Ajamaja - Retsensioon (4)

Retsensioon
Seekord oli Ajamajja juba detsembrist välja pandud kolme kunstniku kunstiteosed. Kõik kolm autorit on õppinud Tallinnas ning lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi. Tegu on mitmekesiste meistritega, kelle paljud teosed jätavad lausa suu lahti ning tekib küsimus, kuidas nii lihtsast saab suurepärase asja. Näituse nimi oli „Tallinna tuul“
Väljapanekut alustas Viive Väljaots, kelle lähenemisnurk maalimisele on väga omapärane. Teose nimi on „Niced, Veenused ja Aphrodited.“ Nimelt on tegu segatehnikaga, kus autor on voolinud naise taguotsa ja rinnad , ning nendele oli veel omakorda pesu maalitud. Tagumikud ja rinnad olid väga täidlased. Esimesele kahele oli Viive Väljaots maalinud bokserid. Ühed olid mustad, millele olid kerge käega lille motiivid joonistatud ning ääreks pits, teised olid lillad ning kunstnik kasutas mustriks rõngaid. Lähedalt vaadates oli arusaadav, et tegu on maalitud pesudega, kuid kaugemalt vaadates oli nagu päris. Lähedalt oli näha igat pintslitõmmet ning lillemotiivid olid nagu mõne tavalise õpilase tehtud. Kui tuharad olid väga prinkis, siis rinnad oli kunstnik kujutanud vanade ning väsinutena, nad olid ära vajunud, ka rinnahoidjad olid all pool. Aluspesu muutis eriliseks neid ümbritsev pits, mis näis kui ruumiline ja kujundile külge kleebitud.
Viive Väljaotsa teiseks keraamiliseks koguks oli „Taaveti silm,“ mis koosnes kümnest erinevast silmast. Tegelikult oli neist üheksa kuju enamvähem ühesugune, kuid neid eristas värv ning selle tähendus. Mõnesse oli kujutatud südameke, millest võib järeldada, et autor püüab vaatajale näidata armastust. Ühte silma eraldas teistest tema kuju, see on sisse poole õõnestatud ning mitmes kohas olid augud, siin ei osanud ma midagi õelda, kas see on katki või peabki nii olema. Arvan, et silmade kujutamine on väga omapärane viis inimeste tunnete näitamiseks.
Sellel näitusel sattusin esimest korda sellise kunstiteose ette, mida ma sooviksin näha oma kodu seinal. „Must muna“ on Viive Väljaotsa poolt näitusel „Tallinna tuul“ olnud teostest üks silmapaistvamaid ja huvi äratavaim. Nimelt oli seinale riputatud erineva suurusega munakujud, mis asetsesid üksteisest erinevatel kaugustel. Ma ei oskagi õelda, mis selle nii eriliseks tegi, aga ruumiline mõju oli positiivne ning tegi meele heaks. Ma naudin asju, mille lihtsuses peitub ilu, ning kus ükski detaid ei püüa kogu tähelepanu endale, vaid kõik väikesed osad on omavahel võrdväärsed ning loovad ühe kauni terviku.
Teiseks keraamikuks oli Marget Tafel. Tema loomingut jäi illustreerima mõte: igal asjal on ka oma sügavam pool. Jälle üks omapärane lähenemis viis kunstile oli riide kasutus, millele oli vasakult ülevalt alla paremale nurka jooksev naelte riba pandud ning ülevalt rippus nööri otsas puust tükk. Isiklikult ma ei leidnud selles mitte midagi erilist ning see ei tekitanud minus mingeid emotsioone, liikusin edasi.
Eelneva kõrval asetses kõrgemal platvormil kaks kujukest. Esialgu, kui korra pilgu neile peale viskasin, vaatasin, et kaks suurt teokarpi, kuid lähemalt uurides avastasin, et see oli savist valmistatud kinni keeratud rätik, millele nimeks pandud „Hästi hoitud saladus.“ Imepärane idee ning sügava sisuga. Väga salapärane, kuna vaatajale jääb see mõistatuseks, mida kunstnik saladuse all mõtles. Savi peale oli tehtud rätiku kõrtsud ja lohud, mis muutsid kuju tõesemaks. Lähedalt vaadates oli kõik väga kena ja ilus aga eemalt tundus nagu oleks tegu ühe suure ümmarguse kiviga. Kuna need savikujundid minu peas küsimusi tekitasid ja huvi äratasid, jäi need väga hästi meelde.
Kuna Marget Tafeli ja Viive Väljaotsa keraamilised objektid tekitasid minus tugevalt huvi, jäid Tamara Breideksi maalid minu silmis tahaplaanile. Tema poolt oli näitusel tsükkel nimega „Videvik,“ millele kunstnik oli kujutanud puud ja pannud need õõdsuma, mis tekitas pildile ka tuule. Breideks kasutas enamast rohelisi, pruune ja siniseid toone, mis tema kunstiteosed pehmeks ning kohevaks muutsid. Samas väljendas autor ühe värviga erinevaid meeleolusid. Kord oli roheline rahu ja vaikuse sümbol, kuid järgmisel pildil näitas süngust ja kurbust . Meeldejäävaim oli „Viimane lumi“. Paberil seisis väänlev ja paremale kalduv puu, mille okstel veel lund oli. Tekkis kevade tunne. Taust oli erinevate tumedate värvidega liikuvaks muudetud, mis pani maali elama. Tekkis tunne nagu oleks maal kui aken minu toas. Kõik oli väga puhas ja selge.
Seekord oli näitus hoopis teistsugune, mille tegi mitmekesiseks erinevate materjalide kasutus. Ei olnud ainult raamidesse paigutatud maale, mille jälgimine väga üksluiseks muutub. Eriliseks tegid keraamikute Tafeli ja Väljaotsa sõrmede abil valminud savikujud, mis pealtnäha lihtsad tundusid, aga seesmiselt sügavad olid. Soovitan kõigil inimestel, kes kiirest elurutiinist vaheldust otsivad, minna vaatama seda näitust.