Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Reis Hispaaniasse". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
hispaania, läksime, sõitsime, hotell, fänn, hakkasime, saime, barcelona, valencia, lennukis, tankla, telk, lennujaama, pagas, kuhugi, tegime, leidsime, rannas, baari, kämping, ilmad, hommikul, veidike, telgi, jalutama, hispaanlased, soojad, teadnud, piletid, vahepeal, nägin, otsima, hotellis, randa, vist, meiega, fännid, staadion, oliiviÜhel päeval kui mul oli ees 16-es sünnipäev ütles minu tuttav, et tema sõber viib teda sünnipäeva puhul sõidule ning palus ka mind kaasa kutsuda. Mina olin, siis väga õnnelik ja eelmisel päeval rääkisin oma klassijuhatajaga ära ning tema lubas mul minna. Hommikul kui oli see päev mil me pidime koos minema sõitma ja vaatama vaatamisväärsusi olime me väga õnnelikud, sõime kõhu täis ja sättisime endid valmis. Juba oligi minu tuttava sõber kohal ja me läksime tema autosse. Nõnda algaski meie imetore reis vaatamisväärsusi vaatama. Olime juba pika maa maha sõitnud kui tundsime äkitselt nälga ja me peatusime märjamaal ühe kohviku juures kuhu me, siis läksime kõik kolmekesi koos sööma. Seal oli väga sõbralik ja viisakas müüa sel ajal tööl ja ta tõi meile meie toidud ja joogid kenasti lauda ning me nautisime oma rikkalikku järgmist hommikusööki. See kellega me reisisime oli rootslane, mina muidugi millesti eriti aru ei saanud aga
vaateplatvormilt avanes vaade ilusale tuledes Pariisile. Pilet ühele inimesele Eiffeli torni maksis 7.50 eurot. Torni ümbruses oli liikumas palju rahvast, ning ka suveniirimüüjaid, kes proovisid meile müüa väikseid Eiffeli torni kujukesi. Eiffeli tornist jalutasime hotelli ööbima. Teine päev Pariisis Järgmisel hommikul sõitsime me metrooga Seine'i jõe äärde, kus vaatasime Seine´l sõitvaid ja seisvaid laevu. Sealt edasi võtsime suuna Orsay kunstimuuseumisse. Alguses oli muuseumi asemel rongijaam. Hiljem ehitati see ümber muuseumiks. Orsay´s nägin ma ka kuulsate kunstnike maale, mida ma varem olin ainult õpikutest ja raamatutest näinud näiteks Claude Monet, Edouard Manet, Edgar Degas ja Vincent van Gogh maale, kui nimetada ainult mõned
Keivin Kumu Kunstimuuseum 19. novembril läksime Tallinnasse Kumu Kunstimuuseumisse. Kumu Kunstimuuseum on Eesti Kunstimuuseumi peahoone Tallinnas Kadriorus. Kumu on koduks kahele eesti kunsti põhikogule: klassikalisele kollektsioonile 18. sajandi lõpust Teise maailmasõja lõpuni ja Nõukogude Eesti kunstile perioodist 19451991. Hoonesse pääseb Kadrioru poolt (esimesele korrusele) ning Lasnamäe poolt (teisele korrusele). Meie sisenesime Lasnamäe poolt ja jõudsime teisele korrusele. Muuseumi sisenedes saime
Sõit kestis umbes tund aega ning kella üheksaks olime juba Estonia teatri juurde jõudnud. Väljusime bussist ning järgnesime õpetajatele, ustest sisse suurde fuajeesse ja panime oma joped ja kotid garderoobi. Meie juurde saabusid kaks giidi, kes pidid meile tutvustama Estonia teatrit ja rääkima selle ajaloost. Jagunesime kaheks grupiks, 8.a klass ja 8.b klass eraldi. 8.b giidiks oli väga kena naisterahvas Lydia Roos. Lydia järel läksime fuajee trepist ülesse Valgesse saali. Valges saalis näitas giid meile skulptuuri “Koit ja Hämarik” ning rääkis, et Valge saal oli olnud algselt teatri restoran. Giidi juhatusel liikusime läbi paljude korruste, koridoride ja ruumide. Lydia rääkis meile käigupealt teatri asutamisest ja selle ajaloost ning saime temaga vestelda ja temalt erinevaid küsimusi küsida. Lydia ütles, et me käitusime väga hästi ning et oleme tublid, kuna oskasime paljudele tema küsimustele vastata
" Ma ütlesin vihaselt: "Seda ta on ja vaadake, et te käitute ilusasti. Sest muidu lastakse mind lahti!" "See oleks ju päris hea mõte, sest su kostüüm..." Ma katkestasin oma poja Stiiveni poole lause pealt: "... on väga kena ja mind ei tohi lahti lasta! Saate sellest aru, te ajudeta jõnglased?" "Jah, ema", ütlesid nad nördinult, pead alla vajunud. "Aga nüüd tulge mulle kööki appi!" käskisin neid. Nad tulid suure kiiruga mulle kööki järele. Me saime üsna kiiresti kõik köögis tehtud. Ma panin selga oma lilla sädeleva õhtukleidi. Helen pani selga kena miniseeliku ja moeka sekretärijaki. Stiiven pani selga kuue ja viigipüksid ja mu mees Stiiv-Maikel sama, mis Stiivengi. Uksekell helises. "Ma avan!" hüüdsin üpris kõvasti. Avasin ukse ja sealt tuli sisse suur tümakas, paks ja kiilaspäine mees, kes oli umbes 43 aastat vana. Ütlesin: "Astuge sisse ja tundke end nagu kodus!"
Konfliktiks areneb lahkaarvamus siis, kui üks arvab, et tema arvamus on õigem ning hakkab enda arvamust teisele peale suruma ning teine saab selle peale pahaseks. Konflikti võidakse lahendada nii, et üritatakse leida kõigile osapooltele rahuldust pakkuv lahendus. Ja konflikti võidakse lahendada ka puhtalt emotsioonide baasil, vältides tegelikku situatsiooni. Konfliktid kliendisuhtluses 1)Ostsime poest lööktrelli. Nädal aega saime sellega töötada, kuni see läks katki. Viisime poodi tagasi. Võtsid trelli parandusse. Mõne aja pärast helistati poest, et trell on korras ja polegi katki olnud. Vale ekspertiisi eest pidime maksma 8.40eurot. Mõne päeva pärast oli sama situatsioon, trell jälle ei töötanud. Viisime poodi, toppisime juhtme pistikusse ja näitasime, et trell ei ole töökorras. Keegi vastu ei vaielnud. Mõne päeva pärast võeti
Esmane ülevaade tehtud, viidi meid lattu kus anti meile kätte meie varustus. Meid pani imestama see, et kõik toimus palju kiiremini ja kuskil laos ei olnud näha ühtegi hingelist. Süsteem toimis väga lihtsalt, tuli sisestada oma nimi ning juba tuli robot vajalike asjadega kohale. Asjad käes, viidi meid kasarmusse. Sel hetkel ei teadnud me veel keegi mis tegelikult toimumas oli. Käisime rühmaga söömas ja jäime uut päeva ootama. Hommikul aeti meid varakult üles. Läksime kõik loengusse kuis tutvustati meile natuke uut varustust ning väljaõpet. Kasutusse oli võetud suures koguses droone ja muid kaugelt juhitavaid masinaid. Nädalaga saime uue väljaõppe. Siis saime me teada uudise mida keegi ei osanud oodata, kätte oli jõudmas sõda. Iga päevaga toodi linnakusse aina rohkem sõdureid ja meid kaasati abiks väljaõppes. Ühel päeval kutsuti meie 1. raketirühm kokku ja öeldi, et peame minema ala turvama. Meile anti kätte meie relvastus ja masinad
Esmane ülevaade tehtud, viidi meid lattu kus anti meile kätte meie varustus. Meid pani imestama see, et kõik toimus palju kiiremini ja kuskil laos ei olnud näha ühtegi hingelist. Süsteem toimis väga lihtsalt, tuli sisestada oma nimi ning juba tuli robot vajalike asjadega kohale. Asjad käes, viidi meid kasarmusse. Sel hetkel ei teadnud me veel keegi mis tegelikult toimumas oli. Käisime rühmaga söömas ja jäime uut päeva ootama. Hommikul aeti meid varakult üles. Läksime kõik loengusse kuis tutvustati meile natuke uut varustust ning väljaõpet. Kasutusse oli võetud suures koguses droone ja muid kaugelt juhitavaid masinaid. Nädalaga saime uue väljaõppe. Siis saime me teada uudise mida keegi ei osanud oodata, kätte oli jõudmas sõda. Iga päevaga toodi linnakusse aina rohkem sõdureid ja meid kaasati abiks väljaõppes. Ühel päeval kutsuti meie 1. raketirühm kokku ja öeldi, et peame minema ala turvama. Meile anti kätte meie relvastus ja masinad
See oli haige. Mul oli sampooni pudel peos nagu rõve mängupüstol ja see klient, mingi vanamees, hakkas kartma ja põgenes sündmuskohalt kiiresti. Me ei mõelnud enam rohkem sellest, see oli lihtsalt asi mida tegime. Kui me sõitsime eemale kuulsime sireene, meie taga politseiauto tagaistmel istus see vanamees Industrigatanist ja me mõtlesime : Mis toimub? Mis see on ? Loomulikult me oleks minema sõitnud, me ei olnud ometi selliste asjadega võõrad . Aga kuradile see, meil olid turvavööd peal ja me ei olnud teinud midagi halba. Niisiis me peatusime. Me ütlesime:" Me niisama jamasime. Me teesklesime politseid, pole ju suur asi ? Vabandame." Politsei enamjaolt naeris ja sellest ei tulnud suur probleem.
Esimene matkapäev Velli Sallallaa ja Neeme vettide grupp jäid telkidega maha.Hommikul kell viis pani buss hääled sisse , see oli kui viimne käeviibe, ja me olimegi iseenda hooleks jäetud kesk Transilvaania mägesid. Hommikul tegime süüa, vaatlesime üsna elavat liiklust mägiteel , pakkisime asju,lehvitasime Velli rühmale ning hakkasime ka ise minema alla Zarnesti poole, et siis tasakesi teiselt poolt Piatra Craiului aheliku poole tõusta . Velli seltskond tuiskas edasi Fagarasi ahelikku vallutama, ent meil oli seltskonnas kuus mägedekogemuseta kaaslast ning otsustasime teha trajektoori kahe kena mäeaheliku- Piatra Craiului ja Bucegi ümber ja vahel. Künkal enne metsa tõusu puhkasime jalgu suure kiviristi juures,ning sümboolselt pidime me seda risti
Kirde Eesti õppekäik. Kirde Eesti õppekäik oli kindlasti üks väsitavaim. Sõit algas juba kell 8 hommikul ja tagasi koju saime õhtul 10 ajal. Hoolimata kõigest oli siiski tore, eriti minul, sest ma polnud kunagi kaevanduses käinud. Meie reis viiski meid Kohtla kaevandus park-muuseumisse (teel sinna külastasime ka Iisaku vaatetorni). Õpetajad ostsid piletid välja ning siis võttis meid vastu meie giid, kes oli ka ise pärit Lõuna - Eestist, Vanakoiolast. Meie teejuht oli väga lõbus (vana)mees, kel kaevanduses töötades on täis juba 40 aastat. Enne kaevandusse minemist saime maapeal väikese ülevaate
nagu peab. Kui meie koolis tunduks see aeg mulle ilmatu pikk, siis seal lonkis klass nördinult pärast kellahelinat riietusruumi ja kurvastas, et 1 tund juba läbi sai, kuid rõõmustas, et algamas on veel tervelt 3 tundi ! Teine tund algas eraldi rühmades. Rühmi polnud mitte 2 ega kolm, vaid lausa 22, täpselt nii palju kui ka õpilasi, sest iga laps sai keskkooli alguses valida just endale sobiva võõrkeele. Mina läksin koos ühe sõbraliku tüdrukuga hispaania keele tundi. Ma võiksin käsi südamel vanduda, et ma pole mitte kunagi midagi nii kihvti teinud, nagu seal tunnis. Esiteks sain ma teada, et iga keele õpetaja, on just sealt riigist pärit, mis keelt ta annab. Niisiis oli meie õpetajaks hispaanlanna. Tal olid pikad mustad lokkis juukseid ja kui ta rääkis, siis viskas neid kätega aina ühele poole ja teisele poole. Teiseks ütles õpetaja meile, et täna teeme me ühe hispaanialiku karnevali ja püüame suhelda kohalikega. Esmalt
Matkale tuleb ka meie klassi ilusam poiss Marko.Aww ta nii seksu. *Uksekell* Ahah Kerli jõudiski pärale. * Koolimaja ees seistes näigin et Marko vaatas mind päis suurte silmadega. Küllap ma meeldin talle ka. Appi ma punastan.Kerli varja mind . Järsku tuli mu juurde Kaire. "Kuule,Anx..võib ma kutsun sind anxiks.. muide sa ööbid ühes telgis minu Marko ja Kerliga.Sobib?" "Võib küll..ämm oki..Aga mina tahan keskel magada!!" "What ever." Niisiis rahvas koos .Me hakkasime metsa poole liikuma. Nägin kuidas Marko mind terve tee jälgis.Oi tal on nii ilusad pruunid silmad. Lausa suu ajab vett jooksma.Hiljemalt kella 12 jõudsime meie esimesse laagripaika. Kairi kamandas paljud puid tooma et lõket teha. Kurat mida ta kamandab inimesi.Mina ju küll ei kamanda (vist :D ). Mul oli väga igav kuna telgid said püsti pandud otsustasin seal natuke Stiinat lugeda. Nägin et Marko järgneb mulle. "Tsaoka,Anxu kuule see et ära pane Kairit tähele..ta on nats kiiksuga."
Kindlasti leiab iga inimene sellest raamatust erineva sõnumi ja ma usun, et see raamat sobib lugemiseks eelkõige noortele, aga seda võivad ka lugeda täistkasvanud. Raamatu sisu punktidena: 1. Mina (Kristiina) varastasin poest nuku ja politsei sattus mulle peale. Mind viidi ülekuulamisele, aga õnneks tuli Triinu ema mulle sinna järele. 2. Kui koju jõudsin, oli mu emal kolmepäevapohmell. 3. Läksime Triinuga parki, kus oli linnupesa. Koduteel kohtasime joodikut, kellele me mõlemad 2 krooni andsime. 4. Bussipeatuse juures nägime me oma klassikaaslasi. Triin kutsus mind endaga suvilasse kaasa. Küsisin oma emalt luba ja saingi minna, peale selle andis ema mulle söögirahaks 300 krooni kaasa. 5. Hommikul läksime (Triin oma vanematega ja mina) suvilasse. Seal oli tõesti lahe. Meie Triinuga pidime magama saunas.
kuna minu mees läbi otsiti . Siis otsiti kõik meie eluruumid läbi , pannes tasku kõik , mis oli väärtuslik ja öeldi , et 40 minuti jooksul olge valmis ära sõiduks , milleks veoauto ukse ette sõitis . Rakveresse jõudsime õhtu eel , kusmeid vagunitesse jaotati mehed eraldi naistest . Vaguni uksedlukustati kõvasti kinni . Meie vagunis oli 25 inimest , täiskasvanuid 20 , lapsi 5 . Ühes pakkidega oli vagun nii täis , et osa inimesi oli sunnitud püstijalu seisma ööd ja päevad . Sõitsime üle Venemaa piiri ja ikka ööd ja päevad venis rong ahastavate ja nutvate inimestega. Siis läks sõit üle Uraali mägede , kuni viimaks kusagil suures linnas jõe ääres peatus. Siis veeti haiged ja lapsed ühe sigade vedamise praamiga edasi , kuna terved ja jõulised kallast mööda jalgsi saadeti. Seal anti siis meile korterid , mille eest pidime üüri maksma olgugi , et meil raha polnud. Selle asemel andsime riideid ehk mis meil oli
sobinud üldisesse miljöösse. Ruumi sisenedes me hetkeks ei saanud aru, kuhu peaksime suunduma, kuna ei näinud ühtegi teenindajat. Astusime kõhklevalt edasi ning märkasime kõrvalasuvas ruumis müügiletti, mille taga seisis ka teenindaja, kes meid kohe ei märganud. Lähemale minnes teretas teenindaja meid viisakalt, kuid ei pööranud meile rohkem tähelepanu, kuna tegeles muude asjadega. Märkasime, et olime kohvikus esimesed külastajad. Leti ääres seistes hakkasime ise teenindajalt küsima koogivaliku kohta, kuna tordivalik oli kesine ning igal koogialusel paar-kolm viilu. Soovisime tegelikult hommikuputru süüa, kuid teenindaja vastus oli ehmatavalt konkreetne: ,,Kokk tuleb kell 11, enne seda sooja toitu ei saa!" Seega ostsime kooki, saiakest ja kohvi. Sobivat lauda valides saime aru, et kohvik koosneb viiest ringikujuliselt paiknevast ruumist üks suurem ning kaks väiksemat. Teenindaja tõi kohvikoore lauda öeldes ainult ,,Palun!" lisamata kasvõi
Mina käisin judos. Olin oma kaalu klassis kõige parem, siiani peaks mõned diplomid alles olema. Hästi on mul meeles see, et levisid kuulujutud, et liivakastidesse on peidetud aardeid,juveele,kulda jne. Meie kõik uskusime seda ja päevast päeva ainult kaevasime. Teine põhitegevus oli seriaali A-rühma järgi tegemine. Lastaaias sai ka vembutatud. Kõige julmem temp oli see, kui panin kasvatajale nõela tooli peale, kui ta istuma hakkas. Põhitegevus oli rattaga sõitsime. Kõrval majas elas üks sõber nimega Madis. Ta oli mõned aastad vanem kui mina aga saime siiski hästi läbi. Matuga tiirutasime päevad läbi ringi, põhiliselt Ihaste peal, kuigi vahel sai ka Annelinnas käidud. Annelinnas seetõttu, et koka koolal oli kampaania, et iga 5nda pudeliga võidad uue pudeli. Päevas jõime vast ära kaks kuni viis poole liitrist pudelit. Juhtus ka õnnetusi, kõige halvemini lõppes kraavi kukkumine. See hakkab mul juba vaikselt ununema
Vend tuli tagasi ja valetas: “Ah see oli naabri talu karjane, läks lehmi ajama.“ Vaat, kus oskas end välja rääkida. Põgenenu oli meie rentniku poeg, kes hoidus sõjaväest kõrvale. Pataljonil oli kiire ja nad küsisid teed Peipsi poole. Nad olid oma vägedest maha jäänud ja tahtsid kõrvalisi teid pidi kiirelt järele jõuda. Ema juhatas neile siis tee kätte. Päeval pärast seda sündmust läksime metsa äärde mängima. Me arvasime, et nüüd on väed ilmselt ära läinud. Aga ilmselt siiski oli mahajäänuid veel metsades. Me mängisime Ehavere õue peal. Meile oli tehtud suur liivane hüppekast. Vennad hüppasid kõrgust ja kaugust seal. Mina istusin kasti serval ning vaatasin pealt. Ma olin 12. Korraga käis minu kõrva juurest „Viiiiiiiiiuhhh“. Mina polnud iial veel kuuli häält kuulnud ja ma mõtlesin, et see oli mingisugune putukas
Massihävitusrelvadeks on keemiarelv, bioloogilised relvad, tuumarelvad ja tööstuskemikaalid. Kompassiga saab orienteeruda ning sellega saab luubi abil tuld tekitada. 21.11.2015 Topograafia- harjutused kaardi ja kompassiga metsas Laupäeva hommikul, 21. Novembril käisime klassiga metsas orienteerumas kaarti ja kompassiga. Alustasime sõitu Kose Vallamaja eest. Võtsime enne teele asumist kaasa relvad ja laskemoonad. Istusime kogu klassiga autosse ja sõitsime Kose- Risti karjääri. Seal, kõige tagumises otsas, on Kaitseliidu välilasketiir. Seal jagati meid paaridesse, ühed saadeti metsa ja teised jäid relvast laskma. Olenemata sellest, et ilm oli halb ja tuiskas lörtsi, oli minul ja mu paarilisel tore olla metsas. Me pidime käima läbi mõned punktid ja siis nende koordinaatidega leidma üles järgmise punkti. Olles leidnud üles kaks esimest puntki, ei leidnud me kolmandat ja läksime valesti. Me kõndisime umbes 2km kaugusele alguse kohast
Läänerindel muutuseta. Rindeni on 9 km.14 päeva eesliinil magamata olla on jube,150mnest oli ja tagasi tulime 80mne mehega. Kannul seisavad meie sõbrad: Tjaden- kõhn lukksepp, Haie-turbalõikaja, Detering-talupoeg, Stanislaus-salga peamees. Kantorek oli meie klassijuhataja. Behm oli üks esimestest, kes langes, talle sattus mürsukild silmadesse ja jätsime ta. Peale esimest langejat saime aru, et kõik, mis meile on maailmast õpetatud on vale, meie maailmavaade muutus. Laatsaretis lamas Kemmerich, meie saatusekaaslane, kohe näha, et elu hakkab ta seest kaduma, tal oli ainult üks jalg alles. Kantorek oli kirjutanud Kropile, et oleme raudne noorsugu, aga see pole nii, 20nesed, aga oleme vanainimesed. Sestsaadik, kui sõjas oleme, on meile kõik ebaselge. Vaenematele inimestele on sõda ajutine vaheaeg, aga meid on see oma küüsi haaranud ja oleme tooreks muutunud
Ja kas ma viin su ära?"."jah," vastasin "see oleks super luks kui sa mu ära viiksid, aga sel juhul tuleb Lerru ka! Leidsin! Nii kõik on olemas." Isa vaatas mind hetke, ning läks elutuppa." Tule siia" ütles ta mulle. ,,Jes söör" ütlesin ma ja marsisin isa juurde. ,,Helista oma Lerru-Berrule nüüd ära ja hakkame liikuma." Nii ma tegingi. Viie minuti pärast istusime me juba autos. Lerru ka. Kõik olid vait. Issi pani raadio tööle. Sealt tuli üks naljakas laul ja me hakkasime Lerruga naerma. Isa pani raadio tagasi kinni. Ma ei saa aru miks. Me ju ei naernudki tema üle. Kõik oli jälle vaikne. Mõne aja pärast küsis issi" Lerru kuule,"."Jah" vastas Lerru. ,,Kuidas sul koolis läheb. Ah unusta ära." Me vaatasime imelikult üksteisele otsa. Lerruga loomulikult. Ning ülejäänud aeg olid ka kõik vait. Lõpuks jõudsime me pooleteist tunni pärast kohale. Mõned olid jub a kohal. Läksime laagri ülema juurde ning
me oleme kõik väga kurvad, sest meil pole raha parema maja ostmiseks. Kuid ühel päeval, võitis minu ema lotoga sada tuhat eurot. Olime kõik väga õnnelikud ja meil tuli mõte osta uus ja kaunis maja looduses. Maja otsimine oli tunduvalt raskem, kui ma olin arvanud. Me otsisime maja neli nädalat, kuni me leidsime ühe maja linna ääres. See maja oli väga ilus, suur, kahekorruseline, kuid see maksis kahtlaselt vähe, aga ema pole sellele tähelepanu pööranud. Läks veel nädal, kuni me saime sisse kolida ja see maja oli seestpoolt veel ilusam kui väljast. Me lausa armastasime seda maja, kuni ühel päeval pidin ma üksi koju jääma. Minu õed- vennad läksid kooli ja ema tööle, kuid mina haigestusin. Algul ei olnud midagi, kuni ma kuulsin ülavalt korruselt väikseid, kuid samas suuri samme. Ma olin jube hirmul ja ma pugesin kuskile voodisse, kümne teki alla ja olin täiesti vagusi. Enam see ei kordunud. Õhtul, kui kõik olid kodus rääkisin ma nendele oma loo, aga keegi ei
Hinnang: hea teenindus 4 02.09.2010 14.00 Paide Walking Hinnang: hea teenindus. 5 2 PAIDE SÄÄSTUMARKET Olime sõbraga Paides säästumarketis, tahtsime osta energiajooki kuid pudelid olid kinnises kiles veel, mida ei oldud avatud. Nii me siis hakkasime ise seda kilet katki tegema, et energiajooki kätte saada, kuid me ei saanud sellega eriti hakkama. Müüja, kes liikus seal ringi, ning tegi oma tööd, märkas meid, ta tuli meie juurde ütles viisakalt tere, ning ütles et ma vaatasin, et te olete hädas ega saa kätte. Nii ta siis võttis selle kilenoa, ning aitas meil selle avada. Analüüs: Müüa oli väga abivalmis, sõbralik ning viisakas. Ta täitis oma tööd korrektselt, ning poes oli meeldiv viibida.
raadiot ja rääkida teistega maast ja ilmast. Sõit tundus kui igavik, aga ainult seni kuni nägin silti Tallinn 10km. See oli kõige ilusaim teeviit mida ma oma elus näinud olen, vähemalt siis tundus nii. Aga veel 10 minutit sõitu ja olimegi kohal. Kuid nüüd tekkis järgmine mure, kuhu auto parkida. Õnneks oli meil tasuline valvega parkla ainult 100m kaugusel ööbisikohast ehk vanaema kodust. Kell oli saanud umbes kolm päeval. Ega siis midagi hakkasime usinasti asju auto pealt maha tassima, tegelikult läks see kiirelt ainult umbes 15minutit. Toas ootas nagu alati soe söök ja tuhat küsimust. Kuid kui sa näed vanaema ja vanaisa aastas mõne korra siis on see isegi talutav. Nii siis istusime lauda sõime ja vastasime vanaema küsimustele. Lõpuks hakati arutama mida onule kinkida mitme autoga minna, mis kell algab, kaugele sõita on vaja, kes sinna tulevad, kes ei tule jne.
III Teema: Pakendiringlus ettevõttes. Olmejäätmete jaoks oli eraldi suur prügikonteiner, kuhu jäätmed spetsiaalse aparaadi abil kokku pressiti. Konteineri täitumisel toimetati olmejäätmed laevalt minema. Papp pandi papipressi, kus kõik kokku suruti, papp toimetati sadamasse jõudes mandrile. LAOTÖÖTOIMINGUD JA OPERATSIOONID I teema : Igapäevane laotöö Minu igapäevane töö algas hommikul kell 8.00, kui sain teiste töölistega laos kokku. Kui me olime laos kokku saanud, siis läksime laojuhataja kabinetti, et saada tellimused. Kui me saime tellimused kätte, siis kaks inimest läksid veini- ja kommilattu ning teised kaks läksid õlle- ja kange alkoholi lattu (mina ise olin veini- ja kommilaos). Lattu jõudnud, võtsime euroaluse ja hakkasime poe tellimust kokku panema. Algul panime raskemad ja suuremad asjad alla ja lahtised ja nõrgemad ülespoole. Kui olime tellimused kokku pannud, siis võtsin ma kile ja
kasu nii õpetajale kui ka õpilastele. Ürituse korraldamise eesmärkideks oli: 1. arendada rühmatöö oskusi, nii meie endi kui ka õpilaste vahel; 2. suurendada õpilaste huvi ajaloo vastu; 3. õppida aja planeerimist, mis tuleb kasuks ka edaspidises elus; 4. arendada teistega arvestamist, sest rühmatööd nõuavad koostööd; 5. õppida erinevate mängude korraldamist. Tööga alustasime juba sügisel, aga aktiivsemalt hakkasime sellega tegelema detsembris - jaanuaris. Leppisime õpetajaga kokku, millal arutada ürituse toimumise ajakava ja vahetasime omavahel mõtteid, millised teemad võiksid kuuenda klassi õpilasi huvitada ja mis tegevusi välja mõelda, et osavõtt oleks aktiivne. Tavaliselt saime kokku reedeti esimese tunni ajal. Meil oli väga palju mõtteid ning nende hulgast parimate valimine ei olnud kuigi kerge. Kasutasime ülesannete koostamisel internetis olevat materjali, tutvusime
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
PRAKTIKAKÄIK Tööohutus Esmalt tutvusime tööohutusega Tallinki kontoris, kus meile anti lugeda tööohutuseeskirju. Tööohutus eeskirjad olid meiel väga tuttavad ja arusaadavad, sest seda oleme ka koolis õppinud. Tööohutusega sai ka tutvuda laeval. Laeval olevas töötajatele mõeldud puhkekohas olid olemas tööohutus eeskirjad ja ka üldised ohutus nõuded mida pidi järgima. Laeva ohutuseeskirjades leidus ka häire korral vajalikud nõuded, mida saime ka rakendada praktikas. Laevas toimusid õppehäired meeskonnale. Õppehäire korral pidime kogunema kogunemiskohta, kus pidime ütlema oma häirenumbrid. Kui kõik olid jõudnud kogunemiskohta liikusime koos juhiga välistekile, kus kõok panid selga päästevestid. Välistekil kontrolliti ka veel kõikide kohalolemist, pärast seda kuulutati õppehäire lõppenuks ja meeskond pidi kogunema ettenähtud kogunemiskohas. Seal rääkis laeva kapten kuidas
Minu elus on olnud palju rõõmu valmistavaid kui ka kurbi hetki. Et tulevik aga helgem paistaks, võtan ma endaga kaasa vaid kõige paremad mälestused minevikust. Kuskil 11 aastat tagasi, kui ma alles kuuene olin, käisin isaga esimest korda kalal. See kõik tuli nii äkitselt, kuna ma polnud isale mingit ettepanekut teinud. Hommikul tuli isa minu tuppa ja äratas mu ülesse ning käskis seljakott valmis panna. Sõime isaga koos hommikust ja lahkusime juba varakult. Sõitsime Peipsi äärde, isal oli kaasas suur paat, mis mulle väga meeldis. Mul oli nii hea meel, et isa veedab minuga ühe vahva päeva, kuna isal oli alati tööd liiga palju ja kodus viibis harva. Leidsime endale sobiva paiga, kus kaks päeva kala püüda ja telkida. Me ei hakanud alguses asju isegi lahti pakkima, kuna ma käisin isale peale, et võiks juba järvele minna. Tunnid möödusid järve peal kiiresti, kaldale tagasi tulles tegime lõke ülesse ja panime telgi püsti
kui sõbraliku klienditeenindusega. Selline käitumine ei ole kindlasti kõige meeldivam kliendile, kuid me arvasime, et ehk tõesti oli hetkel kiire ja ta tegeleb meiega koheselt peale laudade puhastamist. Võtsime istet endale sobivas kohas ning jäime ootama, kuid teenindajat ei tulnud. Mõtlesime, et võib-olla polegi siin lauateenindust, et tellitakse eespool oleva leti äärest ning seejärel tuuakse tellitud asjad lauda. Järgnevaks läksime leti äärde ning avastasime menüü. Kuna teenindajat seal ei olnud, pidime ise menüüd võtma ning lauda tagasi suunduma. Vaadates menüüd märkasime, et hinnad olid suhteliselt kallid ning otsustasime tellida kaks kohvi. Selle jaoks pidime taaskord leti äärde minema. Teenindaja, kes vestles oma tuttavaga, oli muidu tasane, teretas ning küsis, mida soovime. Vastu teretades palusime kahte kohvi. Meie üllatuseks tehti meile
tormid ümber tuhisevad - ei siin aralt saa elada, hiljukesi hingitseda. /7/ Kui Bullerbys on jaanipäev Astrid Lindgren Nüüd ma jutustan, mis me tegime siis, kui saabus jaanipäev. Meil sai Lõunatalu niidul jaanikuritv üles aetud. Kõik Bullerby inimesed aitasid selle juures kaasa. Kõigepealt sõitsime oma heinakorviga metsa ja murdsime oksi tolle meiupuu tarvis. Isa oli hobusemeheks. Isegi Kerstin võeti sellele sõidule kaasa. Ta naeris ning oli selle üle väga rõõmus. Olle andis talle väikese oksakese pihku, Kerstin istus ning vehkis sellega. Ja Olle laulis talle seda vana laulukest: "Kerstinil on üks kuldne vanker ja sellega sõitu ta tegi, tal kullane piitsake oli veel peos ja ta tervitas neid, keda nägi." Pealegi laulsime me kõik
Kui ma bussist väljusin, leidsin Kerda kohe, kuid aru ei saanud, kes see teine oli. Kui lähenesin neile, olin juba aru saanud, kellega ta oli ja küsisin kohe: ,,Rando, sina või? Mida sa minust tahad?" ,,Anna andeks, Kriss, ma ei tahtnud eile sulle nii teha. Sa olid mu parim sõbranna, aga me pole pool aastat õieti läbi saanud. Kas me võiks ära leppida ja hästi läbi jälle saada?" ütles ta haledalt. Rando oli mu väga hea sõber, kuigi pool aastat tagasi läksime korraks tülli ja peale seda pole korralikult läbi saanud. Ma küsisin Randolt: ,,Kas selle pärast pidingi ajaloo õppimata jätma, et siia tulla?" Ja siis märkasin, et kerda oli ära kadunud. "Ei, mitte selle pärast," ütles ta ning võttis minult ümbert kinni ning küsis: "kas sa oleksid nõus minuga käima hakkama? Ma tean, et eilne oli suur viga, ma teeksin kõik, et eilse päeva vahele jätta või aega tagasi keerata, ma ei elaks seda üle kui me ei suhlteks enam iial!" lausus Rando.
Meie vennaga üritasime olla tugevad ja mitte nutta kuid murdusime. Tegu võis olla muusikas või juba nii ema kui õe nutmise või siis hoopis vaimuslimas olevast isast kes tundus sellel õhtul väga lähedal. (Ta vaatab hetkeks oma õe, venna ja ema poole) Nimadi me seal siis kõik neljakesi koos nutsime. Me hoidsime kõik kõigist kinni aga ema hoidis meid kõiki koos oma suures haardes mis oli nii lohutava ja lasi rahulikult ennast välja elada. ..Kui me olime ennast välja elanud hakkasime me hoopis naerma ja seejärel me naersime. Me naersime umbes samakaua kui nutsime. Kui kõik oli möödas ja me olime maha rahunenud vaatasime me veel ühe filmi mis oli meie teunnetepuhangu ajal alanud. Aga seekord tuimalt. Melil puududsid igasugused tahtmised naerda, nutta, ehmuda või mingit muud mitte nimetatud emotsiooni tunda. Kui olime teise filmi vaatamise lõpetanud läksime kõik magama. Ma ei mäleta isegi kas me
annaabi.ee 
