50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-01-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
5 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Gerda Nautras
Õppematerjali autor
küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste servadega. Ma läksin kööki, tegin endale paar võileiba ja kugistasin need kiirelt alla. Ütlesin Stiiv-Maikelile "Head aega, ma tulen õhtul." Ta hakkas naerma ja ütles: "Kui sa siis veel elus oled!" "Ha, ha. Hea nali!" Ja olingi läinud. Koju jõudsin umbes kell viis. Ma tulin sisse jooksujalu. Kõik ootasid mind juba. Jäin neile otsa vaatama. "Mu uus boss tuleb täna meile õhtusöögile." "Mida!?" küsisid nad kui ühest suust. "Kuulsite õigesti ta tuleb täna kella seitsmeks meile õhtustama." Mu tütar Helen ütles: "Ma loodan, et ta ei ole paks ja kiilaspäine jobu!" Ma ütlesin vihaselt: "Seda ta on ja vaadake, et te käitute ilusasti. Sest muidu lastakse
telkidega maha.Hommikul kell viis pani buss hääled sisse , see oli kui viimne käeviibe, ja me olimegi iseenda hooleks jäetud kesk Transilvaania mägesid. Hommikul tegime süüa, vaatlesime üsna elavat liiklust mägiteel , pakkisime asju,lehvitasime Velli rühmale ning hakkasime ka ise minema alla Zarnesti poole, et siis tasakesi teiselt poolt Piatra Craiului aheliku poole tõusta . Velli seltskond tuiskas edasi Fagarasi ahelikku vallutama, ent meil oli seltskonnas kuus mägedekogemuseta kaaslast ning otsustasime teha trajektoori kahe kena mäeaheliku- Piatra Craiului ja Bucegi ümber ja vahel. Künkal enne metsa tõusu puhkasime jalgu suure kiviristi juures,ning sümboolselt pidime me seda risti pahaaimamatult kaasas kandma
1. v a a t u s 1. stseen 2 3 OSVALD: (teritab süvenenult pussnuga. Räägib iseendaga, ilmselt on ta pikka aega üksi elanud.) Teritan nuga. Nüri noaga saab võid määrida, keedumuna pooleks lüüa, pükste pealt moositilka ära võtta. Terava noaga saab pehmet saia lõigata, tomatit lõigata, pliiatsit teritada, liha lõigata. (Teritab veel natukene aega ja lööb siis noa tugevasti laua sisse. Samaaegselt koputatakse uksele. Osvald istub liikumatult. Koputus kordub mitut puhku, kuni koputajad ise ukse avavad ja tuppa piiluvad.) ROLAND: Tere, meie koputasime. LAURA: Roland koputas. ROLAND: Mina koputasin. LAURA: Tere. Tema on Roland ja mina olen Laura. ROLAND: Meil on selline jutt, et jäime öö peale... LAURA: Mitte keegi peale ei võta... ROLAND: Tund aega ei tulnud ühtegi masinat ja Laural hakkas kohutavalt külm. LAURA: Mul on jalad märjad.
„Ma kirjutasin selle raha pärast.“ 1997 2 Tegelased: Osvald Koger Laura Siig Roland Räim Kaupo Koha Tegemiskoht: Siin Tegemisaeg: Nüüd 2 3 1. v a a t u s OSVALD: Ei saa jah. Mis siin aru saada on. Noh, head aega siis. 1. stseen ROLAND: Head aega. Lähme Laura. OSVALD: Tüdruk jääb siia. OSVALD (teritab süvenenult pussnuga. ROLAND: Oot, oot, oot. Räägib iseendaga, ilmselt on ta pikka aega OSVALD: Jah, tüdruk jääb siia. üksi elanud.): Teritan nuga. Nüri noaga saab LAURA: Üksi ma küll ei jää.
meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh, kui ma su kätte saan, ma .. .»
Uus klass on suur-36 õpilast ja varesematel parematel kooliaastatel, kui kodune elu oli veel paigas oli J klassi ja kooli edukaim, aktiivseim ja igas mõttes liidripositsioonil olev õpilane. Selgub ka et paar tüdrukut on tal varasemadt tuttavad. Eevaga on ta kohtunud õpilas konverentsil ja pärast olid nad telefonitsi ühenduses -16. J mõtleb, et kool on lastele välja mõeldud, et noorust pikendada, sest kui on igav, siis aeg venib tohutult. Juhtub esimene ebameeldivus- matemaatika õpetaja küsib mida J närib- nüüd märkab ka J et ta suus on matemaatika õpiku küljest rebitud kiletükk- kuidas see juhtus ei tea, aga võib-olla sellest, et õpeataja jutt oli monotoone ja tuim. Teised saavad võimaluse tema üle naerda. -15.Kuigi J püüab kõigest väest ema haigushoogude eest päästa. Juhtub ikkagi kodus õnnetus. J on koolis küsinud enda kätte Liisa rootsi keele
PÕRGUSSE 1976.a. märtsis, kui oma kodus palvetasin, külastas mind Issand Jeesus Kristus. Olin vaimus palvetanud juba mitu päeva, kui korraga tundsin Jumala erakordset lähedust. Tema vägi ja kirkus täitis kogu maja. Särav valgus valgustas mu palvetuba ning mu üle laskus imeline ja õnnis tunne. Valguslained voogasid, rullusid, mähkusid üksteisesse, veerlesid üksteisest üle ja välja. See oli suurejooneline vaatepilt. Ja siis hakkas Issand minuga rääkima. Ta ütles: “Mina olen Jeesus Kristus, sinu Issand; Ma tahan anda sulle ilmutuse, et pühi inimesi valmistada Mu taastulekuks ja pöörata paljusid õiguse teele. Pimedusejõud on reaalsed ja Minu kohtumõistmised on tõelised. Mu laps, Ma viin su oma Vaimu läbi põrgusse. Tahan sulle näidata paljusid asju, mida maailm peab teada saama. Ilmutan End sulle korduvalt, viin su vaimu kehast välja ning kannan su põrgu tegelikkusesse.
igaüks oli asjatundja hobuste alal, äratas umbes veerand tunni eest Beaugency värava kaudu sisse sõitnud setuka ilmumine Meung'i linna üldist tähelepanu, mille halb mõju isegi ratsanikuni ulatus. See tähelepanu oli noorele d'Artagnanile (nõnda oli selle teise Rocinante rüütli Don Quijote nimi) seda talumatum, et ta ka ise taipas, kuivõrd naeruväärsena näib ta selle setuka seljas -- olgu ta siis nii hea ratsutaja kui tahes. Seepärast oligi ta isa d'Artagnani kingitust vastu võttes nii sügavalt õhanud. Ta teadis, et see loom oli oma kakskümmend liivrit väärt. Kuid sõnadel, mis seda kingitust saatsid, ei olnud üldse hinda. «Mu poeg,» ütles gaskooni aadlik puhtas bearni murrakus, millest Henri IV kogu eluajal ei suutnud vabaneda, 8 «sellest on juba kolmteist aastat, kui see hobune sündis sinu isa majas ja on kogu selle
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid