Hirmus suur maja (0)

Hirmus suur maja
Tere, mina olen Kadri -Lii. Mul on kaks õde ja kaksikutest vennad. Me saame omavahel väga hästi läbi ja me ei riidle mitte kunagi. Minu noorema õe nimi on Kari -Liina ja ta on kümme, vanema õe nimi on Kairi -Liis ja tema on viisteist aastat vana, mina olen kolmteist. Minu venadade nimed on Markus ja Margus, nad on üheksa aastased. Mul on tore ema, ta nimi on Karmela, ta on väga ilus ning sihvakas ja ma ei jõua temast nii palju rääkida, sest ta on lihtsalt vapustav ema, aga isa mul kahjuks pole, tema hukkus, kui ta oli kolmkümmend üheksa, autoõnnetusse.
Me elame ühes pisikeses korteris , kuhu me peaaegu ei mahugi. Selles korteris on kolm tuba ja me oleme kõik väga kurvad, sest meil pole raha parema maja ostmiseks . Kuid ühel päeval, võitis minu ema lotoga sada tuhat eurot. Olime kõik väga õnnelikud ja meil tuli mõte osta uus ja kaunis maja looduses. Maja otsimine oli tunduvalt raskem, kui ma olin arvanud. Me otsisime maja neli nädalat, kuni me leidsime ühe maja linna ääres. See maja oli väga ilus, suur, kahekorruseline, kuid see maksis kahtlaselt vähe, aga ema pole sellele tähelepanu pööranud.
Läks veel nädal, kuni me saime sisse kolida ja see maja oli seestpoolt veel ilusam kui väljast. Me lausa armastasime seda maja, kuni ühel päeval pidin ma üksi koju jääma. Minu õed-vennad läksid kooli ja ema tööle, kuid mina haigestusin.
Algul ei olnud midagi, kuni ma kuulsin ülavalt korruselt väikseid, kuid samas suuri samme . Ma olin jube hirmul ja ma pugesin kuskile voodisse, kümne teki alla ja olin täiesti vagusi . Enam see ei kordunud. Õhtul, kui kõik olid kodus rääkisin ma nendele oma loo, aga keegi ei uskunud mind, sest nad arvasid lihtsalt, et ma ei taha üksi kodus olla ja ma kardan . Järgmine päev oli aga veel hullem. Kõik olid ära, aga mina haigestusin veel rohkem. Mul oli kõrge palavik , pea valutas ja olin täiesti läbi. Ma küll lootsin, et ma saan kiiremini terveks, aga ei. Ma üritasin magada , kuid tulutult, sest keegi oleks kui minu tekki tirinud ja jällegi üleval korrusel uksi paugutanud. Ma helistasin hirmus emale, sest ma ei kannatanud enam seda välja. Ma pidin talle valetama , et ma olin veelgi rohkem haigestunud, sest muidu ei oleks ta tulnud. Ema õnneks saabus ruttu ja ma rääksin talle selle loo ja ta ei uskunud ikka ja oli pahane, et ma teda keset tööd olin seganud. Aga järsku oleks nagu meie kõrval keegi lauda kriipinud ja lauale jäid küüne jäljed. Lauale oleks nagu midagi kirjutatud, aga see oli väga segane ja me ei saanud aru. Ema helistas siis inimesele, kes seda maja müüs ja küsis, et mis see on. Ta ei vastanud midagi, ütles ainult, et see on minu ema, kes seal veel elab. Me ehmusime ja arvasime, et ei suuda siin enam elada, teades, et meie hulgas on kummitus.
Tuli õhtu ning olime kõik kodus. Jutustasime emaga ka teistele sellest, mis siin vahepeal juhtunud oli ja nad hakkasid väga kartma. Me arutasime pikalt seda asja, kuid kell oli lõpuks nii palju, et me pidime minema magama. Ema arvas veel, et homme ei lähe keegi kooli ega tööle. Niisiis tuli öö ja mina ei saanud magada. Ma magasin koos oma väikse õega, tema muidugi norskas. Aga ta lõpetas äkitselt norskamise ja hakkas unes rääkima. Ma hakkasin kartma, sest ta rääkis minuga, aga see pole olnud tema hääl. Siis ma jooksin ruttu ema tuppa , kuid minu õde jooksis mulle järgi ja karjus , et ta tapab mu ära, kui ta mu kätte saab. Ta nägu oli täiesti valge, silmad olid punased kui roosid ja ta keha oli üleni ära kratsitud ja verine . Ma jõudsin ema tuppa ja lõin ukse õe eest kinni. Ma ajasin ema kiiresti üles ja rääkisin temaga, aga minu õde kriipis ukse taga väga. Kuni äkki lõi õde ukse lahti ja ta oli täiesti tavaline, ainult ikka oli ta üleni verine ja kraapse täis. Me rääkisime temaga, puhastasime ta ära. Lõpuks ta küsis, mis temaga juhtus, sest ta ei mäletanud midagi. Me seletasime talle kõigest ja ta oli kohutavalt hirmul.
Nii hakkas juhtuma see peaaegu iga öö, kuni me ei kannatanud seda enam välja ja tegime kõik, et seda niiõelda kummitust kätte saada. Mina arvasin, et see kummitus ei taha head ja ta lihtsalt tahab meile midagi õelda, kuid see ei õnnestu tal. Öösel tuli ta jälle ja läks jälle minu õe sisse. Me püüdsime jääda rahulikuks ja temaga rääkida. Ka tema rääkis meiega ja ütles, et tahab meid siit välja hirmutada, kuna talle ei meeldi, et keegi siin elab. Me helistasime jälle maja endisele omanikule ja küsisime, et kas me saaks temaga silmast silma rääkida. Ema kohtus temaga ja nad rääksid väga pikalt. Majaomanik oli väga tore ja ta lasi meid kohe seal majast välja kolida, me ei pidanud maksma isegi mingeid arveid, sest ta arvas , et ta tegi valesti seda maja müües.
Me saime oma raha tagasi ja kolisime sealt välja. Me leidsime ka väga kergesti uue maja. See oli kesklinnas ja ilus. Me hakkasime seal elama ja elame seal praegugi. Me oleme kõik väga õnnelikud ja rahul selle majaga ja proovime unustada oma hirmsaid kogemusi.