RAHAPESU, MIS SEE ON JA KUIDAS SEDA REAALSELT TEOSTATAKSE. VÕIMALUSED SELLE TAKISTAMISEKS. (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI TALLINNA KOLLEDŽ
Rahvusvahelised investeeringud
RAHAPESU , MIS SEE ON JA KUIDAS SEDA REAALSELT TEOSTATAKSE. VÕIMALUSED SELLE TAKISTAMISEKS.
Uurimustöö
Õppejõud:
Tallinn 2016

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1.RAHAPESU OLEMUS 4
2.RAHAPESU REAALNE TOIMIMINE 6
3.RAHAPESU TAKISTAMISE JÄRELEVALVEORGANID 8
KOKKUVÕTE 11
KASUTATUD KIRJANDUS 13

SISSEJUHATUS

Käesolevas uurimustöös käsitlen teemat rahapesu, kuidas see reaalselt toimib ja kuidas tõkestatakse. Üritan anda ülevaate rahapesust rahvusvahelisel tasandil. Ühtlasi on ka uurimustöö eesmärgiks saada uusi teadmisi ning neid edasi anda, olla kursis erinevate rahapesu eripäradega. Töö olen jaganud teemade kaupa peatükkideks, selgitades esimeses peatükis rahapesu olemust, teises peatükis selle kasutusvorme ja kolmandas takistusviise.
Rahapesul on nii otsene kui kaudne ja ka rahaline mõju ettevõtlusele, riigi majandusele ja poliitikale (maksudest saamata jäänud tulu, riikidevahelised suhted ja välispoliitika , korruptsioon , seadusandlus ) ning kuritegevusele (sh terrorismi rahastamine, massihävitusrelvade levik jmt). Maailmas toimuva globaliseerumise ning elektrooniliste seadmete arengu tõttu on rahapesu võimeline saavutama mastaapsemaid mõõtmeid. Mida rohkem arenevad tehnilised vahendid, seda rohkem arenevad rahapesu skeemid . Erinevate osapoolte kaasatuse või keerukate skeemide tõttu on küllaltki raske hinnata rahapesu mõju ulatust ja majanduslikku kahju ning selle avastamine raske.
Uurimistöö temaatikana käsitlen rahapesu kui piirideüleselt toimuvat kuritegu ning sellest kasusaaja asukohamaaks ei pruugi olla rahapesu toimumise riik. Samuti tugineb rahapesu tõkestamine tugevalt rahvusvahelistele standarditele ja korraldustele ning ka kontrollile . Töö viimases osas annan võimalikult hea ülevaate sellest, mis seisu on tänaseks päevaks jõutud nii rahapesu kui selle tõkestamisega.

RAHAPESU OLEMUS

Rahapesu on mittelegaalsel teel omandatud rahaliste vahendite või vara muutmine legaalseks rahaks või siis vahenditeks. Tavaliselt on selline ebaseaduslike tulude rahapesu seotud kuritegudega, mis toovad sisse märkimisväärselt suurt tulu, nagu näiteks narkokaubandus, väljapressimine, prostitutsioon ja inimkaubandus . Lisaks seostatakse rahapesu skeemidega tihtipeale kuritegusid , nagu pettus, siseringitehingud ja maksudest kõrvalehoidumine. Viimasel ajal on suurt tähelepanu pühendatud ka terroristlike ühenduste ebaseaduslike tulude pesemise tõkestamisele pankade ja muude institutsioonide kaudu.
Rahapesu protsess mõjutab rahanõudlust, intressimäära ja valuutakurssi, põhjustades inflatsiooni. Lisaks rahvusliku majanduse mõjule, rahapesu ja sellega seonduv võivad tekitada korruptsiooni, laiendada ebaühtlast rikkuse jagunemist ühiskonnas ja põhjustada sõdu, mis kõik omakorda kahjustab rahvusvahelist mainet. Samal ajal on suurenenud finantssüsteemide ühtlustamine ja raha vaba liikumise tõkked vähenenud , mis on muutnud omakorda lihtsamaks kuritegelikust tegevusest saadud raha pesemise ning teinud keerukamaks selle jälgimise mitmetes piiritagustes riikides.
Rahapesul kui majanduskuriteol on kaks dimensiooni : rahvuslik ja rahvusvaheline dimensioon. Näiteks rahvuslik rahapesu on konkreetse riigi seadustevastane või riigikeskne kuritegu. Rahvusvahelise dimensiooni näitel kuriteod, mis kaasavad välismaiseid elemente (inimesi, ettevõtteid, pankasid). Tänasel päeval on majanduskuriteod muutumas rahvusvahelisemaks. Enamikus maksupettuste, salakaubaveo ja narkokaubanduse juhtumites ning ebaseaduslikes eksport - import toimingutes on välja kujunenud partnerlus. Alkoholi ja tubakatoodete salakaubaveos, uimastite ja relvade kaubanduses osalevad ärimehed on jagunenud üle kogu maailma.

RAHAPESU REAALNE TOIMIMINE

Rahapesu protsess koosneb kolmest etapist.
1. Raha paigutamine . Rahapesijad viivad „räpase“ raha seaduslikku finantsinstitutsiooni, näiteks sularaha sissemaksena panka. See on kõige riskantsem etapp rahapesust, kuna suured rahasummad on kahtlased ja finantsinstitutsioonid peavad kõrge väärtusega ülekannetest teada andma.
2. Stratifikatsioon ehk kihitamine. Järgmine samm sisaldab endas raha edasi saatmist läbi mitmete ülekannete, samal ajal muutes raha oleku teisele kujule , et seda oleks keeruline jälgida. See võib sisaldada mitmeid pangast panka ülekandeid, ülekandeid erinevatele kontodele erineva nime alt ja erinevatesse riikidesse. See sisaldab ka sularaha sissemakseid ja välja võtmisi, et pidevalt muuta arvetel oleva summa suurust; valuutavääringu muutmist ja kõrge väärtusega esemete (näiteks jahid, majad, autod) ostmist selleks, et anda rahale teine kuju. See on kõige keerulisem etapp igas rahapesu skeemis. Eesmärgiks on muuta ebaseaduslikult saadud raha jälitamine nii keeruliseks kui võimalik.
3. Lõimimine ehk integreerimine . Selles etapis siseneb raha uuesti tavamajandusse nähes välja kui seaduslik raha, mis on saadud seaduslike ülekannete kaudu. See võib sisaldada pangaülekannet kohalikule ettevõttele, millesse rahapesija „investeerib“, saades osa kasumist; eelmise etapi ajal jahtlaeva või kõrge väärtusega maja müümist ettevõtte poolt, mille omanikuks on rahapesija. Rahapesija saab kriminaalsel teel saadud raha ilma vahele jäämata kasutada. Kui eelmistest etappidest puudub igasugune dokumentatsioon , on rahapesijat selles etapis ääretult keeruline püüda. Mitmed erinevad allikad toovad välja selle, et kuigi rahapesuks kasutatakse erinevaid kanaleid ja vahendeid, mis iga juhtumi puhul on erinevalt kombineeritud , siis kõik rahapesu 17 skeemid on ülesehitatud eelpool nimetatud kolmeosalisele protsessile.
Järgnevalt toon välja, milliseid viise ja vahendeid rahapesuks kasutatakse. Kõige levinumat rahapesemise protsessi tuntakse smurfing nime all, mis tähendab illegaalsete varade paigutamist struktureeritult finantssüsteemi selliselt , et need jääksid alla kahtlase tehingu piirmäära. Teised laialt levinud rahapesu vormid on piiriülene valuuta salakaubavedu ning vähereguleeritud kasiinodesse raha paigutamine. Raha pestakse pidevalt ka maaklerfirmade, juveeliäride, automüüjate ja kindlustusfirmade vahendusel. Peale rahapesu kasutatakse vara tavaliselt selleks, et nendega tulevikus kuritegelikke tegevusi rahastada või ostetakse kinnisvara, luksuskaupu ja seaduslikke ärisid.
Rahvusvahelist rahapesu süsteemi vaadeldes on kriminaalse tegevuse tüübist olenemata tulemuseks see, et „räpane“ raha liigub mööda kindlaid geograafilisi ja institutsioonilisi kanaleid. Ilmselgelt on finantsmaailmas selliseid piirkondi, kus saab suuri rahalisi tehinguid teostada selliselt, et neid ei ole kuidagi võimalik kontrollida. Kurjategijad pöörduvad enamasti pankadesse , mis asuvad nn maksuparadiisides. Kuigi kommerts- ja finantsasutused igal pool maailmas kaitsevad teatud määral oma klientide andmeid, siis ametlikuks juurdluseks nad jagavad informatsiooni. Samas on riike, mis oma seadustele tuginedes ei võimalda kliente uurida. Viimaste aastate suurimad finantsskandaalid on just selliste piirkondadega seotud, kuna kriminaalid kasutavad maksuparadiise ja offshore-piirkondasid rahapesuks ning finantsinstitutsioonid ja ettevõtted asutavad maksudelt kokku hoidmiseks maksuparadiisidesse oma peakontoreid. Finantsparadiis ei pruugi olla ainult nn maksuparadiis, vaid ka nn pangaparadiis, st riigid, kus ollakse rohkem huvitatud pangasaladuse hoidmisest kui maksude vähendamisest. Ideaalsele finantsparadiisile omased tunnused on:
• seadusandlusega on pangasaladuse mittehoidmine väga rangelt karistatav;
• hästi väljaarendatud turismiatraktsioonid, mis võimaldaksid õigustada suuri sularaha vooge;
• ülemaailmse raha, enamasti USA dollari, kohaliku valuutana kasutamine;
• valitsus on väliste survete suhtes küllaltki hästi kaitstud.
Sellistesse piirkondadesse asutatud ettevõtted (offshore- pangad , kindlustusfirmad jne) võimaldavad raha „ümbertöötlemist“ kõikides rahapesu faasides – paigutamisel, kihitamisel ja lõimimisel. Paigutamise faasis kasutatakse selliseid meetodeid nagu füüsiliselt raha kohaleviimine, näiteks pagasis või vahendajaga; pangaülekanne; tšeki saatmine postiga või personaalselt. Seejärel paigutatud raha kihitatakse ning võetakse uuesti kasutusele st lõimitakse. Selles faasis kasutatakse järgmiseid meetodeid nagu: fiktiivsed laenud või investorid ; tasud ; tšekid ja ülekanded; füüsiliselt raha üle andmised.

RAHAPESU TAKISTAMISE JÄRELEVALVEORGANID

Rahvusvaheline rahapesu takistamise kontrollsüsteem koosneb kolmest mõõtmest: rahvuslik ja rahvusvaheline koostöö, tugev seadusandlus ja täideviivad organid ning tihe avaliku ja erasektori vaheline koostöö, et vähendada kulutusi ja suurendada eesmärkide saavutamise võimalusi. Põhimõtteliselt peaks olema kokkulepitud rahvusvaheline õigusraamistik, millest riigid lähtuvad oma vastavate seaduste ja standardite kujundamisel. Tugeva rahapesu tõkestamise režiimi loomine on nii riikide ja institutsioonide vaheliste kui sisemiste erimeelsuste, prioriteetide ja eesmärkide tõttu keeruliseks väljakutseks.
On loodud mitmeid olulisi rahapesu ja terrorismi tõkestamisega seotud organisatsioone ja võrgustikke, millest olulisimad rahvusvahelised organisatsioonid on: Council of Europe (MONEYVAL), Euroopa Komisjon , FATF (Financial Action Task Force ehk Rahapesuvastane töökond), IMF (International Monetary Fund), Intenational Criminal Police Organization (Interpol), Maailmapank (World Bank , IBRD/IDA), Ühendatud Rahvaste organisatsiooni juurde loodud IMoLIN (International Money Laundering Information Network ).
Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega tegelevad organisatsioonid teevad omavahel tihedat koostööd ning viimasel aastakümnel on vastu võetud mitmeid tõkestamist reguleerivaid õigusakte ja sanktsioone. 2002. aastal ÜRO konventsioon vastu rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise seaduse ning EL Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon on viimase kümne aasta jooksul võtnud vastu mitmeid rahapesu tõkestamise direktiive ja õigusakte.
Märgates ohtu pangandussüsteemile ja finantsinstitutsioonidele lõid G7 valitsuste juhid ja Euroopa Komisjoni president 1989. aasta Pariisi kogunemisel tööüksuse, mis koosnes G7 liikmesriikidest, Euroopa Komisjonist ja veel kaheksast riigist. Rahapesuvastasele töökonnale anti ülesandeks uurida rahapesu tehnikaid ja trende, saada ülevaade tehingutest, mis on juba toimunud rahvusvahelisel või riikide tasandil ning luua meetmed, mis tuleks rahapesu tõkestamiseks kasutusele võtta.
FATF andis välja 1990.aastal raporti , mis sisaldas 40 soovitust, pakkudes laialdast tegevusplaani rahapesu vastu võitlemiseks. Hiljem lisati FATFi tööülesannete hulka ka terrorismi rahastamise vastase võitluse meetmete väljatöötamine. 2004. aasta oktoobris andis FATF välja üheksa spetsiaalset soovitust, tugevdamaks kokkulepitud rahvusvahelisi standardeid ja kombineerides rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmeid (nn 40+9 Soovitused). 2012. veebruaris viis FATF läbi põhjaliku standardite läbivaatamise ja andis välja täiendatud soovituste nimekirja. Muudatuse eesmärgiks on tugevdada globaalset turvalisust ning kaitsta finantssüsteemide usaldusväärsust, andes valitsustele paremad vahendid finantskuritegude vastu võitlemiseks. Soovitusi laiendati selleks, et saaks paremini hakkama uute ohtudega nagu massihävitusrelvade rahastamise vohamine ning olla läbipaistvam ja karmim korruptsiooni teemas. 2012. aasta 20. aprilli ministrite ja FATF esindajate Washingtoni kohtumisel vastuvõetud uue mandaadiga kinnitati FATF rahvusvaheliste rahapesu ja terrorismi ning massihävitusrelvade kasvu finantseerimise tõkestamise standardite määrajana. Eesmärkide täitmiseks on FATFile aastateks 2012-2020 antud järgnevalt nimetatud ülesanded:
• identifitseerida ja analüüsida rahapesu, terrorismi rahastamist ning teisi ohtusid finantssüsteemi usaldusväärsusele, kontrollida rahvusvahelises finantssüsteemis rahapesu tõkestamiseks loodud vahendite ärakasutamise mõju ning toetada riskide hindamist nii kohalikul, piirkondlikul kui rahvusvahelisel tasandil;
• arendada ja täiustada rahvusvahelisi rahapesu- ja terrorismivastase võitluse standardeid (FATFi soovitused);
• hinnata ja jälgida FATFi liikmete tegevust läbi vastastikuse hindamisprotsessi ning järelmeetmete rakendamise , et selgitada välja tehnilise suutlikkuse tase, rahapesu ja terrorismi vastase võitlemise meetodite rakenduslikkus ning efektiivsus, vastastikuste hindamisprotsesside ja järelmeetmete hindamismetoodikate ja ühtsete protseduuride täiustamine;
• välja selgitada ja kaasata kõrge riskiga , mitte-koostööalteid võimualasid ja puudulike strateegiatega rahvusrežiime ning koordineerida tegevusi kaitsmaks rahvusvahelist finantssüsteemi nende poolt tulenevate ohtude eest;
• FATFi soovituste täiel määral ja efektiivse elluviimise edendamine kõikides riikides FATFi regionaalsete ühenduste ja rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu, kindlustada FATFi standarditest arusaamine ning vastastikuse hindamise ja järelmeetmete järjepidev rakendamine FATFi globaalse võrgustiku abil ning tugevdada regionaalsete ühenduse võimekust oma liikmesriikide hindamiseks ja jälgimiseks ;
• reageerida rahvusvahelise kogukonna poolt välja toodud finantssüsteemi usaldusväärsuse ohtudele vastavalt vajadusele, kaasates sealjuures Ühendatud Rahvaste organisatsiooni turvalisuse nõukogu, G20 liikmeid ja FATFi ning pakkudes vajalikku abi rahvusvaheliste oluliste kohustuste täideviimise hõlbustamiseks viisil, mis on vastavuses FATFi standarditega (nt rahapesu ja muude finantssüsteemi korruptsiooniga seotud väärkasutamise vastase töö jätkamine);
• ärisektori ja tsiviilisikute kaasamine ja konsulteerimine teemades, mis on seotud FATFi tööga üldises plaanis, sh regulaarne ärisektoriga konsulteerimine läbi konsultatiivsete foorumite;
• liikmetega kokkulepitud ja FATFi mandaadi piiresse jäävate tegevustega seotud igasuguste uute ülesannete ette võtmine, kuid ainult seal, kus neil on kindel lisaväärtus dubleerimata juba olemasolevaid tegevusi.
IMF on viimase 12 aasta jooksul aidanud kujundada rahapesu ja terrorismi tõkestamise poliitikat. Läbi on viidud finantssektori hindamisi, pakkudes tehnilist tuge finantssektorile ning peetud valvet liikmesriikide majandussüsteemide üle, olles eriti abiks riikide sobitumisel rahvusvaheliste rahapesu ja terrorismi tõkestamise standarditega ning on loodud arendavaid programme puudujääkide parandamiseks.
Lisaks on loodud ka vabatahtlikke tõkestamisega tegelevaid organisatsioone. Tundes vajadust oma võrgu väljaarendamiseks, kohtusid 1995. aastal rahapesu andmebüroode esindajad Arenbergis Brüsselis ja otsustasid luua mitteametliku grupi, kelle eesmärk on kaasa aidata rahvusvahelisele koostööle. Tänasel päeval Egmont grupina tuntud, kohtuvad rahapesu andmebürood regulaarselt, leidmaks võimalusi teabevahetuseks, koolitusteks ja kogemuste vahetamiseks.
Peale OECD , ÜRO, FATFi ja ELi on ka pangandusorganisatsioonid olnud seadusandluse väljatöötamise juures. Üheks selliseks on BCBS (Basel Committe of Banking Supervision), standardeid sätestav organisatsioon , kuhu kuuluvad pankade juhatuste liikmed ja keskpangad. Teiseks on IOSCO (International Organization of Securities Commissions) organisatsioon, mis ühendab väärtpaberite regulatsioonidega tegelejaid.
Pangasaladuse poliitika oli FATFi ja ELi poolt nimetatud oluliseks probleemiks ja seda poliitikat peeti rahapesule kaasaaitavaks. Samas on see poliitika panganduse aluseks. 2000. aastal võttis Wolfsberg Group koos 12 suurima rahvusvahelise panga ja rahvusvahelise organisatsiooniga Transparency International initsiatiivi, mis viis vabatahtliku kommertspankadele rahvusvahelise rahapesu tõkestamise juhendi loomiseni. See juhend oli pankade reaktsiooniks taastada oma reputatsiooni mitmete otseste või kaudsete rahapesu kahtlustuste vastu.

KOKKUVÕTE

Kokkuvõttes teen järelduse, et rahapesul on märgatav mõju nii riikide majandusele kui ka ühiskonnale laiemalt. Samuti on kuriteod ja sellega koos ka rahapesu rahvusvaheliseks probleemiks. Rahapesu globaalsemad mõõtmed on andnud põhjust ja alust ka rahvusvaheliseks koostööks selle vastu võitlemises, eriti kuna rahapesust tulenevad kahjud on suurriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide huviorbiidis.
Rahapesu on piiriülene kuritegu, st et kasusaajad kasutavad skeeme , mis ei hõlma ainult seda riiki, kus asub illegaalse raha või vara omanik. Rahapesu tõkestamine on samuti korraldatud eelkõige rahvusvahelisel tasandil, st et soovitused ja direktiivid töötatakse välja rahvusvaheliste organisatsioonide poolt ning Euroopas tuleb riikidel täita Euroopa Liidu direktiive. Rahapesu tõkestamise järelevalve ning rahapesu tõkestamise normide täitmise kontroll toimub lisaks riiklikule ka rahvusvahelisel tasandil.
Sain teada, rahapesu on oma olemuselt varjatud kuritegu, siis on selle avastamine ja tuvastamine küllaltki keeruline. Rahapesule peab eelnema mingi eelkuritegu, et oleks tegemist ikkagi illegaalsel teel saadud rahaga , mida siis „pestakse“ legaalseks rahaks.Peamiste probleemidena tõkestamisel on see, et rahapesu varjatud olemuse tõttu puudub tegelik statistika, millele toetuda; samuti ei ole võimalik või ei soovi teatud piirkonnad või riigid ülemaailmsete rahapesu takistamise standarditega ühineda või täidavad norme nii, et nö „ paberil on kõik korras“.

KASUTATUD KIRJANDUS

Postimess. Majandus24: Rahapesu tänapäevased skeemid ja trendid. Kättesaadav:
http://majandus24.postimees.ee/1349260/rahapesu-tanapaevased-skeemid-ja-trendid , 13. jaanuar, 2016 .
Rahandusministeerium. Rahapesu tõkestamine: Rahvusvahelised rahapesuga võitlevad organisatsioonid. Kättesaadav:
http://www.fin.ee/77496/ , 13. jaanuar, 2016.
Rahandusministeerium. Lühikokkuvõte: Rahapesu ja terrorismi rahastamine – EL õigusaktide asjakohastamine. Kättesaadav:
http://ec.europa.eu/internal_market/company/docs/financial-crime/130205_citizens-summary_et.pdf , 13. jaanuar, 2016.
Kuku taskuhääling. Majandusruum-12-12. Kättesaadav:
http://podcast.kuku.ee/2015/12/12/majandusruum-2015-12-12/ , 13. jaanuar, 2016.