Uus tüdruk Novell (0)

Uus tüdruk
Meie klassi tuli selle kooliaasta alguses uus õpilane. Tema nimi oli Maria. Ta kolis meie väikesesse „kolkalinna“ Valgast.
Maria oli ilus tüdruk. Tal olid tumedad pikad juuksed ja helesinised silmad. Tema keha oli pikk ja sitke , võib isegi öelda, et modellilik. Tema riided ei tundunud kallid, kuid ometi oli ta oma tagasihoidlikkuses ülimalt stiilne. Maria ei rääkinud kaasõpilastega, kuid vastates õpetaja küsimustele, kuulsin tema häält. See oli pisut kähe ja madal, kuid justkui hellitas mu kõrvu. Olin kindel, et Maria meeldis kõigile meie klassi- ja ka kooli poistele ning nii mõneski tüdrukus, kaasa- arvatud minus , tekitas see pehmelt öeldes trotsi.
Juba mõni nädal peale kooli algust, märkasin kuidas minu klassiõde Mariale kollasele märkmepaberile kirjutatud nõmedusi seljale kleepis. Tema vihikutesse soditi lollusi ning kotist näpatud isiklikud asjad ringlesid tunniajal käest kätte. Mariat kiusati ja kiusajate nimekirja kuulusin ka mina.
Ma levitasin klassis kuulujutte tema isa kohta, kes oli siia kolimise eelduseks valinud uue töökoha, mis oli kodulinnale suhteliselt lähedal. Maria isa oli kena keskealine mees ning kasvatas Mariat üksi. Sisimas kadestasin teda väga, sest tal oli isa, keda minul kunagi ei olnud. Kadestasin ka tema häid suhteid isaga, mis peegeldusid neid poes nähes või telefonitsi vestlemas kuulates.
Mina elasin emaga. Ma ei teadnud oma isast midagi ning alati isast juttu tehes, sai ema vihaseks. Ta vihastas tegelikult iga asja peale. Vahel mulle tundus, et ma vihkan oma ema, sest tal polnud minu jaoks kunagi aega. Kõik minu materiaalsed soovid olid tema poolt küll rahuldatud- mul oli kõik, mida tahtsin, aga muus osas polnud teda minu jaoks olemas. Ema töötas mõnekümne kilomeetri kaugusel suurlinnas. Autovaruosade maaletoojana, oli ta suures meestekarjas ainuke naistöötaja ning seejuures kõigi nende meest ülemus. Tööle minnes riietus ema alati väga elegantselt ning üldse oli tal väga kallis maitse, mis kajastus ka minu garderoobis. Sestap olin ma harjunud olema oma klassi kõige ilusam, kõige stiilsem, kõige kõigem....
Maria oli minu positsiooni tahtmatult omale võtnud ning see tekitas minus iga päevaga suuremat viha. Minust oli saanud tema kiusamiste eestvedaja, initsiaator . Olin otsustanud ta hävitada.
Maria oli tugev. Ta ei rääkinud oma läbielamistest kellelegi ning ka kõige hullemates vetsukähmlustes, ei näidanud ta kunagi pisaraid. Ta oli sitke ja kannatlik.
Mõni päev enne jõule, lonkisin ma mööda õhtust vähe valgustatud tänavat. Lörtsi sadas! Eksisin oma meeltega lapsepõlve ning püüdsin lahtise suuga joostes ja hüpeldes suuri lumeräitsakaid. Sattusin täiesti hoogu. Olin korraga viie aastane ja suutnud unustada oma hooletu ema ja selle, et olin siin maailmas täiesti üksi. Ma ei tundnud oma isa. Mõlemad minu vanavanemad olid juba aastaid surnud ning minu ema armastas oma tööd ja olemist oma alluvatega minust rohkem. Mul polnud ühtegi tõelist sõbrannat, sest sisimas ei kannatanud ma nende lömitamist. Teadsin , et minu klassi tüdrukud tahtsid minu sõbrannad olla ainult sellepärast, et olin kena, trenditeadlik ja minu ülbus tagas ka neile teatud positsiooni.
Korraga märkasin, kuidas Maria– juuksed täis lumehelbeid, hingeauru pahvakas seisis ja mind ainiti vaatas . Tundsin häbi, sest olin nii lapsemeelsel ja inimlikul moel oma suurimale vaenlasele vahele jäänud. Jalutasin tema juurde ning siis ahnelt õhku ahmides karjusin talle kõige jubedamaid sõnu ning viimaks virutasin talle lahtise käega vastu nägu. Maria ei liigutanud. Ta vaatas oma helesiniste silmadega mulle otsa ja sosistas midagi. Ma ei saanud aru, lõin teda uuesti ja küsisin, mis tal öelda oli. Ta sosistas uuesti! Ma kuulsin, mida ta ütles ning see ajas mind veel rohkem vihale. Olin tema välja öeldud lolluse eest valmis talle uue obaduse andma, kuid Maria surus mulle midagi pihku. Vaatasin seda tänavavalguses. See oli mingi perepilt. Pildil olid mees, naine ja kaks ühtemoodi riietatud väikest umbes kahe aastast tüdrukutirtsu. Tundsin kohe pildilt ära oma ema ning üksikute ja uduste piltidena mäletasin ma järsku oma isa. Tundsin ära ka need kleidid , mis tüdrukutel pildil seljas olid, need on emal siiani alles. Teadsin, et need on minu omad ega suutnud kunagi mõista, miks mul oli kaks täpselt ühesugust kleiti.
Järgmisel hetkel olin ma Maria ees põlvili ning hoidsin tema jalgade ümbert kinni. Mu suu ei avanenud vabandust paluma, kuid talle alt ülesse otsa vaadates suutsin tema sinistesse silmadesse vaadata. Suutsin teadvustada, et ma ei ole enam üksi. Suutsin mõista, et mul on õde.