Hetked, mida ma võtaks tulevikku kaasa (0)

Hetked , mida ma võtaks tulevikku kaasa
Minu elus on olnud palju rõõmu valmistavaid kui ka kurbi hetki . Et tulevik aga helgem paistaks, võtan ma endaga kaasa vaid kõige paremad mälestused minevikust.
Kuskil 11 aastat tagasi, kui ma alles kuuene olin, käisin isaga esimest korda kalal . See kõik tuli nii äkitselt, kuna ma polnud isale mingit ettepanekut teinud. Hommikul tuli isa minu tuppa ja äratas mu ülesse ning käskis seljakott valmis panna. Sõime isaga koos hommikust ja lahkusime juba varakult. Sõitsime Peipsi äärde, isal oli kaasas suur paat , mis mulle väga meeldis. Mul oli nii hea meel, et isa veedab minuga ühe vahva päeva, kuna isal oli alati tööd liiga palju ja kodus viibis harva. Leidsime endale sobiva paiga, kus kaks päeva kala püüda ja telkida. Me ei hakanud alguses asju isegi lahti pakkima, kuna ma käisin isale peale, et võiks juba järvele minna. Tunnid möödusid järve peal kiiresti, kaldale tagasi tulles tegime lõke ülesse ja panime telgi püsti. Hakkas juba pimedaks minema, aga meie istusime lõkke ees ja puhastasime kala. Minust polnud muidugi suuremat kasu, kuna polnud varem kala puhastanud. Isa näitas ette ja mina tegin järgi, aga valmis saime. Tegime katlas kalasuppi, see oli mu lemmik toit väiksena. Mul ei lähe vist kunagi meelest kui tore päev see oli, sellest ajast saadik meeldib mul kalal käia, mida ma ka see suvi ette võtsin.
Üheks toredaks päevaks kujunes esimene koolipäev. Kõik oli uus ja huvitav, uued sõbrad, uued inimesed mu ümber. Õde oli mulle rääkinud küll kui paha ja raske koolis on, koguaeg peab õppima ja vara ülesse tõusma. Mulle tundus kõik aga teisiti. Pidime kell 11 koolis olema, ema tuli minuga klassi kaasa, kus kohtasin enda uusi klassikaaslasi. Sugulased ja pereliikmed läksid aulasse, kus aktus toimuma pidi. Kui kell sai 12, tulid suured õpilased ja võtsid meid endaga kaasa. Mind viis aulasse üks poiss, keda ma näinud olin. Ma tundsin end nii suurena , ülikond seljas ja juuksed korras. Mõtlesin koguaeg, et ma ei ole enam väike, ma käin juba koolis ja uhkustasin sellega sugulaste ees. Nad aga aina naersid mu üle. Koju tagasi minnes, ootas mind ees suur peolaud. Ema oli tordi teinud, õde valmistas salati. Tuba oli kaunistatud õhupallidega ja tervitussõnumitega: „ Ilusat kooli algust.” Veetsime sugulastega toreda pärastlõuna. Õhtu saabudes, küsisin emalt, kas ka homme tuleb selline päev, kuid ema raputas pead. Ta ütles mulle, et homsest tuleb õppima hakata ja enam sellist pidupäeva ei tule. Nüüd saan ma sellest aru, mida ema sellega mõtles.
Hetk, mis mulle meelde jääb on esimene tõeline armastus. Ma kolisin 4 aastat tagasi Rakverest ära. Tekkisid uued sõbrad ja uued huvid. Mida tihemini uues linnas olin, seda enam jäi mulle silma üks tüdruk. Vedas sellega, et me käisime sama rahvaga väljas ja me puutusime iga päev kokku. Võttis küll aega, aga ka tema hakkas mulle tähelepanu pöörama, käisime tihti väljas ja ajasime niisama juttu . Pool aastat hiljem me armusime. Sõbrad olid kõik nii imestanud, nad ütlesid, et poleks kunagi arvanud, et just meie kokku saame. Tüdruk oli alguses nii häbelik ja tagasihoidlik, imelik kohe tagantjärgi mõelda. Möödunud on sellest kohe juba 2,5 aastat. Me oleme siiani koos ja aina rohkem kokku kasvame. Hea on mõelda, et see oli nagu armastus esimesest silmapilgust ja kestab siiani.
Kõikidel inimestel on hetki, mida nad endaga kaasas kannavad. Samuti ka minul, neid hetki ei unusta ma iial ja need annavad mulle jõudu ja tahtmist tulevikule vastu astuda. Kindlasti saan tulevikus neid hetki ka teistega jagada.