Näidend: must auk (0)

Must auk
Tüdruk istub laval ja vaatab publikst üle. Ta ei liiuta mõne hetke. Seejärel tõuseb püsti, sammub lava äärele lähemale ja hakkab rääkima vaadates ikka kaugemale.
V: „ Minu ees on üks suur must auk. See on kõik mida ma näen ja tunnen . Jah, ma tunnen seda auku . Olgugi et, ma ei ole sellele väga lähedal. Olgugi on see suur ja väga tume. Selle lõpus ei ole mingigisugust valgust näha. Tahest tahtmatta ma liigun selle poole. Ma tean et see ei ole päris aga ma tunnen seda, ma näen seda. Ma tean ,et olen hetkel oma kodus ema ja vendade juures. Ma tean ,et mu ees on telekas ja sealt tuleb mingi saade ,mis on nagu iga teine saade ,koos tobedaimast tobedaima muusikaga.“
Sellel hetkel tulevad tema kõrvale (diivaniga ja telekaga) ema ja kaks venda. Nad istuvad diivanile ja vaatavad telekat . Tüdruk istub nende vahele. Ema ja vennad vaatavad telekat tüdruk vaatab aga kaugustesse edasi.
V: „ Ma ei tea kust selline komme on tulnud aga me vaatane iga neljapäeva õhtu koos telekat. See ei ole mingi kindel tobe rituaal. Nagu õhtusöögi söömine kindlalt laua taga. Vaid selline mis ei tundu kohustus ja kui keegi on puudu ei panda seda eriti tähelegi. Kuid sa tead, et teda ei ole ja tunne ei ole õige.“
Üks vendadest tõstab pilgu telekalt ja vaatab otse rahvasse. Tüdruk aga vaatab ikka veel üle rahva kaugustesse.
Vend1: „ ükskord kui me väiksemad olime vaatasime kõik neljakesi siin sama moodi telekat. Ma ei mäleta enam mis filmiga tegu oli aga kuid kindlalt ma mäletan ,et tegu oli kurva lõpuga. Ja kõigepealt alustas nutmist Veroonika . Peagi ühines temaga ka ema. Meie vennaga üritasime olla tugevad ja mitte nutta kuid murdusime. Tegu võis olla muusikas või juba nii ema kui õe nutmise või siis hoopis vaimuslimas olevast isast kes tundus sellel õhtul väga lähedal.
(Ta vaatab hetkeks oma õe, venna ja ema poole)
Nimadi me seal siis kõik neljakesi koos nutsime. Me hoidsime kõik kõigist kinni aga ema hoidis meid kõiki koos oma suures haardes mis oli nii lohutava ja lasi rahulikult ennast välja elada. ..Kui me olime ennast välja elanud hakkasime me hoopis naerma ja seejärel me naersime. Me naersime umbes samakaua kui nutsime. Kui kõik oli möödas ja me olime maha rahunenud vaatasime me veel ühe filmi mis oli meie teunnetepuhangu ajal alanud. Aga seekord tuimalt. Melil puududsid igasugused tahtmised naerda, nutta, ehmuda või mingit muud mitte nimetatud emotsiooni tunda.
Kui olime teise filmi vaatamise lõpetanud läksime kõik magama. Ma ei mäleta isegi kas me üksteisele head ööd soovisime kuna kõik toimus nii tuilmalt olles udused ja paksus tunnete pilves. Pärast seda ma mäletan ennast leidmas iga neljapäev teleka ees koos oma perega vaatamas filme mida ma olen juba näinud või vaatan ilma suurema huvita aga ma ikkagi vaatamas. „
Vend vaatab taas telerile ja tüdruk hakkab rääkima.
T: „ Ma mäletan samuti väga hästi seda päeva või õigemini õhtut. Kuna mis toimus päeva ajal on mulle paras müsteerium. Ma mäletan selgesti oma ema vaatamas mulle otsa kui ta nutma puheks. Ma ei näinud ta nägu küll väga täpselt kuna minu silmad olid juba pisaraist lainetes. Peagi ühinesid ka vennad.
Ma ei tea miks me sellet ei räägi. Ma tean et see on sündmus mis on meil kõigil selgesti meeles aga sellelst sündmusest lihtsalt ei tehta juttu .“
Tüdruk ohkab ta vaatab enda kõrval istuvaid vendi ja ema. Vennad müravaid vaid hetkeks puldi pärast kui helitult ja tagasihoidlikult. Tüdruk ohkab ja vaatab taas kaugustesse.
T: „ Ma ikkagi ei mõista millega on tegu. Teised ei tundu seda musta auku tähele panevat. Nad vaatavad sellest läbi aga mina ei näe muud kui pimedust . Ei ole selge kutsub see auk mind endasse. Nagu oleks tegu mingisuguse kohvikuga ja meeldiv teenindaja uksel seisab kutsudes sind sisse kõike mis sulle meeldib saama. Muidug sellisel juhul raha eest aga praegusel hetkel, minu musta augu puhul tasuta. See on nii meelitav ja hea ,et mul on soov sinna minna aga ma ei saa. Ma olen praegu oma perega ja vaatan telekat. Olgugi ,et ma ei näe seda. Kas ma peaksin sellest teistele rääkima? Nad ei tundu seda tähelepanevat, nad on nii süvenenud ja tõsised et, ma ei julge neid segada. „
Ema ütleb midagi vendadele ja üks tõuseb püsti lahkub korra ja tuleb koheselt tagasi. Nad räägivad omavahel aga hääletult. Tüdruk nende vahel on segaduses
T: „ Miks ma midagi ei kuule? Ma ju näen neid rääkimas, nende suud liiguvad aga miks ma ei kuule.
(tüdruk vaatab pingsalt vennale sima ja üritab teda naerma ajada erinevaid grimmasse tehes. Kuid tulutult. Ta vaatab taas musta augu poole)
Sellest august tuleb soojust. Sellist meeldivat soojust mitte nagu avades sauna ust ja kiiresti kuumusesse hüpates. Ei! See on hoopis midagi muud. Ma tunnen ennast praegu nagu meremees keda üritab näkk ära võluda aga meremees on kange ja ei anna järgi.
Ma ei tea kas on vaheaeg? Kuna mulle tundub et on. Mul on nii hea ja rahulik olla. Olgugi et mu pea natikene käib ringi aga see võib olla sellest teleri vaatamisest. Kas ma peaksin mingit rohtu võtma? Aga ma ei näe kappi kus me ravimeid hoiame. Meil on teleri kõrval üks kapp täis kurgutablette, plaastreid, palaviku alandajaid, valuvaigisteid, kõhulahtisteid jne. Nimeta mis vaja, meil on olemas. Me oleme nagu oma väike apteek . Meie peres jäädakse tihti haigeks või saadakse haiget seega me oleme igaks olukorraks valmistunud. Ja neid olukordi tuleb tihti ette.“
Teine vend vaatab rahavasse ja tüdruk vaatab ikka otse.
Vend2: „ Ma mäletan korda kui me ronisime vennaga puu otsa ja Veroonika oli puu all ja ootas stopperiga võttes aega . Me tegime võidu kumb jõuab ennem latva. Kuid me ei olnud valmistunud, et see vana puu mille otsas me oleme iga suvi roninud nii et süda lustib, küll katki läheb. Kuid läks. Ja me kukkusime mõlemad puuotsast alla. Mis järgnevatel hetkedel juhtus ma ei mäleta aga ma mäletan kuidas ma olin siin suures toas peaaegu kogu meie apteek oli põrandal laiali ja ema tormas meie kahe vahet üritades meie kõiki pragusi ja muhke parandada. Sellal kui veroonika minu pead paitas ja ütles, et emme teeb mind korda, aga puu otsa enam minna ei saa kuna see on katki. Veroonika käis meie kahe vahet ja muudkui lohutas kuigi ma siiski märkasin ,et ta silmad olid punased. Mis omakorda tähendab, et ta oli nutnud. Ja mingil põhjusel see lohutas mind. Teadmine ,et keegi on siin kes on minu pärast nii mures et valab pisaraid.
Mõned päevad hiljem olime vennaga jälle puu otsas ja ronisime oksalt oksale üha kõrgemale ja kõrgemale. Me ei saanud enam nii kõrgele kui vanasti aga me saime siiski ronida ja ega ka sealt ei olnud vaatel viga midagi.“
Venda vaatab taas telekt ja veroonika tõuseb püsti.
T: „ Ma mäletan sedagi päeva. Ma olin vaimustuses ,et vennad saavad nii kõrgele ronida. Nad ei ole minust küll palju vanemad aga paar aastakst on ikka. Ma ei jõudnud sellel hetkel ära oodata aega millal mina saan nii kõrgele ronida ja näha mida nemad näevad seal kõrgel.
Kui nad kukkusid ei suutnud ma algul midagi teha. Ma lihtsalt seisin ja vaatasin . Kuidas nad lamavad. Mul oli endalgi tahtmine nende kõrvale lamama minna aga aju teatas, et tuleb ema kutsuda. Järgmisel hetkel olin koos emaga suures toas, silmad veel nutmisest märjad ja pilk vendadel. Ema muudki tegutses. Ta teadis mis on vaja teah, et vennad jälle terved oleksid ja et neis ei oleks enam pragusi. Ma tahtsin ka aidata . Seega ma läksin venna juurde paitasin ta pead ja ütlesin talle ilusaid sõnu mis sellel hetkel pähe tulid.
Ma ei saa aru mis siis toimub. See on nii tume aga samas ma näen seda tumedust . Kuid mul ei ole valgus selja tagant mis näitaks teed selles augus. Vaid augu tagant telerist. Väljas on juba pimedaks läinud ja ainuke mis meile valgust annab on telekas. Loomuliklu on kõik liiga laisad , et laelamp põlema panna. Ja isegi kui keegi tõused reklaami pausil või mõnel muul vajaduselt ei pane ta tuld põlema. Ja ega ma väga ei tahagi. Nii ei oleks õige.
Miski kutsub mind sinna auku. See tundub lähema olevat tulnud kuid liikumist ei ole olnud märgata. See on nüüd lihtsalt lähemal. Ja ma tean et see on tugevamaks muutunud nagu kelgu hoog . Mis tuleb perfekselt välja kus on hea pikk laskumine ja üks hüpekas ees mitte liiga suur, et taguotsal oleks valus . Vaid piisav. „
Veroonika jääb seisma ja enda ette vaatama, ema aga tõstab pilgu ja vaatab publikusse.
E: „ Ma mäletan kuida me ükskord kõik neljakesi koos kelgutama läksime. Ma pakkisin nad kõik paksult riidesse nii, et nad kõik menutasid mulle väikseid kubujusse. Me sammusime läbi lume metsa, kelgumäle. Loodus oli seal nii kaunis. Ma oleksin tahtnud seal lihtsalt lamada ja vaadata kuidas mändide okstel lumi sätendab kui päike sellele eredalt paistab ja kuulata kuidas lapsed rõõmsalt ringi joosevad ja heamelest kilkavad. Kuid kokkuleppes mis ma olin oma kubujusside teinud seisis , et ma pean igaühega ühe korra alla lastma. Ja ma nautsisin iga ühega sõitmist. Mäest ülestulek oli küll raske aga see oli seda väärt. Et uuesti alla lasta. Et kuulda kuidas lumi mis hookäigus õhku lendab sinu riietel maandub. Et tunnetada seda veerandsekundilist hetke kui sa sellel hüpekal korra õhus oled ja siis maandud.
Kui kubujussid olid endast viimsegi jõu välja kelgutanud liikusime tagasi koju. Ma tegin neile seal kuuma kakaod ja me rääkisime kuidas me iga aasta nimadi kelgutamas käime. Nad magasin kõik väga magusalt ja ma koos nendega. „
Ema vaatab taas telekale ja Veroonika hakkab rääkima liikudes vaikselt laval ja uurides kaugustes auku.
V: „ Ma ei mäleta seda päeva kõige paremini aga ma mäletan seda et ma vaatasin oma ema vaatamas mändide latvu ja ta tundus nii ünnelik rahulik. Ma mäletan kuidas me sõitsime, meie neli kõik, kordamööda emaga. Samuti mäletan kuidas maitses see kakao mida ema meile tegi kui olime tagasi jõudnuja ja oma jääkulmad ja väsinud jäsemd üles olime sulatanud ja riiete gunnikute vahel kätte saanud. Kuid kõige paremini mäletan ma seda kuidas ma üles ärkasin oam ema ja vendadae keskel. Me magasime kõik koos ema suures voodis pead jalad risti. „
Veroonka pöördub pere poole ja küsib kahtlevalt ja veidi tagasihoidlikult
V: „ Kas teid sei sega see suur must auk siin?“
Kuid keegi ei vasta. Nad räägiva omavahel korra aga veroonika ei kuule midagi.
V: „ vabandust mis sa putrad? Korda korra.. Hallo! „
Kuid mitte midagi. Keegi ei tee välja. Veroonika läheb närvilisemaks ja hakkab tähelepanu saamikseks erinevaid liihutusi ja hääklitsusi tegema. Kuid edutult keegi ei pane tema kohalolu tähele.
Veroonika pöörab neile protestikult selja ja hakkab auku uurim.
V: „ Mis siin toimub? Kas ma olen unenäos? Seda on ennemgi juhtunud et ma ole taibanud unenäos olemis . Kuid sellistel hetkedel ma tean kindlalt et tegu on unenäoga. Praegu on mul liiga reaalne tunne. Ma taipan et olen ärkvel aga ma olen ümbritstud musta auguga. Ma ei näe enam akent kust oleks näha peagi väla tulevat kuud ja tuhandeid ja tuhandeid tähti mis kipuvad linna tulede all ära kaduma. Kuid minu perekond on siin olgugi et nad kas ei tee minust välja või nad ei näe mind.
Ma olen ümritsetud selle auguga aga ma ei ole selle sees. Kui ma teekisn enda poolt otsuse sellesse minna siis ma saaks aga praegu ei soovi ma tahan lihtsalt siin oma perega olla. Kui see üleüldse arusaadav on. „
Veroonika istub tagasi diivanile ja vaatab enda ümber.
V: „ Ma tunnen ennast ikkagi väga kergelt ja ma tunnen oma südant. Tavaliselt ma tunnen kuidas ta mu rinnakorvist välja üritab murda aga praegu ei ole midagi. „
Veroonika hakkab ennast vaatma. Järsku ta märkab oma pluus mis on punane. Ta sikutab varukad üles mis tal on üleni pnased ja näeb arme.Ehmunult ja veidi meeleheites-
V: „ Mis need on ? Ma ei mäleta, et oleksin ennast ära lõiganud. Kuid need ei meenuta kohe üldse juhse hoole all juhtunud õnnetust vaid meelega sirgelt lõigatud jooni. Need näevad välja nagu siiamaani immitseb nendest vrda aga ühtegi piiska ei kuku ja ei ole midagi tunda. Nagu mu perekonnakagi nad on siin aga samas ei ole. Kuid see auk on ja kindlal püsib mu ümber. Ma olen sellesse pimedusse mattunud. Siin on sea ja hea. Ma tunnen ennast nii kerglt ja hästi.“
Veroonika tõuseb ja hakkab ringi käima rahutult ja närvitsedes. Ta jääb seisma ja talle meenub kõik. Kuid mitte korraga ega hoobilt vaid tasakei nagi mälestuste lained mis pähe uhuvad mitte just kõige meeldivamat teavet,
V: „ Kõik on nüüd selge... sellepärast ma olengi nii rahulik ja kerge. Sellepärast nad ei näe mind. Kuid mis on see must auk. Miks see siin on ja mis see tähendab? „
Veroonika sulgeb silmad. Ja naeratas . ta pööras ennast prekonna poole ja seisis nende ette.
V: „ Ma tean et tee ei kiida kohe kindlasti seda heaks ja et see ei ole just kõige parem lahendus aga minu jaoks on. „
Järsku on kuulda ema kauget meeleheitliku ja väga kurba häält.
E: „ Veroonika!.. Veroonika! Kas sa kuuled ? Ma ei mõista sind täielikult. Miks sa nii tegid? Miks sa ei rääkinud minuga? Me oleksime leidnud lahenduse. Me oleksime midagi välja mõelnud. Me oleksime sellest üle saanud. Me oleksime.. me oleksime.. me oleksime saanud sind elus hoida. Sa oleksid siis koos meiega. Me vaataksime koos telekat ja sööksime palju jäätist... Veroonika... Palun ära mine valgusesse. Tule meie juurde tagasi. Oleme koos õnnelikd. Ma annan endast kõik et me oleks. Tulen töölt varem koju ja teen uhkemaid õhtusööke. Veroonika.. palun.. palunn...“
Veroonika vaatab enda ümber ja naeratab kuulates mis ta ema talle räägib.
V: „ Armas emme ma tõesti armastasin ja armastan siiani. Sind ja neid kahte tüüpi veel kes meiega elas. Aga minu jaoks oli raske. Mitte sinu pärast just aga kõik muu mu ümber. Ma oleksin tahtnud sulle veel tegelikult nii palju üelda aga ma olen rahul ka sellega et need jäid ütlematta. Ma oleksin küll veel tahtnud palju erinevaid toite proovida aga ma olen nii ka õnnelik. Ma olen rahul et nii tegin. Ma ei pea enam kannatama . Ärakama üles tundes mõtete keerisedid oma peas mis mind hulluks ajavad. Nagema ega puutuma kokku inimestega kellele ma tahtsin pidelvalt noa kõhtu lüüa. Vaid olen vaba. Ma ei pea enam ennast tagasi hoidma kartes et ma võin ekkelegi haiget teha oma sünade või olemisega. Ma ei pea muretsema oma isikseuse üle ja selle muutmise kuna see oli üks raskemaid asju üleüldse. Ma ei teinud mdagi meelega asjad lihtsalt kukkusid nii välja. Ma ei ole nendega rahul ega õnnelik ma lihtsalt elasin üle aga enam ei suutnud. Ma ei jaksanud enam nii kõvasti pingutama et midagi korda saata. Olgu selleks mõni suurem või väiksem eesmärk. Ma olen õnnelik et just sellise tee endale valisi.“
Veroonika sulges silmad ja astus sammu. Sammu pimedusse. Sammu edasi ja kaugemale sügavusse endaase. Team tõelisesse minasse kus ta oli ünnelik ja rahul oma otsustega ja kõige tähtsam iseendaga .
Veroonika istub põradale ja seejärel lamab maha.
V: „ Siin ei ole mingit valgust siin on pime aga mulle meeldib pimedus olen alati öö loomolnud. Ja öös rohkem rahu leidnud. Kui kõik magavad siis mina tegutsen. Siis on hea ja soe. Ma tunnen ennast hästi ja kergelt. Ma olen siin õnnelik.
Ma ei tea mis toimub aga kõik muutub. Siis ei lähe heledamaks aga ma tunnen muutust. See koht see minu must auk kuhu olin astunud on mutunud. See on muutunud hohaks kus ma saan rahlikult puhata muretsematta kellade päikese söögi ja joogi kellegi teise aga enda pärast. Siin ma olen õnnelik.
... Aga kui kauaks ??... Kauaks..
Lõpp