Vihmapiisa elu (1)

Vihmatilga elu.
Ühe vihmapiisa elu võib tunduda kerge ning põnev , aga see ei pea alati paika. Meie elu võib olla vägagi igav – tunnen kaasa neile kes peavad aastatuhandeid liustikus passima ja veel tahkes olekus. Mina räägin nüüd ühest oma eluetapist.
Välku lööb ja äikest müristab, mina, koos paljude teiste piiskadega kukun pilvest alla maapinna poole. Maandun kivile ja voolan siit tasakesi allapoole. Siit kivide vahelt jõuan ma lõpuks põhjaveeni. Siin on nii jahe ja pime, õnneks saab siin teiste vihmapiiskade jutustusi kuulata ja ka ise sõna sekka öelda. Oh, ma näen natuke valgust, keegi võtab kaevust vett. Mina sattusin ka pange , nüüd kallati mind lillevaasi ja viiakse tuppa. Vaas pannakse lauale ning sisse pistetakse tulbid .
Kui tulbid närtsivad, visatakse need minema ja lillevesi koos minuga kallatakse väikesesse järve. Siin ujuvad ka kalad , mulle tundub, et päevane päike ja kuumus on mulle liiga teinud ja ma hakkan nüüd ööjaheduses aurama. See on nii imelik tunne, mul oleks nagu kõdi. Lõpuks ma jõuan jälle üles taevasse ning peagi sajan sealt alla ja lähen uusi seiklusi otsima .