Raisamatja Raisamatja ehk Necrophorus vespillo on väga kasulik putukas,sest ta on raipetoiduline putukas.Raisamatja nimi tulebki sellest,et ta matab oma leitud korjused maa alla,et tulevaseid vastseid toita.Raisamatja tunneb korjuste lõhna mitmesaja meetri kauguselt.Raisamatjal on väga tugevad lõuad millega ta purustab toidu.Vastavalt eluviisile on raisamatjal kaevejalad millega ta kaevab oma saaki aeglaselt maa alla,et emane saaks sinna lähedale munad muneda ja siis oleks väikestel süüa kohe.Vastsed ei söö kohe korjust vaid algul toidab neid nende ema pruunikate toidutilgakestega.Korjuse matmisel töötavad koos nii emane kui ka isane raisamatja.Peale raipe matmist hakkavad emane ja isane putukas ''rituaalitsema'' mis võtab aega kuni 8 tundi.Nimelt nad eemaldavad raipelt karvad ja suled.See on selleks et aeglustada mädanemisprotseduuri.Raisamatja
lehtedele, peale kolmandat kasvujärku hajutakse üle taime laiali (lehed JA varred). Nukkub mullas. Aastas 1 põlvkond, väga sooja suve korral ka teine põlvkond. Selts: nokalised Sugukond: lehetäilased vaegmoone, pistmis-imemissuised. Neitsisigimine (eluspoegimine), lühike arengutsükkel, kõrge viljakus. Talvitub MUNA, kevadel koorub tiivutu emane, kes hakkab sünnitama vastseid. Teises põlvkonnas ilmuvad tiibadega vormid ja lahksugulised sookandjad, kes panevad aluse sugulisele põlvkonnale. Peale paarumist, emased munevad munad, munad talvituvad. Kartuli-lehetäi imevad taimedest mahla, eritavad mesinestet millel arenevad nõgiseened. Võrsed känguvad. Sarnastiivalised. Tirdid. Tirt talvitub valmikuna põõsastes põllupeenardel, varjulistes kohtades. Vastsed ja valmikud imevad lehtedest mahla. Tugevad hüppejalad. Kannavad edasi kartuliviirusi. 1 põlvkond.
[], [] Päevasel ajal kapibaarad puhkavad ja on loiumad. Nad pidevalt ujuvad ja püherdavad vees, et võidelda kuumusega. Päikese loojudes hakkavad nad toituma aktiivsemalt, sest siis on nende jaoks piisavalt jahe, et eemalduda veekogude äärest. Erinevate gruppide vahel on keskmiselt 100 500 meetrised vahed ning nad ei häiri üldjuhul üksteist. Nad liiguvad pidevalt oma territooriumil ringi ning karja juhib üldjuhul dominantne isane, kui harva võib liikumist juhtida ka emane loom. Neil on karjas hierarhia vägagi kindel, kuid üldjuhul on kapibaarad rahumeelsed üksteise suhtes ning füüsilise konflikte üksteise vahel tuleb neil suhteliselt harva ette. [] Nad eelistavad üldjuhul väiksemaid karju, kuna siis ei hävita ega talla oma territooriumi taimestikku liiga palju. Mida rohkem isaseid karja tekib, siis suureneb ka konfliktide arv.
pikale elule vastu pidada, puhkab liblikas suvel sageli: mitmepäevased aktiivse tegutsemise ja toitumise tsüklid vahelduvad mitmenädalaste puhkuse tsüklite ehk diapausidega Talveks koguneb tema kehasse glütseriini, sorbitooli ehk heksan-1,2,3,4,5,6-heksaooli ja valke, mis kaitsevad külma eest, nii et liblikas elab isegi 20-kraadise külma rahulikult üle. Kevadel soojendab päike ta jälle üles. Paaritumine toimub kevadel. Lapsuliblikatel esineb pulmalend: emane lendab ees, isane tema taga, hoides ühtlast vahet. Pärast paaritumist muneb emane aprillis toidutaimele (türnpuule või paakspuule) munad 1-2, harvem 4-5-kaupa, kattes need kleepuva massiga. Röövik kasvab kiiresti, seetõttu söövad nad puulehti väga aplalt. Röövikud ja nukud on mõlemad rohelised ja väga hästi maskeerunud. Röövikustaadium algab juunis ja kestab 4 nädalat, kuid see sõltub ilmast: sombuse, külma ja niiske ilmaga rööviku areng aeglustub, kuiva ja päikesepaistelise ilmaga kiireneb
Emassuguava paikneb ussi kõhtmisel küljel. Sugutamisel juhib isasloom oma spiikula emaslooma suguavasse. Spermatosoidid liiguvad amööbisarnaselt. Emaslooma suguteedes moodustuvad munad, mille viljastumine toimub 6 seemnehoidlates. Munad kas väljutatakse emassuguava kaudu või jätkub nende areng emaslooma kehas. Kui need kehas arenevad, väljuvad emase kehast vastsed. Munad on kaetud tiheda kestaga. Vastsetel on mitu arengujärku, mille jooksul nad ei pruugi täiskasvanud loomadega sarnaneda. (http://uus.miksike.ee/docs/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-10-1.htm) Ingerjad Ingerjad on Eestis laialt levinud paljudel taimedel, kuid uuemad andmed teraviljade kahjustamisest meil puuduvad. Veelgi olulisem kahjustaja, nisuingerjas (Anguina tritici), oli 1930. aastatel levinud Leedus ja sel ajal ka Eestisse korduvalt sisse toodud. Nisuterade asemel
Kinnitumiseks iminapad, mis paiknevad reeglina keha eesosas. Kuni 7,5 cm pikkused. Tuntuim esindaja on maksakakssuulane ehk "maksakaan" Fasciola hepatica (pikkus 2- 3 cm), kes elab imetajate, eriti mäletsejaliste maksas. Sellel, pajulehte meenutaval ussil on sapijuhades kinnitumiseks keha eesosas kaks iminappa, eesmise põhjas asub suuava. Hermafrodiidid, kelle areng on väga keeruline ning kulgeb peremehe vahetusega. Maksakaani vaheperemeheks on väikesed mageveeteod. Arengu lõpetanud vastsed väljuvad teo kehast ja kinnituvad rohukõrte külge ning kapselduvad. Nakatumine toimub kapseldunud vastsete neelamisel. Peale kirjeldatud liigi on Eestis veel väike maksakaan ehk süstik-kaksuulane ehk ebamaksakaan Dicrocoelium lanceatum. (pikkus 1 cm, peamiselt lammastel) ja kassikakssuulane Opistorchis felineus (5-8 mm, kassidel). Liikide arv: 110 (130) Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 4. Tartru Klass: Paelussid Cestoda
väljalõikega. Poegade sulestik sarnaneb emaslinnu omaga. Tedre nokk on must ja varbad tumepruunid. Isaslind kaalub keskmiselt 1,5 ja emaslind 1 kilogrammi. Mänguplatsil on tetredel igal linnul vastavalt oma võimetele kindel koht. Kõige "paremad" kuked on alati mänguplatsi keskel ja "nigelamad" äärtel. Tedrekanad eelistavad keskel paiknevaid kukki. Pesitsema hakkavad tedred aprilli teisel poolel. Pesa paikneb maapinnal, see koosneb valdavalt heinast ja samblast ja sinna muneb emaslind aprilli lõpul 8...9 kreemikat tumepruunide täppidega muna. Kui esimene kurn juhtub hävima, muneb kana järgmise, kuid väiksema kurna. Mai teisel poolel pojad kooruvad ja on kohe võimelised iseseisvalt toitu otsima. Kahenädalaselt on nad juba lennuvõimelised. Sügisel kogunevad tedred salkadesse, et koos talv üle elada. Elupaik ja -viis Elutseb põõsassoodel ja -rabadel, puisniitudel ja hõredates metsades. Toituma lendab tihti põldudele ja kultuurniitudele.
Sel ajal areneb munas vastne. Kui muna satub saastunud toiduga inimese soolde, väljub sellest vastne. Puurib veresoonde, koos verega läheb kopsu. Mõnda aega elab seal, toitub verest ja kopsukoest. Täiskasvanuna liigub kopsutorude kaudu neelu, siis söögitoru ja mao kaudu soolde. Sooles areneb temast uus solge. Satub inimese organismi, kui enne sööki ei pese inimene käsi ja toorelt söödavaid juur- ja puuvilju. Isane ja emane liimuksolge http://www.med.sc.edu:85/parasitology/nematodes.htm 23. Kuidas naaskelsaba paljuneb? Kuidas satub inimese organismi? Naaskelsaba elab parasiidina inimese tagasooles. Õhtul väljub umbes 10 mm pikkune emasloom päraku kaudu ning muneb selle ümbrusesse mitukümmend tuhat muna. Munemisel eritab emasloom pärakupiirkonda eritist, mis tekitab sügelust. Kratsides jäävad munad sõrmede külge ning kui inimene käsi hoolikalt ei pese,
Toitumine Eranditult toitub kaladest. Kalapüügil on eeliseks saledam keha, mis annab ka võimalusi osavust nõudvateks tegudeks. Tihti peale saagi kinnipüüdmist ei saa kalakotkas kindel olla, kas see saak ka temale jääb, kuna tihti on merikotkas spetsialiseerunud kalakotkalt saaki ära võtma. Kalakotkas püüab oma saaki meetri sügavuselt ning mõnikord kaob sellejaoks ka üleni vee alla. Tihti võib minna toitu otsima ka 25km kauguselt. Suureks kiusatuseks on neile kalakasvandused, kus nad korjavad ära viletsad ja haiged kalad. Aegajalt juhtub ka terveid kalu sinna hulka. Enamasti sobivad neile 200-300g kalad. Kui kala kaal läheb üle 300g, siis kalakotkal on raske seda toitu kaugele kanda. Kalakotkas võib süüa konni ja hiiri ka, kui rändelt tagasi tulles on veel veekogud jääga suletud. Pesitsemine Saabuvad pesitsusaladele kevadel enne veekogude jääst vabanemist. Koheselt toimub vana
Igal isaslinnul on oma 2070 laulukatkest koosnev repertuaar. On üks kiiremaid lendajaidkuni 75 km/h. Peamine kuldnoka eluala on seotud kultuurmaastikega, vähem hõredate looduslike puistudega. Kuldnokk ei lähe kunagi elama tihedasse suuremasse metsa. Hiljem sügisepoole peale pesitsusperioodi lõppu kogunevad nii noor. kui ka vanalinnud ühistesse parvedesse. Sel ajal meelitavad sobivad ööbimispaigad linde kokku isegi 50 km kauguselt ning seal moodustuvad sageli kuldnokkadest hiigelparved. KeskEuroopas on niimoodi parve kogunenud isegi üle miljoni linnu. Hommikul lahkuvad kuldnokad ööbimiskohast mitte ühekorraga, aga nagu kokkulepitud järjekorra alusel kindla intervalliga. Pereelu. Suur osa kuldnokki pesitseb inimese poolt paigaldatud pesakastides, ülejäänud puutüvedes asuvates õõnsustes.Momendist, kui emaslind nõustub paarituma, algab ühine pesaehitus
evolutsiooni käigus tiibu kujunenudki. Putukate tagakeha koosneb 11 lülist, mis osaliselt on evolutsiooni käigus kadunud. Tagakehal asuvad suguelundid. Putukate jalad tagakehalülidel on taandarenenud. (Teder) Enamik putukaid läbib elutsükli jooksul moonde. Moone on organismide käigus toimuv põhjalik kuju ja eluviisi muutus. Putukatel on kahte sorti moonet: täismoone ehk holometaboolia ja vaegmoone ehk heminetaboolia. Täismoone puhul läbib putukas järgmised faasid: muna, vastne, nukk ja valmik. Vaegmoone puhul võivad osad etapid vahele jääda. (Vikipeedia2) Kiletiivalised Kiletiivalistel on kaks paari kilejaid lennutiibu, tagatiivad on väiksemad ning seotud esitiibadega konksukeste abil. Tiiva soonestus on hõre ning sooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Kiletiivaliste suised on haukamistüüpi või libamistüüpi. Libamistüübi puhul on alahuul ning alalõuad veninud pikaks ja moodustanud imikärsa
Sel ajal areneb munas vastne. Kui muna satub saastunud toiduga inimese soolde, väljub sellest vastne. Puurib veresoonde, koos verega läheb kopsu. Mõnda aega elab seal, toitub verest ja kopsukoest. Täiskasvanuna liigub kopsutorude kaudu neelu, siis söögitoru ja mao kaudu soolde. Sooles areneb temast uus solge. Satub inimese organismi, kui enne sööki ei pese inimene käsi ja toorelt söödavaid juur- ja puuvilju. Isane ja emane liimuksolge http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/8klass/loomad/kristelilehed/8-6-11-1.htm http://www.med.sc.edu:85/parasitology/nematodes.htm 23. Kuidas naaskelsaba paljuneb? Kuidas satub inimese organismi? Naaskelsaba elab parasiidina inimese tagasooles. Õhtul väljub umbes 10 mm pikkune emasloom päraku kaudu ning muneb selle ümbrusesse mitukümmend tuhat muna. Munemisel eritab emasloom pärakupiirkonda eritist, mis tekitab sügelust.
pikemad kui vähi keha), tema seljakilp on aga kare. Maitse poolest on need liigid nii sarnased, et maitsmiskatsetes pole suudetud vahet teha. Vähiliikide võrdlus Omadus Signaalvähk Jõevähk Vastupidavus vähikatkule Parem Puudub Kasvukiirus 23 suve 46 suve Paljunemisiga 23 suve 35 suve Juurdekasv kestumise Isane 10 mm Isane 5 mm kohta (10 cm pikkusel Emane 8 mm Emane 3 mm vähil) 10 cm isase kaal 40 g 33 g Kooriku kõvadus Kõvem kui jõevähil Pehmem kui signaalvähil Viljakus, marjatera 200 120 10 cm emase kohta Agressiivsus Jõevähist suurem Signaalvähist väiksem
Toitumine - Metssiga on omnivoor ehk kõigesööja, kuid enamasti sööb ta taimset toitu. Tänu äärmiselt heale haistmismeelele leiab metssiga suure osa oma toidust maad sonkides, toiduks on taimede juured, risoomid ja mugulad. Metssead võivad tekitada kahju põllumajadusele, rüüstades vilja- ja kartulipõlde. Määrava osa toidulauast moodustavad talvel ja sügisel tammetõrud. Loomsest toidust sööb ta meelsasti vihmausse, vastseid, tõuke, putukaid, roomajaid ja kahepaikseid, pisiimetajaid, loomaraipeid ning ka linnumune. Nälja korral võib esineda ka kannibalismi. Sigimine - Jooksuaeg algab novembris ja lõppeb jaanuaris. Sel perioodil liituvad ka kuldid karjaga. Sigimisperioodil võitlevad kuldid emaste pärast üsnagi veriselt ja vägivaldselt. Kuldid kasvatavad vigastuste tõsisuse vähendamiseks endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb konkureeriva kuldi kihvade eest. Tugevaim kult omandab õiguse
Kärp ( Mustela Erminea) Kehaehitus ja välimus Kärp on nirgiga sarnane, kuid suurem ja hästi eristatav musta sabaotsa poolest. Tüvepikkus kõigub 16 ja 38 cm vahel, sabapikkus on 6-12 cm, mass kuni 760 g (tavaliselt vähem). Tal on pikk vonklev keha ning tema karvkate suvel on ülalt poolt kastanpruun ja altpoolt kollakasvalge, kõrvade servad valged. Talvel on ta üleni või osaliselt valge(v.a must sabaots). Isane on emasest suurem. Sügisene karvavahetus algab kõhult, kust levib edasi külgedele ja seljale ning seejärel üle kogu keha, lõpuks pea. Kevadine karvavahetus algab peast, laieneb üle keha ja lõpuks kõhu. (Euroopa Imetajad, Eesti entsüklopeedia kirjastus). Leviala Selle looma leviala ulatub Püreneedest, Alpidest ja Iirimaast üle kogu Euroopa ning teda leidub ka Gröönimaal. Eestis esineb nii mandril kui ka saartel , kuid pole kuigi arvukas. Kärp eelistab metsatukki,
Väiksem energiakulu tähendab ka seda, et roomajad ei hinga nii kiires rütmis, kui linnud ja imetajad, mis aitab neil kukku hoida niiskust. Niiskust hoiab väga hästi ka nende soomuseline nahk. Sarvikrästik Saharas ja Araabia poolsaare kõrbetes elab huvitav roomaja, nimelt sarvikrästik. Ta on liivaga ühte värvi ja võib seega end hästi peita. Temale sellest ei aita. Ta käänab end S- kujuliseks ning roiete värinate abil kaevab end liiva sisse. Välja jäävad paistma vaid silmad ja ninasõõrmed. Nii, liiva alla maetuna, jääb ta ootama saaki, kes nahka pista. Selleks osutub tavaliselt mõni sisalik. Oma peidupaigast väljub roomaja alles öösel, liikudes edasi kaldvaksamisega (külg ees). Tema käitumine ja välimus on sarnane Põhja-Ameerika kõrbetes elava sarvik-lõgismao omaga. Kobra Kobra peab jahti öösel. Ta ajab oma kaela puhevile, enne kui hakkab enesekaitseks mürki sülitama.
Liimulksolkme areng 1. Kui solkme muna satub toiduga inimese soolde, väljub sellest vastne. Seejärel puurib ta enast kiiresti läbi sooleseina veresoonde. 2. Edasi kandub ta koos verega kopsu. Mõnda aega elab vastne kopsus, kus toitub verest ja kopsukoest. 3. Täiskasvanud vastne liigub kopsust neelu. Inimene neelab ta alla ja vastne jõuab läbi mao soolde. 4. Sooles areneb temast uus isas- või emasuss. Emasuss muneb munad, kuid need ei saa seal kohe areneda. 5. Soolest väljunud muna peab 2 nädakat õhu ja niiskuse käes viibima, kuni munas areneb vastne. Alles siis võib ta uut peremeest nakatada. 27. Lameussid Lameussid on kõik väga lameda kehaga, nende keha pikkus ulatub mõnest millimeetrist kuni 10 meetrini (paeluss). Enamik lameusse elavad parasiitidena teiste loomade sees. Keha on kaetud vastupidava kattega, mis kaitseb neid peremeesorganismi seedenõrede eest. Kõige
vajavad nad vähem toitu, mis on kõrbe oludes kasulik omadus. Väiksem energiakulu tähendab ka seda, et roomajad ei hinga nii kiires rütmis, kui linnud ja imetajad, mis aitab neil kukku hoida niiskust. Niiskust hoiab väga hästi ka nende soomuseline nahk. Sarvikrästik Saharas ja Araabia poolsaare kõrbetes elab huvitav roomaja, nimelt sarvikrästik. Ta on liivaga ühte värvi ja võib seega end hästi peita. Temale sellest ei aita. Ta käänab end S-kujuliseks ning roiete värinate abil kaevab end liiva sisse. Välja jäävad paistma vaid silmad ja ninasõõrmed. Nii, liiva alla maetuna, jääb ta ootama saaki, kes nahka pista. Selleks osutub tavaliselt mõni sisalik. Oma peidupaigast väljub roomaja alles öösel, liikudes edasi kaldvaksamisega (külg ees). Tema käitumine ja välimus on sarnane Põhja-Ameerika kõrbetes elava sarvik-lõgismao omaga. Kobra Kobra peab jahti öösel. Ta ajab oma kaela puhevile, enne kui hakkab enesekaitseks mürki sülitama
puulehti, paberiräbalaid jne. Sobiva pesa otsinguil võivad hakid oma pesadest välja tõrjuda ka nõrgemaid ja väiksemaid linde. Sama pesa võivad hakid kasutada aastaid järjest. Hakid on suhteliselt lärmakad linnud ning eriti kui neid palju koos on, kostab nende kisa kaugele. Üksiku haki häälitsuseks on hõlpsasti äratuntav, terav ja järsk "kjakk-kjakk". Hakid ei ole toidu suhtes eriti valivad, kuigi eelistavad loomset toitu - putukaid ja nende vastseid, pisinärilisi, linnumune- ja poegi, kuid söövad ka igasuguseid seemneid. Linnalinnuna maitsevad talle ka prügikastidest leitavad toidujäätmed. Hakk muneb 4...6 muna aprilli keskpaigaks ning haub neid 19...20 päeva. Hakipojad lendavad pesast välja umbes juuni keskel. Talveks enamik vanalinde ei lahku, vaid jääb paigale. Üksnes noored linnud rändavad talveks lõuna poole - Ida-Saksamaale, Poolasse ja Kaliningradi lähistele. Osa aga hulgub talvel ringi, lennates
Kalad Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks. Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7..
pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid suuri pesasid ei suuda tihti ladvast pehkinud puud üleval pidada ja nii hukkub igal aastal tormidega hulk poegi ja mune. Valge-toonekurg muneb 2-6 muna, haudumine kestab 30 päeva ning igas pesas kasvab üles keskmiselt 2-3 poega. Nii isas- kui emaslind hauvad mune ja tassivad poegadele toitu. Toonekurg kannab toitu pessa üksnes söögitorus (alla neelatult). Noka vahel kantakse ainult pesamaterjali. Ta sööb hiiri, mutte, putukaid, vihmausse, sisalikke ja madusid, vähem konnasid, kuid mutist suuremate loomade allakugistamisega tekib tal raskusi. Harvad pole juhused, kui toonekurg nõrga ja viletsa, tavaliselt viimasena
www.jahindusinfo.ee Eestis elavad kiskjalised Kärplased: Metsnugis ja kivinugis e kodunugis on enam-vähem ühesuurused, koheva sabaga kiskjalised. Teistest väikestest kärplastest on nad pisut suuremad -kõrgemate jalgadega ning kehavärvus varieerub pruunist hallini. Mets- ja kivinugisel saab vahet saab teha rinnalaigu kuju ja värvuse alusel. Metsnugisel on see reeglina kollakas kuni oranz ja aheneb allosas. Kivinugisel on rinnalaik valge või kollakasvalge ning see hargneb esijalgadel kaheks. Metsnugis (Martes martes) www.jahindusinfo.ee Eelistavad erinevaid elupaiku: metsnugis, nagu nimigi ütleb, on rohkem seotud metsadega ning kivinugis kultuurmaastikega. Kuna metsnugise tallapäkad on karvased, on kerge teha vahet mets-ja kivinugise jälgedel (kivinugise tallapäkad on paljad: lumme jäävad ,,tavali
Peajalgsete kehas on tindinääre. Tindinääre paikneb soole tagaosa lähedal ja on sellega ühenduses. Vajaduse korral paiskavad nad välja portsu tinti, mis muudab vee sogaseks ja võimaldab vaenlase eest põgeneda või saaki jahtida. Peajalgsed muudavad oma värvuse keskkonnale vastavaks. Paljud neist helendavad. Peajalgsed sooritavad rändeid. Peajalgsed on lahksugulised loomad, kelle areng on otsene. Isasloom asetab oma kombita abil seemnerakud emaslooma mantliõõnde. Kui emasloom muneb, toimub ka munarakkude viljastamine. Peajalgsed asetavad munad merepõhjale ning valvavad neid. Pärast järglaste koorumist nad surevad. Peajalgsed liiguvad raketi põhimõttel. Liikumise alustamiseks imeb loom mantlihõlma abil vee mantliõõnde ning suleb selle siis mantli hõlmal olevate nn. "nööbikestega". Järgnevalt suruvad mantli lihased vee jõuliselt läbi pea alumisel küljel paikneva lehtri ava välja. Väljapaiskuv veejuga lükkab looma edasi tagumine ots ees.
ROHEKÄRNKONN elab oaasides,kus leidub pidevalt vett, kuhu nad saavad kudeda. Päeval poevad nad kivide alla varju, öösel ronivad aga välja,et tiikide ääres palmivõsas putukaid jahtida. MUSTKAEL KOBRA luurab IdaAafrika oaaside palmitihnikutes.Häirimise korral üritab ta tavaliselt pageda, kui taed aga rahule ei jäeta, tõstab keha esikolmandiku ning pritsib ohtlikku mürki ,tabades täpselt juba 2 m kauguselt.Silma sattunud mürk põhjustab kohutavat valu ning ohver võib pimedaks jääda, kui ta õigeaegset abi ei saa. Madu " tulistab" kahest mürgikanaliga hambast , mis paiknevad tema suu esiosas.See kobra sööb sisalikke,kärnkonni,teisi madusid,linde ja väikesi imetajaid. Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001
Sissejuhatus Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on loomaliik koerlaste (Canidae) sugukonna rebase (Vulpes) perekonnast, ta on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranzid. Eelistab elamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda ja tema urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks, millega on ka seotud mitmed muinasjutud. [1] Rebaseid on kümme liiki ja nende eluiga on 15 aastat[4] Välimus Rebase pikkus on ~110cm ja kaal ~5kg. Saba võib olla kuni 40cm.[2] Saba on rebasel kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks.[1]
6 Morsk Elukoht ja välimus: Morsk on loomtoiduline mereimetaja ja Arktika suurim loivaline.Morsad elavad Arktiliste merede rannikul,kus nad kogunevad suurtesse seltsingutesse. Morskadel on paks nahk ja naha all rasvakiht mis kaitseb neid külma eest.Kuigi maismaal tunduvad morsad kohmakad on nad head ujujad. Morsk võib kasvada väga suureks ning elada ka väga vanaks. Täiskasvanud isane morsk on peaaegu 4 meetrit pikk ning kaalub rohkem kui 1000 kilogrammi. Tema eluiga võib ulatuda 30 aastani.Morska on lihtne ära tunda tema suust välja ulatuva kahe suure hamba järgi. Neid kutsutakse silmahammasteks ehk kihvadeks. Kui meri külmub, hoiab morsk endale vaba vett, kas ringiratast ujudes või jääserva kihvadega murdes. Mõnikord kasutab ta augu tagumiseks ka oma pead. Morsk magab tavaliselt jääl või veest välja ulatuval kaljutükil, kuid ta on suuteline magama ka vees.
kätte. Toakärbes - Mantibulae+maxillae redutseerunud. Põhiline labium ja käsnakujuline labellum. Pistmissuised - putukatel, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on üla- ja alalõuad muutunud pisteharjasteks, mis asuvad ala- ja ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistab looma või taime pealmised koed, mis võimaldab putukal seejärel pumbata suhu koemahlu. Saamaaegselt juhib putukas mööda erilist süljetoru peremeeslooma oma sülge, mis näiteks sääskedel takistavad vere hüübimist. Sääsk - Kõik osad pikenenud: labium ümbritseb teisi; hypopharynx – sülg alla; labrum – veri ülesse. Imemissuiste ettekujutamiseks tasub mõelda liblikate toitumisele. Alalõuad pikenevad oluliselt ja moodustuvad imilondi (proboscis), samas ülalõuad kaovad sootuks. Alahuulest saab peamiselt keemilise meele elund. Sellise imilondi abil on võimeline toituma ka kõige
(tammed) ja jõgede äärsetel puudel (pajudel), aga samuti ka metsades vanades tammedes. (Looduskaitsevormid nagu rahvuspargid ja Natura 2000 alad Tsehhi, 2010) Käristaja (Psophus stridulus) Kuulub Tirtslaste(Acrididae) sugukonda, sihktiivaliste putukate seltsialamseltsi tirtsulised (Caelifera). Levinud mitmel pool Lõuna-ja Lääne-Eestis, on umbes kolme sentimeetri pikkune, üleni tumepruun (välja arvatud erepunased tagatiivad). Puhkeolekus pole tiibu näha ja putukas ei paista maapinnal üldse silma. Häirimise korral sööstab ta koha pealt üles ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos käristamisega vaenlasele (linnule) ilmselt ehmatavalt. Maandunud putukas kaob jälle 4 otsekohe silmist. Eelistab elupaikadena ümbrusest soojemaid ja tuulevaiksemaid poolavatud paiku loopealsetel ja nõmmedel. (Wikipedia, 2011) Nõmme-võrkliblikas (Melitaea cinxia)
optimaalseks on aga 0,5 m/s. Sellest hoolimata arvatakse, et hunt jääb haistmise poolest headele jahikoertele alla. Suletud maastikega piirkonnas mängib kuulmine haistmisest tõenäoliselt isegi olulisemat osa. Hundid liigutavad on kõrvi vastavalt tuleva heli suunas nagu lokaatorantenne. Hundi kõrv on võimeline eristama helisid sagedusega alates 100000 võnkest inimese 40000-50000 vastu. Hundid kuulevad üksteise ulgumist 6 kilomeetri tagant, inimene ainult paari kilomeetri kauguselt. Hunt on peamiselt ööloom. Nägemine etendab nende elus seega tähtsat osa ning seda kasutatakse igal võimalikul juhul, et kontrollida kuulmise või haistmise teel saadud infot. Silma eraldusvõime lubab neil eraldada detaile suurte kauguste tagant ning on märkimisväärne just pimedas. Eluviis Hundid on seltsivad, karjalise eluviisiga loomad. Kuulus ,,üksik hunt" on loom, kelle kari on
Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks. Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7..
meenutavad väikesi täiskasvanud karpe. Järvekarbi glohhidid (emast väljunud pisikesed karbid) nugivad mõned nädalad pärast emakarbist vabanemist kaladel, et pääseda nii jões ülesvoolu ning mitte sattuda merre. 37. Jõekarplaste (Unionidae) ja rändkarbi (Dreissena) võrdlus: eluviis, sigimine, levimine Jõekarplased: eluviis: elavad põhja kinnitunult, kolooniatena, filtreerivad vett. Sigimine: isaskarp heidab oma sugurakud vette, vastseid pole, väikesed karbid arenevad emasloomas ning pärast vabanemist nugivad teatud aja kaladel (lõpustes või uimes), seejärel ühinevad vanemate karpide kolooniatega (sinna meelitavad neid feromoonid). Rändkarp: Eluviis: elavad kolooniatena, tahkele substraadile kinnitunult (suvalised vees olevad objektid, k.a. üksteise kojad ning teiste, suuremate karpide kojad). Väga võimsad filtreerijad. Viljastamine toimub vees, tekib trohhofoor, kes elab vabalt,
KAKUD Kakkusid on kokku 133 liiki, enam kui 20 neist on ohustatuna võetud Maailma Punasesse Raamatusse. Pärast päikeseloojangut lõpetab enamik linnuliike toiduotsingud ja vaatab endale turvalise ööbimispaiga. Kakkude kohta see ei kehti, sest väga paljud neist lendavad jahile just hämariku saabudes. Jahti peavad nad pimedas, sest nad näevad öösel paremini kui päeval. Need varjuna liikuvad kütid avastavad saagi tänu oma suurepärasele nägemisele ja kuulmisele. Kui saaklooma asupaik on kind
Usuti, et välk külvab seeni. 2. Loomariik Imetajad 1.Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) 38 Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema selja karvad on oranzid. Eestis eelistab ta elupaigana metsatukkasid. Rebane toitub peamiselt närilistest. Ta on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebasest on aretatud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks. Rebane on tähtis karusloom, keda kasvatatakse farmides rohkem kui ühtki teist tavaliselt metsikut karuslooma. Rebast ka kütitakse karusnaha pärast.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
