"Kunst täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu." (Tammsaare) (9)

" Kunst täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu." (Anton Hansen Tammsaare )
Kunst on üks inimeste väljendusviise, mis võib ühendada kõike: liikumist, rääkimist, mõtlemist, kuulamist. Kui kuskil räägitakse kunstist, siis paljud inimesed mõtlevad kohe maale, kuigi kunstiliike on ka teisi. Lisaks maalikunstile on olemas veel kunstiliike, mille alla võib liigitada teatri- ja tantsukunsti, muusika ja ka kirjandusteosed.
Kirjanikud on omamoodi kunstnikud , kes vormivad sõnadest aegumatuid väärtusi raamatute näol. Lugedes saab inimene teda ümbritsevast maailmast välja lülituda ja raamatu keerdkäikudesse süveneda. See on aeg iseenda jaoks, kuigi vahel on sellest raske aru saada, eriti siis kui raamatu lugemine on kohustuslik. Õpilastele tundub, et lugemine ei anna neile midagi- kid tegelikult ei ole see nii. Lugemine annab talle rahu, mida tänapäevase kiire elutempo juures igaüks vajab. Lisaks saab ka suurema sõnavara omanikuks.
Ka tavaliste inimeste probleemidest jutustava raamatu lugemine võib kujundada lugeja arvamust teda ümbritseva maailma suhtes. Olen lugenud oma lemmikraamatut „ Saast “, mille on kirjutanud Melvin Burgess, mitu korda läbi. Kuna ka mul õpilasena on vahel tekkinud trots raamatute ees, mida õpetaja käsib kirjanduse tunnis lugeda, siis eelistan minna raamatukokku ja valida kohustusliku kirjanduse asemel omale meelepärane raamat. Sel juhul ei loe, kas raamat on saja või viiesaja leheküljeline, sest kui ma olen juba raamatu laenutanud, siis ma selle ka läbi loen . Pole veel juhtunud, et ma endale sellise eksperimendi käigus ebameeldiva raamatu oleksin laenutanud. Ka nii sattusin ma „Saasta“ lugema. Raamat rääkis tavalise noore inimese elust, kes ühel hetkel otsustab kodunt põgeneda ja sellega ka oma sõbra kaasa veab. Nad kolivad ühte tühjalt seisnud majja, kus teevad esimest korda tutvust narkootikumide ja seksiga. Need lapsed käivad nn. Põhjas ära, kuid siiski suudavad sealt loo lõpuks välja rabeleda. Raamatus esineb armastuse ja hoolimise sümbolina kollane võilil, mida poiss tüdrukule joonistab. Ei saa öelda, et ma tahaksin kogeda „põhja langemist“, kuid Melvin Burgessi „Saast“ suutis mulle lugemise käigus pildi silme ette maalida, mida selline olukord endast kujutab. Et raamatu lugemisest midagi saada ei pea alati lugema Anton Hansen Tammsaare teoseid või mõne muu klassiku raamatuid. Tähtis on raamat, mitte kirjanik. Ka mõne vähetuntud autori teos võib olla samaväärne klassiku teosega.
Nii nagu tuntud kirjanikega, ei pea ka muusikas teadma peast Ludwig van Beethoveni või Johann Sebastian Bachi teoseid. Igasuguse muusika kuulamine harib muusikaalaselt, aga hea helilooja peab tundma nii klassikuid kui ka hetke populaarsemaid lauljaid. Sama on ka kirjanikega.
Kas kunst võib ravida? Sellele küsimusele on nii poolt- kui ka vastuväiteid, kuid ikkagi kasutatakse muusikat inimeste ravimisel. Muusikazanre on palju, seega mõjub ka mitmete täiesti erinevate heliteoste kuulamine inimestele erimoodi. Muusika mõjutab inimeste meeleolu, aitab keskenduda, tekitab paremat enesetunnet. Väikestele lastelegi mängitakse ju muusikat või lauldakse, et nad kiiremini uninuks. Vahel tekitatakse nutvale lapsele just laulmise abil rõõmus tuju.
Kui inimene teeb füüsilist tööd või sporti, siis vallanduvad kehas nn. Õnnehormoonid. Peale väsitavat trenni on alati hea olla. Kas siis sport on ka kunst? Tantsimine on nii spordiala kui ka kunstiliik , siis miks ei võiks ka kettaheitmine kunst olla? Ühest küljest võiks küll kettaheitmine kunst olla, aga kunsti ei saa mõõta. Selles ei ole tulemust, mida teistega kõrvutada ja paremusjärjestusse seada. Me ei saa ju võrrelda Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja Õigust“ Mihkel Raua raamatuga „Musta pori näkku“. Need on täiest erinevad. Ei saa öelda, et „Musta pori näkku“ on parem kui „Tõde ja Õigus“, sest igal neid raamatuid lugenud inimesel on oma vaatenurk ja arvamus raamatu sisu kohta. Sama kehtib ka muusikaeelistuste kohta, on võimatu võrrelda Johann Sebastian Bachi teost rasket rokki viljeleva Korniga.
Kunst on meeltega tajutav, kuid ikkagi on see miski, mille tulemust ei saa mõõta ja käega katsuda . See miski annab meile midagi, mis meil puudu on. Ja selle puudujäägi kadumine on vaid tajutav meis endis ja meid ümbritsevates inimestes.