PÄRNU ÜHISGÜMNAASIUM Marek Trei 11B EESTI MOTOKROSSI AJALUGU JA KUIDAS MINA SATTUSIN MOTOKROSSI JUURDE Aastatöö Juhendaja: Mehis Merilaine PÄRNU 2015 Sisukord 2.3 Üleliidulistest meistrivõistlustest......................................................................................................9 Sissejuhatus Mina valisin selle teema, kuna olen viimased aastad sellega ise seotud olnud ja see huvitab mind
Inimesi oli vähe ning seega keegi teineteist ei seganud. 2. Kuidas rajatised on planeeritud (hästi, halvasti, palju, vähe, on neid üldse vaja) Leian, et rajatised on planeeritud hästi ning neid on piisavalt palju. Samas osad külastajad leidsid, et pinke võiks rohkem olla. Vanemad inimesed, kes jalutama tulevad, tahaksid rohkem jalgu puhata kui mõni noorem külastaja. 3. Kuidas rajatised on hoodatud? Rajatised võiksid olla paremini hooldatud. Vahepeal sattusin mõnele eksitavale metsarajale: 4. Üldine heakord Üldine heakord võiks olla parem. Nägin maas prügi ja mitte piisavalt prügikaste. Sattusin kokku mõne noorega, kes minu nina all prügi maha viskasid. Palusin selle neil uuesti üles korjata. Nad küll tegid seda, aga kurb näha, et sealsed koolinoored väga oma ümbrusest ei hooli. 5. Külastuskonfliktid (kas on näha, et on külastajaid, kes teineteist segavad, kes need on ja miks, kuidas saaks seda probleemi lahendada)
Kunstiretsensioon Sattusin 14. mail 2016. aastal Kuressaare linnuses Muuseumiööl olles täiesti juhuslikult nägema kunstinäitust, mille loomingu autoriks oli Merle Kannus. Mingit eraldi nime ekspositsioonil kahjuks ei olnud. Kunstnikust ma varem kuulnud ei olnud, aga tema maalid meeldisid mulle väga. Kuna ma kunstist kahjuks väga palju ei tea, siis seletan nähtud tehnikat nii, nagu mina sellest aru sain. Mulle jäi mulje, et pildid olid maalitud umbes A3 suurusele klaasitükile eriliste värvidega, lisaks
peavad aastatuhandeid liustikus passima ja veel tahkes olekus. Mina räägin nüüd ühest oma eluetapist. Välku lööb ja äikest müristab, mina, koos paljude teiste piiskadega kukun pilvest alla maapinna poole. Maandun kivile ja voolan siit tasakesi allapoole. Siit kivide vahelt jõuan ma lõpuks põhjaveeni. Siin on nii jahe ja pime, õnneks saab siin teiste vihmapiiskade jutustusi kuulata ja ka ise sõna sekka öelda. Oh, ma näen natuke valgust, keegi võtab kaevust vett. Mina sattusin ka pange, nüüd kallati mind lillevaasi ja viiakse tuppa. Vaas pannakse lauale ning sisse pistetakse tulbid. Kui tulbid närtsivad, visatakse need minema ja lillevesi koos minuga kallatakse väikesesse järve. Siin ujuvad ka kalad, mulle tundub, et päevane päike ja kuumus on mulle liiga teinud ja ma hakkan nüüd ööjaheduses aurama. See on nii imelik tunne, mul oleks nagu kõdi. Lõpuks ma jõuan jälle üles taevasse ning peagi sajan sealt alla ja lähen uusi seiklusi otsima.
Retsensioon Külastasin ajamaja galeriis olnud Lasse Juhana Alanderi esimest maalinäitust. Maalid olid üles pandud hoone fuajee seintele. Näitusele sattusin sõbra soovitusel ja seda sai nautida täiesti tasuta. Maale oli seal üsna mitmeid, need olid õlimaalid ja neid kõiki oli võimalik ka ära osta. Lasse Juhani Alander on sündinud 28. Oktoobril 1950 aastal Soomes. Maalima hakkas ta 17- aastaselt, aga oma tagasihoidlikkuse tõttu on see tema esimeseks näituseks. Joonistada on talle alati meeldinud. Ta ei ole käinud kunstikursustel vaid on iseõppija. Maalid jaoks on ta
feodaalidega treeningtalli, et harjutada relvakäsitlust. Me harjutasime senikaua, kuni päike oli juba üleval. Siis läksime me ühe suurfeodaali juurde, et arutada sõjastrateegiat ja õppida tundma uusi relvi, mis eile linna saabusid. Peale seda lugesin ma oma keskhommikused palved ja sõin. Lõunal oli mul üks suur turniir, kuhu ilmus ka kõige rikkam rüütel minu piirkonnas. Tal oli ka kõige parem rüü, mis ei takistanud tal olemast turniiri kõige nõrgem osaleja. Minu õnneks sattusin ma temaga kokku ja ma sain autasuks tema relvastuse. Teistega võideldes läks mul ka hästi, aga viimase raundi võitsin ma väga napilt. Mu vastase löök oli tugev ja ma kaotasin tasakaalu, kuid mu vastane kukkus enne hobuse seljast maha. Peale seda viisin oma võidetud relvastuse linnusesse ja otsustasin võtta õppusi kohalikult raskeratsaväelaselt ning arendada oma ratsutamisoskusi. Pärastlõunal läksin oma isandaga jahile. Meil ei
Regina Kari ,,Hetked" Külastasin 12. Novembril 2008 aastal Kuressaare Ajamaja, kus sattusin fotokunstil põhineva näituse ,,Hetked" otsa. Asi tundus niivõrd huvitav, et ei lasknud mul taganeda ning ma lihtsalt pidin näituse ekspeditsiooni sukelduma. Tegu oli siis Regina Kari välja panekuga. Näitusest üldiselt nii palju, et esmapilgul tundus see kohati eemaletõukav, kuna pildid olid väga sürrealistliku tagaplaaniga ning ausalt öeldes lausa ajasid mulle hirmu naha vahele. Kuid võttes vaatluse alla selle kohati hirmuäratava ekspeditsiooni leian, et midagi
Vastused küsimustele 1. Veel mitu nädalat tagasi ütleksin, et psühhiaater, psühholoog ja psühhoterapeut on sama inimene. Aga juhtus nii, et juhuslikult sattusin huvitavale kirjutisele, kus oli kõik põhjalikult selgitatud. Õnneks mõned asjad ma jätsin meelde ja võin praegu kasutada. Minu arvates psühhiaater on arst kelle kohuseks on tõsiste psüühiliste häirete ravimine , näiteks skisofreenija, psühhoos, hallutsinatsioonid ja muud. Jõudnud järeldusele, et psühholoog mitte eriti arst. Ta ei saa diagnoosi panna ja ravimisega ei tegele. Tal on teine eesmärk
Kontserdi retsensioon Käisin neljapäeval, 6. detsembril algusega kell 18.00 Kuressaare Laurentiuse kirikus toimunud Kuressaare Muusikakooli jõulukontserdil ,,Jõulude ootel". Kontsert toimus kirikus, kuna seal tulid esitamisele ka orelipalad. Selle kontserdile sattusin põhjusel, et õpetaja meil seda samal päeval tunnis tutvustas ja seda muusikat sai nautida täiesti tasuta. Kohale jõudsin napilt enne kontserdi algust ja seetõttu olin sunnitud kirikus üsna taha istuma. Rahvast oli sinna kogunenud meeldivat palju, kes iga loo lõppedes esinejatele palavalt aplodeeris. Nimelt olem kuulnud, et kirikus pole see kombeks. Kontsert ise oli pikk natuke rohkem kui üks tund ja sisaldas nii tuntud kui ka mitte nii tuntud jõululaule
Miscellaneous Suites) Kandlel Anna-Liisa Eller https://youtu.be/WmIEWbHXhvU 4. Johann Sebastian Bach - Toccata in D minor BWV 913 Klavessiinil Marju Riisikamp https://www.youtube.com/watch?v=77pTKie94Bw 5. Wolfgang Amadeus Mozart - Sonaat nr 10 C-duur KV 330 (III Allegretto) Klaveril Kristi Kapten https://www.youtube.com/watch?v=ZchINjvFVh4 Kava koostamise inspiratsiooniks oli 18. sajandi mitmete kuulsate heliloojate sünd ning teoste loomine. Samuti, kui alustasin koostamist sattusin G.F. Händeli teosele, mis kavas nr 3 on ning seda teost kandlel oli väga mõnus kuulata, arvestades, kui rahulik ja helge see teos on. Sellest teosest peale üritasingi kavasse panna ühel sajandil loodud teosed, mille autoriteks on päris kuulsad heliloojad. Oma muusikaliselt sisult on palad erinevad, mõned rohkem rahulikumad, mõned hoopiski väga tempokad . Kava alustada otsustasin rahulikult, kuid palaga, kus on esitavad seda
tähestikuga, kui meie. Siiski on nad arvestanud ka teistega ning paljud sõnad ja teeviidad on ladina tähtedega. Üks euro oli 98 dinaari. Belgradi liiklust ei anna võrrelda mitte ühegi minule teadaoleva riigiga... Nii palju autosid, nii palju tunneleid ja keerdkäike kuhu sõita. Osad teed on mõeldud kohalikele, mõned turistidele, vähesed rekkameestele. Siiski jõudsime me nendesse ära eksida ning vedas, et ei tulnud tegemist teha politseiga, kuna neid oli seal tõesti palju. Poodi sattusin kahjuks ainult ühte ka seegi oli pigem hulgimüüjatele mõeldud, kuna ostsin tõesti palju. Naljakas oli see, et hindade suurused oli meeletu ... Huvitav mis nende palk on, see jäi mul kahjuks teadmatuks. Ütleksin riigi kohta veel, et mulle tõsiselt väga meeldis , kuna tundsime end natukene EL isoleerituna ( heasmõttes). Halbade inimestega me ei kohtunud, õnneks väga äärmuslikesse situatsioonidesse ka. Soovitan sinna kindlasti minna seal on väga lõbus ja inimesed on ka väga
Intervjuu söekaevur Etienne Lantier'iga 1. Kuidas sattusite tööle Voreux'i kaevandusse? Mind vallandati eelmisest töökohast ning pidin asuma rännakule uue töökoha otsimiseks. Otsisin tööd nii mitmestki linnast, kuni sattusin Montsou- nimelisse kaevanduslinna. Tutvusin kaevur Maheuga, kelle abiga sain omale nii töö kui ka elukoha. 2. Kuidas kohanesite uue töökohaga? Ausalt öeldes olin tööle asudes päris sokis, kohanemine võttis aega päris mitu nädalat. Tervis halvenes märgatavalt, õhukvaliteet ja suur töökoormus mõjusid laastavalt. Õnneks olen tänaseks kõigega harjunud, tervis on tugevam kui kunagi varem. 3. Mis on teie tööülesanded all kaevanduses?
pool maailmas. Ikkagi maailma vanim amet, lihtsalt seda ei taheta eriti tunnistada. Kirjanik kajastab ülimalt hästi maailma probleeme ning lõpetab enamasti novellid moraaliga. Seega väga hea teos noortele. Boccaccio kirjutas üles seda, mida talle jutustati. Kõik see mulle meeldis ning minu arvates võiks selliseid raamatuid veelgi lugeda. Oma mõtetes leidsin kaudseid seoseid ka näidendiga "GEP". Kolme esimest novelli lugedes sattusin liialt hoogu ning lugesin terve kuuenda päeva läbi. Hiljem plaanin lugeda läbi ka ülejäänud üheksa päeva.
maailm täis õnne ja elu kõige helgemaid hetki! Minu arvamus Olen väga rahul Tiit Pääsukese maalinäitusega! Kõik pildid jutustasid huvitavaid lugusid ja olen kindel, et keegi pole mind varem näinud nii agarana küsimuste küsimises ja maalide üksikasjade uurimises. Pärast näitust oli tunne, nagu tahaksin otsekohe maalida midagi Pääsukese stiilis, stiilis, mis tuli ta südamest ja peitis lugusid piltidesse. Olen õnnelik, et sattusin näitusele ning sooviksin kogeda taaskord sarnast kogemust. Maigret Mõru 9a
Üks tsitaat jääb mulle meelde " Sa ei saa seda enam tagasi mida pole enam" tundsin endas tasakaalu. Suutsin peale seda kahesilmaga elule vaadata. Peale Piibli täieliku läbi lugemist olen jõudnud endale selgusele-mu vaimne pool on nüüd terve. Sellel raamatul on nüüd kindel koht minu laual. Vahel kui hakkan tundma ennast halvasti, avan oma "Piibli" ja ammendan endale sealt elujõudu. Olen teisigi oma suguse saatusega ohvreid näinud ja olen soovitanu seda teed minna kuhu mina sattusin- avada Piibel. Ma ei suru selle raamatu lugemist kellelegi peale. Inimene ise teeb lõpp otsuse ja valib ise kõige parema viisi, mis just temale tunduks õige. Minu esitatud lugu on üks nendest võimalustes kuidas säästa ennast.
Pilvelõhkujad tekivad termiidipesade eeskujul Sattusin täiesti juhuslikult lugema ühte artiklit, mis on üks kõige huvitavamatest, mida siiani üldse lugenud olen. Artikkel räägib sellest, et järgmise põlvkonna pilvelõhkujate konstruktsioon võib olla inspireeritud termiidipesadest, sest teadlased on avastanud, et nende pisiputukate elupaikade ventilatsioonisüsteem väärib jäljendamist. Inglismaal Cambrige'is asuva Loughborough' ning New Yorki ülikoolide insenerid ja
harjumuseks saanud ja ajapikku olen ma sellega harjunud. Ütleme nii, et kui kooli läksin süvendus see minus veelgi. Asi on ka selles, et ma ei ole eriti suhtleja ja võõrastest hoian eemale, nagu mind on õpetatud. Miks ma valisin selle teema, kuna minu elu ongi pisut üksik. Esimesse klassi tahtsin ma väga minna, kuna lootsin saada uusi tuttavaid ja sõpru, et see üksi olemine läbi saaks. Juhtus aga nii, et see hoopis muutus hullemaks. Kui ma olin kolmandas klassis sattusin ma kooli kiusamise alla. Narrimine oli ikka igapäevane. Suuremaks saades see muidugi mingil määral lõppes.Nüüd uues koolis olles on kõik jälle teisiti. Uued klassikaaslased, keda ei teagi ja samuti ei suhtle. Keskkonna muutus on mulle halvasti mõjunud ja ka sellepärast tahan üksi olla. Üksindus aitab rahulikult mõtteid mõelda ja vahepeal on mõtisklused isegi head. Üksi olemise eelis minujaoks on, et saan oma päeva emotsioonid välja elada nii nagu mina tahan.
Kunstiretsensioon Sattusin suvel juhuslikult Põltsamaa lossi ning otsustasin külastada sealset muuseumi ja kunstigaleriid. Taieste autoriks oli Jaan Luik, kelle töödest olid esindatud nii skulptuurid kui ka graafilised teosed. Näitusepaigaks oli Põltsamaa lossi kõrvalhoone (eeldatavasti kunagise talli) ärklikorrus, mis oli veel poolenisti välja ehitamata ning jättis seetõttu endast pooliku ja viimistlemata mulje. Samuti oli selles ruumis üsna hämar ning tolmune, mistõttu oli kunstiga
Tallinna õppekeskus, 1. kursus, juhtimine KAUG Artikli analüüs teemal: ,,Psühholoog kampaaniast: laps jääb isata sageli ema tõttu" (Postimees, 07.12.2012 07:47, link artiklile veebis: http://arvamus.postimees.ee/1066462/psuhholoog-kampaaniast-laps-jaab-isata-sageli-ema- tottu/) Pärast lõputuna näivaid otsinguid Eesti meediamaastikul sobiva analüüsimaterjali leidmiseks, sattusin viimaks ajalehe "Postimees" arvamusrubriigis 07.12.2012 avaldatud psühholoog Jüri Uljase artiklile, mis arutleb tänavatel märgata võiva isakriitilise sotsiaalkampaania ,,Issi, kus sa oled?" teemal. Üksikvanema Heaks MTÜ kodulehel on kirjas:"nimetatud kampaania puhul on tegemist ühingu sooviga pöörata tähelepanu üksikvanemate temaatikale ning rõhutada, et lapsed ootavad ja vajavad mõlemat vanemat"
erinevat tegelast. Põhjus miks just tema mulle kõige enam meeldis on see, et tema tegelasi oli hea ning lihtne lugeda. Ta suutis iga sõna hääldada täpselt nii, et kõik saaksid aru, kes see tegelane on keda ta mängib. Kuid samas jäid tema tegelased mulle ka kõige müstilistemaks. Oma arvamuse kokkuvõtmiseks räägiksin ma ennem ühe pisikese loo. Olin kord isa Tartu Loomemajandus Keskuses ning avastasin ühe ajalehe. Tegemist oli kultuurilehega ,,Müürileht". Seal sattusin ma huvitava artikli peale, kus Eugen Põld kritiseeris ühte teatritükki. Seal tõi ta välja ühe tsitaadi, mis mulle tollest ajast meelde jäi ja mille ma siia ka tooksin. Robert Musil - ,,Vaatajad teatris plaksutavad kõigist oma tegeliku arvamuse piiridest üle minnes aabitsatõdedele, millega ergutatakse nende aplodeerimisvajadust". Ning sellega ma lõpetaksingi oma retsensiooni, et see etendus oli aplodeerimist igatepidi väärt.
Tomboy Algselt käisin ma suvel Viru keskuse katusekinos vaatamas dokumentaalfilmi ,,Searching for sugarman" ja leidsin, et see võiks olla üks valikutest, mida lisada kultuurimappi. Septembris aga sattusin kino Artisesse vaatama prantsuse draamafilmi ,,Tomboy". Film oli lihtne ja arusaadav ning näitas väga hästi ühiskonna suhtumist n-ö ,,teistsugustesse". Film ,,Tomboy" võtab vaatluse alla paar nädalat 10-aastase tüdruku Laure´ elust. Laure' kolib vanematega uude kohta, õige pea selgub, et see pole pere esimene kolimine. Ema on viimast kuud lapseootel, varsti algab uues kohas kool, on augustikuu, ilmad veel soojad, saab ujumas käia ja väljas palli taguda ning veesõda mängida
Kadrioru Saksa Gümnaasium Üks huvitav kunstiteos arvustus Kristel Luik 10b Tallinn 2010 Eduard Wiiralt " Põrgu " Eduard Wiiralt ,, Põrgu" Kui ma seda kunstiteost esimest korda nägin sattusin veidi segadusse. Teos tundus olevat segane ning hirmuäratav. Lähemalt uurides mõistsin, mida see maal endast kujutab ning see hakkas mulle meeldima. Minu tähelepanu haarab eelkõige suur deemon all keskel, sest ma arvan, et tema ongi selle loo keskpunkt, kes toob iga päev ühiskonda natuke põrgut juurde. See teos on äärmiselt narratiivne ehk jutustav. Mina arvan, et igal deemonil ja nende abilistel, kes maalil on, on oma lugu ning nad kõik peegeldavad erinevaid emotsioone
Tema mees tulistas teda vihahoos ühel ööl, ma küll opereerisin teda ning üritasin päästa, kuid see ei õnnestunud. Pärast tema surma, otsustasin ennast üles anda, kuigi mulle pakuti võimalust põgenemiseks. Läksin tagasi oma hotelli, kus politsei juba ees ootas ning teisi vahistas. Mind saadeti pagulusse, teel sinna leidsin oma õnne, nüüd saan taas olla koos oma armastatuga. Joan Madou. Pärast oma mehe surma, olin muserdatud, hulkusin tänaval, teadmata mida teha. Sattusin kokku meeldiva noormehega, kes mind ööseks enda juurde hotelli viis, ning mind ka edaspidi aitama hakkas. Ma armusin temasse üsna kohe, ma ei tea mis, aga miski lausa tõmbas mind tema poole. Ma tegin kõik ,et temaga võimalikult palju aega koos veeta. Aegajalt ta tõrjus mind, kuna ta polevat minujaoks see õige, kuid arvasin teisiti. ta oli mind küll hoiatanud, et ta võidakse ühel päeval maalt välja saata, kuid ma ei uskunud seda, kuni see juhtus
Emajõe kaldal Jäääärega Taavid Mikomägi 12.a 12. detsembril 2014. aasta õhtupoolikul Tartus olles, sattusin pooljuhuslikult oma ühte Eesti lemmikansamblit Jäääär kuulama. Kontsert toimus Tartu Ülikooli aulas. Kontserdil eraldi nime ei olnudki, kuna Jäääär koosneb lihtsatest meestest, kes ei armasta peenutseda. Jäääär ise on piisav reklaam inimestele, et kontserdile minna. Kuigi kontseridil polnud nime, ei jäänud see millegi poolest nimelistele alla. Mängiti kogu oma hingega, lauldi kogu vaimuga. Võibolla seda Tartu rahva, võibolla ilusa laupäeva auks, kes teab.
Chicago gängsterite eest. Sest nad sattusid pealt nägema midagi sellist, mida nad mingi hinna eest näha poleks tohtinud. Nüüd päästavad mehi vaid kiired jalad ning meisterlik ümberkehastumisvõime. Joe ja Jerry muunduvad Josephine'iks ja Geraldine'iks ning teevad üksnes tüdrukutest koosneva bändi koosseisus kaasa seiklusrikka rongireisi Floridasse. Kuna selles etenduses esines minu kauge sugulane Veiko Täär, siis ma olin väga kutsuv sellele teosele. Tegelikult sattusin vaatama seda tänu sellele, et isa pidi kuskile ära minema, kuna piletid olid ostetud kahele inimesele, siis läksimegi emaga kahekesi. Teose algus oli juba väga naljakas ja eriliselt kaasakiskuv. Ainukesena häiris mind tool, sest sellistes kohtades hakkab mul alati selg valutama. See juhtus ka nüüd, kuid see ei peatanud mind kordagi tükki vaatamast, nautisin seda edasi kuni lõpuni. Eriti lahe oli Veiko
Mu välimus pole midagi erilist olen keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, tumedate juustega. Olen lihtne inimene. Raamatus tuvute põhimõtteliselt kahe minuga enne Annaga tutvumist ja pärast Annaga tutvumist. Ma räägin teile mõlemast endast. Nooremana polnud ma iialgi elanud perekondlikku elu ema elast selskonna elu ja isa ma lihtsalt ei mäleta. Oma igasuguse kasvatuse olen saanud paazikorpuses, mille lõpetasin hiilgava ohvitserina ja pärast mida sattusin Peterburi rikaste sõjaväenlase eluringis. Minu armusuhted olid alati väljaspool seltskonda. Te olete ehk kuulnud Anna õest Kittyst. Tema oli see neiu, kellega sain Moskvas esimest korda tunda läheneva sõpruse võlu, mille kohta võin nüüd öelda, et ta oli minu jaoks lihtsalt mööduv meeldimine nagu noortel ikka. Kitty oli minusse armunud tänu sellele, et pöörasin talle liiga palki tähelepanu. Neiu vanemad soovisid, et me abielluks, kuid minu jaoks oli abiellumine naeruväärne
ennast seal lahti lasta. Minu kahjuks oli mu laev kaetud jämeda vasega ning purjedel oli hõbedane vöö. Õnneks olin ma aga seal laeval üksi ning igasuguseid olukordi juhtisin mina, mina ise. Mu südamevalu oli nii suur, sest siiski kaotasin oma kallima. Ma purjetasin seal päevi ja kuid, et leida just see meri, kus on kõige vingeim tuul, et saada kiire lõpp oma tühisele elule ilma temata. Valud mu südames aina kasvasid ja kõrvetasid igapäevaga aina rohkem ja rohkem... Sattusin tormi, kus lootsin ,et see võtab mu elu, et see torm lihtsalt tõmbaks mind endaga...aga tormis püsis mu laev vägagi korras ning millepeale ma pidin ise midagi ettevõtma. Ma raiusin kõik vandid ja peale seda veel mastipuud. Aeg liikus ja liikus aina edasi, kuid laev püsis ikka terve ja vetel. Kinni jäin ma kiilule ja otsustasin hävitada kõik toidu ja vee, et kuivaks mu suu ja surma ma saaks. Minu kahjuks mu üritused surra kukkusid aina läbi ja läbi..
XX. x klass ,,KABARÉ KALABALIK" Kontserdiarvustus Juhendaja: Juh. nimi Linn 201x 12. märtsil aastal 2013 toimus Pärnu Kontserdimajas löökpilliansambi Komodo esituses lastekontsert, mille nimeks oli ,,Kabaré kalabalik". Kontserdile sattusin täiesti juhuslikult. Sinu Nimi KLASS Kuna sõprad tahtsid ette võtta ühise kontserdikülastuse, siis otsustasin ka osa võtta. Kusjuures ma ei olnud kunagi varem elus ühelgi kontserdil käinud, veel vähem säärasel. Löökpilliansambel Komodo koosneb viiest liikmest: Per Svenner, Sebastian Ring, Isak Widmark, Peter Lönnqvist ja Petri Heikura. Grupp loodi aastal 2001, kõigil liikmetel on
Ma arvan, et paljud jagavad minu arvamust. Kuid miks pole koolivorm nii aktuaalne tänapäeval? Vanasti kandsid kõik koolivormi ja polnud probleemi. Tänapäeval on kõik rohkem arenenum ja mitmekülgsem, kui niiöelda meie vanaemade aeagadel. Praegu on suur-suur valik muid riideid, mida selga panna. Kas tõesti valiksid sina, noor ja rõõmasameelne koolilaps, lõbusa värvilise omanäolise särgi asemel näotu ühesuguse argipäevase koolivormi ? Mina nii ei arva. Sattusin lugema ühte meie koolis käivat noortele suunatud ajakirja tundRuudus. Seal oli ka artikkel koolivormi kohta, mille ma kodus usinasti ka läbi lugesin. Selle kirjutas üks Inglise Kolledzi abiturient. Kõige rohkem veenis mind oma seisukohale truuks jääma tema suurepärane lause: "Miks ei võiks koolis valitseda rõõmus demokraatia, kus soovijatele jääb võimalus väljendada enda tundeid ka oma välimuse kaudu? Pealegi on lapsed ikkagi lapsed. Neid peaksid ümbritsema värvid ja
Eksistentsialism minu silmade läbi Olnud lugenud läbi kaks meid inspireerima pidanud teksti - Jean-Paul Sarte' ,,Eksistenstialism on humanismi" ja Albet Camus' ,,Sisyphose müüdi" - kaldus mu soosing Camus poole. Tema vaated eksistenstialismile puudutasid mind rohkem. Võib-olla ka seepärast, et olin varasemalt tuttav Camus teiste teostega. Nimelt sattusin möödunud suvel lugema raamatut ,,Võõras", mis on Camus esimene romaan. Mingisugusel seletamatul põhjusel jäi peategelase Meursault'i karakter mu meeltesse mõlkuma. Mind painas tema ükskõiksus, tema hoolimatus ning mässumeelsus. Ma ei suutnud mõista, miks peaks üks inimene laskma end kohelda, kui külmaverelist mõrvarit, omades seal juures asjaolusid pehmendavat informatsiooni. Ta just kui ei väärtustanud oma elu. Just see Camus sõnum oligi
põhiliselt sellepärast, et tema valge laik rinnaesisel oli võtnud kindlate piirjoontega kuju- võlla kuju. Päeval ei jätnud elukas mind hetkekski üksi, öösel nägin temast hirmuunenägusid. Ühel päeval kui ma pidin minema majapidamis asjus keldrisse, tuli mu naine minuga kaasa. Ka kass kõndis mulle mööda järsku treppi järgi ja oleks mu peaaegu trepist alla tõuganud. See ajas mu lausa marru. Ma haarasin kirve ja tahtsin sellega kassi tappa, kuid mu naine peatas mu käe. Sattusin sõgedasse raevu ja lajatasin kirvega oma naisele pähe. Ilma ühegi oigeta langes ta sinnasamasse surnult maha. Otsustasin müürida laiba keldri seina sisse. Kui olin lõpetanud, tundsin rahuldust, et kõik korras on. Ma hakkasin otsima elajat, kes oli olnud selle õnnetuse põhjuseks. Kuid tema õnneks, ma ei leidnud teda. Kuigi mul oli mõrvakoorem hingel, sain ma sel ööl rahulikult magada. Möödusid päevad, kuid kass ei ilmunud välja. Mu sünge tegu ei häirinud mind peaegu
Retsensioon Kui sügisvaheajal Tallinnasse sattusin, otsustasin külastada ka mõnda etendust. Välja sai valitud noortemuusikal ,,Kevadine ärkamine", mis leidis aset minu jaoks uues kohas, Viktoria keskuses. See koht oli oma kujunduse poolest omapärane. Majas sees voolas jõgi, kus üle sildade sai saali etendust vaatama. Kõik oli vanaaegse stiiliga, aga siiski maitsekas. Kohe alguses ei saanud ma etenduse pealkirja mõttest aru, aga pärast etenduse nägemist oli selge. See kõik rääkiski noortest ja kuidas tuleks ette vaadata, et
tänapäeva noort inimest, sest paljud neist ei pea enam abielu ega armastust oluliseks. Nimelt arvatakse tihti, et abielu on kõigest tükk paberit ning armastuse asemel tahetakse kirge, lõbu, vabadust ning pidutsemist. Õhtuti on pubid ja klubid rahvast täis ning noored tahavad üha varem saada täiskasvanuks. Kuidas saadakse siis unistada, kui lapsepõlv jääb vahele. Niimoodi edasi minnes unustatakse ühel hetkel, et armastusel on tähtsus. Internetist abielude kohta statistikat otsides sattusin lugema ühte blogi. Üks noor naine kirjutas, et 2007. aastal sõlmiti 7022 abielu ning lahutati 3809. Ta hoiatas kõiki inimesi, sest üks neist lahutajatest oli tema ise. Ta oli ka varem juba kirjutanud, et tema arvates ei ole tänapäeval enam mingit mõtet abielluda - raha magama panna, sugulaste ja sõprade ees lolli mängida, ennast ei tea mis visioonidest kaasa haarata lasta jne. Ta lisas veel, et kui enne
Rohelised on protsessi pidurdajad? Sattusin hiljaaegu lugema ühte artiklit, kus Prantsusmaa rohelised aheldasid end tuumajäätmeid Venemaale vedava rongi teele ette. Kuigi see rong, mis vedas 650 tonni radioaktiivseid jäätmeid, jõudis oma sihtpunkti Venemaal, suutsid aktivistid seda siiski mitu tundi kinni hoida. Mind pani aga mõtlema, et mis asi see roheline liikumine on, et inimesed on valmis isegi oma eluga riskima? Keskkonna kaitsmine muutus aktuaalseks 1970. aastate alguses, mil kiire tööstuse
Leian, et hea on külastada küll kohti kus kõik juba ammu teada-tuntud on, kuid siiski proovin otsida uusi elamusi uutest kohtadest. Valik igas kategoorias on läinud väga suureks ja patt oleks vaid oma kindlatele lemmikutele kindlaks jääda, jätmata võimalust uutele tulijatele. See kõik kehtib eriti toitlustusettevõtete kohta. Kui ise ei leia aega, et värskeid ettevõtteid leida, tuleb tihti appi Cherry.ee voucheri süsteem. Nii ka minu eeloleva juhtumikirjelduses. Sattusin peale kampaaniale, kus suure protsendi allahindlusega pakuti vast-avatud vanalinna kohvik-restorani vouchereid. Ei saa osta kunagi põrsast kotis ja seega uurisin pikalt nende internetilehekülge, et teada mida mul umbkaudu oodata oleks. Veebileht oli väga esinduslik ja interjöör piltidel jättis väga sooja mulje. Ilma kahtlemata ostsin sooduskuponge lausa mitu! Kohale jõudes säilis soe interjöör kuid seda hakkas külmutama töötajate suhtumine. Ei olnud
Arvab, et kunst peab olema aus. Hetkelise seisuga on ta kokku kirjutanud 8 autorialbumit. Tema lood räägivad väga erinevatest asjadest. Tal on nii rõõmsameelseid lugusid, kui ka kurva sisuga. Sõjast, lahkuminekust, lugusid pühendatud isale, kodumaale, emale. Jelena Vaenga on suur patrioot. Kontserdi kava koosnes siis järgnevatest lauludest: 1. 2. 3. 4. 5. 6. ? 7. 8. 9. 10. 11. . 12. 13. 14. . 15. Sattusin sellele kontserdile täiesti juhuslikult. Kui ostsin omale pileti, ma ei teadnud kuhu ma tegelikult lähen ja ei teadnud ka kes see Jelena Vaenga õige ongi. Muud kontserdit lihtsalt polnud parajasti tulemas. Ja ausalt öeldes, see kontsert oli võrratu! Poleks kindlasti ootanud sellist fantaslilist õhtut nii hea muusikaga. Arvan, et laulude järjekord oli väga õigesti üles ehitatud. Kontsert algas väga rahuliku
Kuna ka mul õpilasena on vahel tekkinud trots raamatute ees, mida õpetaja käsib kirjanduse tunnis lugeda, siis eelistan minna raamatukokku ja valida kohustusliku kirjanduse asemel omale meelepärane raamat. Sel juhul ei loe, kas raamat on saja või viiesaja leheküljeline, sest kui ma olen juba raamatu laenutanud, siis ma selle ka läbi loen. Pole veel juhtunud, et ma endale sellise eksperimendi käigus ebameeldiva raamatu oleksin laenutanud. Ka nii sattusin ma ,,Saasta" lugema. Raamat rääkis tavalise noore inimese elust, kes ühel hetkel otsustab kodunt põgeneda ja sellega ka oma sõbra kaasa veab. Nad kolivad ühte tühjalt seisnud majja, kus teevad esimest korda tutvust narkootikumide ja seksiga. Need lapsed käivad nn. Põhjas ära, kuid siiski suudavad sealt loo lõpuks välja rabeleda. Raamatus esineb armastuse ja hoolimise sümbolina kollane võilil, mida poiss tüdrukule joonistab
Igaüks peaks olema valiv oma sõprade suhtes ning kuna nemad võivad osutuda saatuslikuks sinu tuleviku suhtes, tuleks latt võimalikult kõrgele seada. Vastastikune täiendamine mängib suurt rolli, kuna esialgu veel pea tühised eriarvamused võivad muudkui suuremaks käriseda ning kui midagi ette ei võeta, pole sõprusest varsti enam halligi järel. Mõistsin seda, kui paarkolm aastat tagasi said mu ,,sõbrad" teada, et loen raamatuid, mis olevat nii out. Mõistagi sattusin kohe terava tule alla. Kuid järsku, nagu välk selgest taevast, astus mu kaitseks välja meie ,,kamba" olulisemaid päid ning teatas täie südamerahuga, et ka tema ammutab tarkust raamatuist. Neil päevil polnud sellest suurt lugu, kuid praegu, olles juba isiksus, on kontrastid me vahel nii suureks läinud, et sõprus on vaevumärgatav oleme langenud niiöelda ,,lihtsalt kaaslaste" tasemele. Kuid lootus jääb... Hädana võib tõlgendada ka sõbra kohalolekut rasketel aegadel
olid kõik väga üllatunud, kuna nad olid senjori juba sutnuks pidanud. Härra sai ka oma kella tagasi ja talle õeldi, et don Jose on trellide taga. Senjor läks röövlit vangi vaatama ja tegi seda ka järgmine päev. Don Jose rääkis härrale, kuidas ta selliseks röövlik muutus, et nüüd isegi poomist ootab. Don jose hakkas rääkima: ,, Sündisin Elizondos. Armastasin kirglikult sulgpalli. Kord mängu käigus tapsin ühe tüli noriva poisi. Seetõttu sunniti mind maalt lahkuma. Sattusin Almanza ratsarügementi. Kohtasin seal neiuga, kelle nimeks Carmen. Ta ajas mul pea segi, paar tundi hiljem, kui olime kohtunud, teatati ühe naise surmast. Tuli väljam et Carmen oli selle naise mõrvar ja mina pidin ta vanglasse saatma. Teel vangi veenis ta mind, et laseksin tal minna. Selleks etendasime näitemängu ja ta kadus." Ta rääkis kuidas sattus selle mustlanna pärast vangi, lasi salakaupa üle piiri vedada ja isegi tappis tema pärast. Kui ta oli küllalt
selliseks, nagu olen mina. Kindlasti ütlen mina oma lastele tihti, kui kallid nad mulle on ja et ma armastan neid. Et nemad ei arvaks, et ma kasvatan neid vaid kohusetundest. Et nad teaksid, et teen seda vaid puhtast armastusest. Tahan, et nad teaksid, et saavad alati minuga arvestada ja võivad alati kõigest mulle rääkida ja minu abile loota. Mul oli isa, kes ei sallinud mind. Ta solvas mind sageli ja süüdistas alati kõiges mind.Seetõttu oli mul väga raske puberteediiga. Sattusin pahandustesse, et vanemate tähelepanu saada. Kuid see tegi alati asja vaid hullemaks. Lootsin, et isa hakkab minuga rohkem tegelema siis, kui näeb, kui halvasti mul läheb.Muutusin alati kurvaks, kui kõik ümberringi rääkisid oma isadest, kuidas nad olid perega koos aega veetnud ... Kuid meie peres oli alati meiega vaid ema. Isale oli alati joomine tähtsam kui pere. Minu südames on üks suur auk, kuna ma pole kunagi saanud tunda oma isa kallistust.
hel neist isevrki munadest,ja et pikese haudumisaeg saab varsti lbi ja siis hoidke piip ja prillid- maakera plahvatab kildudeks. Teisel peval oli keegi Leivandile klistanud, et Tamme poisil on kruvid jlle logisema hakanud. see on ammu teada,et talumeeste kujutlusvimest piisab ksnes mra vedrukke ette seadmiseks. Aga nende juhmardite seas oli ks ngus lesk, kellega mul tuli ilus armastuslugu nagu kriminaalromaanis. Lpuks lin kigele kega ja prutasin Brasiiliasse, kus sattusin vihma kest rsta alla. hel peval leidsin,et kogu mu elu on nurjunud, tahtsin korraks nha veel vaid kahte kuuske Siimu karjamaal,kus me koolist tulles salamahti poistega suitsu tmbasime. Minust ji maha mrdunud sombreero troopikaje kaldale ja ks lind tegi temasse pesa. Alviine Birkenbaum Mu isas olevat surnud hobusevargana vanglas. Ema rkis,tal olnud mustad likivad juuksed. Mul olid ka mustad juuksed ja sale piht, seda rkis mulle Udu sulane Jaan, kui ta ehale tuli ja kannelt mngis.
Kallis Werther, Ei, Sa ei ole mulle võlgu. Ma pole Su vana ja haige kauge sugulane, kes vajaks põetamist. Ma pole isegi Su noor nõbu ega Su sõbra armuke. Me pole mitte kunagi kohtunud ja vaevalt, et Sa mind kunagi tundma saad, ometi tundsin endas kohust Sulle kirjutada. Sattusin lugema Su kirju kellegile tundmatule. Kui mul endal on sarnaseid probleeme tekkinud, on kõrvalseisjate objektiivsed hinnangud olukorrale aidanud mul sellele pisut kainema meelega läheneda ja leida nii oma muredele lahendused. Vabandan ette, et topin oma nina võõrastesse asjadesse, kuid hoolimata sellest, et olen ehk mõnisada aastat hiljaks jäänud, loodan, et saan Sulle natukegi abiks olla. Alustuseks tahaksin Sulle meenutada, et on asju siin maailmas, mida Sa saad
kogenud korduvalt seda, kui noor kolleeg, kes politseikoolist tulles politseis tööle asub, on teoreetiliselt küll politseinik, kuid reaalsetes olukordades on otsustusvõimetu ja loodab pigem vanematele kolleegidele. Näitena võiks tuua ka olukorra hoopis teisest vallast. Nimelt sai minu poeg hiljuti kätte autojuhiload, sooritades kõik vajalikud eksamid esimesel sooritusel, olles teoreetiliselt nagu valmis juht, kes saab hakkama igas liiklussituatsioonis. Lähipäevil sattusin olema kaasreisijana autos, mida poeg juhtis ja selgus, et autokoolis on küll teoorias räägitud, kuidas toimub möödasõit eesolevast sõidukist, kuid mitte kordagi ei ole seda praktiliselt harjutatud. Minu, kui politseiniku jaoks oli see tõsine üllatus, kuna liiklussituatsioonidest üks ohtlikumaid on just möödasõit. Tulen nüüd tagasi oma rolli juurde, kus ma praktilise töö tegijana pean minema tagasi
Sest kodus ootab sind perekond, vanemad, sugulased, sõbrad. Siin on sinu juured. Seda ei oska mina öelda, mil töökohad muutuvad nii tasustatuks, et kõik välismaale rännanud inimesed tulevad koju tagasi tööle. Minu unistus oleks luua inimestele võimalus tulla koju just siis, kui nad seda tahavad. Mina leian, et elus on väga tähtsal kohal aeg. Kvaliteetaeg koos enda pere, sugulaste, sõpradega. Ühel päeval sattusin ma huvitavale seminarile, kus tutvustati tulevikutransporti, mille loojaks on valgevene kosmoseinsener A.E.Junitski. Kuulates seda kontseptsiooni mõtlesin, et see on just see, mida Eesti riik vajab. Tulevikutransport oleks maapinna kohale ehitatud transportsüsteem, mille puhul toimub liikumine relssidel, mis on pingutatud tugede vahele. Liikumise kiirus võib ulatuda kuni 500 km/t ehk lennuki kiirusega konkureeriv. Selle transportsüsteemi üheks peamiseks loomise
ajal kui mina oma tüdrukuga diivani peal aega veetsin, ega just eriti rahulik ka olukord ei olnud. Pärast sain korraliku peapesu. Kristina: Vanematele olen umbes miljon korda vahele jäänd, aga enam ei huvita neid see, ära harjunud juba. Mendile olen ka mõned korrad vahele jäänd, hiljuti sain oma esimese trahvi kah. 3. Kus ja kellega tarbisite esimest korda alkoholi? Kert: Hmm... Esimene alkoholiga pidu, kuhu sattusin, toimus mu sõbra sünnipäeval, piirdusin siidri, kohvilikööri ja punase veiniga, väga väikses koguses, ülejäänud olid suht täis ja imelikud. Sven: Jõime sõbraga tema juures kahepeale poolese kuke viina ära ja oi kurat keel oli ikka nii pehme ja samm sassis,kui vähegi olla sai.Algul oli see täis olemine ja esimene mälukas mulle täiesti arusaamatu ja mulle ei jõudnud kohale,et kuidas on võimalik,et ma ei mäleta ja kõik on nii hägune
Tegelikult oli neist üheksa kuju enamvähem ühesugune, kuid neid eristas värv ning selle tähendus. Mõnesse oli kujutatud südameke, millest võib järeldada, et autor püüab vaatajale näidata armastust. Ühte silma eraldas teistest tema kuju, see on sisse poole õõnestatud ning mitmes kohas olid augud, siin ei osanud ma midagi õelda, kas see on katki või peabki nii olema. Arvan, et silmade kujutamine on väga omapärane viis inimeste tunnete näitamiseks. Sellel näitusel sattusin esimest korda sellise kunstiteose ette, mida ma sooviksin näha oma kodu seinal. ,,Must muna" on Viive Väljaotsa poolt näitusel ,,Tallinna tuul" olnud teostest üks silmapaistvamaid ja huvi äratavaim. Nimelt oli seinale riputatud erineva suurusega munakujud, mis asetsesid üksteisest erinevatel kaugustel. Ma ei oskagi õelda, mis selle nii eriliseks tegi, aga ruumiline mõju oli positiivne ning tegi meele heaks. Ma naudin
Eevi muutus kurvaks jaa langes mulle kaela. Ta hakkas järsku jälle kõval häälel nutma. Nimelt pidi ta ema varsti surema ning väikese Villuga nad kahekesi enam elada ei tahtnud. Lubasin siis isaga rääkida, et nad meie juurde elama võtta. Läksingi siis koju. Hommikul heinapalle tehes otsustasin isalt sellekohta küsida. Isa oli nõus ning kuna tööpäev hakkas lõppema, otsustasin end järve äärde kosutama minna. Saatuse tahtel oli seal ka Anna, kellega ma kokku sattusin. Jutu käigus läks teema mu ammu kaotatud silmale.Rääkisin talle, et tegelikult kaotasin selle teda päästes. Ühel päeval läks Eevi väikese Villuga Anna juurde, kuid mina ei teadnud sellest midagi. Anna muudkui kiitis mu poega ja lõpuks oli Eevi minema jooksnud. Toimus järjekordne pidu järve ääres ning otsustasin pingete maandamiseks ka sinna minna. Algul pikutasin puu all niisama ja vaatasin niisama ja vaatasin, mis toimub
vaadata kommuunide ning ürituste lehekülgi ning see oli ainus koht, kust mul nädalavahetusel toimunud ürituse pilte leida õnnestus. Neljandal päeval kustutasin oma telefonist Facebooki rakenduse, kuna olin seda juba kümneid kordi asjatult avanud. Viiendal päeval kustutasin arvuti tööriistaribalt Facebooki ikooni. Päeva jooksul juhtus nii mõnigi huvitav asi, mida ma tahtsin teistega jagada, kuid võta näpust! Kuues päev aina venis ja venis. Iga kord, kui arvutisse sattusin, hakkasin asjatult tööriistaribalt Facebooki ikooni otsima. Selleks päevaks olin juba mitmelt inimeselt kuulnud halva alatooniga kommentaare, nagu näiteks ,,Ise sa kustutasid oma Facebooki ära" või ,,Oleks sul Facebook, siis sa ju teaksid". Naljakas, et üks pealtnäha tavaline suhtlusportaal inimesi nii palju mõjutab. Seitsmendaks päevaks oli Facebook täiesti unustanud, kuid seda ilmselt seetõttu, et tegemist oli päris palju. Selle eest
päevaga suuremat viha. Minust oli saanud tema kiusamiste eestvedaja, initsiaator. Olin otsustanud ta hävitada. Maria oli tugev. Ta ei rääkinud oma läbielamistest kellelegi ning ka kõige hullemates vetsukähmlustes, ei näidanud ta kunagi pisaraid. Ta oli sitke ja kannatlik. Mõni päev enne jõule, lonkisin ma mööda õhtust vähe valgustatud tänavat. Lörtsi sadas! Eksisin oma meeltega lapsepõlve ning püüdsin lahtise suuga joostes ja hüpeldes suuri lumeräitsakaid. Sattusin täiesti hoogu. Olin korraga viie aastane ja suutnud unustada oma hooletu ema ja selle, et olin siin maailmas täiesti üksi. Ma ei tundnud oma isa. Mõlemad minu vanavanemad olid juba aastaid surnud ning minu ema armastas oma tööd ja olemist oma alluvatega minust rohkem. Mul polnud ühtegi tõelist sõbrannat, sest sisimas ei kannatanud ma nende lömitamist. Teadsin, et minu klassi tüdrukud tahtsid minu sõbrannad olla ainult sellepärast, et olin kena,
See on kõigest üks kole viis väljendada meie viha. Küllaga miks on üldse vaja väljendada oma viha kellegi vastu? Milleks selline jama vaja läbi teha? See on ju täiesti mõtetu, selles olen kindel. Ei peaks ju nii palju vaeva nägema kellegi peale, keda uskumatult palju vihkad. Sel pole mingisugust mõtet ning kogu see kättemaks võib sulle tulevikus kohutava karmana tagasilöögi anda. Selles ei ole keegi kunagi kindel. Siin puhul võiks tuua isikliku näite. Sattusin oma sõbrannaga tülli ja olin täiesti veendunud, et kuna tema mind reetis, on vaja koheselt kättemaksta. Algul tundus see väga hea plaan olevat, kuid mida sügavamale minu kättemaksuhimu läks, seda hullumeelsemaks mu plaanid läksid ning aina absurdsem kogu see asi tundus ning seda rohkem mu hullud plaanid vastulööke andsid. Alles lõpuks, pärast pikka aega mõtlemist jõudsin selgusele, et ta polegi seda väärt. Seda kättemaksu tehes, muutub ju ainult tema tugevamaks
annaabi.ee 
