Rootsi aeg Eestis (0)

1561 - Rootsi esimesed valdused Eestis

1561. aastaks oli Liivi sõjas olukord sealmaal, et lootusetult nõrgenenud Liivi ordu, seistes silmitsi pool Liivimaad vallutanud Venemaaga, hakkas otsima endale uusi tugevamaid isandaid. Valikutena olid kõne all Poola, Rootsi ja Taani ning esialgu andiski ordu oma veel tema käes olevad linnused Poolale. Põhja-Eestis aga, eriti Tallinnas, vaadati rohkem Taani ja eriti Rootsi poole, kellelt loodeti saada paremaid tingimusi kaubanduseks. 1561. aastal hõivasidki rootslased Toompea , misjärel kuningas Erik XIV-le alistusid kohe ka Tallinna linn ning Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad . Kuigi vahepeal oli Rootsi suure osa neist aladest Venemaale kaotanud, suutis ta sõja lõpuks need endale taas hõivata ning nii jäid Rootsile Hiiumaa , kogu põhjapoolne Eesti ja lisaks veel Ingerimaa .

1600-Poola-Rootsi sõda ja Altmargi vaherahu

Kuna ei Poola ega Rootsi polnud olukorraga Eesti- ja Liivimaal lõplikult rahul, siis algas 1600. aastal võitlus uuesti. Rindejoon käis Riiast Paideni ja kumbki pool otsustavat edu ei saavutanud. Sõjaga kaasnes näljahäda, mis räsis enim talupoegi. Mõneks ajaks jäi sõjategevus Eestis soiku, sest nii Poola kui Rootsi keskendusid vallutussõjale Venemaa vastu. Rootsi uus kuningas Gustav II Adolf sõlmis 1611 . aastal Poolaga vaherahu seniks , kuni sai sõlmitud rahu Venemaaga, misjärel alustas ta uuesti võitlust Eestis ja Lätis. Rootslasi saatis edu ja 1629. aastal Lääne- Preisimaal Altmargi külas sõlmitud vaherahuga loovutas Poola kõik Väina jõest põhja poole jäävad alad Liivimaal Rootsile.

1629- Rahvastik

Sõdade aeg alates Liivi sõja algusest oli Altmargi vaherahu sõlmimise ajaks 1629. aastal kestnud üle 70 aasta. Kõikjal Eesti- ja Liivimaal oli põllumaa suures osas võsastunud, osa linnadest, küladest ja mõisatest varemeis.
Rahvaarv oli kahanenud enam kui poole võrra, ulatudes kõigest 100 000 inimeseni. Kõige rohkem olid kannatanud viljakamad ja tihedamini asustatud piirkonnad Järvamaal, Tallinna ümbruses, Lääne-Virumaal, Viljandimaal ning Lääne-Tartumaal. Kergemini pääsesid Saaremaa ja Hiiumaa, Karksi ja Helme kant ning otse Venemaaga külgnevad alad. Osa eestlastest oli sõja eest põgenenud teisele poole Peipsi järve ja rajanud selle idakaldale oma külasid.

Suur osa Eesti taasasustamisel oli naaberrahvastest sisserändajatel. Kõige rohkem tuli Eestisse venelasi , kes jäid enamikus elama Ida-Eestisse. Viru- ja Harjumaale asus rohkesti soomlasi. Soomlased jõudsid ka Põltsamaa ja Tartu ümbrusse. Valga ümbrusesse kolis hulgaliselt lätlasi. Lisaks neile oli talurahva seas ka paljude muude rahvuste esindajaid: poolakad, sakslased, leedulased , rootslased, ungarlased ja isegi hollandlased ja šotlased.
Hoolimata kohati tekkinud täiesti muurahvuselisest elanikkonnast, asus enamik sisserändajaist siiski elama eestlaste sekka ja ajapikku eestistus. 

1629- Kunst ja arhitektuur

XVII sajandi esimesel poolel lähtusid kunstnikud veel renessanss-stiilist, aga sajandi keskpaigaks sai kõikjal kunstis valitsevaks barokk .
Eestis paistsid silma puunikerdajad, eriti Königsbergist pärit ja Tallinnas töötanud Christian Ackermann. Kiviraidurid tegelesid muuhulgas ka jõukamate eesti talupoegade ja mõisaametnike haudadele püstitama hakatud rõngasristide tahumisega. Kunstnikud maalisid rohkem portreid ning hooneid kaunistati baroksete seina- ja laemaalingutega.

Eesti linnades toimus ehitustegevus väga erinevas ulatuses. Suurem oli see sõdades purustatud või rohkem kannatanud linnades: Tartus, Pärnus, Narvas. Tallinn säilitas suures osas oma keskaegse väljanägemise. Ainult mitmed tornikiivrid asendati uhkete baroksetega: raekojal, toomkirikul, Pühavaimu ja Niguliste kirikul. Väikelinnad enamasti XVII sajandi jooksul ei toibunud ning nad jäid lihtsateks puitasulateks.

Linnade kaitserajatiste osas tõi Rootsi aeg Eestisse suured muutused. Liivi sõda oli näidanud, et keskaegne linnamüür vallikraavi ja tornidega ei paku võimsamate suurtükkide eest enam kaitset. Linnu asuti kindlustama bastionidega, mis kujutasid endast viisnurkseid mullast kuhjatisi, mida hoidsid koos müürid ja mille sees olid ruumid sõduritele ja varustusele. Bastioni keskel oli suurtükiplatvorm, kust sai tulistada mitmes suunas. Kõige rohkem kavandati bastione Tallinna, ent valmis neist vaid kolm.

1630-Tartu gümnaasium

Tänu XVII sajandil Euroopas levinud humanismiideedele, mis väärtustasid haridust ja teadust, rajati mitmel pool Rootsis gümnaasiume ja soodustati riigi ainsa ülikooli, Upsala ülikooli arengut. Samad ideed jõudsid ka provintsidesse.
Tartus oli juba Poola ajal olnud elav koolielu ning seega oli linn sobiv pinnas jätkamiseks. 1630. aastal avatud Tartu Akadeemilise gümnaasiumi eestkõneleja oli Liivimaa esimene kindralkuberner Johan Skytte. Ta oli haritud mees ning Rootsis oli ta olnud kuningas Gustav II Adolfi kasvataja ning hiljem Upsala ülikooli kantsler.
Gümnaasiumi korraldus oli üsna sarnane ülikoolile ja kujuneski selle eelastmeks.

1632-15.okt Tartu ülikool

1631. aastal esitas Johan Skytte kuningas Gustav II Adolfile palve anda Tartu gümnaasiumile ülikooli staatus. Järgmise aasta suvel andiski kuningas loa ning Tartu ülikool avati pidulikult 15. oktoobril 1632. aastal. Avaaktusel pidas Skytte kõne, kus ta ütles, et ülikool on mõeldud nii aadlikele kui ka linnakodanikele ja talupoegadele. Talupojad ülikooli siiski ei pääsenud. Ülikoolist sai kuninga auks Academia Gustaviana.
Klassikalisele ülikoolile kohaselt oli Tartu ülikoolis neli teaduskonda: filosoofia-, usu-, õigus- ja arstiteaduskond, kusjuures filosoofiateaduskonnas õppisid kõik tudengid . Seal omandati teistes teaduskondades õppimiseks eelteadmised. Ette oli nähtud üheksa aasta pikkune õppeaeg. Nii nagu kogu Euroopas oli Tartu ülikooli õppekeel ladina keel. Ühtne õppekeel võimaldas käia erinevates Euroopa ülikoolides õppimas. Laiema harituse nimel kasutasid mitmed seda võimalust.
Immatrikuleerimiseks polnud nõutud, et sisseastuja oleks lõpetanud mõne muu kindla kooli. Ettevalmistuseks oli filosoofiateaduskond. Nii võetigi ülikooli suisa lapsi, teismeeas noorukid olid tavalised . Juba tollal viidi uute õpilaste vastuvõtmisel läbi veidraid ja lõbusaid tseremooniaid, millega uued akadeemilise pere liikmeiks võeti. Õppetöö peamisteks vormideks olid loengud ja dispuudid. Heade õpitulemuste eest võis saada stipendiumi.
Tartu ülikoolis õppisid rootslased, soomlased ja sakslased. Kohaliku maarahva seast pärit tudengeist on kindlalt teada ainult üks lätlane. Eestlaste kohta kindlad andmed puuduvad, kuigi üks ülikoolis käinud tallinlane oli suure tõenäosusega eesti päritolu. Siiski leidus ülikoolis professoreid ja üliõpilasi, kes huvitusid maarahvast ja uurisid eestlaste ajalugu ja rahvakultuuri.

1638 -Luteri kirik Eestis. Piiskop Joachim Jhering astus ametisse.

Eestis hakati üles ehitama luteri kirikut. Kiriku üldine olukord oli Liivi sõja tagajärjel hull: hooned olid purustatud, õpetajaid polnud enamikus kogudustes. Talurahvas oli jälle hakanud pidama muinasusu kombetalitusi ja kasutama vanu kalmeid. Ristimist ja kiriklikku laulatust ei tehtud, armulaual peaaegu ei käidud. Ka järelejäänud pastoritest polnud suurt asja, kuna nende haridus ja kõlblus jättis soovida . 

1638.-1657. aastal oli Eestimaa piiskop Joachim Jhering, kes suutis luteri kiriku Eestimaal uuesti üles ehitada. Eesti- ja Liivimaal loodi luterlik kirikuvalitsus ehk konsistoorium . Vaimulikkonna juht oli kindralsuperintendent, kelle võim oli võrreldav piiskopiga. Liivimaa kirikuvalitsus viidi pärast ülikooli asutamist Tartusse ning kindralsuperintendendid olid sellest saadik enamasti ülikooli professorid.

Rootsile, kes oli Kolmekümneaastases sõjas protestantliku leeri tähtsaim riik, oli luteri kiriku ülesehitamine muuhulgas ka riiklik poliitika. Eesti- ja Liivimaal pidi luteri kirik kaasa aitama ka rootsistamisele. Kirikute ülesehitamine ja pastorite harimine parandas Rootsi ajal kiriku olukorda tunduvalt. Rootsi aja lõpuks oli enamikul kirikuõpetajatel ülikooliharidus ja nad oskasid jutlust pidada eesti keeles. Koguduse majandusasjadega tegelesid vöörmündrid, kes valiti talurahva seast. Kokkuvõttes lähenesid talupojad kirikule taas. Rootsi ajal sai Eestist luterlik maa.

1645-Brömsebro rahu

Järjekordses sõjas Taaniga aastatel 1643-1645 sai Rootsi võidu ning kaotaja pidi Lõuna-Rootsis tollasel Taani-Rootsi piiril asunud Brömsebros sõlmitud rahu tingimuste järgi loovutama Rootsile muuhulgas ka Saaremaa. Eestis algas Rootsi aeg.

1656-Rootsi-Vene sõda

Venemaa, Poola ega Taani polnud rahul Rootsi ülemvõimuga Balti provintsides ega Ingerimaal. Lisaks sellele hõivas Rootsi kuningas Karl X Gustav 1655. aastal Kuramaa , Leedu, Ida- Preisimaa ja suure osa Poolast. Vene tsaar Aleksei Mihhailovitš hakkas sama aasta sügistalvel salaja tegema ettevalmistusi Rootsile Baltikumis ja Ingerimaal kallale tungimiseks.

Venelaste suurimaks eduks sõjas jäänud Tartu vallutamine tõi kaasa ülikooli sulgemise ja osa õppejõudude ning üliõpilaste pagemise Tallinna. Seal püüti ülikooli tegevust Tallinna gümnaasiumi ruumides jätkata, ent kohalike võimude huvipuudusel see soikus.

1658 20dets -Vaherahu Vallisaarel

Rahuläbirääkimised Venemaa ja Rootsi vahel algasid juba 1658. aasta kevadel, kui venelased Ingerimaad rüüstasid. Sellega lootsid nad rootslasi suuremale järeleandmisele mõjutada. Maikuus sõlmitigi poolte vahel vaherahu, kuid püsivama rahulepinguni jõudmiseks läks veel aega.
Terve suve jätkusid pingelised läbirääkimised, kusjuures kumbki pool ei soovinud järgi anda: venelased nõudsid endale tagasi Stolbovo rahuga kaotatud Ingerimaad ja Karjalat, rootslased aga soovisid kõigi sõjakulude hüvitamist, Poola-Liivimaad ja Ida-Karjalat. Kokku leppida ei suudetud pikka aega ka vaherahu sõlmimise kohas, kuna mõlema uhkuse pihta käis vastase poolt pakutud kohaga nõustumine.
Viimaks nõustusid mõlemad pooled siiski Narva-lähedases Vallisaare külas rahuläbirääkimisi pidama. Et püsivat rahu sõlmida ei õnnestunud, võeti suund vaherahule.
Vallisaare vaherahuga jäid Eestis ja Lätis vallutatud alad kolmeks aastaks Venemaa kätte.

1660-Oliva rahu

1660. aastal sõlmis Rootsi Preisimaal Oliva ( Oliwa ) kloostris rahulepingu Poola-Leedu ja Brandenburgi ning Austriaga, millega Poola tunnustas Rootsi valdusi Eesti- ja Liivimaal. Rootsi kätte läks Ruhnu saar.
Danzigi (Gdańsk) lähedal Oliva kloostris sõlmitud rahuga lõppes Rootsi ja Poola vaheline vastasseis Balti provintsides. Rootsi kinnistas oma valdused ning sai neile juurde veel seni Kuramaa piiskopkonnale ja Kuramaa hertsogiriigile kuulunud rootslastega asustatud Ruhnu saare. Rootsi käes oli nüüd kogu eestlaste ala peale Setumaa, mis jäi nagu keskajalgi Venemaa koosseisu.
Poola kuningas loobus Oliva rahuga lõplikult Rootsi trooni taotlemisest ja pretentsioonidest Liivimaale. Rootsile oli Oliwa rahu sõlmimisel suur tähtsus ennekõike seetõttu, et rahud Poolaga ja samaaegselt ka Taaniga (Kopenhaageni rahu 27. mail) võimaldasid tal hakata survet avaldama Venemaale, et ka sellega soodne rahu sõlmida.

1661 1juuli- Kärde rahu - Vene-Rootsi sõja lõpp

Kui Rootsi oli edukalt lahendanud vastasseisud teiste Läänemere-äärsete riikidega ja sõlminud 1660. aastal Oliva rahu, ähvardas ta rünnata Venemaad. See sundis Venemaad sõlmima järgmisel, 1661. aastal Rootsiga Kärde rahu, mille järgi Venemaa loobus kõigist vallutustest Eesti- ja Liivimaal. 1660.-1661. aasta lepingud tähistasid Rootsi suurriigi tippaega.

1672-Karl XI hakkas iseseisvalt valitsema

1660. aastal nelja-aastasena trooni pärinud Karl XI oli 1672. aastal valmis hakkama ise riiki juhtima . Päranduseks saadud tühja riigikassat otsustas ta täitma hakata reduktsiooni abil - taasriigistades erakätesse antud maavaldusi.

1675-Esimene ajaleht Eestis

Saksakeelse nädalalehe „Ordinari Freytags Post-Zeitungi" ilmuma hakkamine tähistas ajakirjanduse algust Eestis.

1695-Suur nälg

Ikaldus algas 1694. aastal, kui ilm ei soosinud viljakasvatust. Järgmisel suvel oli asi hullem, sest sadas vihma ja oli väga jahe. Ei valminud rukis ega saanud teha heina. Sügisel tuli otsa veel varane külm, mis hävitas suvivilja. Isegi seemnevilja ei saadud kohati kätte. 1696. aasta kevad oli väga külm ja talupojad hakkasid nälga surema. Suvel sada jälle palju vihma ja ikaldus oli kokkuvõttes veel suurem, kui eelmisel aastal, nii et näljale ei tulnud leevendust kogu aasta. 1697. aasta kevadel selgus nälja hirmus ulatus, kui lume alt sulas välja hulgaliselt laipu.
Kindlasse surma olid määratud orvud ja vanad inimesed. Maarahvas püüdis viimases hädas linnadesse põgeneda, ent ka seal polnud piisavalt süüa. Kroonik kirjutas: „Päeval ja öösel kuuldus nii linnades kui ka külades, teedel ja tänavatel häda- ja näljakannatajate sellist kaeblemist, et kivigi oleks pidanud kisendama." Samal ajal aga oli nälg ka Rootsis ja Soomes ning eesti- ja liivimaalaste päästmise asemel veeti „riigi viljaaidast" vilja hoopis välja. Mõned kaupmehed ja mõisnikud teenisid sellega suurt kasumit. 
Eriti kannatasid rahvarohked muidu viljakama mullaga piirkonnad Kesk-Eestis. Suri 70 000-75 000 inimest ehk iga viies inimene Eestis. Paljud maeti sinna kuhu juhtus, ka ühishaudadesse väljaspool surnuaedu. Nälg lõppes täielikult alles 1698. aastal.

1700 19nov Põhjasõja algus ja Narva lahing

Läänemerel võimutsev Rootsi suurriik oli pinnuks silmas pea kõigile teistele piirkonna riikidele.
Rootsi vaenlaste Venemaa ja Poola tugevnemine ning Rootsi enda ja tema liitlaste nõrgenemine XVII sajandi lõpul lõi soodsa olukorra sõja puhkemiseks.
Rootsi oli 1697. aastal kaotanud oma tugeva kuninga Karl XI ning troonile oli tõusnud kõigest viieteistkümneaastane Karl XII. Aeg oli küps ja Saksi kuurvürst , Poola kuningaks valitud August II Tugev ning Vene tsaar Peeter I sõlmisid koos Taani kuningas Frederik IV liidu Rootsi vastu.
12. veebruaril ründasid saksilased Riiat, mida nad ei suutnud vallutada. Sügisel koondusid Vene väed Narva alla, hakates linna pommitama ning suur ratsaväesalk rüüstas Virumaad kuni Rakvereni. Kuningas Karl XII vägi maabus Pärnusse ja otsustanud alustada venelaste tagasilöömisest, liikus kuningas Rakvere kaudu Narva alla. Narva lahing peeti 19. novembril ja see lõppes rootslaste täieliku võiduga. Rootsi vägi jäi talvituma Laiusele.

1710-Rootsi võimu lõpp. Liivi- ja Eestimaa kapituleerusid.

Rootsi peaväe purustamisega oli Peeter I kindlustanud endale ülemvõimu Rootsi Balti provintsides. Suure Vene väe ees kapituleerusid 1710. aastal kõik veel vallutamata Liivi- ja Eestimaa linnad, lõpetades Tallinnaga, mille lähedal Harku mõisas kirjutati alla kapitulatsioonile.