Tõrva Gümnaasium Kaido Mõts 8 a klass Saarmas Referaat Tõrva 2007 SAARMAS Saarma välimus. Suurepärane ujuja saarmas on väga hästi kohastunud veeeluks. Saarma tugevad ujulestadega jalad tõukavad teda nobedasti edasi, tüüriks on jäme lihaseline saba. Saarmas saab vee all olla kuni minut, seejärel tõuseb ta veepinnale hingama. Saarma kasukas on vettpidav tänu erilisele õlijale ainele, millega saarmas oma kasukat määrib. Saarmad on pruunika karvaga, 1 kuni 1,2 meetri pikkused ja kaaluvad 7,3 (emased) kuni 11,3 (isased) kilogrammi. Saarma tagajalad on loivataolised ja ujunahkadega. Saarma karvastik on tihe ja aluskarv kohev. Saarmas on tänu oma karvastikule hinnaline karusloom. Saarma levik. Saarmad on levinud suuremas osas Euroopas ja Aasias. Tegelikult võib saarmaid näha kõikjal peale Austraalia, Antarktika ja mõne ookeanisaare. Pärast 1960. aastat on nende arvukus pidevalt kahanenud. Minevikus olid nad
SAARMAS Kairi Saarma välimus. Suurepärane ujuja saarmas on väga hästi kohastunud veeeluks. Saarma tugevad ujulestadega jalad tõukavad teda nobedasti edasi, tüüriks on jäme lihaseline saba. Saarmas saab vee all olla kuni minut, seejärel tõuseb ta veepinnale hingama. Saarma kasukas on vettpidav tänu erilisele õlijale ainele, millega saarmas oma kasukat määrib. Saarmad on pruunika karvaga, 1 kuni 1,2 meetri pikkused ja kaaluvad 7,3 (emased) kuni 11,3 (isased) kilogrammi. Saarma tagajalad on loivataolised ja ujunahkadega. Saarma karvastik on tihe ja aluskarv kohev. Saarmas on tänu oma karvastikule hinnaline karusloom. Saarma levik. Saarmad on levinud suuremas osas Euroopas ja Aasias. Tegelikult võib saarmaid näha kõikjal peale Austraalia, Antarktika ja mõne ookeanisaare. Pärast 1960. aastat on nende arvukus pidevalt
toitumisharjumisi. Lisaks sellele hindab saarma arvukuse suuruse ohustatust ning liigi kaitsmise põhjuseid. 3 1. SAARMA KIRJELDUS 1.1. Taksonoomia RIIK Loomad (Animalia) HÕIMKOND Keelikloomad (Chordata) KLASS Imetajad (Mammalia) SELTS Kiskjalised (Carnivora) SUGUKOND Kärplased (Mustelidae) PEREKOND Saarmas (Lutra) LIIK Saarmas (Lutra lutra) Joonis 1. Saarmas. (autor: Nick Garbutt) 1.2. Välimus Täiskasvanud saarma keha on 7090 cm pikk, saba 3050 cm. Ta võib kaaluda 512 kg, hästi toitunud vanemad loomad isegi 15 kg. Isasloomad on mõõtmetelt suuremad ja kaalult raskemad kui emased. Näljaperioodidel kõhnub saarmas märgatavalt ning võib talve lõpul kaaluda täiskasvanud loom vaid 56 kg (Laanetu, 2007; 2010). Saarmas on suur, pika ja
Kunstigümnaasium 5.C klass Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Imetajad Mammalia Selts: Kiskjalised Carnivora Sugukond: Kärplased Mustelidae Alamsugukond: Lutrinae Perekond: Saarmas Lutra Liik: Saarmas Välimus Saarmas on suur, kehaehituselt sale, pika ja paindliku kerega ja madalate jalgadega. Keha ülapool on tumepruun aga alapool heledam.Keha suurus oleneb liigist näiteks Lõuna-Ameerikas elutsev hiidsaarmas kasvab peaaegu kahe meetri pikkuseks, aga Eestis elutsev saarmas on 70-90 cm pikk. Saba pikkus 3050 cm. Isendid võivad kaaluda 512 kg, maksimaalselt 15 kg Emasloomad on isastest umbes ühe kilo võrra kergemad .Saarmal on tihe, veekindel ja väga
Saarmas (Lutra lutra) Saarmas on saleda keha ja pruuni tiheda karvkattega kärplane. Tal on veekindel ja väga vastupidav karvkate. Euroopa saarmas on osav loom. Ta elab kaljustel mererannikutel ning mageveekogude kallastel, keset puid ja põõsaid, mis pakuvad talle varjualust. Toituvad saarmad peamiselt vees elavatest loomadest, kellest peamise osa moodustavad kalad, aga söövad nad ka vähke, konni, hiiri, linnupoegi, limuseid jne. Saarmas on sigimisvõimeline aastaringselt. Tal võib olla oma piirkonnas kaks või rohkem emaslooma. Isasloom veedab emasloomaga koos mitu päeva, ning paaritub temaga paari päeva jooksul mitu korda. Pojad, 2-3, sünnivad maa-aluses urus vee läheduses. Vastsündinud saarmas on paljas ja pime, 12cm pikk ning kaalub 60g. Esimese kuue nädala jooksul on pojad abitud ning saavad emapiima. Isane poegi toita ei aita, emane
saakloomi mitte ainult maapinnal vaid ka suuremate näriliste urgudes. Murdnud uruvaldajad maha asub sageli ise nende pessa elama. Kärp on tegev mistahes ajal, sageli ka päeval. (Loomade elu 7. köide Imetajad). Järglased Kärp sigib kord aastas. Paaritumine toimub harilikult kevadel või suve algul. Tiinus kestab 9-10 kuud. Nii et pojad (keda on keskmiselt 4-8 ) sünnivad järgmisel kevadel. Vastsündinu mass on 3-4 kg. Nägema hakkavad 1 kuu vanuselt, uru hülgavad 2 kuu pärast. Emased saavad suguküpseks 2- 3 kuuselt ning arvatavasti võivad siis ka viljastuda. Isastel saabub suguküpsus alles järgmisel aastal. (Loomade elu 7. köide imetajad ). 2 Nirk ( Mustela Nivalis) Kehaehitus ja välimus Nirk on väikseim kiskjaline. Tal on peenike vilajas ning erakordselt paindlik keha ja lühike ühevärviline saba.Suvel on nirk seljapool helepruun, alt valge või kollakas
kaasajal tähtsaks jahiulukiks. Ondatrad on rangelt oma territooriumidel elavad loomad. Ühel territooriumil elab üks ondatrapaar. Territooriumil on neil kaldasse uuristatud urg või taimedest valmistatud kuhilpesa ning mitu toitelava. Toitelavad kujunevad nende meelissöögikohtadesse kuhjuvatest toidujäätmetest. Toituvad nad peamiselt veetaimedest: pilliroost, kõrkjaist, vesikuppudest jne. Neil on tavaliselt kaks kuni kolm pesakonda aastas, milledes on keskmiselt kuus kuni seitse poega. Pojad on alguses pimedad, saades nägijateks alles kümne päeva vanuselt. Imetatakse kuu aega, mille järel nad iseseisvuvad. Kevadel sündinud pojad võivad esimest korda sigida juba sama aasta sügisel. Sigivad ainult territooriumi omavad loomad. Tavaliselt elavad nad kahe, harva kuni viie aasta vanuseks. Vaenlasi on ondatratel palju: saarmad, rebased, röövlinnud inimene jt. Inimene kütib ondatraid väärtusliku karusnaha pärast. Tuttpütt
Aastaajati muutub karvastik tunduvalt. Kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Need on kärp ja nirk. Kärbil jääb talveks must sabaots (Loomade elu 1987). Kärbi karusnahka nimetatakse ka hermeliiniks. Eestis elab kärplastest 10 liiki: Kärp ( Mustela erminea) Nirk (Mustela nivalis) Mink (Mustela vison) Naarits (Mustela lutreola) Tuhkur (Mustela putorius) Metsnugis ( Martes martes) Kivinugis (Martes foina) Saarmas (Lutra lutra) Mäger (Meles meles) Ahm ( Gulo gulo) Kirjeldan loetletud loomi kirjanduse ja internetist leitud materjalide abil. 3 4 Kärp (Mustela erminea) Kärp on üldjoontes sarnane nirgiga, kuid suurem ja hästi ära tuntav oma musta sabaotsa järgi. Tüvepikkus on 16 38 cm, sabapikkus on 6 12 cm, mass kuni 760 g. Nagu nirk muutu ka kärp talvel valgeks, ent sabaots
Loomakasvatajate probleemiks on aga alati olnud meie metsades elutsevad hundid. Imetajaid võime leida kõikjalt: metsast, avamaastikult, siseveekogudest, merest ja inimasulatest. Eesti arvukates siseveekogudes kohtame saarmast, ondatrat ja kobrast. Läänemeres elavad hallhüljes ning viigerhüljes. K Saarmas - Elab veekogude ääres. Eelistab järskude kallaste ning piisavate varjevõimalustega jõgesid, mis ka talvel on osaliselt jäävabad. Võib elada ka järvede kallastel. Saarmad elavad kaldasse uuristatud urus, mille suue avaneb vette. Nad võivad kasutada ka teiste loomade poolt kaevatud urge, mis asuvad veekogu ääres. Ujub ja sukeldub hästi. Tavaliselt veekogust eriti kaugele ei lähe (Eesti Selgroogsed). Saarmas toitub põhiliselt kaladest: sööb kokresid, hauge, forelle, särgi, mudilaid ja teisi kalu, kusjuures ta eelistab väiksemaid. Talvel sööb ta rohkesti konni, sageli ka puruvanasi. Suvel
talla- ja varbapäkki raske eristada (võrreldav villastes sokkides kõndimisel tekkinud jälgedega). Lihatoidulised, kuid söövad ka taimset toitu (marju, puuvilju). Peamiselt söövad putukaid, limuseid, pisiimetajaid, linnupoegi ja -mune, oravaid (eriti metsnugis), raibet. Nugised on üksikeluviisiga , peamiselt öise aktiivsusega kiskjad. Pesadega, milleks on puuõõnsus või endine röövlinnu või oravapesa, on nad seotud vaid poegade kasvatamise perioodil. Kivinugis (Martes foina) www.jahindusinfo.ee Jooksuaeg on juunis-juulis, kuna nugistel on kärplastele omane soikeperiood (latentne periood) munaraku arengus, sünnivad pojad alles järgmise aasta aprillis. Poegi ühes pesakonnas 2-4, pojad sünnihetkel pimedad ja abitud, emapiima saavad 2,5 kuud ning täielikult iseseisvuvad 6-kuuselt. Suguküpseks saavad aastaselt.
kaugusele. Nad on päevaloomad, toituvad mitu korda päevas ja siis puhkavad kas rannal või vees. Vees kogunevad kalaanid puhkama vahel mitmekümnepealistesse salkadesse, eelistades vetikatihnikuid. Puhkama heites mässib ta end vetikatesse nagu vaipa, seetõttu ei triivi ta magades rannikust kaugemale Toitumine Toidu hankimiseks püüab merisaarmas kala 3-4 korda päevas ja isegi öösel. Kui toitu ei piisa, siis kõhnub saarmas väga kiiresti ning võib kolme päeva möödudes surra. merisiilikutest, vähilistest, kaladest, limustest, krabidest ja vetikatest. Ta haarab saagi hammaste ja eesjalgadega vee all, surub selle vastu rinda ja kerkib pinnale. Veepinnal keerab kalaan end selili ja asetab saagi nahavoltide vahele. Merisiilikutel murrab ta käppade ja hammaste abil okkad ära, närib rüü katki ja sööb pehmed koed ära. California kalaanid kasutavad limuste
Kui aga hääle järgi tundub tegu olevat võrdväärse või nõrgema vastasega, siis tuleb pull ligidale, et vahekorda klaarida. Võrdsed pullid ristavad ka sarvi. Omavahel mõõtu võttes võivad loomad sarvipidi kinni jääda ja selle tagajärjel hukkuda. Tavaliselt lõpeb jõuproov ilma tõsisemate 1 vigastusteta. Peale konkurentidega tegelemist pöörab pull tähelepanu lehmale. Isasloom liigub emaslooma läheduses ning ootab lehma indlemise algust. Pull võib viljastada kuni seitse lehma. Haaremeid põdral ei teki. Pull viibib lehmaga koos enamasti 10–14 päeva. Kui põdralehm jääb esimesel indlemisel viljastamata, siis indleb ta uuesti umbes kolme nädala pärast. Korduv indlemine suurendab pullide vähesuse korral viljastamise tõenäosust. Indlevad lehmad eritavad spetsiifilist lõhna ja teevad oigavaid häälitsusi, et isasloomad neid kergemini üles leiaks.Tiinus
Arvukus Eestis: 1980 u 70000 isendit, aastakümne paiku isegi 100 000. 20.saj viimasel aastakümnel arvukus oluliselt langes. Enamik kunagistest elupaikadest on ondatravabad. Toitumine: Taimtoiduline, kuid talvel ning toidu vähesuse korral sööb ka loomset toitu. Pilliroog, järvekõrkjas, tarnad, hundinui, limused. Sigimine; Monogaamne. Sigimine algab kui veekogud jääast vabanevad ning kestab kuni sügiseste külmade saabumiseni. Suve kestel poegivad 2-3 korda. Poegade arv 7-9. Tiinus 25-26päeva. Probleemid: ei tekita probleeme.. vist liiga väike selleks. Lubatud jahiviisid ja aeg: mõrra, piirdevõrgu ja püünirauaga või varitsus- ja hiilimisjahina 1.okt-28.veeb. Ei kütita eriti, ei oma väärtust. Kobras (Castor fiber) Selts: närilised Sugukond: kobraslased Välimus: 20-35kg, Euroopa suurim näriline. 2 pikka oranzi lõikehammast. Hambaid 20. Tihe ja pehme tugev nahk. Väga tihe ning pehme aluskarv ja karmim ning pikem pealiskarv
võimelised korjust lühikest maad ka lohistama, vedamaks seda ohutusse toitumispaika. Väiksemad kaslased otsivad närilisi ja linde, ja mõned neist, näiteks kalakass, kahlavad ojades, et krahmata sealt kalu. (Loomad, 2001) 2 Soolakass ( Leopardos geoffroyi) Soolakass on väike kaslane Lõuna-Ameerikast. Tema suurus on ligilähedane selline nagu kodukassil. Isased isendid on veidekene suuremad kui emased loomad. Neid on võimalik taltsutada ja seetõttu on neid kasutatud Safari kassi tõu aretamiseks. Soolakasside kasukavärvus varieerub hõbehallist kuni kollakas-pruunini. Karvkatet kaunistavad pruunid või mustad täpid, mis katavad kogu keha. Lisaks täppidele on kõikidel isenditel mõlemal põsel kolm triipu. Harvem esineb ka üleni musta karvkattega loomi. Põhjapool elutsevad isendid on kollakama värvusega ja lõuna poolsed hõbehalli karvaga. Soolakassi kasv on 42-66
Ta toimetab väga sarnasel viisil kopraga, aga ei ehita tamme. Ehitab kuhilaid, mis koosnevad kõrkjatest. Suveperioodil toob umbes 3 pesakonda ilmale. Hetkel on populatsioon madalseisus. Mink Sarnaneb Euroopa naartisale. Värvuselt on ta üldiselt tumepruun. Esineb üle Eesti. Kärplased Nirk ja kärp on talvel valged, mistõttu erinevad nad teistest kärplastest. Nad pole kaitsealused liigid ega ka jahiulukid. Saarmas ja ahm pole samuti staatusega loomad. Suvel on nirgi ja kärbi alumine kehapool valge või kollakas. Kärbil on sabaots must, nirgil ei ole musta osa saba otsas. Tuhkur on kahevärviline, pealmine pealiskarv on pruun ja all on heledam aluskarv. Samuti on tal valge ninamik ja silmade vahel on tal tume jutt. Samuti laseb ta paha haisu. Tuhkur on loom, keda peetakse ka koduloomana. Euroopa naarits on ühtlaselt tume, kuid tal on valge nina ja pisut lõua alt. Mingil on valge alamokk
põhjaalade parkide haljastamise seisukohalt. Kääbus-seedermänni iseloomulikuks ökoloogiliseks eripäraks on tema võime külmade tulekul vastu maad nihkuda. Nii elab ta edukalt lumekatte all üle karmid talved oma looduslikus kasvukohas. (15) 7. Loomastik 7.1 Sahhalini lähedal on suurimate loivaliste kotikute ja sivutside lesilaid, seal on kohatud ka üliharuldaseks jäänud merisaarmast. (2) Karud, rebased, saarmad ja sooblid on arvukad, nagu ka põhjapõder põhjas ning muskushirv, jänesed, oravad, rotid ja hiired igal pool. Linnu fauna on ühine Ida-Siberi omaga. Jõed kihavad kaladest, eriti lõhe liikidest. Arvukad vaalad külastavad mererannikut, kaasa arvatud kriitiliselt ohustatud hallvaal, kellele Sahhalini rannik on ainuke teadaolev toitumisala. (9) 7.2 Kalaan Selts: Kiskjalised Sugukond: Kärplased Perekond ja liik: Enhydra lutris (16)
Palju söövad nad ka erinevaid putukaid (sipelgaid ning nende vastseid, mitmete teiste putukate tõuke). Hea meelega söövad ka mett koos kärgedega. Sigimine Jooksuaeg on enamasti aprillist juulini. See on nii pikk muutuva pikkusega latentsperioodi tõttu. Tiinus vältab tavaliselt 7...9 kuud. Pojad sünnivad jaanuaris. Ühes pesakonnas on tavaliselt 1...2 (harva kuni 5) abitut poega. Areng Poegade silmad avanevad ühe kuu vanuselt. Imetatakse poegi 4...5 kuu jooksul. Esimese talve veedavad pojad emasloomaga koos. Täielikult iseseisvuvad noored loomad peale kolmandat eluaastat. Suguküpsus saabub neljandal või viiendal eluaastal. Maksimaalne eluiga küündib viiekümne aastani. Koht Karu on tippkiskja, keda ohustab ainult inimene. ökosüsteemis
Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub. Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Innaaeg on aprillist juulini. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks. Ainsaks vaenlaseks on karule inimene. Ka Eestis on lubatud erilubade alusel karudele jahti pidada. Hunt - Canis Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia hunt saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem.
Vitamiinivajadus rahuldatakse taimse toiduga. Toidupuudusel esineb kannibalismi. Jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas. Tiinus kestab 62 kuni 75 päeva. Pojad sünnivad märtsis-aprillis pimedate ja suletud kõrvaavadega. Silmad avanevad 10 kuni 12 päevaselt. Imetamine kestab kuni 2 kuud ning kuuvanuselt lisandub ka poolseeditud lihatoit. Noored iseseisvuvad aastaselt. Emased saavad suguküpseks kahe-, isased kolmeaastaselt. Elab maksimaalselt 15 kuni 20 aastat, aga vananemistunnused ilmnevad juba 10 kuni 12 aastaselt. Kasulik keskkonnale. Tasakaalustab haigete loomade ning sõraliste ja näriliste arvukust. Eestis võiks olla maksimum 80 hunti, kuid arv on üle 150ne. Kährik: Eestisse toodi 1950. aastal. Arvukus on üle 6000. Elab nii leht- ja segametsas kui ka taimestikurikastel veekogude kallastel. Tegutseb peamiselt öösiti. Tal esineb ainsa
. 5 1.1. Vähid ja nende kehaehitus....................................................... 5 1.2. Vähi elutsükkel.....................................................................7 Kasv ja kestumine ..................................................7 Suguküpsus..........................................................8 Paaritumine ja kudemine.......................................... 8 Marjaterade ja poegade arv....................................... 9 1.3. Vee kvaliteet.........................................................................9 Temperatuur.........................................................9 Hõljuvained..........................................................10 Hapnikusisaldus.....................................................10 Happelisus ja aluselisus.................................
teiste veeorganismide eluks. Jõevähki ennast söövad paljud röövtoidulised veeloomad. Ta on vajalik forellile ja teiste lõheliste noorjärkudele, angerjale, ahvenale, haugile jne. Teda söövad meelsasti ka veekogudega seotud imetajad: saarmas, naarits, tuhkur, mink ja vesimutt. Jõevähi elujõuline asurkond pidurdab veekogude eutrofeerumist ja suurendab selle liigilist mitmekesisust[2]. 6. Anatoomia ja füsioloogia 6.1 Välisehitus Jõevähi keha koosneb 19 kokkukasvanud lülist ja seda katab kaltsiumisooladega (CaCO3) tugevdatud ogaline ja köbruline kitiinkoorik, mis on loomakese välisskeletiks sellele kinnituvad lihased. Igal kehalülil on paar lülilisi jätkeid
Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Kobras on eranditult taimtoiduline süües suvel rohttaimi (nõges, pilliroog, angervaks, vaarikas jne.) ning talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Et pääseda ligi puude noortele okstele, mis tavaliselt asuvad puu ladvaosas langetab ta neid oma tugevate, peitlitaoliste ja pidevalt kasvavate hammaste abil. Elupaigana eelistab kobras aeglase vooluga veekogusid, mille kaldal peab kasvama lehtpuid.
·Harilik kärnkonn · Kõre · Harivesilik ·Järvekonn · Rohe- · Mudakonn ·Rabakonn kärnkonn ·Rohukonn ·Tiigikonn ·Tähnikvesilik ·Veekonn Harivesilik Triturus cristatus Laurenti Harivesilik Triturus cristatus Laurenti · Kehamõõtmed Kehapikkus koos sabaga on 14...15 (...18) cm. Emased on pikemad kui isased. · Levik Eestis ja maailmas On levinud kogu Euroopas, välja arvatud Pürenee poolsaarel (Hispaanias ja Portugalis) ja Skandinaavia põhjaosas. Eestis asub oma levila põhjapiiril, esineb rohkem vabariigi lõunaosas, saartelt pole leitud. · Arvukus · Harivesilik on piiratud levilaga liik, kes pole eriti arvukas · Ohustatus ja kaitse Harivesilikud taluvad halvasti saastunud veekogusid ja inimtekkelist maastikku. Kuulub kaitsealuste liikide II kategooriasse
8 Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad, vaid mõnedel liikidel on ees- või tagajalad muutunud plaatjateks kaevejalgadeks. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. Osadel liikidel on säärel ja käpal spetsiaalne seadeldis tundlate puhastamiseks nn. kabetamissälk. Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste iseärasuseks on, et nende emased munevad nii haploidseid kui diploidseid mune. Esimestest arenevad alati isased, teistest ainult emased või ühiselulistel kiletiivalistel ka töölisisendid. Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Esineb nii jalutuid konusid kui liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid. Sageli esineb kiletiivaliste juures polümorfism, mille puhul esineb emaste mitu vormi. Näiteks ühiselulistel kiletiivalistel (mesilased, herilased, sipelgad) on viljatute emaste tööliste vorm
Samal ajal soodustab ta aga kakuliste pesitsemist, sest need võtavad looduses meelsasti üle haraka mahajäetud pesi. Samuti hävitab ta olulisel hulgal kahjurputukaid. Harakas ei kuulu looduskaitse alla. Kahepaiksed Harilik kärnkonn Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni, keda leidub igal pool Eestis. Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10...11 cm), kes on isastest (6...7 cm) palju suuremad. Saaremaal elutsevad kärnkonnad on oma mandril elavatest liigikaaslastest tublisti kogukamad, sealt on leitud isegi kuni 17 cm pikkuseid emasloomi. Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6...8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Kärnkonnad koevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel, valides omale veekogus sügama (25...40 cm), kõrkjate vahel
............................ 10 SUURKÕRV.................................................................................................................................................................11 Eesti selgroogsed Kalad Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa
kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Nad on üksikeluviisiga. Talve veedavad nad taliuinakus, mis kestab novembrist märtsi-aprillini. Sel ajal alaneb mõnevõrra kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus. Talveuni on kõige lühem vanadel isastel ja pikim poegadega emasloomadel. Isase karu magamisase on lihtne maapinnaõnarus või oksaräga kuhu lumi peale sajab. Emane ehitab oma pesa hoolikamalt, sest tal sünnivad pojad ja tal on vaja poegade eest hoolitseda. 2 1.4. Toitumine Karud on segatoidulised, kelle menüüs moodustavad valdava osa taimed ja raiped. Ära ei ütle nad ka putukatest(sipelgaid ning nende vastseid, mitmete teiste putukate tõuke). Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva, eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Peamiselt söövad nad mitmesuguseid marju, naati, kaera jne
Igal isailvesel on sõltuvalt vanusest ja saakloomade arvukusest keskmiselt 100200, harvem 300 ruutkilomeetri suurune või veelgi suurem eluala, Eestis kuni 100 km². Iga isase territooriumil elab mitu emast. Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel. Ilvesepojad jäävad ema juurde mitmeks aastaks, lahku minnakse vaid toidunappuse pärast. Alguses noorilveste ja vanemate jahialad kattuvad. Suguküpseks saavad emased ligi kaheaastaselt, isased aga alles kahe ja poole aasta ehk 30 kuu vanuselt. Pulmadest võetakse osa varemgi, kuid pereloomiseks ollakse veel liiga noored ja pojad on sageli eluvõimetud. Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid tuulemurde ja tihnikuid. Kodu ehitamisega ilves palju vaeva ei näe: pesa kujutab endast lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohku. Ilvesel sünnib pärast "pulmi" 2,5 kuu pärast tavaliselt 13 poega, mõnikord võib neid olla
rohkem kui üks partner. Jooksuaeg kestab neil märtsist aprillini. Siis võib muidu öise eluviisiga minki kohata ka päevavalges. Pesa rajatakse selleks ajaks kaldale. Urusuue aga avaneb tavaliselt vee alla, mistõttu on selline pesa väga turvaline. Samal ajal on paralleelselt kasutuses ka mitmeid teisi ajutisi urgusid, kuhu vajadusel varju minna. Pojad tuuakse ilmale varakevadel, mais, pärast umbes 60 päeva kestnud tiinust. Pesakonna moodustab lisaks isasloomale ja emasloomale 4-5 poega (maksimaalselt 10 poega). Sündides on pojad paljad, abitud ja pimedad. Emapiimast toitumise lõpetavad pojad umbes kuu aja vanuselt siis, kui nad hakkavad nägema. Pojad kasvatab üles emasloom üksinda. Sügiseks on noored loomad juba iseseisvad ning juba järgmisel kevadel suguküpsed. Vastsündinuina ning kuni 1 aasta vanuseks saamiseni on poegadel väga kriitiline aeg, kus loodus teeb oma valiku ja jätab ellu vaid tugevamad. Toidulaud Ameerika naarits on suurepärane ujuja ja sukelduja
Noored sisalikud, keda on 3…10, tulevad ilmale juuli keskpaigas, jahedatel suvedel alles augustis. Sündides on nad 3,4…4 cm, kuid suve lõpuks 5… 5,5 cm pikkused. Arusisalikud saavad suguküpseks 2. või 3. eluaastal kui loom on 75…80 mm pikkune. Keskmine eluiga on 4, maksimaalne 8 aastat. Arusisalik on looduskaitse all. Kivisisalik on suhteliselt suure peaga ja töntsi kehaehitusega sisalik, kelle kehapikkus on 16…18 (22) cm. Isased loomad on värvuselt rohekad, emased pruunikad. Piki selga kulgeb üks või kaks rida korrapäratu kujuga tumepruune või musti laike. Tihti võib seljamuster ka puududa ning sel juhul on loom ühetooniliselt roheline või pruun. Kätte võtmisel on kivisisalik agressiivne ja püüab hammustada. Vanasti tunti teda nõmmekärbi või palukärbi nime all ning teda kardeti rohkem kui rästikut. Usuti, et tegu on väga mürgise loomaga, kelle hammustuse tagajärjel sureb isegi hobune.
Tiiger kontrollib regulaarselt oma lõigul ringi patseerides oma või teiste tiigrite jäetud märke. Lõhnatunnused omavad tähendust vaid püügiterritooriumi märgistamisel, ent võimaldavad ka erinevast soost tiigritel innaajal kohtuda. Omavahel ristuvad vaid emas- ning isasloomade lõigud, kuna isatiigrid kaitsevad oma territooriumi teiste isaste eest. Isased tiigrid elavad erakuelu, emased on harilikult seltsivamad. 3.TOITUMINE Suurele jõule ja teravatele meeltele vaatamata peab tiiger veetma jahti pidades pikki tunde, kuna õnnestumisega lõpeb vaid üks katse kümnest. Tiiger roomab tasahilju oma saagile lähedale ning jääb 10-25 m kaugusele. Tema liigutused on väga eripärased ta tõmbab selja küüru, tagajalgadega toetab aga tugevasti vastu maad. Väikesed loomad surmab tiiger neil kaela murdes, suuremad paiskab esmalt maha, seejärel kargab kõrri
Nagu teistelgi karulastel, on pruunkarul lühike juppsaba. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud. Karule on iseloomulik see, et kõndimisel toetub ta kogu tallaga nagu kõik karulased, ta on tallalkõndija. Selle poolest sarnaneb ta ka inimesega. Tema käpad on suured, laiad ja jõulised. Esi- ja tagakäppadel on kummalgi viis varvast, mis lõpevad kuni 8 cm pikkuste mittesissetõmmatavate küünistega. Jämedaid küüniseid kasutab karu toidu haaramiseks, kaevamiseks, ronimiseks ja poegade kaitsmiseks. Nagu kõigil karulastel, on pruunkarul raske, massiivne pea esileulatuva koonuga. Kõrvad on eemalseisvad ja ümarad, silmad väga väikesed. Kukal on lühem kui jääkarul. Poegadel on kaela ümber valge krae, mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Tal on võimsad lõuad arenenud hammastega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Jäävhambad koosnevad 42 hambast
"teemeistriks" mõni nn. tavahunt. Kõik teised karjaliikmed astuvad täpselt juhi jälgedes, vaid siis, kui aetakse mõnd looma taga või on teel takistus, kaldutakse rajalt kõrvale. Tänu sellele on väga raske aru saada, mitu hunti on jälgi pidi liikunud. Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult. Hunt on monogaamne loom, paarid püsivad kogu elu. Ka poegade eest hoolitseb hundipaar koos. Kokku saadakse sügisel, et siis juba veidi vanemaks saanud kutsikatele jahipidamist õpetada. Pesa ja pojad Poegadega emahundid elavad urus, perekonda kuulub 6-9 isendit. Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas. Juba märtsi lõpus jäävad hundid paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
