"Anna Karenina" Vroski (1)

Mina kui Vronski
Minu nimi on Aleksei Kirillovitš Vronski. Mu välimus pole midagi erilist – olen keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, tumedate juustega. Olen lihtne inimene.
Raamatus tuvute põhimõtteliselt kahe minuga – enne Annaga tutvumist ja pärast Annaga tutvumist. Ma räägin teile mõlemast endast.
Nooremana polnud ma iialgi elanud perekondlikku elu – ema elast selskonna elu ja isa ma lihtsalt ei mäleta. Oma igasuguse kasvatuse olen saanud paažikorpuses, mille lõpetasin hiilgava ohvitserina ja pärast mida sattusin Peterburi rikaste sõjaväenlase eluringis. Minu armusuhted olid alati väljaspool seltskonda.
Te olete ehk kuulnud Anna õest Kittyst. Tema oli see neiu , kellega sain Moskvas esimest korda tunda läheneva sõpruse võlu, mille kohta võin nüüd öelda, et ta oli minu jaoks lihtsalt mööduv meeldimine – nagu noortel ikka. Kitty oli minusse armunud tänu sellele, et pöörasin talle liiga palki tähelepanu. Neiu vanemad soovisid , et me abielluks, kuid minu jaoks oli abiellumine naeruväärne. Nii mõnigi võib öelda, et olin pisut süüdimatu, kui käitusin Kittyga nii.
Annat nägin ma esimest korda raudteejaamas ja juba siis oli temas midagi tähelepanuväärset. Pärast balli muutus minu jaoks kõik. Ma armusin temasse ja ta muutus minu eesmärgiks, mis muutus algul mu jaoks kättesaamatuks. Anna mees ja Kitty muutusid minu jaoks ei kellekski, nad polnud olulised.
Ma järgnesin Annale Peterburi, sest ma tõesti soovisin teda saada. Ma sättisin end sinna, kus oli Anna, ma otsisin tohutult kontakti. Oma seltskonnas ma ei kartnud muutuda naeruväärseks, sest abiellunaise meelitamine ei ole häbiasi. Aga mu töö kandis vilja, ma sain Anna armukeseks. Sihikindlus kandis vilja. Mida aega edasi, seda lähedamaks ma sain Annaga ning soovisin põgeneda temaga. Soovisin, et ta lahutaks oma mehest. Ma tahtsin tunda, et ta on täielikult minu, et ma olen saavutanud oma eesmärgi.
Kuid Anna polnud mu elus ainuke kirg ja ühtlasi ka traagika. Mu suureks hobiks oli ratsutamine . Kätte oli jõudnud minu jaoks üks järjekordne võistlus. Ma tahtsin võita ja ma olin ka mingi hetk juht postitsioonis, kuid siis mu hobune kukkus minu süütõttu. Ta murdis oma selgroo ning looma piinade lõpetamiseks, me lasime ta maha. Ma ei saanud ega tahtnud kellegiga rääkida, kui õnnetus juhtus. See oli minu jaoks seni mu elu suurim kaotus ja valu, kuid kes oskas öelda, et sellega tegelikult aina algavad mu emotsionaalsed piinad.
Ühel hetkel ma sain teada, et Anna on rase . See oli üllatus, kuid ma olen gentelmen ja ma ei lasknud jalga naise juurest. Ma küll ei lasknud jalga, kuid meie suhe muutus minu jaoks täielikult. Kui aus olla, siis mida rohkem aega läks edasi, seda enam hakkasin ma Annat oma mõtetes tõrjuma. Meie vahel oli palju pingeid – Anna lahutus, põgenemine, rasedus, armukadedus , haigused. Mul mõlkusid peas kordi enesetapu mõtted ja ma korra ka üritasin seda sooritada . Ma jäin ellu.
Pärast Anna sünnitust me kolisime Itaaliasse lootes, et seal on parem. Kuid pole midagi uut siin päikese all – meil hakkas igav ja tulime tagasi. Venemaal tabas Annat seltskonna surm, kuid mind pigem edu. Tänu erinevatele probleemidele ja pingetele sooritas Anna enesetapu. Kurb, kuid mina keerasin oma elus uue lehekülje – ma läksin Serbiasse.