Rooma elu ja olustik (0)

GÜMNAASIUM
ROOMA ELU JA OLUSTIK
Õppeaine: ajalugu
Klass: 10A
2011
Sissejuhatus
Essees räägin üldiselt Rooma ühiskonnast. Siis räägin ka veel seisustest, Rooma perekondadest, orjadest, Rooma kalendrist, Roomlaste rõivastusest, toidust ning ka avalikest mängudest. Need on põhilised punktid mis peaksid kirjeldama Rooma elu ning ka olu piisavalt. Kuna teema on tegelikult väga huvitav, siis otsustasin selle kohta uurida ka internetist ning sain väga palju teada selle kohta kuidas kunagi elati ning käituti. Meie aeg on väga erinev tollest ajast kus elasid roomlased ja seepärast ka valisin enda teemaks Rooma elu ja olustik, kuna mulle on lähedased suured muutused elus ning plaanin ka need siin välja tuua.
Rooma ühiskonnast üldiselt
Kuna Rooma impeerium oli hakanud arenema linnriigist, siis oli majandus- ning kultuurikeskuste areng soodne. Roomlastel olid esivanemad väga kõrgelt hinnatud ning samuti hindasid roomlased esivanemate vaimset ja kultuurilist pärandit. Pärast vallutussõdasi hakkasid roomlastele külge kreeklaste kombed ning traditsioonid. Roomlased olid sattunud kreeklaste kultuurimõju alla. Kreeka kultuuri vastu protestiti, kuid kahjuks see levis üsna suurejooneliselt siiski edasi. Õnneks suutis Rooma ühiskond siiski säilitada enda traditsioonilise ilme.
Roomlaste seisused
Roomas nagu ka paljudes tolleaegsetes impeeriumites oli ühiskond seisuslik . Seisusi piirasid küll ka seadused, kuid neid ainult osaliselt. Loomulikult asetses seisuslikkuse kõige kõrgemal astmel senatiaristrokraatia, mis oli muide pärilik. Vabariigi ajal tulid senaatorid nobiliteedi hulgast, kuid keisririigi ajal üha rohkem ka provintsidest. Senaatori võis juba kaugelt ära tunda, kuna kandis valget toogat, ehk valget rüüd, millel oli purpurpunane triip. Järgmine seisus mis Roomas aset leidis oli ratsanikuseisus . Algselt kuulusid nende hulka inimesed, kes suutsid endale hankida ratsahobuse, kuid hiljem pidi ratsahobusele kaasnema ka teatav jõukus. Senaatoritest ja ratsanikest madalamal seisid käsitöölised, vabad talupojad ja rentnikud. Kõige madalamal olid proletaarid. Õnneks meil tänapäeval ei käi asi seisustega vaid kõik inimesed on loodud võrdsetena ning võrdsete võimalustega. Minu arvates on seisuslik ühiskond vale ning inimesi ei tohiks erinevalt kohelda.
Rooma perekonnad
Perekond oli mehekeskne. Perekonnapeale kuulus piiramatu võim kõigi pereliikmete üle: tema naise, vallaliste tütarde, poegade ja nende laste ning orjade üle. Ka täiskasvanud ja abielus pojad allusid isa eluajal temale. Naisel puudusid poliitilised õigused. Abielludes läks ta isa eestkostelt abikaasa eestkostele. Naise peamiseks vooruseks peeti jäägitut abielutruudust. Pereisal oli tegelikult õigus ka enda pereliikmeid surma mõista, kuid see oli julm ning avalikkus mõistis sellised teod hukka. Pereisa kohustuste hulka kuulus ka laste kasvatamine ning õpetamine. Hiljem hakati tähelepanu pöörama ka laste vaimsele harimisele, mis pärit Kreeka kultuurist. Mõned saatsid aga oma pojad ning harva tütredki kooli ning seal said nad kirjatarkust ning keskmise roomlase haridusteekond sellega ka lõppes. Suuremates perekondades, kus taheti poegadest kasvatada avaliku ja poliitilise elu tegelasi, kestsid õpingud palju kauem. Õpiti selgeks kreeka ning ladina keel ja samuti ka kreeka ja rooma kirjandus, ajalugu ja filosoofia. Paljud noored mehed suundusid Kreekasse mõne õpetlase juurde kõnekunsti õppima.
Orjad ning nende elu
Nagu Kreekaski oli Roomas ühiskond orjanduslik. Orjade osa rooma majanduses oli suur. Enamasti töötasid just orjad suurmaaomanike põldudel. Järelikult pärines suurem osa kaubast , mis läks müügiks just orjade tööst. Tihti töötasid orjad ka kaevandustes ja kuna ka selle toodang läks tihtipeale müügiks, siis osalesid orjad ka siin majanduses päris silmnähtavalt.Ori oli omaniku vara, omanik võis temaga teha mida iganes soovis, sealhulgas ka teda tappa. Mõni peremees lasi oma orjal endale elatist teenida, nõudes selle eest korrapärast tasu. Nii võis ori tunda ennast peaaegu vaba kodanikuna, kuid tema vara kuulus mõistagi omanikule. Paljud peremehed lasid ustavatel ja töökatel orjadel end teatud rahasumma eest vabaks osta. Kui ori lasti vabaks sai ta koheselt Rooma kodanikuks. Mõnest endisest orjast võis nii saada ka üsna jõukas Rooma kodanik.
Rooma kalender
Vabariigi lõpuperioodini kehtis Roomas kuukalender, aasta alguseks loeti sõjajumal Marsi järgi nimetatud märtsikuud. Lõplikult korraldati kalender ümber Caesari korraldusel 1. sajandi eKr keskpaiku, kui asendati kuukalender päikesekalendriga. See kalender kehtib tänapäevani ja on tuntud kui juuliuse kalender.
Roomlaste rõivastus ning toit
Kreeklaste ja roomlaste igapäeva riietus (vastavalt kitoon ja tuunika) oli lõikelt ja välimuselt sarnane: üle õlgade heidetud riidetükk, mis ulatus põlvini. Kreeklastel oli paksem üleriie himation , roomlastel sarnast polnud, kanti lihtsalt mitut tuunikat üksteise peal. Kreeklastel mingit pidulikumat riietust polnud, küll oli aga roomlastel tooga. See oli poolringikujuline rõiva tükk, mis pandi selga nii, et parem käsi jäi vabaks. Jalatsitena kasutati peamiselt sandaale.
Tavalised ning natuke vaesemad roomlased kustutasid nälga leiva ja jahust valmistatud pudruga. Vahel oli menüüs ka puu- või juurvilju. Jõukamatel ning kõrgemaseisuslikel oli toiduks aga lihatooted ning muud kallid toidud. Jõukas roomlane sõi tavaliselt 3 korda päevas just nagu meiegi oleme harjund seda tegema. Kuna kahvleid ja nuge ei tuntud, võeti toitu näppudega. Joogiks oli tavaliselt vesi ja rikkamatel vein või selle vesilahus.
Avalikud mängud ning teater
Paljuski erinevalt kreeklastest ei pidanud roomlased eriti lugu spordist. Sellest olenemata pidasid roomlased lugu närvikõdi tekitavatest vaatemängudest. Peamised vaatemängud olid hobukaarikute võiduajamised ning verised võitlused amfiteatris . Varasemalt korraldasid mänge jõukamad ning tuntud tegelased. Keisririigis hakati mänge korraldama tihedamini ning sellest sai lausa keisri aukohus. Hipodroomidel korraldati hobukaarikute võiduajamisi. Kaarikujuhtideks olid orjad ja nad jagunesid nelja võistkonda, millele ajajooksul tekkisid ka paadunud toetajad. Tähtsaim hipodroom oli Circus Maximus. Korraldati ka veriseid võitlusi amfiteatrites. Võitlejad – gladiaatorid – võitlesid kas omavahel või loomadega. Suurim amfiteater oli Colosseum .
Teater polnud roomlaste silmis kaugeltki nii tähtis nagu see oli olnud kreeklaste puhul. Oma populaarsuselt jäi teater alla gladiaatorite võitlustele ja hipodroomisõidule. Rooma teatri etendused olid peamiselt komöödiad. Etendus toimus vabas õhus nagu ka Kreekas. Erinevalt Kreekast puudus rooma teatris koor. Alguses olid näitlejad mehed, hilisemal ajal hakati kasutama ka naisnäitlejaid.
Kokkuvõtteks
Rooma elu ja olustik oli minu jaoks enne väga kauge teema ning ei osand arvata, et see võib olla nii põnev. Pole küll ise kahjuks Itaalias käinud, kuid tahaks väga näha tänavaid, külasi, kus vanad roomlased kunagi elasid. Võibolla veedaksin ka selles ajas ühe päeva, et saada kinnitust raamatute ning interneti jutule ning faktidele.