Minu unistuste kool (0)

Minu unistuste Alatskivi Keskkool
Ma olen oma unistuste koolis juba päris mitmeid kordi käinud, kahjuks aga olen iga viimane kui kord dokumendid koju unustanud ja seetõttu polegi ma veel klassi nimekirjas.
Esimene kord, kui ma seal käisin, oli südasuvi. Esmalt tundus mulle väga veider , et õpilased peavad käima suvel koolis, kuid päeva peale mõistsin, et see on pigem privileeg. Nimelt on neil selline huvitav süsteem, et nad peavad aasta jooksul käima koolis ei rohkem ega vähem kui 250 päeva. Igaüks valib vastavalt oma eelistustele ja huvidele, mis aastaaegadel ta koolis käia soovib. Enamus õpilasi oligi valinud suve, sest seal on siis meeltult vahvad vahetunnid, rääkimata põnevatest õppeainetest. Tol korral olid lahtiste uste päevad ja mina veetsin terve aja koos 10.klassiga
Nende esimene tund oli kehaline kasvatus. See toimus minu suureks üllatuseks hiigelsuure koolimaja katusel, kuhu oli rajatud staadion, väike park ja rulluisutamise rajad . Esialgu tundus see mulle väga hirmutav, kuna ma kardan meeletult kõrgust. Peagi aga sain teada, et katuse ääred on väga turvaliselt aedadega kaitstud ja õnnetuste juhtumine on saja-protsendiliselt välistatud. Üks tund kestis täpselt 60 minutit - nii nagu peab. Kui meie koolis tunduks see aeg mulle ilmatu pikk, siis seal lonkis klass nördinult pärast kellahelinat riietusruumi ja kurvastas, et 1 tund juba läbi sai, kuid rõõmustas, et algamas on veel tervelt 3 tundi !
Teine tund algas eraldi rühmades. Rühmi polnud mitte 2 ega kolm, vaid lausa 22, täpselt nii palju kui ka õpilasi, sest iga laps sai keskkooli alguses valida just endale sobiva võõrkeele. Mina läksin koos ühe sõbraliku tüdrukuga hispaania keele tundi. Ma võiksin käsi südamel vanduda, et ma pole mitte kunagi midagi nii kihvti teinud, nagu seal tunnis. Esiteks sain ma teada, et iga keele õpetaja, on just sealt riigist pärit, mis keelt ta annab. Niisiis oli meie õpetajaks hispaanlanna. Tal olid pikad mustad lokkis juukseid ja kui ta rääkis, siis viskas neid kätega aina ühele poole ja teisele poole. Teiseks ütles õpetaja meile, et täna teeme me ühe hispaanialiku karnevali ja püüame suhelda kohalikega. Esmalt aga valmistasime endalegi karnevaliks uhked maskid . Õpetaja andis meile kostüümid. Me astusime tema ülisuurde kabinetti, mis oli täis maast laeni ruumilisi televiisoreid. Terve kabinett nägi välja nagu võimas Hispaania tänav. Telerites kõndisid inimesed ja ruum oli ehitud tänavalaternate ja erinevate paberkaunistustega. Tundus, nagu me oleks sattunud hetkega ühest riigist teise. Marssisime telerongkäiguga kaasa ja vestlesime kõigiga, kes meilt midagi küsisid. Esialgu tundsin mina end pisut hullumeelsena, kuna teadsin et oleme ju kabinetis vaid 3-kesi ja need kellega rääkisime ,olid televiisorid. Üsna pea aga harjusin ja tundsin end vabalt. See oli unustamatu kogemus. Tunni lõpus suudles õpetaja meid põskedele ja me jooksime vahetundi.
Algamas oli kolmas tund ja mulle teatati, et kuna nende koolis on reegel, et alates 25. soojakraadist on vaid õuetunnid, siis läksime meiegi välja ootama oma bioloogiaõpetajat. Paari minuti pärast sõitiski ta bussiga koolimaja ette ja me läksime kõik peale. Seest nägi see sõiduk välja nagu limusiin, suured peeglid ja snäkid. Kinnitasime turvavööd ja sõit võis alata . Bioloogiaõpetaja ütles, et täna tutvume Eesti salajase loodusega. Kui olime alevikust välja sõitnud, lasi ta bussi katuse alla ja see muutus kabriolettbussiks. Sõitsime väga kiiresti ja uskumatult mägistel maastikel. Kõigi juuksed lehvisid ja õpetaja aina laulis terve tee nagu poppstaar. Laul rääkis loomulikult sellest samast loodusest, mis meie ümber parasjagu oli ja pani meid ahhetama. Laulu sõnad olid nii sügavad ja targad ning õpetaja hääl oli lausa lummav. Pärast tunni lõppu olin ma kindel, et tahan saada bioloogiks, kuid siis polnud ma veel käinud kokanduse tunnis.
Kõik õpilased läksid koos pööningukorrusele ehitatud kööki, mis oli mõistagi sama suur, kui terve kool kokku. Seal ootas meid imeilus söögikoht. Iga laua taga istus pika valge mütsiga kokk . See tähendas seda, et kõik õpilased said endale tunniks ajaks eraõpetaja. Minu õpetaja nimi oli Bubert ja ta oli Gloria restorani kunagine peakokk. Viieteistkümne minuti jooksul andis ta mulle mitu mapitäit konspekte. Näiteks-mida teha kui toit on liiga soolane või kuidas muuta kõrbenud kook kuldpruuniks? Selliseid kavalusi oli seal sadu. Pärast konspektide kättesaamist hakkasime valmistama mehhikopärast ürdirooga. Ma olin isegi šhokeeritud ,kui osav ma koos Bubertiga kokanduses olin. Pärast seda tundi pole mul enam kunagi toit nii hästi välja tulnud. Igal juhul saime me lõpuks ürdiroa valmis ja katsime oma lauakese. Nii tegid ka kõik teised õpilased. Viimased 15 minutit käisime paljude laudade juures ja maitsesime erinevaid hõrgutisi.
Tolleks päevaks olidki kahjuks tunnid läbi, kuid kõige magusama pala-vahetundide juurde ma alles jõuan. Need olid veel ideaalsemad kui kõik tunnid kokku.
Iga vahetund kestis täpselt 20 minutit. Tegevust leidis selleks ajaks küll ja küll. Mitte keegi ei istunud niisama. Terve esimese vahetunni ujusin ma fuajee juures olevas helesinise veega, sente täis, soojas basseinis, mille kohale kummardusid hiigelsuured kummipuud ja kõrvalt viisid trepid kõrgematele korrustele, kust kuuldus klaverimängu ja laulu.
Teisel vahetunnil käisime klassi tüdrukutega keldrikorruse ööklubis, kus tantsisime ja naersime nii, et mu lihased valutasid veel pärastki tükk aega. Kolmas vahetund tegime lõbusõitu liftiga , mis ei viinud mitte ainult üles ja alla vaid tegi erinevaid keerutusi ja spriaale- just nagu lõbustuspargis. Lõpuks sõitsimegi liftiga pööningule , kus oli kokandusetund.
Päeva lõpus küsisin klassikaaslastelt ,kas tohin neile teinekordki külla tulla. Seepeale nad vaid naersid ja ütlesid, et oma kooli võin ma ju alati tulla, lihtsalt pean veidi ootama, et tulevik jõuaks muutuda olevikuks. Klassikaaslased pidid kodudesse minema, sest sama päeval õhtul oli plaan tähistada rebaste õhtut ja minna õpetajatega klubisse. Nad pilgutasid mulle kõik ühel ajal silma ja lahkusid ,lauldes üht tuttavat laulu sõnadega: „Aeg teeb oma töö, oota veidi veel, veidi veel.“