Miks Gracchuste reformid olid nurjumisele määratud? (1)

Miks Gracchuste reformid olid nurjumisele määratud?
  Rooma oli seisulik ühiskond, mis oli paljuski ära määratud seadustega.
Ehkki juba hilise vabariigi ajal ei määranud inimese seisundit kuulumine patriitside või plebeide hulka, oli seisuslik päritolu ülioluline. Kõige tähtsamad ühiskonna liikmed olid senaatorid, kes tulid Rooma linna jõukate patriitsi- ja plebeisuguvõsade (nobiliteedi) hulgast. Keisrid hakkasid senaatoriteks arvama ka teiste Itaalia ja provintsi linnade ülikuid. Senaatori ametirüüks oli valge purpurpunase triibuga tooga. Senaatorid olid suurmaavaldajad, kuid nende elu möödus kõrgetes riigiametites Roomas. Nende
hulgast pärinesid ka provintside asevalitsejad ja sõjaväeülemad.
Järgmine seisus oli ratsanikud , samuti rikkad ja mõjukad inimesed. Ratsanikud tegelesid meelsasti kauplemise , rahanduse ja kohtunikuameti pidamisega. Seisuse nimetus tuli algsest kohustusest teenida sõja korral ratsaväes, kuna neil oli piisavalt jõukust hobuse ja varustuse muretsemiseks. Ratsanikud ja senatiaristokratia moodustasid Rooma ülemkihi.
Roomlaste peamiseks riietusesemeks oli lihtne särgitaoline tuunika. Vaba kodanik mähkis selle peale villasest kangast valge tooga, kusjuures parem käsi ja õlg jäid vabaks. Seda võis kanda vaid täisealine roomlane . Tooga piiras liigutusi, kuid muutis kõnnaku pidulikuks. Toogat sai selga panna ainult teise inimese abiga, sest kõik riidevoldid pidid õigesti langema . Saamatult riietatu üle tänaval irvitati. Avaliku ameti taotleja esines lumivalges toogas, mida kutsuti candidati.
         Pükse ja sukki roomlased ei tundnud , kuid põhjapoolsetes provintsides hakati neid germaanlaste eeskujul kandma - külm tegi roomlastele liiga. Kuna riietuses oli tegumood ühesuguselt lihtne, siis näitas kandja seisundit materjali hind.
     Tavaliselt valmistati riided villast. Villane riie imas hästi niiskust ja hoidis külmetamise eest. 1. sajandil ilmus kallis hiina siid . Kõige luksuslikum riietusese oli ülikallis purpurmantel. Jalas kanti sandaale, tänaval ka kingi ja saapaid. 
     Naised kandsid kandadeni ulatuvat stoolat, mis olid vöökohalt kinni seotud. Idamaa siid ja puuvillane riie muutsid Rooma naiste riietuse kirevamaks ja kergemaks kui meeste oma.
Ajal kui roomlased lämmatasid Sitsiilia ja Pergamoni orjade ülestõuse, kasvas ka Itaalias endas talupoegkonna liikumine. Kehvikkond oli kogu maal rahutu . Hoonete seintele ja hauasammastele ilmusid pealkirjad, mis nõudsid maa ümberjaotamist.
Itaalia talupoegkond elas üle väga rasket ajajärku. Vabad väikemaapidajad laostusid ikka enam. Nende asemele ilmusid Itaalia põldudele, mis olid nüüd läinud rikaste omanduseks, orjade hulgad. Mõningad suurnikkonna esindajad mõistsid, et see ähvardab ohtlike tagajärgedega. Teiseks näitas Sitsiilia ülestõus, kui ohtlik on orjapidajategi suhtes orjade kokkukuhjumine. Seepärast tekkis selle suurnikegrupi seas mõte jagada maa laostuvale talupoegkonnale ja sel viisil taastada väiketalunikkond ning kõvendada Rooma riiki. Seda oli võimalik teostada ära võttes suurmaaomanikelt nende poolt ebaseaduslikult omandatud riigimaad.
Niisugust reformi kavatsesidki vennad Gracchused. Nad kuulusid suursugusesse sugukonda. Gracchuste isa oli mitmel korral Vabariigi kõrgetel ametikohtadel ja nende ema Cornelia oli Scipio Africanuse tütar. Mõlemad vennad said hiilgava hariduse ja olid tuntud oma demokraatlike vaadetega.
Vendade Gracchuste reformikatsed 133 eKr – 122 eKr:
133 eKr valiti Tiberius Gracchus rahvatribuuniks ja viis (senati ägedast vastuseisust hoolimata) rahvakoosolekul läbi seaduse eraisikute poolt omastatud ager publicuse (reformimata riigimaa) tagasivõtmiseks ja ümberjaotamiseks.
Astunud ametisse, esitas Tiberius rahvakoosolekule oma seadusprojekti. Vastavalt sellele polnud ühismaa valdajail õigust kasutada rohkem kui 500 jugerumi (umbes 125 ha) maad perekonnapea kohta ja mitte üle 250 jugerumi kummalegi kahest vanemast pojast. Teised perekonnaliikmed maad ei saanud. Sel moel ei võinud ühe perekonna valdused ületada 1000 jugerumi riigimaad. Vabanenud maa kavatses Tiberius jaotada väikesteks 30 jugerumi suurusteks tükkideks ja jagada vaestele kodanikele põlisrendile ilma edasimüümise õiguseta. Maa jaotamist kodanikele pidi juhtima eriline kolmeliikmeline rahva poolt valitud komisjon . Oma seaduse kaitseks pidas Tiberius rahvakoosolekul kuulsa kõne. "Mööda Itaaliat hulkuvail metsloomadel," kõneles ta, "on koopad ja urkad ööbimiseks, neil inimesil, kes võitlevad ja surevad Itaalia pärast, pole aga muud kui õhk ja valgus. Neile pole alalist elukohta, koos laste ja naistega elavad nad hulkurielu. Sõdurid võitlevad ja surevad võõra toreduse ja rikkuse eest, neid nimetatakse maailma valitsejaiks, kuid ometi pole neil jalatäitki isiklikku maad." Moodustati maajagamise komisjon .
Kuid enamik nobiile oli selle agraarseaduse vastu. Nad meelitasid ühte tribuunidest - Marcus Octaviust - seda seadust keelu alla panema . Octavius oli Tiberiuse lähedane sõber. Kuid Octaviusel endal olid käes suured riiklikud maa- alad ja ta ei tahtnud neist lahkuda. Peale mõneajalist kõhklemist nõustus Octavius esinema selle seadusprojekti vastu ja pani talle " veto " peale. Siis astus Tiberius otsustavamate sammude juurde ja pani rahvakoosolekul hääletusele küsimuse: kas võib oma ametisse jääda rahvatribuun, kes talitab rahva tahte vastu? Otsustava hääletuse päeval hakkas Tiberius kõigi koosolijate juuresolekul tungivalt paluma Octaviust tagasi võtta oma protest. Esimesel hetkel kõhkles see, kuid seejärel kinnitas veel kord oma otsust. Siis teostas Tiberius rahvahääletuse ja Octavius tagndati tribuuni ametist.
Pärast seda kinnitas rahvakoosolek agraarseaduse. Maajagamise komisjoni valiti Tiberius ise, ta vend Gaius ja äi Appius Claudius . Kui komisjon tööle asus, põrkas ta suurtele raskustele. Äravõtmisele ja ümbrjaotamisele kuulusid riiklikud maad. Kuid riiklike maade valdajad olid talitanud nendega nagu oma isiklike maadega: olid kinkinud, pantinud neid jne. Seetõttu oli raske kindlaks määrata, missugune maa oli riiklik, missugune isiklik. Kõiki neid raskusi kasutasid ära Tiberuse vaenlased. Nad lasksid liikvele kuulujutu, Tiberius Gracchus taotleb kuningavõimu. Teda süüdistati samuti selles, et ta on solvanud rahvatribuun Octaviuse puutumatut isikut. Kuid Tiberius ei alistunud, vaid läks kavatsetud küsimuse lahendamisel mehiselt lõpuni.
Reformi teostamiseks oli Tiberiusel vajalik võim ka järgnevaks aastaks. Seepärast esitas ta oma kanditatuuri rahvatribuuni kohale ka järgnevaks, 132 a. Rooma seadused keelasid ühte ja sama isikut kaheks aastaks järgemööda valimast. Nobiilid otsustasid seda kasutada.
Varahommikul kogunes rahvas platsile, kus pidid toimuma valimised. Kui algas koosolek, püüdsid aristokraadid segada hääletamist. Kuid Tiberius andis oma poolehoidjaile kokkulepitud märku ja need, haarates relviks, mis kätte puutus, ajasid nobiilid minema. Selsamal ajal toimus senati istung. Keegi kohalviibijaist laskis lendu valekuulduse, nagu oleks Tiberius Gracchus nõudnud endale kuningakrooni. Siis hüüdis ülempreester Scipio Nasica, üks Tiberiuse ägedamaid vastaseid: "Kes tahab päästa isamaad, see järgnegu mulle!" Teised senaatorite ja relvastatud klientide hulga saatel jooksis ta platsile, kus toimus rahvakoosolek. Algas äge taplus, mille kestel tapeti Tiberius ja umbes 300 ta poolehoidjat. Öösel heideti nende laibad Tiberisse.
Pärast Tiberiuse tapmist õiendasid nobiilid oma vastastega karmilt arveid. Palju hukkunud tribuuni sõpru ja kaaslasi hukati. Peagi õnnestus aristokraatial lõpetada komisjoni tegevus. Temalt võeti õigus otsustada, missugused on riigimaad, missugused eramaad.
Tiberius Gracchuse seadus jäi teostamata ja talupoegkonna huvid jäid endiselt rahuldamata.
Gaius Gracchus oli Tiberiusest 9 aastat noorem. Ta paistis silma oma ebatavalise kõneoskusega ja ületas venda oma otsusekindlusega. Pärast Tiberiuse surma tõotas ta aristokraatidele kätte maksta ja maareformi lõpule viia. Rahvas vaatas Gaiusele kui Tiberiuse asja jätkajale ja valis ta 123. aastaks rahvatribuuniks.
Gaius Gracchuse seadused.
Gaius otsustas eelkõige luua endale tuge Rooma ühiskonnas. Selleks teostas ta viljaseaduse, mille järgi anti rahvale vilja riiklikest ladudest alandatud hinnaga. Selle seadusega tõmbas Gaius enda poole Rooma linna kehvikkonna. Seejärel teostas Gaius toetuse leidmiseks kaubanduslikes ringkondases kohtuseaduse. Seni määrati kohtunikud kõigiks tähtsamaiks protsessideks senaatorite seast. Gaiuse seaduse alusel võeti neilt see õigus ja anti ratsureile (kaubanduslikule seisusele), kes sel teel said riigis suure tähtsuse. Sedasama eesmärki taotles ka teine Gaius Gracchuse samm: maksude kogumise andmine Väike- Aasias Rooma maksurentnikele.
Peale selle asutati vaesema talunikkonna huvides Itaaliasse mõningad kolooniad. Samuti kavatseti asutada kolooniaid väljapoole Itaaliat, ja nimelt Aafrikasse, hävitatud Kartaago asemele. Maajagamise komisjoni tegevus algas uuesti.
Tuginedes rahvamassidele ja kaubanduslikele elementidele, muutus Gaius 123 a. eKr faktiliselt riigi piiramatuks valitsejaks ja valiti 122. a. uuesti rahvatribuuniks. Nobiilid, kartes tema vastu avalikult välja astuda, otsustasid tegutseda teisiti. Nende nõuandel esitas üks rahvatribuunidest seadusprojekti 12 koloonia asutamiseks Itaalias, igas 3000 kolonisti, vabastades neid igasugustest maamaksudest. Senat kiitis seadusprojekti heaks. Sellega tahtsid Gaiuse vaenlased õõnestada ta mõju rahva keskel. Tegelikult polnud aga niisuguse kolooniate hulga asutamiseks Itaalias vaba maad ja seadusprojekt jäi ainult lubaduseks. Siiski hakkas rahvakoosolek sellest ajast peale jahenema oma juhi vastu.
Eriti muutus suhtumine Gaiusesse, kui ta esitas rahvakoosolekule seaduseprojekti liitlastele kodanikuõiguste andmise kohta. See seaduseprojekt kaitses kogu Itaalia talupoegkonna huve ega meeldinud Rooma rahvakoosolekule, sest Rooma talupoegkond ei tahtnud jagada oma eesõigustatud seisundit itaalikutega. Seda nähes võttis Gaius ise oma seadusprojekti tagasi. Kuid 121. aastaks ei valitud teda enam rahvatribuuniks.
Nüüd läksid aristokraadid üle avalikule ründamisele. Rahvakoosolekul tõsteti üle Gracchuse poolt asutatud Aafrika koloonia kaotamise küsimus.
Seejuures vihjati mitmesugustele ebasoodsatele ennetele, mis takistavat koloonia sutamist. Selle küsimuse arutamise päevaks kuulutas senat välja sõjaseisukorra. Gaius oma poolehoidjatega vallutas osa linna, kuid konsul paiskas talle vastu suured relvastatud jõud ning peale lühikest võitlust aeti ülestõusnud laiali.
Kokkupõrke aegu nikastas Gaius endal jala ja tahtmata vaenlaste kätte sattuda, käskis orja teda surmata. Vaenlased ei jätnud rahule isegi Gaiuse laipa , millel raiuti pea otsast; laip heideti Tiberisse. Umbes kolm tuhat Gaiuse poolehoidjat hukati (121.a. eKr).
Varsti pärast noorema Gracchuse surma lõpetati maa jagamine kodanikele ja jagatud maatükke lubati müüa. Talupoegkond jäi jällegi ilma maata .
Niisiis ei saavutanud maareform oma eesmärki. Gracchuste poolt juhitud liikumisest võtsid osa ainult ratsurid, s.t. Rooma kaubnduslikud- rahanduslikud kihid; talupoegkonna maatumine ei peatunud. Klassivõitlus teravnes Roomas veelgi enam.