatud. Lehed on 6...10 cm pikad
Tallamisel on mullas: tahket osa kuni 70%, vesi ja õhk on võrdselt 15% ja 15%. Mullaprofiil ehk läbilõige ( 1m kaevamisel): 1) Leetunud muld- huumuskiht, siis väljauhtekiht, siis sisseuhtekiht, siis lähtekivim. Näiteks männimetsas. 2) Must muld- ainult huumuskiht terve meetri ulatuses (kõrrelised annavad palju huumust). Näiteks rohtlas. 3) Gleimuld- seda tekitab liigniiskus, tekib eriti jõelammidel. Mullas on hapnikuvaegus, sinakashallid savilaigud. Esineb palju tundras, sest seal esineb igikelts, maapind talvel külmunud, suvel sulab ainult peamine kiht, niiskus jääb igikeltsa peale, peamistesse kihtidesse. Mullaprofiil: huumus, väljauhtekiht, ja allpool on lähtekivimis savilaigud. 4) Ferraliitmuld- esineb porsunud piirkondades, vihmametsades. Need on puna- ja kollamullad. Seal on hästi kiire ainevahetus, soe niiske, kiire lagundamine.
hambulised. vitamiini. kuumutamisel lõhustub suur (Hiinlased kasutavad ka osa vitamiinidest. kuivatatul). Merikapsas Lehed on suured ja lihakad ning Tema lehed sisaldavad Merikapsas sobib hautatult, Nagu taime nimest arvata, täiesti sinakashallid. Leheserv on rikkalikult B1-vitamiini, kastmetesse,temast võib kasvab ta mererandadel, ebaühtlaselt hambuline. Maitselt on tema lihakates lehtedes on valmistada suppi ja vaid sellises kohas, kus ta merikapsas valgest peakapsast peidus mitmeid kasulikke toorsalatit. juurtega merevee kätte saab.
Ümbruskonnas kõneldi juba, et kasulapsed on Haavakivile võetud palgata teenijateks. Kui Haavakivi vanem peretütar Liisi oma ruugete juuste ja heleda jumega esindas väliselt isapoolse perekonna liini, siis jättis noorem Anna esmapilgul ema tütre mulje. Tõepoolest olid temas uueks tervikuks liitunud mõlema vanema omadused. Tal olid ema tumedad juuksed ja tõmmu jume, kuid näojooned meenutasid rohkem isa ja isalt oli ta pärinud ka oma välimuse peamise ehte, suured sinakashallid silmad. Iseloomus põimuvad samuti emapoolsed ja isapoolsed jooned, kuid siiski on märgata isa pärandi ülekaalu. Tütre tundehellus meenutab ema ägeduseni ulatuvat temperamenti ja Anna Haava ise on enda huumori ja satiirmeele kinkijaks nimetanud oma värvika sõnaga ema. Kuid Anna Haava isiku ja talendi põhiolemuses tunneme ära Joosep Haavakivi sisemise täiusetungi, tema ebamäärase püüdluse ideaalide poole. Ka kasvueas vastuvõetud mõjude poolest seisab Anna
Võra kuju varieerub üsna suures ulatuses ning võib olla sammasjas, munakujuline, maadjas või hargnevate okstega. Tüvi on tihti mitmeharuline ja mõnikord keerdu kasvanud. Noorte puude koor on kitsaste laastudena kestendav, vanematel puudel madalate vagudega ja pehmete kiududega. Noored võrsed on punakaspruunid ja kolmetahulised, vanemad pruunikad. Okkad on terava tipuga, lineaalsüstja kujuga, 1–2 cm pikkused, kolmekaupa männases, pealt sinakashallid ja ühe õhulõheribaga, püsivad võrsetel keskmiselt kuni 4 aastat. Õied moodustuvad sügisel. Isaskäbid moodustuvad üksikult eelmise aasta võrsetel, tolmukad arenevad kevadel ja puhkevad mai algul. Emaskäbid moodustuvad lühivõrsetel, sügisel sarnanevad rohelisele pungale. Isasõisikud on kollakad, 4–5 cm pikkused, koosnevad kilbikujulistest soomustest, 3–7 tolmukaga. Emasõisikud meenutavad rohelist punga ning koosnevad kolme püstiseseemnealgmega soomustest
rähaga lokaalmoreenist. Kasuliku kihi keskmine paksus on mäeeraldise äärealadel 10 m ja keskosas 6 m, keskmiselt 8 m. Kasuliku kihi väiksem paksus taotleva mäeeraldise keskosas on tingitud piirkonna dolokivi kulutatusest ja katendi paksuse suurenemisest sellel alal. Mõhküla kihistu ja Imavere kihid moodustavad mäeeraldise piires ühtse kompleksi, kus eristatakse kolme kivimitüüpi (ülalt alla): 1. Dolokivi laiguline, kirjuvärviline (beezid, roosad, sinakashallid toonid), peene- kuni keskmisekristalliline. Tekstuur ebaselge, keskmise- kuni paksukihiline, õhukeste domeriidikelmetega. Esinevad suured kavernid, korallide fragmendid, püriidikristallid. 2. Dolokivi lausteraline, valkjashall kuni hall, pisi- kuni keskmisekristalliline, paksukihiline ja massiivne. Kivimis on leitud kaltsedoni mugulaid, 3. Dolokivi mudaline, hall, läbilõike allosas tumehall, savikas, kusjuures sügavusega savika materjali sisaldus suureneb
Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Munad on pikliku kujuga ning umbes ühe millimeetri pikkused. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta ning seejärel asub lehetäide kallale. 1.4 Söögirännakud Vastseiga kestab kuni kuu. Tegemist on väga isuka eluperioodiga, näljane vastne võib võtta ette kuni kümnemeetriseid söögireise. Vastsed on sinakashallid ning oranzikirjalised, sarnanevad pisut kartulimardika vastsetega, kuid neid saab siiski kergesti eristada. Vastsestaadiumile järgneb paarinädalane nukkumisperiood. Nukust väljunud noored seitsetäpp-lepatriinud on alguses küllaltki kahvatud kõigest kollast värvi. Punase tooni omandavad nad mõne aja pärast. Kokku kestab lepatriinu arengutsükkel üks kuni kaks kuud. Soodsalt soojade ilmade puhul võib ühe suve jooksul kasvada kaks põlvkonda.
õhulõhedest ja vahakihist tingitud erevalge laik · noortel taimedel on okkad nõeljad ja laialihoiduvad · käbid paiknevad külgvõrsete tipul · isaskäbid kerajad, 1-2 mm läbimõõdus · emaskäbid suvel helerohelised, valminult pruunid, kerajad, umbes 6 mm läbimõõduga Juniperus communis - Harilik kadakas · võrsed kolmekandilised, punakaspruunid · okkad 1-3 kaupa, lineaalsüstjad, teravad · pealt sinakashallid, alt rohelised, 1-2 cm pikad · teisel aastal muutuvad käbid tumesiniseks ja lõplikult valminuna peaaegu mustaks Juniperus sabina - Sabiina kadakas · võrsed peened , nõrgalt kandilised · okkad ebameeldiva lõhnaga, tumerohelised · noortel taimedel ja steriilsetel okstel terava tipuga, nõeljad, pehmed 4-6 mm pikad · viljuvatel okstel soomusjad, katusekivitaoliselt, ovaalsed, 1-3 mm pikad, õlinäärmega
Kvarts SiO2. on maakoores kõige sagedam mineraal. Kvarts on keemiliselt ränidioksiid. Vaba kvartsi esineb maakoores umbes 12%. Peale selle kuulub ränioksiid paljue teiste mineraalide keemilisse koostisse. Kristalliseerub trigonaalselt. Kristallide tahkudel on näha ristiviirutus. Esineb ka peitkristalsete nõrgvormide, peeneteraliste agregaatide ja korrapäratu kujuga moodustisena. K 7, E 2,65. Värvus on mitmekesine, kusjuures levinumad on värvusetud, piimvalged, roosad ja sinakashallid erikujud. Läbipaistvatele värvilistele kristalsetele erikujudele on antud iseseisvad nimetused: mäekristall – värvusetu vesiselge, ametüst – violetne, suitsukvarts – hallikas või pruunikas, tsitriin – kollane, moorion – must. Peitkristalseid erikujusid nim. kaltsedoniks, kusjuures nende värvus on veelgi muutlikum: serdoolik – punane, plasma – roheline, karneol – lihapruun jne. Kihilise ehitusega kaltsedone nim. ahhaadiks. Kvarts on tavaliseks mineraaliks
Lehed süstjad. Pika terava tipuga. Paljas. Laiem koht lehelaba alaosas. Serv näärmeliselt saagjas. Pealt rohelised, alt hallikad. Lehelaba alusel üksikud näärmed. Haprad lehed. 81) Salix alba hõberemmelgas Lehed süstjad. Pika terava tipuga. Serv peensaagjas. Siidkarvased. Alusel rootsu läheduses 2 musta nääret. 82) Salix triandra vesipaju Lehed piklik-elliptilised/süstjad. Paljas. Lühidalt teritunud tipuga. Serv tömpjate, näärmeliste hammastega. Alt sinakashallid. Pearood pealküljes silmatorkavalt kollane. Külgroodusid rohkesti, need väljuvad peaaegu täisnurga all. Leherootsul 1-2 paari näärmeid. 83) Salix phylicifolia kahevärviline paju Lehed elliptilised/äraspidised. Paljad. Serv laineliselt saagjas. Lühidalt teritunud tipuga. Pealt tumerohelised. Sageli läikivad. Alt sinakasrohelised. 84) Salix caprea raagremmelgas Lehed elliptilised/laielliptilised. Terveservalised/ nõrgalt lainja servaga
Lössi settematerjali lähtekohaks on olnud kõrbed, kuivanud jõeorud, liustiku setted jne. Lössi moodustavad mineraaliterad on enamasti nurgelised, mis viitab nende suhteliselt väiksele kulutusastmele. Lössil kujunenud mullad on viljakad, kuid väga haavatavad erosioonile. MARMOR On laialdaselt levinud metamorfiid. Nad koosnevad kas kaltsiidist või ka dolomiidist. On tekkinud lubjakivide või dolomiitide metamorfoosil. Teralise ehitusega valged, sinakashallid, kirjuvärvilised või vöödilised kivimid. Marmorit leidub Uuralis, Ukrainas, Gruusias, Armeenias, Itaalias, Kreekas jm. MERGEL Settekivim. On vahepealseks lüliks lubjakivide ja savide vahel. Nad sisaldavad savikat materjali 25- 50%. Merglid tekivad nii normaalse soolsusega meredes, laguunides kui ka madeveelistes järvedes. Läbilõikes vahelduvad nad lubjakivide, dolomiitide, savide ja liivakividega. Merglid on tavaliselt hallika, roheka või kirju värvusega
Armastas oma rammuga lõõpida. ,,Karuköhmis". Konkreetne. Ei hoolinud isa arvamisest kuigi palju. Tüdrukud olid nagu mesilased ta ümber.Ainus, kes talle ajuti pisut tuska tegi, oli Kassiaru Jaska üksik tütar Maali oma nurga kõige peenem ja rikkam tüdruk, õmbluskoolis käinud, purssis mõne sõna saksa keeltki, hüüti Kassiaru ,,mampsliks", ,,koeravasikas", nipsakas, edev. / Tema poja soontes voolaks nagu oma sünnikoha suhtes mingisugune võõras veri. Sinakashallid silmad 19. poeg Indrek sinakashallid silmad. Endassesüvenemine, mõtlikkus, tagasihoidlikkus. Välimusel ja sisemuselt Andrese emasse. armastas väga Mari. Mari oli tema poolt. Natuke memmekas. Omaette nokitseja. Kadus mõtetega nagu kuhugi teise ilma. Oli väga rahul uue koera Muskaga kuulas hästi sõna ja loomi hoidis, nagu oleks tal inimese aru, linnupesadesse ei puutunud. Poisid vaatlesid linde, ajasid hauge taga. Pikk ja painduv
7...15 cm pikad 1...3 cm laiad · Rabe remmelgas · Salix fragilis Lehed süstjad Pika terava tipuga Peensaagjad Abilehed süstjad Näärmelise servaga ja mõlemalt küljelt siidkarvased Varisevad varakult 5...12 cm pikad 1...3 cm laiad · Hõberemmelgas · Salix alba Piklik-elliptilised Lühidalt teritunud tipuga Tömpjate näärmeliste hammastega Alt sinakashallid Pearood peal väga kollane, Külgroodusid rohkesti Pea-aegu täisnurga all, Rootsul 1-2 paari näärmeid. Leheroots kuni 1 cm pikk Lehe pikkus on 7-14 cm Laius 1,5-4 cm Paljad Abilehed suured Südajad kuni neerjad Saagja servaga, püsivad kaua · Vesipaju · Salix triandra Lehed elliptilised või äraspidised Lainelised saagja servaga Lühidalt teritunud tipuga Pealt tumerohelised
kaheosalised. Alahuulehambaid ei esine jõesilmul kunagi. [3, 4, 5, 6] Kudemise ajaks muutuvad silmul hambad nüriks, seljauimed kõrgenevad; emastel moodustub pärakuuim (ilma kõhrest kiirteta), isastel lühike ja tömp genitaalnäsa. Keha muutub neil kudemisajaks umbes 10% lühemaks. [1, 2, 3] Silmad on jõesilmul suuremad kui merisutil. Keha katab ka jõesilmul sile limane nahk. Värvus on seljapoolel tume (oliivrohekas, pronksjas või must), küljed sinakashallid, hõbejad või pronksjad, kõht valge, kollakasvalge, mõnikord ka must, uimed pruunikad. Kevadel tavaliselt muutub värvus vähem läikivaks, tumesiniseks. [1, 2, 3] Jõesilma pikkus keskmiselt on 50 cm ja mass 150 g, eluiga 7 a. Kromosoomide arv 2n = 156. Kudemiseks jõkke rändavate jõesilmude pikkus on 17-49 cm, mass 20-195 g; suuremad isendid esinevad peamiselt lõunapoolsetes jõgedes. Koos tavaliste jõesilmudega
Lapsele tehti hädaristimine, tema vaderiteks said sõts Elisabet Peramets, lell Jakup Haavakivi ja Lena Masing. Pärast ristimist valmistas laps aga kõigile suure üllatuse – ta paranes haigusest. [1] Suurem õde Elisabet meenutas oma ruugete juuste ja heleda jumega pigem isa, kuid Anna juures võis näha mõlema vanema tervikuks liitunud omaduseid. Anna oli pärinud ema tumedad juuksed ning tõmmu jume, kuid Annal oli isa näojooned ja suured sinakashallid silmad. Iseloomus kohtusid samuti mõlema vanema pärandid. Tütre tundehellus meenutab ema ägeduseni ulatuvat temperamenti ja Anna Haava ise on enda huumori ja satiirimeele kinkijaks nimetanud oma värvika sõnaga ema. Kuid Anna Haava isiku ja talendi põhiolemuses tunneme ära Joosep Haavakivi sisemise täiusetungi, tema ebamäärase püüdluse ideaalide poole. [2] Viieaastaselt õppis Anna lugema. Oma esimese kirjandusliku hariduse sai ta Carl Robert
ei ole hiina ja pekingi kapsas üldsegi mitte kapsad, vaid hoopis naerid, millel aga juurvilja asemel lehti süüakse. Merikapsas Lehed on suured ja Lehed sisaldavad Toiduks Kasvab Lääne-Eesti lihakad ning täiesti rikkalikult B1- tarvitatakse liivadel. sinakashallid. Leheserv vitamiini, seemned merikapsa noori on ebaühtlaselt õli. Tugevdab lehti ja pleegitatud hambuline. Maitselt kilpnäärmetalitlust võrseid nii toorelt kibedam kui valge ja kiirendab üldist kui ka keedetult. peakapsas. ainevahetust. 1.4 Pähklid
Kalakajakas (Larus canus), (Autor: Kerli Neljas), 2015 2.4.3. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: tihaslased (Paridae) 2.4.3.1. Sinitihane (Parus caeruleus syn. Cyanistes caeruleus) Oma vaatluste ajal täheldasin, et sinitihasel on pea peal must silmatriip ja helesinine „mütsike”, ülejäänud on valge. Alumine kehapool on kollane, halli triibuga. Tiivad on sinise tooniga. Nokk on lühike ja paks. Jalad on sinakashallid. (Vaata pilt 11,12) Sinitihane tegutseb metsades, parkides ja aedades. Tavaliselt nähakse teda laulmas teiste lindudega või söömas inimeste poolt pandud sööki. Tegutseb rohkem päevasel ajal kui ilmad on selged, kuid paremini näha niisketel aegadel, sest siis nad lendavad madalamal. Paiga- ja hulgulind. Osa lahkub Eestist septembri algusest oktoobri teise pooleni. Ülejäänud elavad siin aastaringselt. Putuktoiduline lind. Talvel sööb ka puuseemneid ja marju. Elupaigad on
ja nihkub roojapritsimise järel tagasi pöördudes vasemale. Nii jääb pesakoobas puhtaks, selle põhjale koguneb vaid seedumata kalaluude kiht, peamiselt poegade räppetompudest. Poolvedel roe valgub mööda kaldus olevat pesakäiku lennuava poole ja vanalinnud peavad enne pesakoopasse jõudmist ületama kuni 20 cm kaugusele küündiva roojalasu. Veel kolmenädalastelgi poegadel katavad sulgi sarvtuped nad näevad välja siili moodi, selja poolt sinakashallid ja kõhualune roosakas. Ilmselt on tegemist kohastumisega, et vältida sulgede määrdumist roojaga. Pojad viibivad pesas 2628 ööpäeva ja saavad enne väljalendu isegi kuni 61g raskusteks, seega 1015 g kogukamaks kui vanalind. Vaid mõne päeva kestel annavad vanemad oksal peatuvatele noortele veel kalakesi. Kui vanalinnud on seltsipõlgavad (talutakse vaid oma paarilist), siis noored uitavad mingi aja mõnekaupa koos.
kujult ümmargused, ovaalsed või Puit on tumedama siseosa- lülipuiduga kimbus; õiepungad on munajad kuni piklikmunajad, on võrsel istuvad või ja heledama välisosa- maltspuiduga. äraspidimunajad, asuvad kapslis. lühirootsulised, mitmel liigil sinakashallid. Puit on tugev, vastupidav, tihedus 700- Austraalia, Õied on kahesugulised. Tolmlemine Täiskasvanud lehed on vahelduvalt, 900 kg/m3. Puit vajab ettevaatlikku Tasmaania. toimub tuule, mesilaste, lindude,
2. Suurus: Kuni 10 (15) m kõrgune igihaljas puu või 13 m kõrgune põõsas. Enamasti kahekojaline, harva esineb ühekojalisi taimi. Võib elada üle 100 aasta vanaks. 3. Tüvi, oksad, võrsed: Koor on hallikaspruun, kestendav. Noored võrsed on punakaspruunid. Oksi on väga palju, nad paiknevad rõhtsalt või püstiselt. Võra sammasjas, munajas või laiuv. Sageli mitmetüveline. 4. Lehed ja pungad: 1-3 kaupa, lineaalsüstjad, teravad, pealt sinakashallid, alt rohelised, 1-2 cm pikad. Püsivad puul kuni 4 aastat. 5. Õied ja viljad: kahekojaline, kuid esineb ka ühekojalisi puid. Õied moodustuvad sügisel. Isaskäbid moodustuvad üksikult eelmise aasta võrsetel, tolmukad arenevad kevadel ja puhkevad mai algul. Emaskäbid moodustuvad lühivõrsetel, sügisel sarnanevad rohelisele pungale. Kevadel arenevad neist peale viljastumist rohelised marikäbid. Teisel aastal muutuvad käbid tumesiniseks ja lõplikult valminuna peaaegu mustaks
Kõrgus 25...40 (60) m. Tüve läbimõõt u 1 (1,8) m. Eestis kasvavatest nulgudest talub hall nulg linnatingimusi kõige paremini, kuid samas on ta ka üks valgusnõudlikumaid, kuna varjus kasvades jääb võra hõredaks. Kõige paremini kasvab meil parasniisketel viljakatel muldadel, kuigi lepib ka väheviljakate liivmuldadega. Leidub vanades parkides. · Okkad on pikemad kui teistel nululiikidel (4...8 cm), kaarjalt ülespoole suunatud, sinakashallid kuni hallikasrohelised, tipus tömbilt teravnevad, sisselõiketa, õhulõhed peal- ja allküljel kogu ulatuses. · Võrsed kollakasrohelised, peaaegu paljad · Pungad piklikud, vaigused · Käbid silinderjad, ümardunud tipu ja alusega, 7...12 cm pikad, hallikaspruunid, kattesoomused lühemad seemnesoomustest. · Seemnesoomused väga laiad (pikkusest laiemad), ümardunud servaga. · puit on kerge, pehme ja kergesti töödeldav
Leheroots 2-5cm, 2 nääret. Õied suured, valged, kobaras. Õitseb kevadel. Vili punane või kollane, mahlane, magus, kuni 2cm. Puit pruun, pehme, kerge, hästi poleeritav. Puitu kasutatakse tisleri- ja treimistöödeks. Vilju toiduainetööstuses. Kasutatakse haljastuses. 58. Harilik ja suurelehine pärn Harilik pärn: Tilia cordata Levinud Euroopas, Aasias. Eestis hajusalt. Kõrgus 30m. Vähenõudlik, talub varju, kärpimist ja linnatingimusi. Lehed rohelised, südaja alusega, alt sinakashallid, all pruunidkarvatutid roodude nurkades. 6-7cm. Õied kollased, lõhnavad, õitseb suve lõpus, juulis-augustis. Viljad tiivalehekesega seemned. Kasutatakse haljastuses. Puitu tisleritöödel ja saematerjaliks ning mööbliks. Suurelehine pärn: Tilia platyphyllos Lääne-, Lõuna- ja Kesk-Euroopas. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 25m. Varjutaluv. Lehed alt kahvaturohelised, palju halle karve, eriti allküljel, leheroots karvane. Leht 6-15cm pikk. Sirge alus. Õitseb
Võib kasvada ka põõsana. KOOR, VÕRSED Tüvekoor tumepunakaspruun, õhuke ja eraldub peente ribadena. Võrsed ererohelised, tugevad ja läikivad. LEHED Soomusekujulised. Lamedad, pealt läikivad rohelised, külgmised soomused on väljaulatuvad, kolmnurksed, soomuste alumise külje servad on rohelised ja seest Puhasvalged. ÕIED, VILJAD Isas- ja emaskäbid väikesed 1-2 cm. Emaskäbid sinakashallid, ovaalsed või laimunajad. Valmivad sama aasta sügisel ja seeme variseb kohe. KASVU- Mõõdukalt külmakindel, poolvarjutaluv. Eelistab niiskemaid muldi ja suurema TINGIMUSED õhuniiskusega kasvukohti. KASUTAMINE Kodumaal kasutatakse puidu saamiseks, mujal maailmas laialdaselt ilupuuna, levinud on ka erinevad vormid. Meie kliimas tavaliselt laiuv põõsas, kuni 4 m kõrge, esineb kevadpäikese
Joonis 56. Vaip-aruhein (http://www.neevaaed.ee/wp- content/uploads/wpsc/product_images/festuca_gautieri.jpg) 60 Joonis 57. Vaip-aruhein 61 Kaerand (Helictotrichon) Konkreetne liik: igihaljas kaerand (Helictotrichon sempervirens) Taime kõrgus ja läbimõõt: 50-60 cm kõrge, laius varieeruv Taime välislaadi kirjeldus: puhmik Lehed: Lehestik igihaljas, sinakashallid Õied või õisikud: Õisikud suured, kõrrevärvi Õitsemine: juuni-juuli Liigi eritunnused: Eestis pole täielikult igihaljas, mistõttu igal kevadel tuleb puhmikut tagasi lõigata rohelise osani (mitte madalamale kui 20 cm) Kasvukoha nõuded: Päikeselembene, eelistab kuivemat mulda Kasutamine haljastuses: Pinnakatteks, amplisse-potti-rõdukasti, lillepeenrale, alpiaeda- kiviktaimlasse Joonis 58. Igihaljas kaerand (http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=387&cid=158&cgid= )
• Õied: lillakassinised, õisikuvarre kõrgus kuni 100 cm • Õitsemise aeg: juuli – august • Lehed: helerohelised, veidi lainja servaga, terava tipuga, • 4-5 paari roodudega • Kasvukuju: puhmikjas • Valgus: poolvarjuline, varjuline • Muld: sügavapõhjaline, parasniiske, huumusrikas SINIHALL HOSTA - HOSTA SIEBOLDIANA • Kõrgus: 40-50 cm • Õied: valged, õisikuvarre ‘Elegans’ kõrgus kuni 60 cm • Õitsemise aeg: juuni - juuli • Lehed: pealt sinakashallid, alt rohekad, võrdlemisi • paksud, kaetud vahaja kirmega, laisüdajad kuni ümarad, • tipust teritunud, 5-8 roodudepaariga • Kasvukuju: puhmikjas • Valgus: poolvarjuline, varjuline • Muld: sügavapõhjaline, parasniiske, huumusrikas SIBERI VÕHUMÕÕK - IRIS SIBIRICA • Kõrgus: 70-120 cm • Õied: sinised, 2-4- kaupa õisikus • Õitsemise aeg: juuni – juuli • Lehed: kitsaslineaalsed, tumerohelised • Kasvukuju: püstine, kasvab kuni 150 cm
kasvukoht. Kasutamine haljastuses: väikestes aedades üksiktaimena, suurematel aladel aga rühmadena. Kasutatud kirjandus: http://www.jarvselja.ee/kirjeldus.php?id=700 http://www.pinterest.com/pin/429319776950109888/ 2.6 Haguhein (Koeleria) Konkreetne liik: vesihaljas haguhein (Koeleria glauca) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus kuni 40 cm, laius 20-30 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madala kasvuga puhmikuline. Lehed: sinakashallid lehed, moodustavad kõvu mättaid. Mätta seest kasvavad jäigad kõrred. Õied või õisikud: kitsad, kollakasrohelised pöörised. Õitseb mais-juulis. Liigi eritunnused: annab isekülvi. Kasvukoha nõuded: armastab mõõdukalt kuiva ja kobedat mulda, mis on kas neutraalse või nõrgalt leeliselise reaktsiooniga ning päikeselist kasvukohta. Kasutamine haljastuses: haguhein sobib suurepäraselt kiviaeda, looduslikku aeda, madalaks segaääriseks. On ilus ka rühmiti muru taustal
põhjaosas. Kõrgus 40...60 m. Käbid 5...7 cm pikad, väljaulatuvate kattesoomuste tipud ei ole tagasi käändunud. Tüve koor sügavarõmeline. Okkad (hallikas)rohelised, 2...3,5 cm pikad. Eestis kiirekasvuline. Kõrgus <40 m. Pseudotsuga menziesii var. glauca sinihall ebatsuuga. Kasvab Kaljumäestiku lõunaosas, Colorados. Kõrgus 30...40 m. Käbid 4...6 cm pikad, kattesoomused horisontaalselt kõrvale hoidvad või tagasi pööratud. Tüve koor sarnane kuuse koorele. Okkad sinakashallid, 1,5...2,5 cm pikad. Aeglasekasvulisem kui P. menziesii f. caesia. Kõrgus Eestis kuni 24 m. Pseudotsuga menziesii var. menziesii roheline ebatsuuga. Kasvab Põhja- Ameerikas Vaikse ookeani kaldal. Kõrgus 50...75 (90) m. © Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 18 Harilik ebatsuuga on üks maailma tähtsamaid ja väärtuslikemaid puuliike moodustab Põhja-Ameerika lääneosa puiduvarudest 60%. On männiliste
ee/? op=body&id=387&cid=158&cgid=. 15.09.2013. Hansaplant. Perekonnakirjeldus. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/? op=body&id=387&art=306. 15.09.2013. Järvselja. Igihaljas kaerand. Kättesaadav http://www.jarvselja.ee/kirjeldus.php?id=700. 15.09.2013. 2.6 Haguhein (Koeleria) Konkreetne liik: vesihaljas haguhein (Koeleria glauca) (joon. 59, joon.60) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus kuni 40 cm, laius 20-30 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madala kasvuga puhmikuline. Lehed: sinakashallid lehed, moodustavad kõvu mättaid. Mätta seest kasvavad jäigad kõrred. Õied või õisikud: kitsad, kollakasrohelised pöörised. Õitseb mais-juulis. Liigi eritunnused: annab isekülvi. Kasvukoha nõuded: päikseline, kuivemapoolne vett läbilaskev, liivakas muld. Kasutamine haljastuses: soolotaimena, alpiaias. Joonis 59. Vesihaljas haguhein (http://www.dobrepole.pl/Koeleria%20glauca_-_strz %C4%99plica%20sina_nlat_496.html) Joonis 60. Vesihaljas haguhein
Juhul, kui kattekiht on õhem, tekivad heledad näivleetunud mullad, mille profiil on L(P), L(P)g ja L(P)G. Erinevus on kahe mullla vahel see, et heledatel Baf puudub. Kui neid omavahel võrrelda, siis hele on halvem, sest liigniiskus on kohe huumuskihi all, kuna puudub Baf. 5)soostumine on mullatekkeprotsess, mis kaasneb kõigi eelmistega juhul, kui on tegemist kas üla- või põhjaveelise liigniiskusega. Soostumises on kaks faasi:a)gleistumine, kus mullaprofiilis on üksikud sinakashallid gleilaigud või kui liigniiskus on intensiivsem, siis läheb üle gleimullaks. B)teine faas on turvastumine, kui liigniiskus on veel suurem. Kamardumine ei ole mullatekke elementaarprotsess, vaid sellega kaasneb huumuse teke ja kogunemine mulda. Mida intensiivsem see, seda kultuuristatum on muld. Leostumine ehk väljauhutumine. EESTI MULLAD Muldade klassifitseermine Loit Reitami järgi. Klassifikatsiooni suurim ühik on tüüp, mis jaguneb alltüüpideks ja need omakorda liikideks.
mäekurukujulised ; korratud. 2) Kiud-Rünkpilved ( Cirrocumulus Cc) Meenutavad üksikuid valgeid räitsakaid või puuvillatopikesi . Võivad olla lainelised ; läätsakujulised ; kuhilataolised. 3) Kiud-kihtpilved (Cirrostratus Cs) Valkjas-sinakad .Päikese ja kuu umber tekib sageli kahvatutes vikerkaarevärvides ring halo . Võivad niitjad ja udutaolised olla. 4) Kõrg-rünkpilved (Altocumulus Ac) -Valged, helehallid või sinakashallid. Päikese ja Kuu suund on harilikult läbi pilve määratav,kuid vaatleja vari aluspinnal ebamäärane. Koosnevad allajahtunud veepiiskadest või allajahtunud veepiiskade ja jääkristallide ning lumehelveste segust. Võivad olla lainelised ; läätsakujulised ; kuhilataolised. Tegijapoiss 2010 5) Kõrg-kihtpilved (Altostratos As) - (Sinakas)hallikas ühtlane pivekiht, katab harilikult terve taeva. Päikese ja Kuu asukoht vaevalt märgatav
Põhja- ja Loode-Eesti, saared. Kõige rohkem Läänemaal, Harjumaal ja Saaremaal. Väike mulla aktiivveemahutavus < 100 mm, Kaasnevad mullad: Kh, Khg, Ko, Kog, Gk, Go, K Khg ja Kg´ kuivavad suvel läbi. Kihisemine kõrgemalt kui 30 cm. A Cg; A Bm Cg; A Cg D Ajutise liigniiskuse tõttu roostevärvi täpikesed, pesad, sinakashallid või roostevärvi laigud. Viljakus, kasutamine, kaitse Jaotatakse nagu parasniisked rähkmullad korese iseloomu ja A tüseduse järgi: K´, Kv´ - gleistunud väga õhukesed rähk(veeris-)mullad (A<10 cm); huumuskate niiske Khg ja Krg on madala viljakusega, peamiselt looduslikud rohumaad ja metsamaa:
Kasvab mäestikes 1000 kuni 3000 m. kõrgusel, tihti koos teiste okaspuudega; Pinus lambertiana, Pseudotsuga menziesii, Picea pungens, Abies grandis jne. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: noorelt kollakasrohelised, karvadeta või lühikarvased, läikivad, vanemas eas hallid. Pungad: kollakaspruunid, piklikud, vaigused. Okkad: 4...6 cm pikad, kaarjalt üles suunatud, tipp teravnev, sisselõiketa. Okkad alt ja pealt kogu ulatuses õhulõhedega, hallikasrohelised kuni sinakashallid. Käbid: ovaalsed, 7...12 cm pikad, oliivrohelised kuni tumelillad, kattesoomused lühemad seemnesoomustest, IX-X. Kasv noores eas aeglane ning kiireneb pärast 30 a. vanuse saabumist ja ületab kiiruselt kodumaal kaaspuuliike kuid meil on üldjoontes palju aeglasemakasvuline. Eestis väärib dekoratiivse ja suhteliselt külmakindla liigina rohkem kasvatamist. Noorte puude pungi kahjustavad meil tihti kevadised külmad, mistõttu võra jääb puudel üsna ebakorrapäraseks,
kuni Mehhikoni. Kasvab mäestikes 1000 kuni 3000 m. kõrgusel, tihti koos teiste okaspuudega; Pinus lambertiana, Pseudotsuga menziesii, Picea pungens, Abies grandis jne. Võrsed: noorelt kollakasrohelised, karvadeta või lühikarvased, läikivad, vanemas eas hallid. Pungad: kollakaspruunid, piklikud, vaigused. Okkad: 4...6 cm pikad, kaarjalt üles suunatud, tipp teravnev, sisselõiketa. Okkad alt ja pealt kogu ulatuses õhulõhedega, hallikasrohelised kuni sinakashallid. Käbid: ovaalsed, 7...12 cm pikad, oliivrohelised kuni tumelillad, kattesoomused lühemad 3 Noorte puude pungi kahjustavad meil tihti kevadised külmad, mistõttu võra jääb puudel üsna ebakorrapäraseks, vanemas eas külmakindlus suureneb. Liik on väga valgusnõudlik ja haljastuses tuleks istutada võimalusel üksikeksemplaridena või väikeste gruppidena
3-5 õiega. Kõik õied on 2 cm pikkuse põlvja ohtega. Õitseb juunist augustini. Karjatamisel vähe söödav, annab madala söödaväärtusega heina. VESIHALJAS TARN Nimi: Carex flacca, flacca tähendab ladina keeles lõtv, rippuvate emas- pähikute järgi. Lõikheinaline. Kasvukoht: karbonaatmuldadel Eesti lääne ja põhja osas, lubjarikastel niitudel ja loodudel tavaline. Püsik. Taim on hallroheline, 20-50 cm kõrge, lehed 2,5-6 mm laiad, alaküljel sinakashallid, varrest lühemad ning sellest kaardunult eemalehoiduvad. Isaspähikuid 2 või 3 ja nad on 2-3 cm pikkused; emaspähikuid 2 või 3, 1-5 cm pikad ja asuvad kuni 3 cm pikkustel karedatel raagudel; viljumisel kaarduvad väljapoole. Alumise emaspähiku kandeleht õisiku pikkune või pikem. Põisikud nokata või vaevumärgatava nokaga, erinevates värvivarjundites pruunist kuni must-purpurpu- naseni. Emakasuudmeid 3
annaabi.ee 
