Jevgeni Onegin (0)

On õnn olla armastatud
Lapsepõlves unistavad paljud tüdrukud abiellumisest, valgest kleidist ja printsist. Soov armastatud olla tuleb alles hiljem. Samas on palju kergem olla vaba ning kohustusteta ja hoopis lõbutseda, teha karjääri. Aga kumb on siis parem, kas olla seotud või mitte?
Puškini „ Jevgeni Oneginis“ veedab peategelane oma päevad Leningradi kõrgseltskonnas, nautides elu hüvesid. Päevad mööduvad tal teatrites ja restoranides sõprade seltsis. Siiski, Onegin tüdineb kõrgseltskonnast, naistest ning kõigest muust , mis teda seni köitnud oli. Spliin võtab Jevgeni üle võimust. Ta tahab pääseda lõpututest pidudest ning tema õnneks lamab surivoodis mõisnikust onu, kes oma valdused talle pärandab. Kuid peagi tüütab Oneginit ka maaelu . Tema jaoks seisneb õnn vabaduses ning mitte armastuses. Kuigi Tatjana Oneginit meeletule armastab ei taha mees end naisega lähemalt siduda. Onegin meenutab mulle tavalist tänapäeva noort inimest, sest paljud neist ei pea enam abielu ega armastust oluliseks. Nimelt arvatakse tihti, et abielu on kõigest tükk paberit ning armastuse asemel tahetakse kirge, lõbu, vabadust ning pidutsemist. Õhtuti on pubid ja klubid rahvast täis ning noored tahavad üha varem saada täiskasvanuks. Kuidas saadakse siis unistada, kui lapsepõlv jääb vahele. Niimoodi edasi minnes unustatakse ühel hetkel, et armastusel on tähtsus.
Internetist abielude kohta statistikat otsides sattusin lugema ühte blogi . Üks noor naine kirjutas, et 2007. aastal sõlmiti 7022 abielu ning lahutati 3809. Ta hoiatas kõiki inimesi, sest üks neist lahutajatest oli tema ise. Ta oli ka varem juba kirjutanud, et tema arvates ei ole tänapäeval enam mingit mõtet abielluda - raha magama panna, sugulaste ja sõprade ees lolli mängida, ennast ei tea mis visioonidest kaasa haarata lasta jne. Ta lisas veel, et kui enne abiellumist oli hea, siis pärast läheb halvemaks, ja kui enne oli halb, siis pärast läheb täiesti halvaks. Jevgeni Onegini sõber Vladimir Lenski ei oleks temaga nõustunud. Lenskil oli armastus Olga vastu ning see haaras ta endasse. Vladimir hingas ja elas selle Larinite tütre nimel. „Ei vaimukuse virvatulest noor Lenski külmalt sädele: arm valgub siirana ta sulest nüüd albumisse Olgale . Mis näeb või kuuleb iganeski ta Olgast , seda värssideski just kirjutab ta voolavas ning elutruus eleegias.“ – nii on kirjutanud Puškin Lenski armastusest. Ma ei taha uskuda, et sellised tunded eksisteerivad ainult raamatulehtedel. Minu endagi vanemad on abielus olnud juba peaaegu 18 aastat, mis on pool mu ema elust, ja nemad on õnnelikud. Saaremaa kohalikust lehest leian samuti aeg-ajalt õnnitlusi inimestele, kes on abielus olnud 25, 50 või isegi rohkem aastaid. Nad ei saaks olla koos, kui ei armastaks teineteist.
Anton Hansen Tammsaare on kirjutanud: „Suurim õnn on armastus.“ Ma pean temaga nõustuma. Ükski inimene ei saa olla oma eluga rahul, kui tal ei ole ühtegi sõpra või sugulast, kes temast hooliks. Saab elada ilma rahahunnikuteta, uute riieteta, teleka ja arvutita, aga täiesti üksikuna elada ei saa. Inimesed on arad, vaid vähesed julgevad öelda välja seda, mida mõtlevad ning mõnikord jääbki armastus mõne välja ütlemata sõna taha. „Jevgeni Onegini“ Tatjana ei taha olla õnnetu ning kirjutab oma tunded paberile. See ei ole küll tollel ajastul tavapärane, kuid Tanja otsustab erineda ning kui Oneginil oleks rohkem aru peas olnud, siis oleks nad mõlemad õnnelikuks saanud.
Igaühe jaoks on õnn erinev, Mõnele tähendab see armastust, teisele vaba olemist. Aga kõige tähtsam on see, et võimaluse saaamisel ei tohi seda käest lasta, sest hiljem kahetseda on palju hullem. Elatakse vaid korra ning keegi ei tea, millal on liiga hilja enne kui see aeg on käes.