Must kass (0)

Edgar Allan Poe
“Must kass ”
Homme ma suren ning täna tahan ma vabastada oma hinge sellest koormast.
Lapsest peale paistsin ma silma oma kuuleka sõbraliku loomu poolest. Eriti meeldisid mulle loomad.
Ma abiellusin vara. Meil naisega oli linde, kuldkalu, kena koer, küüülikuid, pisike ahv ja kass . Too viimane, Pluto, oli must ja üllatavalt tark. Ta oli mu lemmik.
Kuid mu iseloom muutus pahuramaks, sest hakkasin liiga palju alkoholi tarbima. Lõpuks kasutasin naise kallal vägivalda. Loomade vastu olin julm. Isegi Pluto sai tunda mu halva tuju tagajärgi.
Ühel õhtul kui ma purjus peaga koju tulin, märkasin, et kass hoiab minust eemale. Haarasin ta kätte, kuid ta kriimustas hammastega mu kätt. Mind valdas meeletu raev . Võtsin taskust sulenoa, haarasin loomal kõrist kinni ja pistsin talt kõhklemata ühe silma välja.
Vahepeal kass aegamisi toibus. Ta põgenes alati minu lähenedes. Ühel hommikul libistasin talle külmavereliselt silmuse kaela ja poosin ta ühe puuoksa külge. Selle päeva ööl läks põlema mu maja. Suure vaevaga pääsesin koos oma naise ja ühe teenijaga. Tulekahjule järgnenud päeval käisin maja varemetel. Mind haaras hirm, kui ma nägin vaheseinal hiiglaslikku ülespoodud kassi kuju. Mitu kuud ei saanud ma lahti kassiviirastusest. Hakkasin kahetsema, et olin looma kaotanud.
Ühel ööl nägin ühes urkas Plutole sarnast musta kassi. Too kass nagu Plutogi oli ühest silmast ilma jäänud. Ainult, et sellel kassil oli rinnaesisel ebamäärase kujuga valge laik. Kass tuli minuga koju kaasa. Ta kodunes seal kohe ja temast sai mu naise lemmik. Peagi leidsin, et mina teda ei salli. Tema ilmne kiindumus minuses oli vastik ja tüütu. Püüdsin kassi vältida, kuid kass kiindus minusse aina rohkem. Tahtsin kassi ühe hoobiga hävitada, kuid mälestus eelmisest kuriteost hoidis mind tagasi. Peamiselt aga oli mul selge hirm selle elaja ees. Ma ei sallinud teda põhiliselt sellepärast, et tema valge laik rinnaesisel oli võtnud kindlate piirjoontega kuju- võlla kuju. Päeval ei jätnud elukas mind hetkekski üksi, öösel nägin temast hirmuunenägusid.
Ühel päeval kui ma pidin minema majapidamis asjus keldrisse, tuli mu naine minuga kaasa. Ka kass kõndis mulle mööda järsku treppi järgi ja oleks mu peaaegu trepist alla tõuganud. See ajas mu lausa marru. Ma haarasin kirve ja tahtsin sellega kassi tappa, kuid mu naine peatas mu käe. Sattusin sõgedasse raevu ja lajatasin kirvega oma naisele pähe. Ilma ühegi oigeta langes ta sinnasamasse surnult maha. Otsustasin müürida laiba keldri seina sisse.
Kui olin lõpetanud, tundsin rahuldust, et kõik korras on. Ma hakkasin otsima elajat, kes oli olnud selle õnnetuse põhjuseks. Kuid tema õnneks, ma ei leidnud teda. Kuigi mul oli mõrvakoorem hingel, sain ma sel ööl rahulikult magada.
Möödusid päevad, kuid kass ei ilmunud välja. Mu sünge tegu ei häirinud mind peaegu üldse. Oli korraldatud läbiotsimine, kuid muidugi ei leitud midagi. Neljandal päeval pärast tapmist tulid politseinikud jälle maja läbi otsima. Ma ei tundnud mingit muret. Kui politseinikud hakkasid juba lahkuma rääkisin neile, et see maja on väga hästi ehitatud ja koputasin enda käes oleva kepiga vastu müüri seda osa, mille taga seisis mu armastatud naise surnukena. Vaevalt jõudis löökide kaja vaibuda, kui hauakambrist kostus karjatus. Minestades vaarusin vastasseina äärde. Politseinikud lammutasid müüri. Nende ees seisis püsti laip , mis oli juba suuresti ära kõdunenud ja tardunud verega koos. Laiba pea peal istus jälk elajas, kelle tõttu ma oma naise olin tapnud ja kes oli mu timuka kätte andnud. Olin tolle peletise koos oma naisega hauda müürinud.