Õppekäik Kirde-Eestisse (0)

Kirde – Eesti õppekäik.
Kirde – Eesti õppekäik oli kindlasti üks väsitavaim. Sõit algas juba kell 8 hommikul ja tagasi koju saime õhtul 10 ajal. Hoolimata kõigest oli siiski tore, eriti minul, sest ma polnud kunagi kaevanduses käinud.
Meie reis viiski meid Kohtla kaevandus park- muuseumisse (teel sinna külastasime ka Iisaku vaatetorni). Õpetajad ostsid piletid välja ning siis võttis meid vastu meie giid , kes oli ka ise pärit Lõuna - Eestist, Vanakoiolast. Meie teejuht oli väga lõbus (vana)mees, kel kaevanduses töötades on täis juba 40 aastat. Enne kaevandusse minemist saime maapeal väikese ülevaate põlevkivi ajaloost. Mõned faktid:

• Põlevkivi on kaevandatud üle 90 aasta
  
• Kaevandatakse Narvast - Tapani
  
• Esimene kaevandusvorm – lahtine kaevandus
  
• 1916 a. hakati põlevkivi kasutama tööstuses
  
• 90% kaevandatavast ainest läheb elektrijaama
  
• Põlevkiviõlist toodetakse näiteks bituumenit ja juuksevärvi
  

Peale pisikest loengut tuli selga panna varustus . Selleks oli vana puhvaika ja kiiver . Soovijad said endale kaasa võtta ka kaevuri lambi, mis oli pisut raskem kui oodata oskasin. Originaalis kinnitatakse see kiivri külge, kuid mina nii toimida ei saanud. Kiiver vajus tänu selle raskusele mulle kogu aeg näkku, nii et otsustasin seda pigem ümber kaela kanda.
Kohtla kaevandus park-muuseum on 8 aastat vana. See asub 18 ruutmeetri suurusel maaalal ja on 10 m sügav. Tavaliselt lastakse vanadel kaevandustel lihtsalt kinni variseda, kuid selles kaevanduses hoitakse betoonist tõkete abil tagasi põhjavee pealetungi ning seinte varisemist.
Ma polnud varem kunagi nii sügaval maa all käinud, seega oli pisike hirm. Maa all oli täpselt nii ebameeldiv, nagu ma ette olin kujutanud. Niiskus – „ laest “ tilkus vett alla, pime ja kõle. Juba siis imestasin nende meeste julgust ja kartmatust, kes pidi maa all töötama. Jalutasime kaevanduses ringi, tutvusime erinevate kaevandusviisidega.
Aegade alguses saadi põlevkivi kätte kirka abil ja toodang toimetati kaevandusest välja hobuste abiga. Tänapäeval teevad enamuse raskest tööst, näiteks põlevkivi maale toomine, ära masinad .
Mida aeg edasi, arenes ka tehnika. Praegu olid kaevanduses äärmiselt roostetanud metallijurakad, millest mina arvasin et need küll mingil juhul ei tööta. Aga võta näpust. Esimese elektrilise tööriistana nägime kivipuuri. Juba selle hääl oli kõrvulukustav. Kui onu meile tehnikat edasi tutvustas, läks masinate müra aina hullemaks. Hämmastav, kuidas kaevurid suutsid tööd teha sellise lärmi saatel. Ja kui giid neid masinaid tööle pani, tuli mul iga kord hirm – need suured mürakad tekitavad ju ka vibratsiooni ja mulle ei tundunud see kaevandus eriti turvaline. Selline tunne oli, et kohe kukub midagi selga. Üks vahva asi mis meelde jäi oli nimelt telefon. Sellel oli üliraske hark ja see nägi välja väga-väga vana.
Ringkäigu lõppedes viidi meid mingisuguse imepisikeste vagunitega rongi juurde. Ma oma peaga mõtlesin, et nunnu eksponaat aga kui meile öeldi et neljakesi vagunisse, vajus mul küll karp lahti. Ei ole võimalik lihtsalt?! See tundus väga ebareaalne kuid mahtus lahedasti ära. Meie, tüdrukud jah aga kui täismehed pidid sellega pool tundi tööle sõitma, siis ma ei kujuta ette kui kitsas seal olla võis. Peale meie maaalust ringkäiku oli tõeline rõõm näha päikest.
Siis suundusime Enn Käiss’i geoloogilist väljapanekut vaatama. Ta on loonud Kaevandusmuuseumisse kivitoa, kuhu on koondatud üle 1000 erineva kivistise ja kivi üle kogu maailma 53-st riigist. Seal oli tõesti ilusaid kive. Eriti meeldisid kunstlikult kasvatatud kristallid. Need olid lihtsalt vapustavalt ilusad. Samuti nägime erinevaid fossiile ja muid atraktiivseid ning vähem atraktiivseid kive.
Enne park-muuseumi territooriumilt lahkumist tegime seal väikese ringi. Saime teada, et kuna kaevurid said paremat palka, kui teised mehed, siis tahtsid ka naised sellist tööd teha. Aga naisi ei lastud kaevandusse. Seega pandi nemad lindi äärde seisma, kus nad käsitsi paekivi põlevkivist eraldasid.
Park-muuseumi alast saab tõeline turistimagnet ja vabaaja veetmise koht. Sinna on planeeritud võrk- ja jalgpalliplats, kuid ka tennise huvilised ei jää ilma. Veel rääkis giid Enn, et nad olid selle maa ja kogu krempli ostnud 2 Eesti krooniga . Praegu on sinna investeeritud miljoneid eurorahasid. Muidugi oli kohustuslik pilt kraana sees.Jäänukmäe otsa ei viitsinud keegi ronida, seega läksime edasi.
Suundusime bussi ja „kivimehe“ juhtimisel jätkasime enda ekskursiooni. Asi nägi välja selline, et buss pidas kinni ja Enn hüppas peale, rääkis meile mida vasemal ja paremal näha võib. Tegime peatuse teeääres, kus lahtise karjääri meetodil kaevandati põlevkivi. Giidile meeldis väga rääkida ja kõik ei jäänud paratamatult meelde. Küll aga rääkis ta meile loo, kuidas võib-olla avastati põlevkivi. Variant 1 on, et karjapoisid tegid põllul lõket ja avastasid , et kivid põlevad. Ja variant 2 on, et oli üks laisk vanamees, kes tahtis ahju ehitada. Mõtles siis, et tal on siin küllaga selliseid ilusaid pruune kive. Ehitaski ahju valmis. Kui ta ahju tule tegi, võib arvata et ta tuba läks väga soojaks.
Samuti rääkis ta meile põlevkivi teisest nimest – kukersiidist. Selle sai kivi arvatavasti sellepärast, et avastati ta Kukruselt.
Jutu kõrvale näitas geoloog meile ka enda tehtud fotosid. Põhiliselt oli tegu looduspiltidega, osad neist päris kaunid .

• Ekskursioonil käisime ka jäänukmäe otsas. Minu pruunid kingad olid hetkega valged, vesi oli coca -cola värvi.
  

• Edasi suundusime Sillamäele, värskete meretuulte linna. Külastasime sealset kultuurikeskust, kuhu oli üles seatud noorte kunstnike näitus. Kultuurikeskuse eest avanes vaade merele . Kõik meenutas kangesti Peterhofi Venemaal.
  

• Enda Kirde-Eesti reisil külastasime ka vaatetorni, kust oli näha Narva veehoidlat ja ka merd .
  
• Käisime ka Langevoja joa maastikukaitsealal. Juga ise oli väga niru ja kuivanud, nagu väike poiss pissiks.
  
• Järgmise kohana külastasime Valaste juga, mis on Baltimaade kõrgeim, umbes 30 meetrit. Hoolimata sellest oli see samuti üsna kuivanud. Veel saime nautida kaunist merevaadet, olgugi et tuul tahtis juukseid ja mõistust peast minema viia.
  
• Järgmine peatuspunkt oli Saka pank , mis on kantud ka UNESCO kultuuri- ja looduspärandi nimistusse. Trepist alla minnes jõudsime mere äärde, kus oli plaanis pisut jalutada ja kive korjata. Jalanõud olid mõnusasti liiva täis. Saka panga juures on ka Spa – Saka Cliff. Sinna tahan kindlasti kunagi puhkama minna.
  

Saka pank oligi meie viimane peatuspaik. Kui muidugi Selver välja arvata. Kõik olid pikast päevast väsinud ja väga nälginud nägudega. Peale poetuuri asusimegi koduteele.
Teel koju saime kätte enda matriklid ja olime kõik rõõmsad, et kohe algab pikk ja tore suvevaheaeg .