,,palun autogrammi'' (0)

Palun autogrammi !
Hommik! Kell on 10.00 ja lõpuks ometi on suvevaheag. Ma pean ärkama, kuid ei suuda. Mõtlen endamisi, et mis ma täna tegema pean ja mida teha tahan? Kõige pealt peaks pesemas käima, sööma ja riidsesse panama. Köögis kohtan ema ja ütlen talle ,, tere hommikust’’. Ta küsib minult kas ma mäletan, et täna sõidame me Tallinnasse. Küsisin mis me seal teeme? Tuli välja, et ma sõidame onu sünnipäeavale, sünnipäeav on küll veidi Tallinnast väljas kuid me pidime minema veel ka paariks päevaks linna. Alustasime väljasõiu, ilm oli küll veidi vihmane kuid autosiduks kõlbas. Tegime veel vahepeatuse Tartus, et peale võtta õde ja osta midagi söögi ja joogi poolist. Tartus kulus meil aega umbes 45minutit, kuid pole hullu meil pole kusagile kiiret. Võtsin ühe viineri piruka, paki mahla, ning avasin arvuti, et sõit kiiremini mööduks. Kuid peale 10minutit netis surfamist avastasin, et arvuti aku on tühi ,,no tore on pobisesin endamisi’’. Nüüd ei jäänud enam muud üle kui kuulata auto raadiot ja rääkida teistega maast ja ilmast . Sõit tundus kui igavik , aga ainult seni kuni nägin silti Tallinn 10km. See oli kõige ilusaim teeviit mida ma oma elus näinud olen, vähemalt siis tundus nii. Aga veel 10 minutit sõitu ja olimegi kohal. Kuid nüüd tekkis järgmine mure, kuhu auto parkida . Õnneks oli meil tasuline valvega parkla ainult 100m kaugusel ööbisikohast ehk vanaema kodust. Kell oli saanud umbes kolm päeval. Ega siis midagi hakkasime usinasti asju auto pealt maha tassima, tegelikult läks see kiirelt ainult umbes 15minutit. Toas ootas nagu alati soe söök ja tuhat küsimust. Kuid kui sa näed vanaema ja vanaisa aastas mõne korra siis on see isegi talutav. Nii siis istusime lauda sõime ja vastasime vanaema küsimustele. Lõpuks hakati arutama mida onule kinkida mitme autoga minna, mis kell algab, kaugele sõita on vaja, kes sinna tulevad, kes ei tule jne. Algul oli mul mõttes helistada onupojale ja minna temaga linna peale kuid olin liialt väsinud, panin arvuti laadima ja hakkasin ise telekat vaatama, kuni poole saate pealt vajus silm kinni. Juba oligi uus hommik seekord ärkasin küll ema äratamise peale ja juba kell 9.00 aga tunne oli palju puhanum kui eelmine hommik. Nüüd oli vaja teha jällegi hommikused toimingud ja minna linna peale kinke ostma. Kell võis olla 2 ringis kui tagasi korterisse jõudsime. Kingiks osteti mingi asi mida ma enam ei mäleta, kuid see on meeles, et osteti hunnik lilli. Ei möödunud tundigi kui asusime teele, kuna oli arvati, et oleks tore kui me jõuaksime mõned tunnid varem ja saaksime neil aidata ettevalmistusi teha. Sõit polnud väga pikk 50km Tallinnast – Narva poole, täpselt 50 km sildi juurest pöörata paremale, 500m metsavahe teed ja olimegi onu kaunis suvilas. Ta oli saanud selle suvila just kuu aega tagasi valmis, enne kuulus see mu vanaemale kuid ta otsustas selle anda oma pojale ehk minu onule, kuna nad ise nagu nii enam seda korras hoida ei jõudnud. Soovisime onule õnne ja kõik peale minu ja minu onupoja hakkasid ettevalmistusi tegema. Meie aga mängisime seni jalgpalli. Kell sai 7 ja rahvas hakkas kogunema, neid aina tuli ja tuli kuni enam ei tulnud. Rahvast oli pea 100 ringis, ning muidugi oli seal ka hulganisti vanu sugulasi kes tahtsid sinu käest kuulda kuidas sa viimased 3 aastat elanud oled, ning kui suureks sa oled kasvanud. Pidu veins kuni kell oli saanud umbes 2öösel olid kohale jäänud ainult meie pere, minu vanaema-vanaisa ja onu pere. Me istusime lõkke ääres grillisime vahukomme ja ajasime juttu . Eriti tore oli kuulata onu juttu kuna ta oli veidikene švipšis. Ta rääkis no selliseid lugusid oma noorus päevilt, et suu jäi lahti, nii vene sõjaväest kui ka pidutest ega ta muidugi praegugi eriti vana ju pole sai alles 40. Kuid üks lugu meeldis mulle teistest enam, ta rääkis, et oli eelmisel suvel olnud linnahalli lähedal, ning näinud seal ühte ilmselgelt eksinud meest, kui ta lähemale läks sai ta aru, et tegmist on kuulsa Brasiilia jalgpalluri Kakaga kes oli Tallinnas ära eksinud. Kaka oli küsinud onult politsei numbrit ning peale seda kui onu oli selle talle andnud lisas ta veel ,,Palun autogrammi’’. Peale seda lugu vajus onu ära. Ning ka kõik teised läksid magama, kas see lugu oli tõsi või mitte ei oska ma öelda kuna järgmisel päeval onu käest küsides kas see on tõsi ei tulnud tal enam meelde isegi see kes see Kaka on, nii et võta näpust kas see on tõsi või mitte. Peale sünnipäeva jäimegi veel mõneks päevaks linna, see tähendab, et teised jäid mina jäin sinna veel 2 nädalaks ,et käija mere ääres ja lihtsalt olla sõpradega keda ma aastas mõned korrad näen.