Retsensioon „Kevadine ärkamine“ (0)

Retsensioon
Kui sügisvaheajal Tallinnasse sattusin, otsustasin külastada ka mõnda etendust. Välja sai valitud noortemuusikal „Kevadine ärkamine“, mis leidis aset minu jaoks uues kohas, Viktoria keskuses. See koht oli oma kujunduse poolest omapärane. Majas sees voolas jõgi, kus üle sildade sai saali etendust vaatama. Kõik oli vanaaegse stiiliga, aga siiski maitsekas.
Kohe alguses ei saanud ma etenduse pealkirja mõttest aru, aga pärast etenduse nägemist oli selge. See kõik rääkiski noortest ja kuidas tuleks ette vaadata, et rumalusi ei tehtaks. Öeldakse ju miskipärast, et kui kevad tuleb, tuleb ka armastus.
Kõik laulud, mis esitamisele tulid, olid vokaalsed. Alternatiivse popi ja folgisugemetega muusika on lavastusele loonud ameerika laulja ja helilooja Duncan Sheik ning teksti ja laulusõnade autor on Steven Sater.
Tüdrukuid kehastasid Getter Meresmaa, Saara Kadak, Anna Põldvee, Kati Ong, Mari Ronimois ja Liivika Hanstin. Poisse mängisid Markus Robam, Stig Rästa, Reigo Tamm, Silver Laas, Norman Salumäe, Mihkel Tikerpalu ja Riho Rosberg. Muusikat tegi ansambel Terminaator laiendatud koosseisus: Taavi Langi ( kitarrid ), Roland Puusepp (löökpillid), Henno Kelp ( basskitarr ja kontrabass), Runno Tamra ( klahvpillid ) ning Tiit Kikas ( keelpillid ). Selle suurepärase etenduse lavastajateks olid Anti Kobin ja Taavi Tõnisson. Muusikajuht oli Kaire Vilgats.
Selle muusikali eripära oli kogu see julgus . Omal ajal, kui Frank Wedekind selle draama kirjutas, peeti seda väga skandaalseks, sest see kõneles seksist ja enesetapust. Nii lugu ise kui ka lavaloo kõnepruuk ja kostüümid on kantud 19. sajandist. Seega oli ka kogu kujundus üsna lihtne. Kasutati vanaaegseid toole ja tahvleid, et kujutada kooli. Samas oli seal ka huvitavaid lahendusi. Näiteks voodiks oli puust alus, mis tõsteti lõpuks õhku, et kogu rahvas ikka näeks, mis seal tehakse. Poiste kostüümid olid kõik ühesugused: sinised jakid suurte hõbedaste nööpidega, sinised põlvpüksid, mustad põlvikud ja sinised jalanõud samuti suurte hõbedaste nööpidega. Tüdrukutel olid kõikidel erinevad, aga samas lihtsad kleidid . Poistele olid tehtud lakiga ülespandud soengud , tüdrukutel olid lihtsalt punupatsid.
Lugu, mis mulle kõige rohkem meeldis, kandis nime „Mu õhk oled sa“. Kahjuks ei mäleta ma meloodiat ega ühtegi fraasi ning internetis seda laulu ka pole. Siiski mäletan, et see lugu pani mind kaasa mõtlema ja ma mäletan, kuidas ma ettepoole nõjatusin ja kogu selle aja kaasa elasin. Ma ei tea isegi miks, aga see lugu lihtsalt oli minule . Näitlejad elasid samuti laulu sisse ja andsid endast maksimumi , mitte ainult selle loo ajal, vaid terve etenduse vältel. Iga laulu juures olid omad liigutused ja neid tehti nii hästi kui suudeti. Ei saa küll öelda, et nad olid professionaalid, sest tegemist on noorte inimestega, kes pole näitlemisega väga kaua tegelenud, aga nende taseme kohta olid nad suurepärased. Paljude teiste vaatajate lemmiklaul oli hoopiski „Täiesti pees“. Ei teagi, kas sellepärast, et seal on roppusi või see, et lugu oli veidi rokilikum.
„Kevadine ärkamine“ on tõesti noortemuusikal ja minule see väga meeldis. Just sellepärast, et see oli vaba ja rääkis inimlikest asjadest. Ei olnud mingit poliitikat, mingit maha tegemist. Kõik oli lihtne, arusaadav, täpselt nii nagu minu jaoks üks muusikal olema peab. Kui võtta ainult muusikalide võrdlus, siis see on mu number üks. Samas kõikide etendustega võrreldes, mida ma näinud olen, jääb see siiski tahapoole. Lemmikuks jääb ikkagi „Vihmamees“. Hoolimata sellest, soovitan seda rohkem noortele vaadata, sest meile on see ka mõeldud, aga arvan, et ka täiskasvanud võiksid seda vaadata. Saavad meelde tuletada, kuidas nemad suureks said või kuidas nende lapsed üles kasvasid.
Laura Palm
9b klass
21.02.2013