Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Salumetsa loomastiku jutt". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
salu, linnud, metsnugis, tuhat, eluviisiga, salumets, rändlind, poega, üksiku, salumetsa, talvitub, haudelind, marjad, tiinus, avanevad, hulgulind, üksikud, kährik, haub, jooksuaeg, aprillis, pimedad, suguküpsus, toominga, paigalind, kodukakk, kuldnokk, lehelind, karihiir, lahkub, emaslind, muneb, lehtmetsad, konnad, segatoiduline, urgeTa on elav, liikuv ja häälekas lind. Pea, kael ja puguala on mustad sinirohelise helgiga, rind, kõhualune ja pea küljed valged. Kuklal mitmest ahtast sulest koosneva tuti ja väljapaistva käitumise tõttu on ta äratuntav kõigile. Elupaik ja -viis Asustab niiskeid avamaastikke. Elab niisketel niitudel, rohusoode servaaladel, harvem kuivapoolsematel niitudel. Sage ka püldudel. Elutseb nii üksikpaaridena kui ka suuremate kolooniatena. Ränne Rändlind. Eestisse saabub märtsis, pesapaikadelt lahkub juulis, rannaniitudel kohatakse oktoobri lõpuni ja novembriski, väga harva võib talvituda. Toitumine Toitub peamiselt putukatest ja nende vastsetest, limustest, vihmaussidest, hulkjalgsetest. Tihti sööb ta mardikaid. Sööb kaerasorisid ja rohutirtse. Pesitsemine Pesa primitiivne, peentest kõrtest, vähese vooderdisega. Asub pesitsema siis, kui põhilised põllutööd on juba lõppenud. Kurnas tavaliselt 4 muna. Esimeste kurnade
Liiginimi ladina keeles = Parus major (L.) Rahvapäraseid nimesid = Rasva-Ants, talitihane, rasvanäkk, tigane, kikitiits. Kehamõõtmed = Keha pikkus 13...16,5 cm, tiiva pikkus 7... 8 cm. Kehamass = Tavaliselt 16...24 g. Levik = Levinud üle kogu Eesti vastavalt sobiva elupaiga olemasolule. Üldiselt levinud peaaegu kogu Euroopas (v.a põhjaosas), Aasias ja ka Põhja-Aafrikas. Arvukus = Eestis massiline haudelind, praegu arvatakse pesitsevat ~150...200 tuhat paari erinevates puistutes. Elupaik ja -viis = Elupaigaks on igasugused looduslikud ja kultuurpuistud (v.a. pidevad tihedad okasmetsad). Rasvatihane on ka üks tavalisemaid liike inimasulate juures. Paiga- ja hulgulind, osaliselt rändlind. Kevadel pesitsusajal elavad paaridena. Suve lõpupoole kui pojad on suureks kasvanud võivad moodustada ka kolooniaid. Päevase eluviisiga. Ränne = Eestis paigalind, kes osalt võtab ette hulgurändeid. Vähemalt noorlinnud
Kui emaslind kükitab, järgneb paaritumine. Pereelu. Musträstas on monogaamne lind. Paaride moodustumise järel hakkab emaslind pesa ehitama. Pesa asub maapinnast 1,6 m kõrgusel. Meil pesitseb musträstas kaks korda suve jooksul. Pesas on 36 muna, mida haub emaslind. Haudevältus on 1114 päeva. Pojad kooruvad 35 päeva jooksul. Toidulaud. Toiduks on marjad ja seemned. Harvem ka putukad ja ussid. Arvukus. Eestis pesitseb 150250 tuhat paari, Euroopas 4082 miljonit paari. Kuldnokk Kuldnokk saabub tavaliselt märtsis, harvemini veebruaris. Äraminek algab juuli lõpust ja kestab oktoobrini. Üksikud linnud võivad ka talvituda. Kuldnokk on levinud kogu Euroopas ,Siberi metsa ja stepivööndis kuni Irkutskini, Väike Aasias, KeskIdas, Kaukaasias ja Kesk Aasias (v.a. kõrbealad). Eesti kuldnokad talvituvad peamiselt Hollandis ja Belgias.
Kärplased on suurim sugukond kiskjaliste seltsis, siis kuulub üle kuuekümne liigi lihatoidulisi loomi. Nad on väga laialt levinud. Neid leidub mistahes maastikes, ka jõgedes, järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt
ja omaenese udusulgi. Mai lõpul - juuni algul on pesas 7...10 kreemikasvalget muna. Pojad kooruvad juuni teisel poolel ja lennuvõimestuvad alates augusti keskpaigast. Pärast haudeaja algust juuni teisel poolel lahkuvad isaslinnud pesapaikadelt, et sulgimissalkadena kuni noorlindude lennuvõimestumiseni aega veeta. Piilpart toitub õrnadest veetaimedest, marjadest, taimeseemneist ja selgrootutest loomadest. Piilpart on maitsva lihaga jahilind keda kütitakse hooaja jooksul 1,5...2 tuhat isendit. Kassikakk Kassikakk on suur kehakas lind, meie suurim kakuline. Vanalinnu keha üldpikkus on alati tugevalt üle poole meetri ja see tundub rohmaka ning massiivsena. Kassikaku sulgedel vahelduvad pruunid, valged ja kollased vöödid, mistõttu tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks
Ilvesel on 18 küünist: kummalgi tagakäpal 4 ja esikäpal 5 küünega varustatud varvast. Küüned on ilvesel enamasti sisse tõmmatud. Ilvestel on ülihea kuulmine. Selle tagavad neile kõrvatutid, mis on keskmiselt 2 cm, talvel kuni 4 cm pikad. Kõrvatutid on musta värvi ja silmatorkavad. Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine (vähemalt lähedale) pole kaugeltki täiuslik. Toitumine - Eestis murrab ilves toiduks peamiselt valgejäneseid ja metskitsi, sobivad ka närilised, linnud ja teised kiskjad, näiteks kährikud ja rebased. Talvel eelistavad ilvesed jahtida sõralisi. Inimest ründab ilves üksnes haavatuna. Ilvesed nagu ka teised kiskjad ei püüa terveid tugevaid loomi. Euraasia ilvese toidusedelis moodustavad jänesed 5 kolmandiku, metskitsed ligi poole. Jäneste epideemiad ja arvukuse kõikumine toovad ilveseperre nälja. Nii võib
Sissejuhatus Metsa taga soos, põõsas, pilliroos väike linnupesa. Linnu ema, isa Sulle ehitanud, kõrred kokku kandnud, munad sisse pannud. Kogu loomariigis on just linnud need, kes inimese tähelepanu kõige enam köidavad. Lindude kaunis laul, värvilised sulekuued, lendamine ja nobe tegutsemine elustavad loodust. Paljude lindude elupaigaks on metsad, pargid ja aiad. Tihaselised Tihaste suguseltslastel on palju ühiseid jooni. Kõik liigid häälitsevad peenikest ja puhast "sii-sii-sii'd" või "tii-tii-tii'd". Neile kõigile meeldib nii liha kui taimetoit
ning kehavärvus varieerub pruunist hallini. Mets- ja kivinugisel saab vahet saab teha rinnalaigu kuju ja värvuse alusel. Metsnugisel on see reeglina kollakas kuni oranz ja aheneb allosas. Kivinugisel on rinnalaik valge või kollakasvalge ning see hargneb esijalgadel kaheks. Metsnugis (Martes martes) www.jahindusinfo.ee Eelistavad erinevaid elupaiku: metsnugis, nagu nimigi ütleb, on rohkem seotud metsadega ning kivinugis kultuurmaastikega. Kuna metsnugise tallapäkad on karvased, on kerge teha vahet mets-ja kivinugise jälgedel (kivinugise tallapäkad on paljad: lumme jäävad ,,tavalised" jäljed näha on talla ja varbapäkad, metsnugise jälgede puhul on talla- ja varbapäkki raske eristada (võrreldav villastes sokkides kõndimisel tekkinud jälgedega). Lihatoidulised, kuid söövad ka taimset toitu (marju, puuvilju). Peamiselt söövad
Põhikool 7.Klass Kodutuvi e. kaljutuvi · Kus võib kohata.Talvisel perioodil peamiselt inimasulates või nende läheduses, muul ajal ka põldudel ja aedades. · Eluiga. Teadaolevalt puurilinnuna kuni 42 aastat, looduslikes oludes poole vähem. Keskmiselt 3 aastat. · Toidulaud. Kaljutuvi toitub valdavalt taimsest toidust. Kodutuvi on harjunud inimeste tagant toidujäätmeid korjama ja sageli tarbib tänu sellele ka loomseid koostisosi. · Arvukus. Eestis 40-80 tuhat paari. Euroopas 6,8-10 miljonit paari · Välimus.Kaljutuvi keha on tuhkhall, tiibadel kaks musta tiivavööti. Enamik kodutuvisid on pärinud selle halli põhitooni, kuid kodutuvi salkades on väga eriilmelise mustri ja värvusega linde. Tiibade alaküljed on heledamad, tiivaotsad seevastu tumedamad. · Pereelu.Kodutuvi on võimeline pesitsema aastaringselt ja munema 5-6 kurna. Meie kliimavöötmes pesitseb ta siiski ainult vahemikus märtsist septembrini ja muneb 2-3 kurna
4 Pählinäpp Pähklinäpp on Eestis väga haruldane loom, keda kindlalt nähti viimati 20. saj. alguses Eesti on talle levikupiiriks, rohkelt esineb teda mujal Euroopas. Sellegipoolest ei pruugi ta Eesti imetajate faunast veel kadunud olla. Pähklinäpp on lihtsalt väga varjulise eluviisiga loom, keda ei ole niisama lihtne kohata. Välimuselt meenutab pähklinäpp hiirt, ainsa erinevusena on tal saba erinevalt hiirtest kohevate karvadega kaetud. Värvus on tal roostjaskollasest oranzikani. Kõht on heledam kui selg. Tal on suured silmad, ümarad kõrvad. Omapärane on neile veel see, et esijäsemetel on neil 4 ja tagajäsemetel 5 varvast.
................. 9 Tutt-tihane (Parus Cristatus)........................................................................................ 10 Eesti linde mõjutavad tegurid.......................................................................................11 Kasutatud kirjandus:.....................................................................................................12 2 Kes on tihased? Selgroogsete hulgas on klass Linnud (Aves) liigirohkuselt teine. Eestis elab 328 liiki linde. Need jaotuvad 20 erinevasse seltsi, 63 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud värvuliste selts 128 liigiga. Tihased kuuluvad väruliste seltsi. Eestis elab kaheksa liiki tihaseid. · Sinitihane · Sabatihane · Musttihane · Rasvatihane · Põhjatihane · Sootihane · Kukkurtihane · Tutt tihane (Linnud ,,Eesti selgroogsed") Tihased on kiire kohanemisvõimega ja neid on võimalik ka õpetada.
Lääne-Euroopas. Ta võib elutseda nii üksikpaaridena kui ka kolooniatena. Toitub peamiselt putukatest. Pärast saabumist ja isegi läbirände ajal võib näha kiivitaja mängulendu, mida saadav "kii-vit" hüüde rida ja omapärane tiivavuhin. Pesa on kiivitajal küllaltki primitiivne, peentest kõrtest koosnev ja vähese vooderdisega. Kurnas on 4 pirnikujulist pruuni-musta laigulist muna. 33 päeva vanuselt hakkavad noored linnud lendama ning koonduvad järk-järgult salkadesse. 4 Header and footer ; nimi Kiivitaja äraränne toimub üsna vara. Enamjaolt kaovad nad kuidagi märkamatult juba augusti lõpuks või septembri esimesel poolel. Putuktoidulise linnuna piirab kiivitaja kahjurputukate levikut. Kiivitaja ei kuulu looduskaitse alla. Jäälind Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind. Sulestikus on eredat sinist, punast, rohelist ja valget tooni.
tõttu on nad olnud hinnatud karusloomad. Aastaajati muutub karvastik tunduvalt. Kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Need on kärp ja nirk. Kärbil jääb talveks must sabaots (Loomade elu 1987). Kärbi karusnahka nimetatakse ka hermeliiniks. Eestis elab kärplastest 10 liiki: Kärp ( Mustela erminea) Nirk (Mustela nivalis) Mink (Mustela vison) Naarits (Mustela lutreola) Tuhkur (Mustela putorius) Metsnugis ( Martes martes) Kivinugis (Martes foina) Saarmas (Lutra lutra) Mäger (Meles meles) Ahm ( Gulo gulo) Kirjeldan loetletud loomi kirjanduse ja internetist leitud materjalide abil. 3 4 Kärp (Mustela erminea) Kärp on üldjoontes sarnane nirgiga, kuid suurem ja hästi ära tuntav oma musta sabaotsa järgi. Tüvepikkus on 16 38 cm, sabapikkus on 6 12 cm, mass kuni 760 g
Ohustatus ja kaitse: Kuulub looduskaitse alla, III kategooriase. Kanakull Levik: Levinud on Euraasia ja Põhja-Ameerika metsades ja avamaastikes. Ka Madagaskaril. Eestis ühtlaselt levinud harilik haudelind. Toitumine: Kanakull on tüüpiline röövlind, kelle saagiks langevad pisinärilised ja väiksemad linnud. Pesitsemine: Pesitsema hakkab hiliskevadel, pesa ehitab enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Mai alguses on kurnas 3...4 muna, harva 2 või 5. Ohustatus ja kaitse: Kuulub looduskaitsealuste liikide II kategooriasse. Metskurvits Levik: Metskurvits on levinud Euraasia
Pojad sünnivad märtsis või mais. Poegi on 4…12. Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Poegadele on ohtlik ka ilves. Metssiga on Eestis tavaline jahioom. Punahirv - Cervus Metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Elavad segametsades, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad rohttaimedest ja puude okstest (eriti talvel). Samuti söövad nad veetaimi. Jooksuaeg on neil septembris-oktoobris. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle. Tiinus kestab kaheksa kuud. Seejärel sünnib tavaliselt üks (harva ka kaks) poeg. Vaenlasteks on neile hundid ja teised suuremad kiskjad
ORAV Referaat SISUKORD ÜLDISELOOMUSTUS..........................................................................................................3 TOITUMINE...........................................................................................................................4 PALJUNEMINE......................................................................................................................5 LEVIK,ARVUKUS.................................................................................................................6 LISA........................................................................................................................................8 ÜLDISELOOMUSTUS Orava kehamõõtmed on:Tüvepikkus 20…25cm,saba 19…..31cm. Kehamass on 170..400g Orav on oranžikas,pruunikas,kollakas väike loom. Tal on suur saba mis ulatub ta peani ja pikad,taeva poole püsti suured kõrvad.Oraval on teravad küüned millega ta saab hästi puude otsas ronida.
riikides: Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, mitmes venemaa piirkonnas. Arvukus Eestis: hetkel u 17000 isendit ning asurkonna seisund suht hea. Toitumine: taimtoidulised. Suvel vees ning veekogu kaldal kasvavad rohttaimed- nõgesed, tarnad, pilliroog, angervaks. Talvel lehtpuude koored ning oksad. Meeldivad paju, haab, pihlakas, toomingas. Kui muu toit puudub, siis kuused. Sigimine; Jooksuaeg veebruar-märts. 105-107 päevane kandeaeg, seega siis juunikuus, sünnitab 1-4, harvem kuni 5 poega. Imetamisperiood poolteist kuni 2 kuud. On monogaamne. Pesakonnas vanemate paar, sama aasta ja eelmise aasta pojad. Probleemid: Langetatud puud veekogude kallastel ja veevoolu takistamisest tekkivad üleujutused. Tammide ehitamisega ujutatakse üle ka metsaääred, need muutuvad liigniisketeks, puud kuivavad. Tammid takistavad lõhelistel jõuda kudemispaika. Lubatud jahiviisid ja aeg: Kohe surmavad nn Connibear-raudadega ja tulirelvad. Paljud tulirelvast tulistatud loomad upuvad
okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1...6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3...4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda.
Pesa vooderdab sambla, (habe)samblike, puukõdu, männiokste peenestatud niinekiudude ja karvadega. Eestis on pesapuudeks haavad. Elupaikadena eelistavad vanemaid kuuse-segametsi ning haavikud. Seal leiavad nad endale piisavalt toitu ning on head võimalused pesa ehitada. Tavaline pesa asukoht maapinnast jääb 3 kuni 10 meetri kõrgusele, kuid asustatud pesi on leitud ka kahest meetrist paarikümne meetrini. Lendoravad on öise eluviisiga. Suurema osa elueast veedab pesas tukkudes. Lendoravad võivad aga sooritada 30–40–meetriseid hüppeid ja seda tänu lennusele. Tal on hääletu ,,lend“, sest suudab saba liigutades suunda muuta nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunal. Vaikseks maandumiseks sirutab käpad ette ja lennus töötab langevarjuna, mis pidurdab hoogu. Nad on väga paigalise eluviisiga. Peamiseks probleemiks on lendoravatele lagedad alad
Seejuures muster tal praktiliselt puudub. Hallrästas on see rästas, kelle iga liikumist saadab lausa kiuslikult segav kärisev hääl. Ta on väga seltsinguline lind, aga seda jubedam on lugu, kui keegi üritab hallrästa pesale ligidale pääseda. Nimelt siis võivad appi tulla ka ohvri naabrid. Hallrästad võivad nii korraldada rünnaku ka inimesele: algul pikeerivad ja raplevad, siis aga kuhjavad ründaja üle väljaheidete koormaga. Nii hoiavad paljud linnud, kes muidu agarad teiste munade sööjad on, hallrästa pesadest alati kaugele. Hallrästas pesitseb üldiselt kõikvõimalikes puistutes, aga viimasel aja rändab neid üha rohkem linnadesse, kus leitakse sobivad pesapaigad parkides, kalmistutel ja ka lihtsalt teede ääres. Hallrästas on koloonialiselt pesitsev lind, sagedamini on koos 10...30 paari, vahel aga veelgi rohkem. Tihti võib näha ka seda, et kaks või kolm paari on leidnud pesale sobiva koha ühel puul.
roiskunut. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Peamiselt söövad nad mitmesuguseid marju, naati, kaera jne. Hea meelega söövad ka mett koos kärgedega.Karu vajab väga palju toitu.Talveuinaku ajal toitub karu suvel kogutud rasvadest. 1.5. Sigimine Jooksuaeg ehk innaaeg on enamasti aprillist juulini. Tiinus kestab tavaliselt 7-9 kuud. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Ühes pesakonnas on tavaliselt 1-2 (harva kuni 5) abitut poega. Sündides on nad vaid poole kilogrammi raskused, pimedad ja abitud.Karud paarituvad kesksuvel. 1.6. Areng Poegade silmad avanevad ühe kuu vanuselt. Pojad on algul täiesti abitud ja suudavad ennast vaid nisadeni vedada ning piima imema hakata. Poegi imetatakse 4-5 kuu jooksul. Pojad saavad emapiima ja kasvavad kiiresti. Esimese talve veedavad pojad emasloomaga koos. Kevade saabudes lahkuvad nad koos emaga koopast siis on pojad juba nii tugevad, et jõuavad emaga ette võtta pikki rännakuid
enamuses karvastiku varju, kuid on täiesti nägemisvõimelised, mis on kaetud nahakurruga. · Saba hoiab püsti. · Nina tavaliselt erkroosa. Levik · Levinud on ta peaaegu terves Euraasias. Eestis kogu mandrialal, puudub vaid saartel Labidataolised eeskäpad on hea määramistunnus. Elupaik- ja viis · Elupaiga valimisel on oluline küllaldane toiduhulk mullas, mõõdukas niiskus ja reljeef · Maasisese eluviisiga, maapinnale tuleb harva. · Käigud on vajalikud toidu püüdmiseks ja ühendusteedeks kaugemate käikude vahel. · Tegutseb aastaringselt · Talveperioodi üleelamiseks kogub ta varusid - vihmausse (muudab need liikumatuks närviganglioni läbihammustamise teel). Mutipesa lõige Toitumine · Toidust moodustavad valdava osa vihmaussid (talvel üle 90%, suvel u. 50%). · lisaks sööb mardika- ja kärbsevastseid, hulkjalgseid ning limuseid · Päevane toidukogus 40 -50 g
Pesa vooderdab sambla, (habe)samblike, puukõdu, männiokste peenestatud niinekiudude ja karvadega. Eestis on pesapuudeks haavad. Elupaikadena eelistavad vanemaid kuuse-segametsi ning haavikud. Seal leiavad nad endale piisavalt toitu ning on head võimalused pesa ehitada. Tavaline pesa asukoht maapinnast jääb 3 kuni 10 meetri kõrgusele, kuid asustatud pesi on leitud ka kahest meetrist paarikümne meetrini. Lendoravad on öise eluviisiga. Suurema osa elueast veedab pesas tukkudes. Lendoravad võivad aga sooritada 30–40–meetriseid hüppeid ja seda tänu lennusele. Tal on hääletu ,,lend“, sest suudab saba liigutades suunda muuta nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunal. Vaikseks maandumiseks sirutab käpad ette ja lennus töötab langevarjuna, mis pidurdab hoogu. Nad on väga paigalise eluviisiga. Peamiseks probleemiks on lendoravatele lagedad alad
on tihti kuulda kurgede iseloomulikku kluugutamist ja kui üles vaadata, paistab ilus kolmnurka koondunud suurte lindude parv. Tõesti - sookure tiibade siruulatus on kuni kaks ja pool meetrit. Öeldakse ka: kured lähvad, kurjad ilmad. Nii see ongi, sest meilt lahkuvad nad septembris-oktoobris, et kevadel taas oma tuttavasse pesapaika tagasi pöörduda. Kõik nähtavad kureparved ei ole aga siinpesitsejad, sest Eestis on neist suvel vaid umbes 350 paari, aga läbirändajaid 30 tuhat. Kuna sookurg on meil nii vähearvukas ja teda söödava liha pärast ka rohke küttimise oht hirmutab, siis on ta looduskaitse all. RABAPISTRIK Rabapistrik on varesest veidi suurem kontrastse sulestikuga röövlind. Pistriku kurgualune on valkjas, kõht, jalgade ülaosa ("püksid") ning saba alumine pool on triibulised. Taustavärvuseks on seal valge, mille peal on pruunidest ristvöötidest madrusesärki meenutav muster
Selgroogsed loomad Linnud Linnud on soojaverelised kahel jala kõndivad selgroogsed loomad, keda iseloomustavad tiibadeks arenenud esijäsemed (esijalad), sulgede olemasolu, ilma hammasteta nokk ja järglaste saamine munemise teel. Enamus linnud suudavad lennata, mis eristab neid teistest selgroogsetest loomadest. Linde võib leida pea igal pool maailmas, ka kõige külmemates ja soojemates paikades. Linnud elavad peamiselt maismaal. On küll liike, kes on kohandunud ka vees suurepäraselt hakkma saamiseks, näiteks pingviinid, kuid sigima tulevad nad ikka maale. Linnud elavad kõikidel kontinentidel, kaasa arvatud Antarktikas. Kõige rohkem linnuliike leiab Lõuna-Ameerikast, Aasiast ja Aafrikast. Euroopas võib kohata ca 1000 linnuliiki. Kõige linnuvaesem on Antarktika, kus elab 'vaid' 65 liiki. Lindudel on
Lagrits Tõnis Petersell 12e 2010 Taksonoomia Riik: loomad Hõimkond: keelikloomad Klass: imetajad Selts: närilised Sugukond: unilased Perekond: Eliomys Liik: lagrits Üldandmed Liiginimi eesti keeles: Levik Eestis ja Lagrits maailmas: Levinud Liiginimi ladina keeles: Euroopas kuni Uuraliteni, Eliomys quercinus (L.) okasmetsade vööndist Rahvapäraseid nimesid: kõrbeteni. Eestis levinud Tammehiir, aiahiir mandril, sagedamini Kehamõõtmed: esineb Lõuna-Eestis. Tüvepikkus 10...18 cm, saba 8...15 cm Arvukus Eestis: Väga Kehamass: 80...150 vähearvukas, haruldane. grammi Elupaik- ja viis Eelistatult leht- või segametsades, hea meelega ka inimese läheduses. Eestis eelistab kiviaedade ja -hunnikute lähedust. Kerajas pesa on kas puuõõnes, vanas linnupesas või okste vahel. Liigub palju maapinnal. Öise aktiivs
Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid suuri pesasid ei suuda tihti ladvast pehkinud puud üleval pidada ja nii hukkub igal aastal tormidega hulk poegi ja mune. Valge-toonekurg muneb 2-6 muna, haudumine kestab 30 päeva ning igas pesas kasvab üles keskmiselt 2-3 poega. Nii isas- kui emaslind hauvad mune ja tassivad poegadele toitu. Toonekurg kannab toitu pessa üksnes söögitorus (alla neelatult). Noka vahel kantakse ainult pesamaterjali. Ta sööb hiiri, mutte, putukaid, vihmausse, sisalikke ja madusid, vähem konnasid, kuid mutist suuremate loomade allakugistamisega tekib tal raskusi. Harvad pole juhused, kui toonekurg nõrga ja viletsa, tavaliselt viimasena koorunud poja üle pesa ääre tõukab, kelle siis inimesed edukalt üles kasvatavad
kaaslased. Näiteks on juurte ümber põimunud seeneniidid, kes aitavad kuusel vett mullast kätte saada. Seepärast kohtabki oranzikirjut kuuseriisikat just kuuskede ümber. Kuusepuu tihedas võras pesitsevad paljud linnud, kes kõik toovad puule kasu kahjurputukate hävitamisega. Mõnel suurel kuuseoksal, tüve lähedal, võib asuda orava pesa. Kuuski kasutatakse Eestis tarbepuiduks. Ehitusmaterjalina on ta viletsam kui männipuit, sest selles on rohkesti oksakohti. Kuusepuit on pehme ning kerge ja hea kõlaga. Vanematel aegadel tehti temast seetõttu krappe lehmadele kaela ning lokulaudu
I Sisu 1.1. Leviala Händkakk on levinud Lapimaast Sahhalini ja Jaapanini, esineb ka Kesk- Euroopamäestikualadel Alpides, Karpaatides ja Balkanil. Aasias elab händkakk Siberis kuni Altai, Sajaanide ja Taga Baikalimaani, Jakuutias, Põhja-Mongoolias, Koreas ja Primorjes. Laias laastus langeb levila põhjapiir kokku 65° põhjalaiuskraadiga ja lõunapiir metsapiiriga. Puhast okasmetsa ta Aasias väldib, aga Euroopas eelistab. Euroopas arvatakse elavat 82 tuhat paari händkakke, neist Venemaal 65 tuhat ja Kesk-Euroopas 1000. Mandri-Eestis on händkakk üldlevinud väikesearvuline haudelind. Mõnel aastal on ta põhjast tulnud isendite arvel ka arvukas talikülaline. 1.2. Välimus Händkaku kehapikkus on 5060 cm, tiiva pikkus 3238 cm, tiibade siruulatus 115125 cm, kaal 7001000 g. Emased linnud on suuremad. Vanalinnu ülapool on hele, ookrivärvi pruunide triibukeste ja vähemärgatavate ristipidiste märgistega
· Ohustatus ja kaitse Et tähnikvesilik väldib avamaastikke, siis mõjub talle halvasti metsade pindala vähenemine. Palju isendeid hukkub ka talvituspaikades külmadel ja lumevaestel talvedel. Tähnikvesilik kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. · Elupaik ja -viis Elab leht- ja segametsades, niisketes ja varjulistes paikades, avamaastikke väldib. Tähnikvesilik on öise eluviisiga, päevaks varjub pehkinud puude koore alla ja kändudesse. Märtsi lõpust juuni lõpuni (sigimisperioodil) elab vees - väikestes järvedes, tiikides, kraavides ja ojades, eelistab väikesi, madalaid ja soojaveelisi veekogusid. Oktoobrist aprillini talvituvad veekogude lähedal (mitte kaugemal kui 50...100 m) lehehunnikutes, näriliste urgudes, vahel ka keldrites ja kartulikoobastes 3...5 isendist koosnevate gruppidena. On
Arvukus Eestis on kokku ligikaudu 2000 isendit. Ohustatus Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Paljunemine Selget jooksuaega pole välja kujunenud kuna latentsperiood on pikk. Tiinus kestab 10...13 kuud, millest loote areng kestab vaid kaks kuud. Poegivad emasloomad üle aasta või kahe. Pojad sünnivad reeglina kevadel mais... juunis. Tavaliselt on pesakonnas üks kuni kolm (harva viis) poega. Isasloom kaitseb poegimise ajal territooriumi elades eraldi urus. Areng Pojad on sündides pimedad. Silmad avanevad kuu aja vanuselt. Pojad lähevad koos emasloomaga vette 1,5 kuu vanuselt. Imetatakse poegi kaks kuud. Esimese talve veedab pesakond koos. Suguküpsus saabub kolme-nelja aasta vanuselt. Võivad elada kuni kahekümne aastaseks. Tulp diagramm Kasutatud materjalid: http://et.wikipedia.org/wiki/Saarmas http://bio.edu
Pesa ehitab merikotkapaar tavaliselt põlise männi või haava ladvaossa, kusjuures aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib olla ligi tonni raskune. Pesa hakkavad merikotkad kohendama juba kesktalvel, tuues pesale rohelisi männioksi. Täiskurn, 13 muna, on munetud enamasti märtsi teisel poolel. Haududa tuleb merikotkal vahetpidamata umbes 38 ööpäeva. Juuli alguses lennuvõimestub kõige sagedamini üks kuni kaks poega, kuid peaaegu igal aastal on parematel jahimaadel esinenud ka kolmepojalisi pesakondi. Levik ja arvukus Ilmselt on merikotkas Eesti põlisasukas. Esimesed kirjalikud teated Baltimaades kohatud merikotkaste kohta pärinevad 18. sajandi lõpuveerandist. 1815. aastal on merikotkast nimetatud Eestis, eriti Peipsi ääres, mitte kuigi haruldaseks linnuks. 19. sajandi linnuvaatlejate tähelepanekutele toetudes võiks merikotka tolleaegset arvukust hinnata vähemalt kolmekümnele paarile
Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata. Pesitsemine Kassikakk on avaspesitseja, kes pesitseb maas, mägedes kaljuastangutel ja vahetevahel ka suurte röövlindude risupesades. Eesti kassikakud pesitsevad reeglina valgusrikastes männikutes ja suuremate soode ümbruses. Viimastel
annaabi.ee 
