Tomboy arvustus (0)

Tomboy
Algselt käisin ma suvel Viru keskuse katusekinos vaatamas dokumentaalfilmi „Searching for sugarman“ ja leidsin, et see võiks olla üks valikutest, mida lisada kultuurimappi. Septembris aga sattusin kino Artisesse vaatama prantsuse draamafilmi „Tomboy“. Film oli lihtne ja arusaadav ning näitas väga hästi ühiskonna suhtumist n-ö „teistsugustesse“.
Film „Tomboy” võtab vaatluse alla paar nädalat 10-aastase tüdruku Laure´ elust. Laure’ kolib vanematega uude kohta, õige pea selgub , et see pole pere esimene kolimine. Ema on viimast kuud lapseootel , varsti algab uues kohas kool, on augustikuu, ilmad veel soojad, saab ujumas käia ja väljas palli taguda ning veesõda mängida. Seda muidugi juhul, kui kohalikud lapsed uustulnuka omaks võtavad. 
Laure tutvub õues Lisaga ja ütleb tollele pikemalt mõtlemata, et ta nimi on Michaël. Hiljem selgub, et ta on ka varasemates kohtades poissi mänginud, ta kannab lohvakaid poisteriideid ja turris soengut ning näeb üsna poisilik välja. Laurel on kuueaastane õde ja armastavad, kuid veidi eemalolevad vanemad - ema peab palju magama ja voodis lebama , isa on palju tööl.       
Õed veedavad palju aega omavahel. Michaëliks kehastunud plika vaatleb õues mängivaid poisse ja püüab neid matkida, tal õnnestub see veenvalt . Kuueaastane õde on juba harjunud sellega, et Laure´ parema meelega  poiss oleks ja räägib ka ise temast kui oma vennast. Seda siiski laste ringis , mitte perekeskis. Ema ja isa ei paista midagi teadvat sellest.
Muusika puudub selles filmis peaaegu täielikult, on kasutatud vaid naturaalseid helisid: uks kääksub, linnud laulavad , vesi soliseb, sammud kajavad, süüakse vaikuses, toas mängitakse vaikuses. Vaikus rõhutab peategelase vaikivat leppimist oma olukorraga. Laure ei püüa kordagi kellelegi seletada, miks ta tahab poiss olla, ta ei otsi sellele ka vastust. Ta on küll ilmselgelt mures oma välimuse pärast, et ikka võimalikult poisilik välja näha, kuid suuremaid siseheitlusi seal ei näe. Kui Laure ema sunnib tüdrukut tema äsja leitud sõpradele ja nende vanematele tunnistama, et ta pole poiss, tekib laste seltskonnas kohe kerge konflikt. Ja lapsed, kelle esimene küsimus alati on miks, ei küsi midagi. Neile on see lihtsalt kohe automaatselt vastuvõetamatu ja mitte ükski laps ei ilmuta uudishimu, miks tüdruk ikkagi tahtis olla poiss. Lõpus siiski lepivad Laure´ ja Lisa ära.
See kuidas koheselt on kõigile vastuvõetamatu, et tüdruk ei taha olla see, kes ta on iseloomustab väga hästi meie ühiskonna arusaami. Sellistel puhkudel väga tihti ei tahetagi küsida miks. Samamoodi ei aktsepteeri ühiskond Quasimodot Victor Hugo romaanis „ Jumalaema kirik Pariisis“, sest ta erineb ülejäänud inimestest. Miks ühiskond ei suuda võtta „teistsugusi“ inimesi endaga võrdsetena, jääb mulle arusaamatuks.