Läänerindel muutusteta (0)

Läänerindel muutuseta.
Rindeni on 9 km.14 päeva eesliinil magamata olla on jube,150mnest oli ja tagasi tulime 80mne mehega. Kannul seisavad meie sõbrad: Tjaden-kõhn lukksepp, Haie-turbalõikaja, Detering - talupoeg , Stanislaus-salga peamees. Kantorek oli meie klassijuhataja. Behm oli üks esimestest, kes langes, talle sattus mürsukild silmadesse ja jätsime ta. Peale esimest langejat saime aru, et kõik, mis meile on maailmast õpetatud on vale, meie maailmavaade muutus. Laatsaretis lamas Kemmerich, meie saatusekaaslane, kohe näha, et elu hakkab ta seest kaduma, tal oli ainult üks jalg alles. Kantorek oli kirjutanud Kropile, et oleme raudne noorsugu, aga see pole nii, 20nesed, aga oleme vanainimesed. Sestsaadik, kui sõjas oleme, on meile kõik ebaselge . Vaenematele inimestele on sõda ajutine vaheaeg, aga meid on see oma küüsi haaranud ja oleme tooreks muutunud. Müller tahab Kemmerichilt saapaid, kui ta sureb , peasi, et neid sanitar ei saa. Väljaõpe kestis 10 nädalat ja tehti selgeks, et mõistus pole kõige tähtsam, vaid saapahari, mitte mõte, vaid süsteem, mitte vabadus, vaid rividrill. Kropp , Müller, mina sattusime 9ndasse jakku, Himmeldtobi juurde, ta oli kõige tigedam nahanülgija. Ta kiusas meid ja tänu talle pidime üle elama raskeid aegu. Ühel päeval, kui me Kropiga käimlaäbreid vedasime, siis tuli Himmelstob ja me kogemata kallasime ämbri ta jala peale. Krop pani Himmelstobi paike ja rohkem ta ei kiusanud meid. Wolf suri kopsupõletikku. Me olime muutunud karmimaks, ükskõiksemaks, jõhkarditeks, aga see oli hea, kui me poleks sellisteks muutunud, siis oleksime sõja ajal hulluks läinud. Aga meil jäi ühtekuuluvustunne ja seltsimehelikkus. Kemmerich oli suremas, ta polnud esimene, keda nägin suremas, aga temaga oli teisiti. Me kasvasime koos üles. Pimenedes ta ütleb mulle:“kui te mu kella üles leiate, saatke see koju.“ Ta suri. Saime väge lisaks, meist aasta nooremad , nad on veel halvema toidu peal, kui meie. Kat kutsub nooruki enda juurde ja annab talle loomalihaga keedetud ube, ja ütleb, et kui järgmine kord tahab saada, siis toogu kaasa sigarit või närimistubakat. Kat on asendamatu ja kõige kavalam. Jõuame armetusse kohta, kus pole midagi, järsku imub Kat, käes leivapäts ja hobuseliha. See on uskumatu, kust ta neid asju välja võlub. Ta hiigelnumber oli kord 4 konservitoosi homaare. Himmelstob tuleb rindele. Tjadenil on ta vastu suur viha, kuna kord üritas ta kasvatada teda. Nimelt on Tjaden voodimärgaja, ja Himmelstob leidis teise samasuguse ja pani nad narisse magama, üks üles, teine alla. Kõige hullem oli alumisel magajal, ja järgmisel päeval toimus vahetus. See ei andnud mingeid tulemusi. Haie on ka meiega liitunud. Temaga elasime üle ühe kauneima päeva kroonus. Himmelstob ei saanud meist jagu, kuna Krop kavatses pärast sõda postkontorisse tööle minna, ja Himmelstobi seal kamandama hakata, nimelt tal amet oli kirjakandja. Ühel õhtul ootasime, kui Himmelstob kõrtsist tuleb, et talle peksa anda, esimesena sai jaole Haie, ja kui Himmelstob röökis, siis surus ta mehele padja näkku, et karjeid poleks kuulda. Klohmisime teda ja Haie andis talle mitu kõrvakiilu. Haie sõnas:“ kättemaks on verivorst.“ Läksime rindele, peame ainult kindlustustöid tegema ja kaevikusse ei pea minema. Minule on rinne üks õudne keeris , ja maa on meie sõber. Oleme jõudnud kaevikutele lähedale, kuuleme mürske. Paneme raudvaiad maasse, ja ootame autot, tunda on , et oleme merele lähedal. Üks nekrut poeb mulle lähedale, kiivrit ta ei taha aga panen selle ta tagumikule, kuna see on kõrgeim koht. Järsku on kuulda kisamist, need on hobused , kes on haavatud, Detering tahab, et nad maha lastaks, kuna loomad piinlevad, ta on ise talupoeg. Oleme nii mõndagi talunud, aga seda on jube kuulda, kuidas hobused karjuvad. Detering ütleb:“ see on kõige suurem alatus, et loomad sõtta ajada, nad pole ju milleski süüdi.“ Tahaks juba kodus olla, ehk barakkis. Vajusime kalmistule, kuna mets on liiga kaugel, heinamaad me ümber põlevad. Mürsukild on mu kätt kriimustanud, järsku on gaas igal pool, panen maski ette ja torman nekruti juurde, annan ta maski talle. Suurtüki tuli on lõppenud. Kalmistul haavatuid palju, üks nekrut haavatud, puusaliiges puruks, see poiss ei kõnni enam eal. Kaotused on vähemad, kui võis oodata- 5 surnut ja 8 haavatud. Kui oleks rahu, siis Kat läheks pere juurde, jooks enda täis, Haie- otsiks naise endale, jääks kroonusse ja kapituleeruks, Tjaden- passiks peale, et Himmelsob plehku ei saaks, Detering- läheks lõikussaagiks koju. Himmelstob ilmus ja Tjaden ütles talle:“ sa oled paskade pask .“ Kui sõda lõppeks, siis Katil, Deteringil, Haiel, Himmelstobil oleks elukutse, aga mul ja Kropil pole. Albert ütleb:“ sõda on meid kõiki ära rikkunud, olime 18 ja alles hakkasime maailma armastama , kuid pidime nende pihta tulistama. Meid kutsutakse rühmaülema juurde. Himmelstob saab peapesu , kuna oli Tjadeni vastu ebaõiglane, Tjaden saab 3 päeva aresti ja Krop saab 1 päeva. Läksin lauta hanesi varastama, plaan läks nihu, kuna hani kukkus röökima ja koer hüppas kõrri kallale, pidin tulistama ja panin koos hanega jooksu ümber aia. Tegime hanest praadi, pool jäi alles ja otsustasime seda vii ka Tjadeni ja Kropile, Tjaden ei unusta seda kunagi. Inglise suurtükiväge on suurendatud , Prantsuse sõjamehi on juurde tulnud, kes mürske lasevad. Rinne on puur, oleme varjendites ja see on seal juhuse mäng. Kaevikud ei ole enam päris korras. Rotid on siin eriti ilged , lõikame näritud osa ära ja ülejäänud jätame endale. Jagatakse eedami juustu, see pole hea meile, kuna siis on rotte rohkem. Tääk on halb relv , kuna kui sellega rünnata, siis võib see kinni jääda ja pead jõudu kasutama, teritatud labidas on kergem ja hoobilt lüües on tugevam jõud taga. Loodame, et ei kordu sama, mis Sommei ääres, kus saime 7 päeva ja ööd turmtuld. Meie kaevik on peaaegu, et minema pühitud, otse varjundi ees lõhkeb granaat, oleme mulla alla maetud ja peame end välja kaevama . Ühel nekrutil ütlesid närvid üles ja meil ei jäänud muud üle, kui ta läbi peksta, kuna muidu oleks ta välja läinud. Me istume, jutkui omaenda hauas, üks nekrut ei taha kuidagi rahuneda, me seome ta kinni, et ta tagalasse toimetada, aga sellest ei tule midagi välja, kuna mürsud plahvatavad üha lähemal. Peale 3 päeva saame end kaitsta ja kätte maksta, meist on saanud elajad. Esimesed hävitatud kaevikud hävitatakse, jõudsime järgmisesse, aga peame tagasi pöörduma, kuna meid tahetakse hävitada. Me oleme tihedasti vaenlaste kannul, et õnnestub peaaegu nendega koos kohale jõuda. Seetõttu on meie kaotused minimaalsed. Lahing peatub, kuna anti käsk taanduna, aga enne minekut läheme lähimasse varjendisse ja võtame kaasa konserve. Olen valvepostil ja vajun mõttesse. Mõtlen suveõhtust ja olen toomkiriku ristkäigus ja mõtlen, et olen 20mne aastane ja õpin tundma neid segadusse viivaid saladusi, mis tulevad naistest. Kõik mälestused, mis mulle meenuvad on 2 omadusega . Nad on tulvil vaikust, millest siin jääb puudu. Suhtusime õrnalt maailma, ei uskunud, et midagi eales võiks lõppeda. Aga nüüd oleme ükskõiksed, me pole muretud, oleme julmad. Toome aina haavatuid ära, aga ühte otsime juba 3 päeva, kompaniiülem lubas, et kes ta leiab saab eelispuhkuse ja 3 päeva veel. Algul ta karjus appi, teisel päeval rääkis omas tarust naise ja lapsega ja täna nutab ja oigab. Kaotame üheainsa päeva jooksul 11 meest, neist 5 sanitarid. Esialgu paneme surnud ühte suurde pommilehtrisse. Kõige rohkem langeb nekruteid, kuna nad uued ja ei tea varjumisest midagi. On vaja teadmisi ja kogemusi, sõdur peab tundma maastikku . Satun kokku Himmelstobiga, kes on natukene haavatud, ta ei lähe välja teisi aitama, kuna on argpüks, mu peks ei aita, alles siis läheb, kui leitnant annab käsu. Haie tassitakse puruks käristatud seljaga ära, surun ta kätt ja ta ütleb:“ lips läbi Paul.“ Meid vahetatakse välja, meie kompaniist on järel ainult 3. Minnes oli meid 150, nüüd 32. Oleme tagalas ja Himmelstob teeb ettepaneku hästi läbi saada, me oleme nõus, kuna ta aitas tule alt välja tassida Haie. Õudust saab taluda, kui sa olukorrale allus, ent see tapab , kui sa hakkad selle üle järele mõtlema. Püüame huumorimeelt säilitada, kuna ilma selleta oleksime omadega läbi. Majad, kus meid paigutati asuvad üsna kanalitele lähedal, mei käime õhtuti seal ujumas, märkame vastaskaldal 3me naist, nad kutsuvad meid vastasmaija, me ei tohiks minna, kui pole pääseluba, aga lähme salaja . Neid on 3, aga meid 4, niisiis otsustame Tjadeni täis joota, see õnnestub. Oleme kohal ja lähme neiuga tuppa, temaga koos üritan hetkeks unustada sõja ja õuduse. Sain 2 nädalat puhkust, aga ei tule kohe tagasi, kuna lähen õppekursustele. Jõuan koju ja näen õde ja ema, mul ema haige. Õnneks ema ei päri sõja kohta midagi, aga isa tahab kuulda jutte , räägin talle vastumeelselt mõne loo ja ütlen, et käsikähmluseks pole läinud. Saksa keele õpetaja veab mind kõrtsi kaasa ja direktor ütleb, et siin on toiduga kehvasti, et sõjas olles on parem, seal rohkem toitu. Aasta tagasi oli puhkus teistsugune, alles siin olles sain aru, kui korrast ära on mu närvid. Istun oma toas ja ootan, millal tekib tunne, et siia kuulun , aga seda tunnet ei tekigi. Lähen õega tapamaija, kust ootame 3 tundi konte , aga meil ei vea, otsa sai, õnneks on mul toidunorm, mille annan emale. Läksin Kemmerichi ema juurde ja teatasin, et ta poeg suri kiirelt, ei öelnud, et ta piinles, lahkudes annab ta mulle Kemmerichist päevapildi. Viimane õhtu kodus ja ema ütleb, et oleksin ettevaatlik ja et prantsuse naistest eemale hoiaksin. Ta muretses mulle 2ed aluspüksid, villast. Mäletan Heidelageri barakke, kuna Himmelstob kasvatas siin Tjadenit. Nõmmel harjutame lahinguõppust. Meie bardakkide kõrval asub vene sõjaväe laager , kus mehed on poolnälgind ja pool surnud. Toit on kesine ja üksikud jäägid, mis alles jäävad söövad vangid ära, nad üritavad ka kaubelda, et midagigi saaks. Kõige hinnatuim on säärikud, kuna meie omad on kehvemad. Pühapäeval tuli õde ja isa, sain teada, et emal on vähktõbi ja ta on 3ndas klassis, seal kuna seal on odavam, Operatsiooni tehakse, aga see maksab ja ei tea, kui palju. Saan lõpuks oma sõjaväekaaslastega kokku ja tunnen veidi süüd, et nii kaua eemal olin, annan neile ema tehtud marmelaadi. Meid tuli üle vaatama keiser . Mõtlesime, et kui keiser ja teised suured tegelased poleks sõda tahtnud, siis see poleks tulnud. Me oleme ju siin, et oma isamaad kaitsta ja prantslased samuti, aga kellel on õigus? Vb mõlemal. Lihtinimesed pole sõda tahtnud, seda tahtis riik. Läksime luuresse, ja jäin üksi. Kuulen granaadi häält, üritan edasi liikuda , kus kuulen oma meeste hääli, aga ei saa liikuda, pean surnut teesklema. Järsku kukub lehtris keegi mu peale, saan teisele poole minna ja ei näe, kes ta on. Tulitamine ei lakka, näen oma verist kätt ja hõõrun mullaga seda. Hommikul näen teisel pool haavatud meest, lähen ta juurde ja üritan teda aidata, toon mitu korda talle vett, aga ta surm on kindel. Ta suri, vähemalt on ta piinad läbi. Seal üksi olles hakkan igasuguseid mõtteid mõlgutama, kui oleks teistmoodi läinud kõikide langenud meestega, vabandan surnu ees mitu korda, te olete samasugused inimesed, kui meie. Olin tapnud trükkali Gerard. Tõotan võidelda selle sõja vastu, mis meid hävitas sinu elu ja minu oma samuti. Mõtlen, et kui rooman edasi, siis võivad omad mind tulistada, pean võimalikult vara hõikama, et nad mind kuuleks. Pimeneb ja kui üks rakett taevas kustub ronin järgmisesse mursulehtrisse ja kaevikusse ja kuulen, et mind hüütakse. Kui rahunenud olen, siis mõtlen, et ei võlgne surnule midagi, ta oleks samamoodi käitunud, sõda on sõda. Peame 8ksa mehega valvama üht küla, mis on evakueeritud, tuleb silm peal hoida toidulaol. Leidsime 2 siga koos Katiga, hakkame õhtusööki valmistama. Küpsetan ja pean tihti küüru viskama , kuna mürsud tulevad, saime asjadega varjundisse. 2 nädalat möödub süües ja juues. Asume teele üht asulat evakueerima , liigume marsikolonnis, kuna prantslased ei hakka ju tulistama küla, kus nende kaasmaalased asuvad. Paar min hiljem granaat visatakse ja kõik jooksevad, Albert on pihta saanud, ma ka, kuidagimoodi jõuame väiksesesse varjendisse. Jõudsime välislaagrisse, kus mult üritati kildu kätte saada, ja saadeti koju meid. Tegin nii,et me saaksime koos Albertiga minna ja andsin sanitaarveeblile sigareid. Lamame katolikus hospitalis, seal on parem ravi ja toit. Öösel ärkame kisa peale ja tahan, et uks kinni pandaks, aga ei panda, viskan pudeli maha puruks ja uks pannakse kinni, Järgmise päeval tuleb inspektor ja tahab teada, kes seda tegi, Josephi taoline mees võtab süü enda peale, ta pole midagi kaotada, kuna tal on priipilet. Mind opereeritakse uuesti, kuna kondid on valesti kokku kasvanud, Albertil amputeeritakse jalg, ja ta lubab, et kui relva saab, siis laseb end maha. Laatsaret näitab, mis on sõda. Tean elust nii palju, kui meeleheidet, surma, hirmu, maailma targad leiutavad uusi relvi, et sõda kauem kestaks. Deteringil oli koduigatsus nii suur, et ta üritas põgeneda, aga inspektorid said ta kätte, rohkem teda ei näinud. Berger suri nii, et üritas koera päästa. Ka Müller on surnud. Enne, kui suri andis mulle kirjatasku ja säärikud, mille Kemmerichilt päris, peale seda saab selle Tjaden. Suvi 1918 on kõige verisem ja raskem. Meie käed on muld, meie kehad on savi ja meie silmad vihmaveeloigud. Kat saab pihta ja tassin ta vaevaliselt sidumispunkti, enne seda vahetame aadresseid. Ta suri. Olen üpris rahulik, kuna elul pole mult enam midagi võtta. Olen nii üksi ja ootusteta, ta langes oktoobril 1918.