Kontserdiarvustus, lastekontsert „Kabaré Kalabalik“ (0)

Kooli nimi
Sinu nimi
XX. x klass
„KABARÉ KALABALIK“
Kontserdiarvustus
Juhendaja : Juh. nimi
Linn 201x
12. märtsil aastal 2013 toimus Pärnu Kontserdimajas löökpilliansambi Komodo esituses lastekontsert, mille nimeks oli „Kabaré kalabalik“. Kontserdile sattusin täiesti juhuslikult. Kuna sõprad tahtsid ette võtta ühise kontserdikülastuse, siis otsustasin ka osa võtta. Kusjuures ma ei olnud kunagi varem elus ühelgi kontserdil käinud, veel vähem säärasel.
Löökpilliansambel Komodo koosneb viiest liikmest: Per Svenner, Sebastian Ring, Isak Widmark, Peter Lönnqvist ja Petri Heikura. Grupp loodi aastal 2001, kõigil liikmetel on akadeemiline löökpillimängija haridus ja nad õpivad kogu aeg uusi asju juurde, et publikut üllatada. Nende muusika koosnebki ainult löökpillidest, näiteks sellel kontserdil kasutati marimbat, triangleid, taldrikuid, erinevaid trumme. Oma esituses kombineerivad nad teatri, huumori, draama ja rütmi kõik ühes.
Kontsert tundus olevat rohkem lastele suunatud, järeldan seda klounilikest välimustest, ja lapsikutest naljadest. Kontserdi kavanumbrite ülesehitus oli minu meelest hästi läbi mõeldud ja seda olid ka nende üleminekud. Samal ajal kui ühed esitajad valmistusid lava taga uueks numbriks, vahetasid kostüüme, mis läks neil üllatavalt kähku, siis tegi kegi üksi või kahekesi mõnd muud numbrit või lõbustasid lapsi, et ei tekiks veidrat vaikusehetke ja et keegi ei igavleks. Kui tavaliselt on see nii-öelda kulminatsioonipunkt kontserdi lõpus, siis minu meelest selle kontserdi lõpp vajus küll ära – eriti tore oli muidugi viis korda lavale naasmine ja kummardamine.
Kõige enam meeldisid mulle need kavanumbrid, kus nad võtsid oma oskustest peaaegu viimast. Näiteks see, kui nad ülisuurel kiirusel trummi mängisid ühel turmmil kohti vahetades või siis, kui nad mängisid neljakesi marimbat, samal ajal küll üksteist instrumendist eemale tõugates, pilli eest ära lükates ja nii edasi. Eriline oli kindlasti marimba pimesi mängimine, mille minu jaoks küll paar veidrat komponenti selle numbri juures ära rikkusid, nagu näiteks näpuga teise inimese tagumiku surkimine. Vaatamate sellele olid esinejad tasemel, ütleks isegi, et ilmselt ühed parimad löökpillide, eesotsas trummide käsitsejad.
Minu silma riivas asjade lastle põnevamaks tegemiseks nilbete võtete kasutamine. Minuvanused võib-olla veel kannatavad selle ära, kuid mõelgem väiksematele kontserdikülastajatele, kes moodustasid ju enamiku külastajaskonnast. Näiteks eelmainitud kavanumbris tehtu ja lisaks veel samasse paika trummipulkade pistmine. Sellises eas lapsed teadagi ju proovivad kõik lollused, mis neile ette näidatakse, omal nahal järele. Kahjuks on negatiivsed asjaolud just need, mis inimestele kõige enam mällu sööbivad ja sellest ka üldmulje.
Kontserti lõpus said esinejad üsna mitmegi aplausi osaliseks , aga no see on ka loogiline, kui nad tulid lavale tagasi kummardama peaaegu viis korda. See tundus kui aplausi nii-öelda nurumine. Ma ei arva , et olen õige inimene ütlema, et nad seda väärt ei olnud – olid küll! Nad nägid siiski üsna palju vaeva, olenemata minu vastuolulisusest. Etenduse vältel elasid kõige rohkem kaasa väikesed lapsed, kes iga liigutusegi peale kihistasid. Pean tõdema, et mõni liigutus tõi isegi endal muige suule.
Mina ei oleks midagi sellist oodanud, teades, et tegu oli lastekontserdiga. Pealegi olid esinejad ka täiesti teadlikud enamiku publiku moodustavate inimeste east . Samas saan aru – ega lapsi muud moodi ärkvel hoida ju ei saa kui rumalaid nalju tehes, ei tohi ju lasta publikult igavleda. Sain muusikalises mõttes erakordse kogemuse, ma ei oleks arvanudki, et ainult selliseid pille kasutades on võimalik üsna head muusikat luua. Soovitan esinejatel edsapidi leida veidi viisakamaid meetodeid rahva põnevil hoidmiseks, sest see on võimalik.