Isekirjutatud jutuke - Andunud armastatule (0)

Andunud armastatule
Kõik algas sellega, et me selle elaja enda majja lasime. See elajas oli keskmisest mehest üle, ta oli väga musklis ning suurt mõõtu. Temale otsa vaadates pidid nagu kõrgele puu otsa jõllitama. Välimus ja olemus on tegelikult vägagi petlikud , sest peale selle, et ta oli suurt mõõtu musklis mees tundus ta ka väga usaldusväärne oma taevasiniste silmadega , kuid sellest see kõik lihtsalt algaski, et me teda usaldasime . Arvasin kohe alguses, et võõramaist meest pole vaja siia majja, aga ma ei tea mis mulle pähe lõi, et ma ta siia lasin. Ja mis sain ma vastutasuks. Ta tappis mu kallima.Kallim, kes oli ilusaimast ilusam, kes teadis, mis on armastus ja keda sain alati usaldada .Igaveseks jääb meelde mulle tema võrratu naiselik figuur ja tema pikad blondid kiharad alaseljani välja. Samuti tema kui maainimese mõttemaailm ja tõekspidamised.. ja mis toimus ? See elajas võttis lihtsalt temalt elu, et saada tema au ja kulda. Aga milleks ?! Miks valis ta selleks just minu kallima? Miks? Miks? Kord elus usaldasin ma võõramaist mees ja seegi reetis mu usalduse ja võttis minult selle kõige parema, mis oli mu elus. Peale seda kui minult oli võetud minu kallim ,teadsin kohe, mis minu saatus toob. Ma lähen merele . See valu murdis kõik mu luud ja ma ei taha enam elada. Ma lihtsalt ei suuda elada ilma temata. Temalt võeti elu, mis tähendab, et pean võtma ka endalt selle, et uuesti temaga olla. Ma läksingi sel külmal ja kõledal sügisööl teele üle vee. Mina, Kapten Oliver Truu, arvasin alati, et olen tugev ja vastupidav inimene, sest olen suutnud kõigele ja kõigile vastupanna. Olen elanud oma elu nii nagu soovin, pole lasknud kellegil pähe astuda või oma elu rikkuda. Mu elus on olnud palju hetki kui mehed on tahtnud minu kallimat, tema ilu pärast, kuid ei . Keegi pole teda endale saanud.Sest me armastasime üksteist ja ei andunud teistele. Me oleme alati oma elu eest võidelnud ja teeks seda edasigi, kuid enam me seda teha ei saa. Vähemalt mitte koos.Aga ma olen ikkagi see sama tugev ja vastupidav inimene ning mu merele minek ei olnud anna andmine, ma lihtsalt tahtsin minna ja ennast seal lahti lasta. Minu kahjuks oli mu laev kaetud jämeda vasega ning purjedel oli hõbedane vöö. Õnneks olin ma aga seal laeval üksi ning igasuguseid olukordi juhtisin mina, mina ise. Mu südamevalu oli nii suur, sest siiski kaotasin oma kallima. Ma purjetasin seal päevi ja kuid, et leida just see meri, kus on kõige vingeim tuul, et saada kiire lõpp oma tühisele elule ilma temata. Valud mu südames aina kasvasid ja kõrvetasid igapäevaga aina rohkem ja rohkem... Sattusin tormi, kus lootsin ,et see võtab mu elu, et see torm lihtsalt tõmbaks mind endaga...aga tormis püsis mu laev vägagi korras ning millepeale ma pidin ise midagi ettevõtma. Ma raiusin kõik vandid ja peale seda veel mastipuud. Aeg liikus ja liikus aina edasi, kuid laev püsis ikka terve ja vetel. Kinni jäin ma kiilule ja otsustasin hävitada kõik toidu ja vee, et kuivaks mu suu ja surma ma saaks. Minu kahjuks mu üritused surra kukkusid aina läbi ja läbi... Mind hoidis elus armastus, armastus mu kallima vastu. Sõitsin keskmeresid mööda kui tummaluu. Neile meredele ma sõitma jäin.
Kelli Mets 10 PR