"Kevade ärkamine" retsensioon (0)

Retsensioon
Mina käisin vaatamas Tartu Ülikooli Teatri poolt lavale toodud ’’Kevade ärkamine’’. See oli tragikomöödia kahes vaatuses ning lavastajaks oli Enor Niinemägi. Selle näidendi algne autor oli Frank Wedekind. Etendus toimus pööningusaalis, Athena keskuses , kus ma varem polnud käinud ja ootused ei olnud eriti kõrged. Arvasin et kuna tegemist on TÜT poolt lavastatud näidendiga, ei ole see eriti hea. Üllatavalt ei olnud mul õigus. Näidend kestis kaks ja pool tundi väikese vaheajaga. Enne etendust lugesin läbi lühitutvustuse, kus oli kirjas et see oli alla 14-aastatele keelatud. See oli üks peamisi põhjuseid, mis mind seda vaatama tõmbas, kuna ma ei olnud kunagi varem kuulnud , et etendustel on vanusepiirangud. Näidend ise toimus umbes 19.sajandil ning rääkis teismelistest ja tolle aja tabuteemadest nagu näiteks homoseksuaalsus, teismeliste seks, masturbatsioon ja abort. Saal oli väike ja inimesi polnud ka eriti palju. Kui näidend läbi sain olin hämmeldunud. See oli kõik, mida ühest näidendist tahta. Nagu näidendi žanr juba ütleb oli seal nii nalja kui ka draamat . Sisse oli segatud ka paras kogus modernset tantsu. Põhjuseks võis olla ka see, et ma käisin seal üksi, kuid vahel oli mul tunne nagu oleks seal ruumis olnud ainult mina ja näitlejad. Mitte kedagi muud. Terve see tuba oli tulvil emotsioone. Iga viimnegi kui liigutus ja repliik oli hoolikalt läbi mõeldud ja kõige loomutruumalt esitatud. Ma naersin ja nutsin koos näitlejatega. Kõige rohkem meeldis mulle näidendi realistlikud jooned. Seal ei olnud mingit ilustamist ega pehmendamist. Oli karm reaalsus . Vahepeal muutusid tegelased lausa barbaarseteks ja julmadeks, kuid see oligi selle näidendi juures kõige huvitavam, kuidas oli välja toodud inimese olemus äärmusest äärmuseni. Enda lemmik näitlejaks etenduses oli Karl Laumets, kes mängis kokku nelja erinevat tegelast. Põhjus miks just tema mulle kõige enam meeldis on see, et tema tegelasi oli hea ning lihtne lugeda. Ta suutis iga sõna hääldada täpselt nii, et kõik saaksid aru, kes see tegelane on keda ta mängib. Kuid samas jäid tema tegelased mulle ka kõige müstilistemaks. Oma arvamuse kokkuvõtmiseks räägiksin ma ennem ühe pisikese loo. Olin kord isa Tartu Loomemajandus Keskuses ning avastasin ühe ajalehe. Tegemist oli kultuurilehega „Müürileht“. Seal sattusin ma huvitava artikli peale, kus Eugen Põld kritiseeris ühte teatritükki. Seal tõi ta välja ühe tsitaadi , mis mulle tollest ajast meelde jäi ja mille ma siia ka tooksin. Robert Musil - „Vaatajad teatris plaksutavad kõigist oma tegeliku arvamuse piiridest üle minnes aabitsatõdedele, millega ergutatakse nende aplodeerimisvajadust“. Ning sellega ma lõpetaksingi oma retsensiooni, et see etendus oli aplodeerimist igatepidi väärt.