"Minu elu lugu" (2)

Minu elu lugu
Autor: ***
***
Sügis 2010
Lugu I
Jaanek
Sündisin Tartu lastehaiglas 14. juulil kell 17.45 õhtul. Pikkust oli mul 52. sendimeetrit ja kaalusin 4250 grammi. Mõned kuud ennem kui sündisin, hakati mõtlema mulle nime. Ema oli juba pike nimekirja valmis teinud, mis mulle nimeks panna, aga ise ütles kohe ära, et nimeks läheb Jaanek või Silver . Peale paari päeva mõtlemist oli ema nõus ja nimi oligi otsustatud. Nimeks sai siis Jaanek.
Kui sündisin, siis elasime Viru-Nigulas, vanaisa ehitatud majas. Meie aias käis tavaliselt naabrikoer, mulle meeldis väga temaga mängida. Ta oli mulle nagu õde või vend keda mul siis veel polnud. Seetõttu mu üks esimesi sõnu oligi "aua". Vähemalt ema väitel.
Mängukaaslasi mul oli õnneks, kuna emal oli kaks head sõbrannat ja neil olid minu vanused pojad. Nendega käin ma siiani läbi ja palju asju on koos läbi elatud. Ma olin väga nõudlik laps. Kui mulle midagi ei meeldinud või ei saanud mida ma tahtsin siis hakkasin kohe pillima. Õnneks oskasid vanemad mulle "ei" öelda ja vähemalt pole ma ära hellitatud. Ma olin ka väga suur esineja , alati tahtsin teiste tähelepanu. Vahel olin ka seetõttu väga tülikas.
Lugu II
Lapsepõlv
Ema pani mind lastaaeda, kolme aastaselt mille nimi oli Ropka . Sattusin sellisesse rühma nimega Naksitrallid.
Nii palju kui ma mäletan oli mul palju sõpru. Kahjuks pole nendega peale lastaaeda suhelnud, mõnda olen küll näinud aga juttu pole rääkind. Lastaaias nautisin ma kvaliteet aega, usun, et see oli mu elu üks ilusamaid aegu. Seal sai ka spordiga tegeleda. Mina käisin judos. Olin oma kaalu klassis kõige parem, siiani peaks mõned diplomid alles olema.
Hästi on mul meeles see, et levisid kuulujutud, et liivakastidesse on peidetud aardeid ,juveele,kulda jne. Meie kõik uskusime seda ja päevast päeva ainult kaevasime. Teine põhitegevus oli seriaali A-rühma järgi tegemine. Lastaaias sai ka vembutatud. Kõige julmem temp oli see, kui panin kasvatajale nõela tooli peale, kui ta istuma hakkas.
Põhitegevus oli rattaga sõitsime. Kõrval majas elas üks sõber nimega Madis. Ta oli mõned aastad vanem kui mina aga saime siiski hästi läbi. Matuga tiirutasime päevad läbi ringi, põhiliselt Ihaste peal, kuigi vahel sai ka Annelinnas käidud. Annelinnas seetõttu, et koka koolal oli kampaania, et iga 5nda pudeliga võidad uue pudeli . Päevas jõime vast ära kaks kuni viis poole liitrist pudelit.
Juhtus ka õnnetusi, kõige halvemini lõppes kraavi kukkumine. See hakkab mul juba vaikselt ununema. Panin kasuisa suured sandaalid jalga ja tegin rattaga paar tiiru. Tagasi tulles tahtsin seisma jääda ning mul jäi jalg suure plätu tõttu jalg kuhugi kinni ja kukkusin ka kraavi. Siiani on lõual arm, kuigi see ei torka silma.
Kõige traagilisem sündmus oli kindlasti vanaisa surm. Ja täpselt minu sünnipäeval. Matusest mäletan ainult seda, et mind kaasa ei võetud ja vanaema ainult nuttis.
Lugu III
Kooli tee
Esimesel septembril 2001. astusin ma esimesse C klassi. Kooliks oli nimelt Rakvere real gümnaasium ehk seitsmes põhikool.
Esimesest koolipäevast ei mäleta väga midagi, ainult nii palju kui keegi rääkinud on. Hästi mäletan ma seda, et enamustele klassikaaslastele tulid vanemad peale kooli järgi, aga mina pidin iseseisvalt koju jõudma. Selle üle olin ma väga uhke. Mul on siiani meeles kuidas ma esimest korda kooli hilinesin. See oli vist esimeses või teises klassis. Elasin veel Pikal tänaval ja ma ei tundnud kella. Oskasin vaid digitaal kellalt kella vaadata, aga kodus olid tol hetkel ainult seieritega kellad. Mõtlesin, et nüüd tuleb suur jama ja ei julgenud kooli minna. Lõpuks kooli jõudes rääkisin õpetaja Kristelile loo ära ja kõik lahenes iseenesest. Kristel oli mu algklassi klassijuhataja. Ta oli väga aktiivne õpetaja, käisime ekskursioonidel, loomaaias , veepargis jne. Ta oskas hästi ka asju selgeks teha, näiteks korrutamist ja jagamist.
Algselt oli minu klassis kolmkümmend kaks last. Iga aasta tuli juurde või looks mõni õpilane ära. Esimesel klassis oli mu parim sõber Ergo . Ta elas kooli lähedal. Käisime igapäev peale tunde temajuures tazodega mängimas. Sel ajal sai neid krõpsude seest. Teises klassis ta kahjuks enam Realkoolis ei käinud ning siiani ma pole temast midagi kuulnud . Viiendas klassis sai selgeks, et minu klassis käivad kõige suuremad kaagid. Tulid esimesed puudumised, tihti olid kodused tööd tegemata, saadeti õpetajaid teatud kohta jne. Iga aasta tulid järjest suuremad pätid minu klassi, enamus olid istuma jäänud. Algul ma püüdsin neile pugeda, aga kaheksandas klassis sain ma aru, et sellel ei ole mingit mõtet. Ma käisin nendega edasi läbi aga tunnis püüdsin korralik olla.
Minu klass oli üldse kõige sportlikum klass. Võtsime osa kõigist üritustest näiteks korvpall,jalgpall, kergejõustikust. Kuuendas klassis läksime vene kooli rahvaste palli võistlustele. Mäng sujus ilusti, saime teise koha. Peale mängu tekkisi riietusruumis konflikt ja läks kakluseks. See oli mu esimene kaklus.
Lugu IV
Minu semud
Ennem kooli oli mul ainult üks tõeline sõber ja sellest piisas tol ajal. Ta elas naabrimajas ja oli mõned aastad minust vanem, aga see ei seganud meie sõprust. Olime iga päev koos. Põhiline tegevus oli siiski rattaga ringi sõitmine mööda linna, vahel sattusime ka linnast välja. Sinna seetõttu, et koka koolal oli kampaania käimas, et iga viies pudel võidab ja siis saad uue pudeli. Nädalas jõime ära vast neli-viis liitrit kokat. Käisime isegi minu kasuisa ja ta sõbraga kalal . Kolmandas klassis kolisin ma Rakverest ära ja mõned aastad ma Madist ei näinud. Alles 2-3 aastat tagasi ühel sünnipäeval.
Teine tõeline sõber oli Karl. Tema vanaema ja vanaisa olid minu naabrid ja ta veetis oma nädalavahetused seal. Ta oli sammuti minust paar aastat vanem. Karliga suhtlen ma siiani, enamjaolt kahjuks ainult internetis. Tema vedas mind kõik võimalikesse trennidesse jalgratta trenn , võrkpall, ujumine jne.
Enamus trennides käisime kahjuks ainult mõned korrad . Selle eest pean temale tänulik olema.
Rohkem sõpru hakkas mul tekkima seitsmendas klassis. Ma isegi ei mäleta kuidas tutvumine käis, ma arvan et läbi ühiste tuttavate. Praeguste sõpradega olen ma väga rahul. Kõik on sõbralikud ja lahked. Tülid suudame tavaliselt ikka sõnadega ära lahendada.
See suvi käisime semudega päris paljudes kohtades ära, nagu näiteks Pärnus. Seal oli kõige mõnusam. Olime vist viis või kuus päeva ja igapäev ainult lebotasime rannas. Suve kõige õnnestunum asi.