Referaat G.Mannerheimist (1)

Carl Gustaf Emil Mannerheim , kes tavaliselt kasutas eesnime Gustaf, sündis 4. juunil 1867 Turu läänis Lohisaare rüütlimõisas Hollandi päritolu rootsistunud krahvi perekonnas. Isa oli ülimalt ettevõtlik mees, kes aga nõrga iseloomu tõttu uppus võlgadesse ja pages lõpuks ühe kaunitariga Pariisi. Ema suri 1881 ja seitse last jäid sugulaste kasvatada.
Koolipoisina Helsingis ja Hamina sõjakoolis paistis Gustaf silma pöörase aktiivsuse ja ettevõtlikkusega. Niisiis oli kahjuks heideti ta ka paar korda koolistki välja. Eriti valus oli väljaheitmine Hamina kadetikoolist just enne lõpetamist. Kuid edasi läks olukord paremaks. Nimelt pääses Gustaf 1887. aastal Peterburi kuulsasse ratsaväekooli. Pärast selle lõpetamist 1889. aastal sai ta korneti auastme ning saadeti teenima Poola. Seal teenis ta lühikest aega ning seejärel tegi karjääri Peterburis ratsakaardiväes. Too teenistuskoht võimaldas Mannerheimil pääsu kõrgseltskonda kuni tsaariõukonnani välja. Peterburis abiellus ta Anastasia Nikolajevna Arapovaga. 1893. aastal oli tal Nikolai II kroonimisel tähtis roll.
Sügisel 1905 sõitis Mannerheim vabatahtlikult Kaug- Itta sõtta Jaapani vastu. 1904 . Aastal viidi ta üle 52. Nežini ratsaväerügementi ja ta sai alampolkovnikuks. 1904–1905 osales ta Vene-Jaapani sõjas, kus Mukdeni lahingus osutatud vapruse eest sai polkovnikuks. Aastail 1906–1908 teostas legendaarse ratsaretke Kesk-Aasias. Tegemist oli Vene peastaabi ülesandel korraldatud luureretkega peamiselt Hiina valdustesse. Mannerheim sõitis koos kaaslastega läbi 14 000 kilomeetrit ning tõi lisaks sõjalis-poliitilistele andmetele kaasa hulga teaduslikku huvi pakkuvaid materjale.
1909–1914 teenis Mannerheim rügemendiülemana Poolas. Maailmasõja puhkedes osales ta lahingutes esialgu brigaadi- ja alates 1915. aasta kevadest diviisiülemana. Ta paistis silma juba esimestes lahingutes ja teda autasustati ihaldusväärse Georgi ristiga . 1916. aasta lõpust sõdis Mannerheim oma ratsadiviisiga Rumeenia rindel, kus ta elas läbi ka 1917. aasta revolutsioonilised sündmused. Läbides seiklusrikka ja ohtliku teekonna, jõudis ta pärast bolðevike võimuhaaramist detsembris Soome.
MANNERHEIMI NAASMINE SOOME
Helsingisse jõudes kohtus Mannerheim Soome ohvitseridega, kes asusid looma noore vabariigi relvajõude, ning peagi nimetati ta sõjavägede ülemjuhatajaks.
Ent enne veel, kui armee loomisel midagi ära teha jõuti – jaanuari lõpus 1918 – puhkes kodusõda. Kommunistide ja sotsiaaldemokraatide juhitud tööliste võitlussalgad, keda toetasid Vene revolutsioonilised soldatid ja madrused, haarasid kogu Lõuna-Soome. Rahvuslikud ja antikommunistlikud jõud koondusid Kesk-Soome, nende peamiseks keskuseks kujunes Vaasa . Sinna sõitis ka Mannerheim ning asus organiseerima valgearmeed, tuginedes kõigepealt kaitseliidu organisatsioonidele. Õnneks oli sõja ajal hulk Vene-vastaselt meelestatud mehi sõitnud salaja Saksamaale, kus nad koondati jäägripataljoni. 25. veebruaril saabusid jäägrite peajõud Vaasasse ning neist kujunes Soome armee selgroog .
Kodusõja otsustavad lahingud peeti märtsis- aprillis Tampere piirkonnas ning lõppesid valgete võiduga. 3. aprillil maabus Hankos Saksa diviis kindral Rüdiger von der Goltzi juhtimisel ja jõudis suuremate raskusteta Helsingisse. Aprilli lõpupoole peeti veel lahinguid Karjalas, kuid Viiburi vallutamisega 29. aprillil oli sõda praktiliselt lõppenud Mannerheimi vägede võiduga.
Teadagi oli Soome kodusõda ka vabadussõda, sest selle käigus tõrjuti välja Vene väed ning kindlustati Soome iseseisvus . Samas kujunes Mannerheimil konflikt Soome saksameelsete valitsusringkondade ning jäägritega, mis mai lõpul viis tema ametist lahkumiseni.
Kuid peagi, sügisel 1918, vajati taas Mannerheimi teeneid. Pariisis ja Londonis viibides tegi ta palju Soome maine tõstmiseks ja 12. detsembril valiti ta riigihoidjaks.
Kuid teada oli ka Soome komplitseeritud välispoliitiline seisund ja Mannerheimi tookordsed taotlused. Teatavasti soovisid rahvuslikult meelestatud ringkonnad karjalastega asustatud alade liitmist Soomega , kuid Mannerheim ja tema mõttekaaslased pidasid kõige tähtsamaks Petrogradi vallutamist. Mannerheim tahtis kaasa aidata Venemaa vabastamisele bolševismist, kuid tema plaanid ebaõnnestusid. Põhjuseks olid nii sise- kui välistegurid: vastuolud Soome ühiskonnas, vene valgete soovimatus Soome iseseisvust tunnustada ning Suurbritannia , Prantsusmaa ja USA vastuoluline Vene poliitika.
25. juulil 1919 seisid presidendivalimistel vastamisi Mannerheim ja juuraprofessor Kaarlo Juho Ståhlberg. Viimane sai 143 ja Mannerheim 50 häält. Pettunud Mannerheim sõitis välismaale ning õhutas Pariisis, Londonis ja Varssavis Vene-vastase interventsiooni ideed. President Ståhlbergi aktiivsel osalemisel loodud vabariiklik Soome, kus sotsiaaldemokraadid asusid peagi taas olulist rolli mängima, ei olnud selline riik, mida Mannerheim oli ihaldnud.
1920. aastatel oli Soome ühiskond veel liiga lõhenenud, et valge aate eestvõitleja Mannerheim oleks saanud tõusta sõjaväes või kaitseliidus juhtivale kohale. Kuid ka Mannerheimi puhul kehtib igivana tõetera: ajad muutuvad ja inimesed arenevad koos muutuva ajaga . Veebruaris 1931 presidendiks valitud Pehr Evind Svinhufvudi algatusel sai Mannerheimist Kaitsenõukogu esimees ja peagi anti talle sõjamarssali auaste . Lisaks lepiti kokku, et sõja puhul saab temast sõjavägede ülemjuhataja.
Kaitsenõukogu esimehena hoolitses Mannerheim väsimatult relvajõudude moderniseerimise eest. See kõik nõudis raha, kuid valitsus ja parlament ei pidanud kaua aega sõjaohtu tõsiseks ning kaitsekulutusteks eraldatud summad olid ebapiisavad. Olukord muutus alles 1939, kui rahvusvaheline olukord teravnes ning Mannerheim palus end nõukogu esimehe kohalt vabastada. Saavutati kompromiss, Mannerheim jäi kohale ja kaitsekulutusi suurendati oluliselt.
Uutes oludes muutusid ka Mannerheimi sisepoliitilised tõekspidamised. Kui ta varem eitas igasuguseid kompromisse ja järeleandmisi endistele vastastele, siis alates 1933. aastast asus ta rõhutama rahva ühtekuuluvustunde vajadust.
MANNERHEIM TALVESÕJAS
Talvesõja põhjused ja ka sõjategevuse käik on eestlastele üsna hästi tuntud. Nende Soome juhtpoliitikute ring, kes 1939 Soome-Nõukogude läbirääkimiste käiku lähemalt tundsid ning otsuseid langetasid , oli vägagi kitsas . Lisaks puudus üksmeel järeleandmiste ulatuse osas. Moskva suhtes jäiga kursi pooldajad ei pidanud sõjaohtu aktuaalseks või oletasid, et ega venelased talvel ei sõdi. Lisaks lootsid liiga paljud Rootsi ja teiste riikide toetusele. Mannerheim kirjutas hiljemgi: “Olen veendunud, et Põhjala, jah, isegi üksnes Soome ja Rootsi ühiskaitse leping oleks võimaldanud Talvesõda ära hoida ja et üks mõjuv Soomet toetav avaldus Kremli läbirääkimistel 1939. aasta sügisel oleks kaasa toonud sama tulemuse.” Marssali sõnade kohaselt usaldati liialt illusioone ja lubadusi.
Tõsi küll, sõnad illusioonidest ja lubadustest ei käi Mannerheimi enda, vaid Soome juhtpoliitikute kohta. Marssalile oli sõjaoht selge ning ta püüdis, nagu ka Juho Kusti Paasikivi ja Väinö Tanner , saavutada Moskvaga kompromissi. Pärast Talvesõja lõppu tähendas Mannerheim, et sügisel 1939 oleks siiski tulnud järele anda, kuid sündmuste edasist käiku arvestades tähendas hiljem: Soome sõdis kõige õigemal ajal. Tõepoolest oli sõda rängas pakases soodne Soomele ning ebasoodne vastasele, pealegi olnuks kevadel-suvel 1940 igasuguse välisabi saamine juba täiesti võimatu.
SOOME SISE- JA VÄLISPOLIITIKA
Soome sise- ja välispoliitiline olukord 1943.–1944. aastal oli raske. Ühelt poolt nõuti, et valitsus peab otsima võimalusi rahu sõlmimiseks, teiselt poolt kinnitati, et Saksa abi ja toetus on Soomele tingimusteta vajalik. Kõigele lisaks kartis Mannerheimil saada süüdistust nii nagu selle olid saanud Ryti ja mitmed endise valitsuse liikmed. Nad anti kohtu alla süüdistatuna Jätkusõja vallapäästmises. Sellist süüdistust võis karta ka Mannerheim ise ja igaks juhuks kandis ta mõni aeg kaasas mürgiampulli. Sageli on väidetud, et Mannerheim pääses süüdistustest tänu Stalini lugupidavale suhtumisele tema isikusse.
4. märtsil 1946 esitas Mannerheim valitsusele lahkumispalve, uueks Soome presidendiks sai Paasikivi.
MANNERHEIMI VIIMASED ELU-AASTAD
Oma viimastel eluaastatel elas Mannerheim peamiselt Šveitsis ja asus sõprade pealekäimisel memuaare kirjutama. Selles töös oli marssali abiliseks endine peastaabi luureosakonna ülem kolonel Aladar Paasonen, lühemat aega ka endine staabiülem kindral Erik Heinrichs ja hiljem teisedki isikud. Mälestusteraamatu kirjutamisel püüti küll fikseerida sündmuste käiku nii, nagu Mannerheim seda mõistis, kuid samal ajal tuli rakendada enesetsensuuri, et mitte Moskvat liigselt vihastada.
Mannerheim suri ühes Ðveitsi haiglas 28. jaanuaril 1951, tema mälestused ilmusid kahes köites 1951 ja 1952.
Mannerheimi järgi on nimetatud Helsingi peatänav Mannerheimintie. 2004. aasta lõpus valiti Mannerheim kõigi aegade suurimaks soomlaseks.