Informatsioon filosoofi Jean Jacques Rousseau kohta. (2)

JEAN JACQUES ROUSSEAU ( 1712 -1778)

Õpimapp
Tartu 2010

SISUKORD

JEAN JACQUES ROUSSEAU (1712-1778) 1
SISUKORD 2
Elulugu 3
Teosed 4
Essee „Arutlus teadustest ja kunstidest ” 1750 4
Essee „Kust pärineb inimestevaheline ebavõrdsus ja kas loodusseadus annab sellele õigustuse?” 1753 4
„ Emile ehk kasvatusest ” 1762 4
„ Julie ehk uus Heloise ” 1761 4
„Ühiskondlikust lepingust” 1762 5
„Pihtimused” 5
Kokkuvõte olulisimatest filosoofilistest seisukohtadest 6
6
Rousseau praktiline väärtus tänapäeval 7
KASUTATUD KIRJANDUS 8

Elulugu

Jean Jacques Rousseau sündis Genfis 28. juunil 1712 kellassepa pojana . Kalvinistist ema suri varsti pärast tema sündi. Kui Rousseau oli kümneaastane, andis isa ta ühe onu hoolde, kes omakorda andis ta kostilisena ühe pastori kasvatada.
Aastal 1724 alustas Rousseau väljaõpet kohtukirjutaja juures, kuid jättis selle pooleli nagu ka sellele järgnevad õpingud Genfi graveerija juures. Ühe katoliku vaimulike vahendusel sai ta Savoias tuttavaks katoliku usku pööranud proua de Warens’iga, kes oli mõned aastad talle ema eest, seejärel armukeseks ning kes mõjutas teda tugevalt, õpetades Rousseau’d kirjutama korrektses prantsuse keeles. Ka Rousseau läks üle katoliku usku. Olles vahelduvalt nii kodu- kui muusikaõpetaja, tegeles Rousseau sel ajal intensiivselt kirjanduse, teoloogia, filosoofia ja muusikaga. Ta komponeeris ja arendas välja arvudel põhineva noodikirja.
1742. aastal läks ta Pariisi, kus ta tutvus Denis Diderot ’ga ja entsüklopedistidega. Ta koostas entsüklopeedia jaoks hulgaliselt artikleid muusika kohta. Alates 1745. aastast elas ta koos Therese Levasseuriga, nende ühised lapsed andis Rousseau laste varjupaika.
Aastal 1750 sai ta Dijoni Akadeemia poolt auhinnatud esseega „Arutlus teadustest ja kunstidest” üleöö kuulsaks . Viis aastat hiljem järgnes teine filosoofiline teos „Arutlus inimestevahelise ebavõrdsuse allikaist ja alustest”. Umbes samal ajal pöördus ta tagasi kalvinismi.
1756. aastal asus ta elama väikesesse maamajja Montmorencysse Pariisist põhja pool, mille oli tema käsutusse andnud tema soosik ja armsam proua d’Epinay. Pärast suhete katkestamist tema ja kõigi oma sõpradega asus ta poolteist aastat hiljem elama Montmorency pargi serval olevasse aiamajja.
Järgnevatel üksinduses veedetud aastatega lõpetas ta oma peateosed , kiriromaani „Julie ehk Uus Heloise”, „Töö Ühiskondlikust lepingust” ja romaanina mõeldud pedagoogikaõpiku „Emile ehk kasvatusest”. Kui tsensuur keelas mõlemad viimati mainitud raamatud, siis põgenes Rousseau algul Šveitsi, hiljem Inglismaale . Alates 1770. aastast elas ta taas Pariisis ja kirjutas oma autobiograafiat „Pihtimused”, mis ilmus 1778. aastal postuumselt.
Rousseau suri 2. juulil 1778 Pariisi lähedal Ermenonville’is.

Teosed

Essee „Arutlus teadustest ja kunstidest” 1750

Selle esseega näitas Rousseau, kuidas teaduste ja kunstide progress on viinud moraali igakülgse riknemiseni. Tema sõnul on kultuur küll loonud erinevaid väärtusi, kuid enne kultuuri olime loomulikud ja lihtsad inimesed. Praegu on teadus ja kunst jõudnud küll teatud saavutusteni, kuid nüüd ei huvita moraalsed voorused enam kedagi. Üldine progress pole inimest sugugi paremaks teinud, vaid vastupidi, luksus ja jõudeolek on kinni makstud orjusega, lihtsa rahvaliku moraali asemele on tulnud ohjeldamatus ja haritlased muigavad nende üle, kellel veel üldse miskit püha on. Ühiskondlikud olud on muutunud ebaloomulikuks, sest nad ei vasta enam loomulikule õigusele ega loomulikule moraalile; kogu tsivilisatsioon on eksitee. Essee sai auhinnatud Dijoni Akadeemia poolt.

Essee „Kust pärineb inimestevaheline ebavõrdsus ja kas loodusseadus annab sellele õigustuse?” 1753

Rousseau väidab, et kõik inimesed ei ole küll loomu poolest võrdsed, kuid kõige tähtsam ebavõrdsus nende vahel põhineb omandil, mille järgi ühiskond jaguneb rikasteks ja vaesteks, ja see omand on kõike muud kui loomuõigus. See on loomuliku õiguse vastane, et käputäis inimesi elab külluslikult, sellal kui nälginud inimhulkadel on puudus hädavajalikumast. Järelikult on tsivilisatsioon ise igasuguse pahe algpõhjus.

„Emile ehk kasvatusest” 1762

Romaani vormis kirjeldatakse Emile’i-nimelise poisi kasvatamist , mis põhineb armastusel ja mõistusel. Mõistuspärane kasvatus tähendab seda, et arendatakse igale inimesele omaseid loomupäraseid häid kalduvusi ja last kaitstakse ühiskonna halbade mõjude eest. Poisile ei tooda mitte mõistust väljastpoolt sisse, vaid see areneb välja tema loomusest. Pedagoogika ei tohi olla vägivaldne sotsialiseerimine , vaid loomulike soodumuste delikaatne arendamine.

„Julie ehk uus Heloise” 1761

Teos on pühendatud Rousseau’ poolt armastatud naisele nimega Julie. Julie armub oma koduõpetajasse, kuid pannakse mehele parun Volmarile. Julie haigestub raskelt , armastatu tulek päästab ta, kuid naine jääb truuks oma seaduslikule mehele. Suutmata piinu taluda, sooritab ta enesetapu ning kirjutab hüvastijätukirjas: „Ela hästi, mu armas sõber. Ah, ma lõpetan oma elu...”/
Julie kehastab jumaldamisväärsel moel mõistuspärast loomust, mis hoolimata kõigist kiusatustest leiab kuldse kesktee kire ja loomupärase kõlblusseaduse (antud juhul abielutruuduse) vahel. Selle kiriromaani sisse on pikitud filosoofilisi mõtisklusi ja allegoorilisi pildikesi. Näide: teoses on pildike lindlast Julie aias, mis on koht, kuhu linnud vabatahtlikult kogunevad, sest seal ootab neid ees hea toit ja hea sõna. Julie mõistus tuleb loomusele vastu ning teeb selle niiviisi oma abiliseks; linnud säilitavad oma vabaduse, ent alluvad meelsasti Julie tahtele.
Vastukaja teosele: Daamid olevat teost lugedes nutnud, kuni jäid haigeks ja inetuks. Voltaire nimetas teost jõledaks, kodanlikuks, häbematuks ja igavaks.

„Ühiskondlikust lepingust” 1762

Teos selgitab, mida tähendaks inimühiskonnale mõistuspärane vabadus. Ühiskondliku lepinguga kuulutavad inimesed, kes looduslikus seisundis olid üksikisikutena vabad, oma ainsaks suverääniks kogukonna. Nad ütlevad lahti oma individuaalsest vabadusest ja loovutavad selle „poliitilisele kehale”, lähtudes kasulikkuse kaalutlustest , mis on täielikus vastavuses nende „enesearmastusega”. Ja sellest hetkest alates on valitavas valitsuses kehastuv üldine tahe absoluutseks valitsejaks. Kodanikud säilitavad oma vabaduse, sest on osa sellest tahtest. Ühiskondliku lepinguga ütlevad nad pidulikult lahti „isekusest” kui enesearmastuse vormist ja annavad kollektiivile õiguse võtta tarvitusele meetmeid isekate kodanike vastu. Nad saavad riikliku garantii oma omandile-oma enesearmastuse objektile, kuid riik valvab selle järele, et kogukonna ühtekuuluvust ei rikuks liiga suured varanduslikud erinevused. Selle eest, et üldine tahe ja ühtlasi ka riik ei laguneks üksteisele vastutöötavateks üksiktaheteks, kannab hoolt „tsiviilreligioon”, kuhu kuulub ka patriotisimikultus-tegemist on omamoodi sünteesiga minimaalsest kristlusest ja klassikalise antiigi linnakultusest. Muide, Suure Prantsuse revolutsiooni ajal püütigi säärast religiooni „Ülima Olendi” riikliku kultuse näol realiseerida. Rousseau leidis, et ei katoliiklus ega protestantism pole sobilikud riigiusud, sest hoiavad inimesi riigist eemale. Teos ülistab linnriike, sest see on piisavalt väike, et rahvas saaks ise otsustada.

„Pihtimused”

Teos avaldati pärast autori surma. Rousseau käsitleb seal ennast hea ja loomuliku inimesena. Suur osa teosest keskendub seigale, milles Rousseau hülgab oma viis last.

Kokkuvõte olulisimatest filosoofilistest seisukohtadest

Tsivilisatsioon on taunitav , kuna tekitab inimese võõrandumise iseendast-tõelised tunded on mahasurutud; peale on surutud mõtlemise kunstlikud raamid .

Inimese teejuhiks on süda, mitte mõistus.

Iga kodanik peab alluma „üldisele tahtele”, mis erineb üksikisiku tahtest. Tahte väljenduseks on hääletamised rahvakogunemistel.

Inimene sünnib vabana, aga kõikjail on ta ahelais.
Rousseau annab teada, et inimene on oma loomu poolest hea. Indiviidi igasugune paremaks muutmine peab vabastama tema loomuse ühiskonna poolt põhjustatud moonutustest. Igasugune riigi täiustamine peab püüdma taastada loomulikku
inimühiskonda, kus ei ole enam kohta tsivilisatsiooni poolt loodud egoismil.
Mõtlemisseisund on loomuvastane seisund. Mõtisklev inimene on rikutud loom.
Inimene erineb loomadest selle poolest, et tal on vaba tahe ja täiustumisvõime. Täiustumisvõime on inimsoo õnnetuste algpõhjus.
Naasmine loodusesse on ühelt poolt naasmine algupärase loomulikkuse juurde, mis on teesklemise ja kunstliku vastand . Inimene eksitab oma loomuliku ise oma keeruka kultuuri labürintidesse. Progressi käigus alati hävib midagi, sellepärast on progress halb. Naasmine loodusesse on olukord, kus süstemaatilist ekspluateerimist ei olnud.
Seevastu ei usu Rousseau, et on võimalus hävitada ühiskonda, kui see juba rajatud on. Nüüd peame ühendama loodusliku seisundi ja ühiskondlikud eelised. Ühiskondlik leping: „Igaüks meist annab kogu oma isiku ja kogu oma võimu üldise tahte kõrgema juhtimise alla ning peale selle tunnistame me kõik iga ühiskonnaliikme terviku lahutamatuks osaks.” Üksikkodanikest on kõrgemal ainult üldine tahe.

Rousseau praktiline väärtus tänapäeval

Rousseau hülgas kõik oma lapsed, kuigi ise kirjutas raamatu kasvatusmetoodikast: „Sellel, kes pole võimeline täitma isakohustust, pole õigustki isaks saada.” See vastuolu näitab, et juba 18. sajandil ei leidnud see teooria suurt rakendust, sest isegi selle teooria looja ei suutnud oma sõnade järgi talitada.
Ilmselt segab meid loodusega uuesti suhestumast ühiskond, milles me elame. Kuigi Rousseau pakkus „Ühiskondlikus lepingus” välja lahenduse, kuidas ühiskonda ja loodust suhestada, leides parimaks võimaluseks linniriikide moodustamise, tekitab see „lahendus” uusi probleeme, milleks on linnriikide moodustamine.
Mõningad praktilised nõuanded me oleme Rousseau’lt siiski saanud. Nõnda oli teoses „Emile ehk kasvatusest” räägitud lapse loomupärasest õigusest olla laps. Rousseau oli vastu ka teadmiste tuupimisele lapsele pähe ning rõhutas, et kasvatuses tuleb edasi minna lapse tingimusel.
Üldiselt on Rousseau’ filosoofia teoreetiliselt väga ilus ja paljulubav, ent praktiliselt peaaegu et võimatu. Ei saa me ju minna uuesti linnriikide aega ega metsas elada, käpuli toitu otsides . Progress on juba toimunud ja Rousseau’ järgi on kahju juba tehtud. Tsivilisatsiooni tagurpidi liikuma panna ega aega tagasi keerata paraku ei saa.

KASUTATUD KIRJANDUS

Jacoby Edmund „ Filosoofid ” lk. 156-161

Saarinen Esa „Symposium” lk. 200-206

Salo Age- Kirjanduse konspektid antud isiku kohta
8