Riik ja ühiskond (2)

Poliitika on suhtlemisprotsess, mille käigus jõuavad erinevate seisukohtadega inimgrupid ühistele otsustele, mida püüavad edaspidi oma tegevuses järgida. Kodanikuühiskond on avaliku elu valdkond , kuhu kuuluvad mittepoliitilised kodanikuorganisatsioonid ja ühendused. Eraelu on iga indiviidi isiklik elukorraldus. Inimesed püüavad oma huvisid realiseerida läbi ühiskondlike liikumiste, huvide survegruppide ning erakondade e. parteide. Vasakpoolseid erakondi (Mõõdukad, Keskerakond ) iseloomustavad sotsiaalne õigus, võrdsus, toetus, suur riigiosa, tasuta haridus, arstiabi , parempoolseid ( Isamaaliit , Reformierakond) aga jõukamad ettevõtjad, inimene ise peab endaga hakkama saama, konkurents . Riigi üldised tunnused on territoorium , rahvas ja suveräänne e. sõltumatu võim. Nüüdisaegses riigis on võimukandjaks rahvas (demokraatia – demos kratos, rahva võim, vabadus, riigikogu, inimõigused), ülesanneteks kehtestada seadusi, tagada kaitse, õigus koguda makse ning osutada teenuseid. Demokraatia tagamiseks peab olema põhiseaduslik valitsus, tagatud inimõigused ning koigi võrdsus seaduste ees. Otsene demokraatia on rahvakoosolekutel käetõstmisega asja otsustamine, esindusdemokraatia puhul valitakse rahva esindajad, kes vahendavad inimeste huve ning viivad neid ellu. Monarhia on veresuguluse alusel päritav ainuisikuline võim, absoluutse monarhia puhul kuulub kogu võim ainult ühele valitsejale (kuningas, keiser ), konstitutsioonilise monarhia puhul jagab monarh võimu rahva valitud parlamendi ning valitsusega. Vabariigis on riigipeaks president , kes valitakse 4-5 a. Autoritaarse diktatuuri puhul on võim koondunud ühe valitseja kätte, kodanikud on unarusse jäetud, totalitaarse diktatuuri puhul on rahvas muundunud kildkonna tööriistaks, üks juht, üks partei, võrdsus. Kommunikateerimine on suhtlemine , info levitamine. Kommunikatsiooni arengutase mõjutab vahetult majanduse edukust ning seob riigi ühtseks tervikuks. Massikommunikatsioon e. massiteave on laiade rahvahulkade informeerimine ( ajakirjandus , televisioon , internet). Avalik arvamus on küsitluste koostamine teatud probleemide kohta. Massiteabe ülesanneteks on rahvast harida ning teda riigis ja maailmas toimuvast informeerida. Õigus on suhteid reguleeriv normide kogumik. 1215 – “Suur vabaduste kiri”. Õigusriigi tunnused on seadused ja määrused (põhiseaduslik kord), kohus ning dem. valitsus, kodanike jaoks ning tagab avaliku korra. Tavad ja moraalinormid on sots. tõekspidamised ja harjumused, mis korrastavad inimkäitumist, kergendavad ja vääristavad ühiskondliku elu. 24. veeb. 1918 – Eesti iseseisvus , 2. veeb. 1920 – Tartu rahu, 15. juun . – I Põhiseadus, 1934 – Põhiseaduse muudatus , 1938 – Põhiseadus, 20. aug. 1991 – Eesti taasiseseisvus , 28. juun. 1992 – Põhiseadus. Põhiseaduse e. konstitutsiooni (kirjalik õigusakt, mis seisab teistest seadustest kõrgemal, saab muuta) tähtsamad punktid on riigipiir , õigused, kohustused, riigikogu, president, valitsus, seadusandlus , riigieelarve, välissuhted, riigikaitse, riigikontroll , kohus. Riigikogu võtab vastu ainult seadusi, valitsus võib vastu võtta määrusi, käskkirju, juhendeid ja seadusi. Seadused peavad olema kooskõlas (vastama põhiseadusele). Seadusi on vaja muuta, kuna riigi arenedes vajavad kõik seadused kaasajastamist ning täiendamist. Hea seadus on koostatud nõnda, et ta täidab oma eesmärgi, kirjutatud selgelt ja üheselt mõistetavalt, järgitav (ei nõua võimatut) ning kaitseb indiviidi õigusi ja edendab üldist heaolu. Seadused on kodanikele vajalikud, kuna nad reguleerivad meie kaitsmist ja asutuste ning üksikisikute tegevust ning juhivad riigi ja avaliku elu eri valdkondi. Seadusekuulekuse põhitõed on käituda teiste suhtes nii, nagu sa tahad, et käitutaks sinuga, tunda peamisi inimõigusi ja –vabadusi ning oma riigi põhiseadust, osata leida normaktiivakti teksti ning teada, kust saab õigusabi. Iga inimene on võrdne seaduse ees ning tal on õigus riigikaitsele. Ausa õigusmõistmise põhimõtted on, et keegi pole ennem süüdi, kui kohus seda otsustab ning korrakohase protsessi põhimõtted õigusmõistmisel (seaduslik protsess), mida järgitakse nii kohtueelses staadiumis (vahistamine), kohtupidamisel (kohus) ning kohtujärgsel perioodil (karistus, vabastamine). Vabaduse võib võtta ainult seadusel sätestatud juhtudel ja korras: süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud kohtuotsuse täitmiseks, kohtu korralduse täitmata jätmisel või seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks, kuriteo või haldusrikkumise ärahoidmiseks, selles õigusrikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks, alaealise üle kasvatusliku järelvalve sissseadmiseks või tema toimetamiseks pädeva riigiorgani ette, et otsustada sellise järelvalve sisseseadmine, nakkushaige, vaimuhaige, alkohoolikuvõi narkomaani kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik, ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks. Kodanik on isik, kellel on riigiga kindel suhe (õigused → kohustused). Kodakondsus saadakse kui inimene sünnib EV-s, vanematel on Eesti kodakondsus või naturalisatsiooniga (taotletakse kodakondsust, riigikeele ning põhiseaduse tundmise eksam , abielludes kodanikuga ning eriliste teenete eest). Erandkorras võib riik raske seadusrikkumise korda pannud inimeselt kodakondsuse ära võtta. Kodakondsus on vabatahtlik, seega on igaühel õigus loobuda senisest kodakondsusest ning taotleda mõne teise riigi oma. Peale kodaniku elavad riigis mittekodanikud e. välismaalased (välisriikide kodanikud või kodakondsuseta isikud, kellel on alaline elamisluba /tööluba). Kodaniku õigused on õigus teenida Eesti kaitsejõududes, avaldada omaalgatuslikku vastupanu katsetele muuta riigikorda või hävitada iseseisvus, töötada politseis, kohtus, kinnipidamisasutustes, tollis ning vastutavatel ametikohtadel riigi- ning omavalitsusasutustes, kuuluda erakondadesse, hääletada ja kandideerida Riigikogu valimistel, kandideerida OV valimistel, osaleda rahvahääletusel, otsida välismaal EV kaitset, igal ajal asuda elama Eestisse, mittekodaniku õigused on isiku-, majanduslikud- ja kultuurilised õigused ning õigus kuuluda organisatsioonidesse. Ühtki Eesti kodanikku ei tohi riigist välja saata. Rahvusvaheline õigus reguleerib suhteid inimeste vahel. Rahvusvahelised kohtud on Haagi Rahvusvaheline Kohus (arutab riikidevahelisi tüliküsimusi), Euroopa Nõukogu Inimõiguste Kohus, ning Euroopa õiguskohus (jälgib EL liikmesriikide tegevust, pöörduda võib iga EL liige). Parlament kinnitab riigieelarve (38 miljardit) seadusena, tehes nõnda selle järgimise kohustuslikuks . Kogu võim lahutatakse seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtuvõimuks. Parteid, kes saavad parlamendis rohkem kohti moodustavad valitsuse. Presidendi valib enamikus parlamentaarsete korraldusega riikides parlament. Presidentaalse korralduse puhul valib rahvas otse nii parlamendi kui presidendi. Sel juhul komplekteerib president oma nägemuse järgi valitsuse ning tema juhib ka valitsuse igapäevast tööd. Presidendiks võib saada vähemalt 40-aastane sünnijärgne EV kodanik. Kandidaadi esitamise õiguse annab põhiseadus 21-le või enamale Riigikogu liikmele. Kandidaat ei pea olema Riigikogu ega partei liige. Riigikogu võiv hääletada kõige rohkem 3 korda e. hääletusvooru. Selleks, et võita, vajab kandidaat 2/3 Riigikogu koosseisu häälte enamust . Kui ka kolmandal hääletusel ei kogu ükski kandidaat piisavalt toetust, kutsutakse kokku valimiskogu. Valik tuleb teha kahe Riigikogult enam hääli saanud kandidaadi vahel, kellele võib nüüd lisanduda uusi kandidaate. Nüüd peab võiduks vahalik häältehulk moodustama osalejate häälteenamuse. EV ministrid on välisminister – Kristiina Ojuland, kaitseminister – Margus Hanson , siseminister – Margus Leivo, justiitsminister – Ken- Marti Vaher , majandusminister – Meelis Atonen, põllumajandusminister – Tiit Tammsaar, rahandusminister – Tõnis Palts , keskkonnaminister – Villu Reiljan, sotsiaalminister – Marko Pomerants , haridusminister – Toivo Maimets, kultuuriminister – Urmas Paet , siseminister regionaalaladel – Jaan Õunapuu, rahvastikuminister – Paul-Eerik Rummo, peaminister – Juhan Parts.