Kunstiretsensioon- Merle Kannus (0)

Kunstiretsensioon
Sattusin 14. mail 2016 . aastal Kuressaare linnuses Muuseumiööl olles täiesti juhuslikult nägema kunstinäitust, mille loomingu autoriks oli Merle Kannus. Mingit eraldi nime ekspositsioonil kahjuks ei olnud.
Kunstnikust ma varem kuulnud ei olnud, aga tema maalid meeldisid mulle väga. Kuna ma kunstist kahjuks väga palju ei tea, siis seletan nähtud tehnikat nii, nagu mina sellest aru sain. Mulle jäi mulje, et pildid olid maalitud umbes A3 suurusele klaasitükile eriliste värvidega, lisaks oli efektsuse lisamiseks kantud klaasile värvilist liiva, mis vägagi võluva mulje jättis. Kõik maalid olid ümbritsetud paksude puust raamidega , mis nende sees olevatele maalidele suurema rõhu panid. Näitusest jäi silma see, et Kannus oma loomingus inimestel nägusid kujutanud ei ole, olid vaid lihtsalt naturaalset tooni näolappideta pead.
Läbivaks teemaks sellel näitusel oli ilmselt nõukogudeaegne Eesti, sest seal võis näiteks näha maali pealkirjaga „ Pirita jõgi“, millel kujutati kolme jões suplevat noorukit ja vanamoodsat silda, aga tänapäeval sellist vaatepilti mainitud kohas ette ilmselt ei tuleks. Veel jäi meelde maal, millel üks vanaproua talongide eest poest kilodeviisi suhkrut oli toomas – viitab selgesti nõukogude ajale.
Minu lemmikuks kujunes maaliteos „Meil on uus vaip “, mille heledate värvide ning sisu kooslus mulle väga meelejärgi olid. Sellel oli kujutatud kaht prouat akende vahel, olles ise vastaskortermajades. Nagu pealkirigi ütleb, andis üks neist teisele teada, et on omale uue vaiba ostnud. Kuna sel ajal väga telefonidega ei räägitud, siis nad vahendavadki infot endamoodi mugavalt. Tänapäeval ei läheks ilmselt keegi sõbranna poole jutuga , et ta omale uue riidelapi maha on ostnud – see teebki nimetatud maali minu lemmikuks, sest pilt on kuidagi nii juhuslik, aga samas leidlik ja originaalne.
Näitusel oli vaid üks loominguosa, mis mulle absoluutselt ei meeldinud. Selle pealkiri oli „Õudusjutud“ ja see oli ka ainuke, millel liiva kasutatud ei oldud. Maalitud oli pilt vaid kolme värviga – must, punane ja kollane. Põhitoonideks olid siiski vaid kaks esimest, mille kooslus kuidagi kõheda mulje jättis. Maalil oli kujutatud vannituba, kolme inimest, kaks neist vanni äärel istumas, mis jättis koos värvidega mulje, et nad leotaksid oma jalgu verevannis. Pealkiri läheb maaliga seega kokku, aga mulle see siiski muljet ei avaldanud.
Kokkuvõtteks ütleksin, et mul on hea meel, et sellele näitusele sattusin, sest Merle Kannus loob midagi, mis mind kõnetab ning mida minul kui lihtinimesel on lihtne mõista.