Mis on rahapesu ja miks selle vastu võideldakse (0)

Eesti infotehnoloogia kolledž
IT süsteemide arenduse õppekava
Tanel Pääro
Mis on rahapesu ja miks selle vastu võideldakse
essee
Juhendaja : Lembit Viilup
Tallinn 2013
Rahapesu on meie ümber eksisteerinud juba mõnda aega. Kõik ikka sellepärast, et legaliseerida kriminaalsel teel teenitud „musta“ raha. Kuid paljudel pole aimu, mida see protsess tegelikult endast kujutab ning seepärast heidan pilgu minevikku, vaatan olevikku ja annan ülevaate rahapesu olemusest.
Mõistet „rahapesu“ kasutasid esmakordselt USA Riigikassa agendid 1930. aastatel, kes püüdsid Itaalia päritolu Ameerika Ühendriikide New Yorgi organiseeritud kuritegevuse juhtfiguuri Al Capone'i kohta süütõendeid koguda. Al Capone’il omas sadu pesumajasid, mis tegid võimalikuks illegaalse alkoholimüügiga teenitud raha varjamise ametivõimude eest. Ta presenteeris kõikides pesumajade finantsaruannetes teenitud tulu kui ausat teenistust. Tänu sellele, et Al Capone kasutas vaid pesumaju „räpase“ raha „puhtaks pesemiseks“, saigi kogu tegevus endale nimetuseks rahapesu.
Rahapesu on lihtsam kui kunagi varem. Enamus riike, kus kehtib pangasaladus seadus, on ühendatud riikidega, kus on vastu võetud pangaaruandlus seadus. See konkreetne asjaolu teeb võimalikuks „räpase“ raha anonüümse paigutamise ühest riigist teisse. Niimoodi hägustatakse raha päritolu jälgi ning „must raha“ muutub raskesti jälitatavaks ehk nö „puhtaks“ rahaks. Ilma seda tegemata juhataks „räpase raha“ kasutamine ametivõimud kriminaalse tegevuseni ning kogu teenitud tulu konfiskeeritaks. Kui „räpane“ raha ükskord juba ametivõimude jaoks on muutunud raskesti tuvastatavaks, pole vaja pesijal enam muretseda. Ühest riigist teise paigutamine on vaid üks moodus paljudest, kuidas saab raha pesta.
Tüüpilised kriminaalid, kes harrastavad rahapesu, on narkokaubitsejad, korrumpeerunud poliitikud , riigiametnikud, gängsterid, terroristid ja petturid. Narkokaubitsejatel on suur vajadus headele rahapesusüsteemidele, kuna nad tegelevad eranditult ainult sularahas, mis aga põhjustab igasuguseid logistilisi probleeme. Suured kogused sularaha mitte ainult tõmba ametivõimude tähelepanu, vaid on ka väga rasked. Näiteks, 1 miljoni väärtuses kokaiini kaalub ligikaudu 20 kilogrammi, kusjuures üks miljon dollarit kaalub 116 kilogrammi.
Eelnevalt sai mainitud , kuidas rahapesu umbmääraselt käib, kuid nüüd ma soovin sukelduda veidi detailidesse. Rahapesul on üldjuhul 3 etappi : paigutus, kihistamine ja integratsioon. Paigutamise etapis rahapesija viib oma „räpase raha“ legitiimsesse finantsasutusse, tehakse pangahoius. See samm on rahapesus kõige riskantsem, sest suured summad sularaha äratavad suurt tähelepanu ning pangad on kohustatud ette kandma suurtest tehtavatest sissekannetest.
Teises etapis, kihtide loomises, toimub jälgede segamine . See hõlmab endas panga ülekannete tegemist, et muuta raha kuju ja teha see raskesti jälitatavaks. Kihtide loomine võib koosneda mitmest pangast panka ülekandest. Ülekanded enamasti toimuvad erinevate pangakontode, isikute ja riikide vahel. Samal ajal tehakse hoiuseid ja raha väljavõtteid, et toimuks pidev rahahulga muutmine pangakontodel. Samuti muudetakse raha kurssi ja ostetakse kõrge väärtusega esemeid (paate, autosid, maju, teemante). Raha hulgale otstarbe leidmine on kõige keerulisem osa rahapesusüsteemis.
Integratsiooni etapis lastakse legitiimsel kujul raha tavamajandusse ringlusesse. Etapp võib hõlmata lõplikku pangaülekannet kohalikule ettevõttele, kus rahapesija „investeerib“, et saada hiljem mingi osa kasumist. Samuti võidakse maha müüa kihistamise etapis ostetud vara. Või osta 10 miljoni väärtuses kaupa ettevõttelt, mille omanikuks on rahapesija ise. Selles kohas rahapesija saab raha kasutada ilma muretsemata ametivõimude pärast. Rahapesijat on raske vahele võtta, kui ta on jõudnud integratsiooni etapini ja puudub tõestav dokumentatsioon eelnevatest etappidest.
Rahapesemiseks on mitmeid meetodeid , millest ametivõimud teadlikud on. Kuid arvatakse, et sama palju on veel avastamata. Tutvustan siin populaarsemaid viise rahapesemiseks.

• Kolumbia peeso vahetus mustal turul. See süsteem tuli esmakordselt kasutusele 1990-ndatel aastatel. See keeruline ülesehitus toetub Kolumbia ärimeestele – tavaliselt rahvusvaheliste kaupade importijad – kes vajavad äriga tegelemiseks USA dollareid. Et vältida Kolumbia valitsuse maksudest rahavahetamisel peesodest dollariteks ja tariifidest, mis olid kehtestatud imporditud kaupadele, said need Kolumbia ärimehed minna mustale turule kui peeso vahendajatena, küsides väiksemat tasu rahavahetamisel. See on skeemi illegaalne osa. Rahapesu seisneb selles, et narkokaubitseja annab nn. mustad U.S. dollarid peeso vahendajale Kolumbias. Järgnevalt peeso vahendaja ostab, kasutades „musta“ narkoraha, Ameerika Ühendriikidest kaupu Kolumbia importijatele. Kui importijad saavad kätte ostetud kauba (ilma, et valitsus asjast midagi teaks ), müüakse sama kaup peesode eest maha Kolumbias ning makstakse tekkinud võlg saadud tuludest peeso vahendajatele tagasi. Järgmisena maksavad vahendajad samaväärse summa(miinus komisjonitasud) peesodes narkodiileritele. Ning nii alustavadki „räpased“ U.S. dollarid ringulust rahasüsteemis.
  
• Hoiuste struktureerimine. See meetod koosneb summa lõhkumistest, suurtest väiksemateks summadeks, kuna väiksemad summad tunduvad ametivõimudele vähem kahtlasemad. Raha kantakse ühele või mitmele pangakontole, kas mitme või ühe inimese poolt. Kui seda teeb vaid üks inimene, siis tuleb tal seda teha tükk tüki haaval pikema ajaperioodi jooksul, et mitte äratada võimude tähelepanu.
  
• Välismaa pangad. See on meetod, kus rahapesijad kannavad „musta“ raha läbi välismaa pangakontode riikidesse, kus kehtib pangasaladus seadus. Keeruline süsteem võib hõlmata sadu pangaülekandeid välismaa pankadele/pankadelt. Vastavalt Rahvusvahelisele Valuutafondi uuringule asuvad peamised pangad, kuhu kantakse „musta raha“ Panamas, Bahreinis, Kaimanisaartel, Hong Kongis, Bahamal, Antillidel ja Singapuris.
  
• Maa-alune/alternatiivne pangandus . Osades Aasia riikides on hästi väljakujunenud legaalsed alternatiiv -pangandussüsteemid, mis lubavad dokumentatsioonita hoiuseid, väljavõtteid ja ülekandeid. Need on, tihti iidsete juurtega, usalduse põhjal töötavad süsteemid, mis ei jäta mingisugust paberjälge ja kõike opereeritakse väljaspool valitsuse kontrolli.
  
• Riiulifirmad. Tegemist on siis võlts ettevõtetega, mis eksisteerivad vaid rahapesemise eesmärgil. Antud ettevõtted võtavad „musta raha“ sisse, väites, et see on firma poolt osutatud teenuste või kaupade eest. Aga tegelikult ei ole ostutatud teenuseid ega müüdud kaupa.
  
• Investeerimine õiguspärastesse ettevõtetesse. Rahapesijad vahel paigutavad oma „musta raha“ seaduspärastesse ettevõtetesse, et niimoodi oma raha „pesta“. Peamiselt valitakse hästi suured ettevõtted, mis igapäevaselt tegelevad hästi suurte rahasummadega. Näiteks maaklerfirmad või kasiinod . Tänu suurtele summadele on „musta“ raha sisse sulandamine imelihtne. Aga samuti kasutatakse ka väikseid rahasummasid nõudvaid ettevõtteid - autopesulad, baarid, striptiisiklubid jne. Antud juhul on tegemist küll „varifirmadega“, kes tegelikult pakuvad ka teenuseid või kaupu, kuid põhieesmärgiks on siiski „pesta“ raha. See konkreetne meetod töötab kahel viisil: rahapesija kombineerib ettevõtte puhta tulu oma „räpase“ rahaga - sel juhul ettevõte esitab tegelikkusest suuremaid tuluaruandeid, et kõik tunduks korrektne. Või pesija varjab oma musta raha ettevõtte pangakontodel, lootes, et ametivõimud ei võrdle pangakontodel olevaid summasid finantsaruannetes olevate summadega.
  

Enamus rahapesu skeeme hõlmavad erinevaid kombinatsioone eelnevalt mainitud rahapesumeetoditest. Avatud vahendite hulk „pesijatele“ teeb selle kriminaalse tegevuse peatamise väga raskeks ametivõimudele, kuid siiski suudetakse aeg-ajalt püüda kinni mõni pahalane .
Rahapesu vastu võitlevad lugematul hulgal organisatsioone. Näiteks, Eestis üldine vastutus seadusandliku tausta ja tegevuse eest on pandud rahandusministeeriumile. Aktiivselt tegutseb ka rahapesu andmebüroo, mis on politsei- ja piirivalveameti iseseisev struktuuriüksus. Rahapesu andmebüroo ülesandeks on koguda materjali kahtlaste tehingute kohta, ja edastada see rahapesu ja terrorismi rahastamist käsitleva kuriteo tunnuste ilmnemisel uurimisasutusele. Kurjategijate kindlakstegemisel ja karistamisel on aktiivselt tegevad ka prokuratuur, kaitsepolitsei , maksu- ja tolliamet ja Eesti kohtud. Kuna globaalsed finantssüsteemid mängivad suurt rolli kõrgetasemelistes rahapesuskeemides, on loodud rahvusvahelisi organisatsioone, mis võitleksid rahapesu probleemi vastu globaalselt. Näiteks, FATF(Financial Action Task Force on Money Laundering), mis tegeleb rahapesu vastaste strateegiate arendamisega. Samuti on ÜRO-l, Maailmapangal ja Rahvusvahelisel Valuutafondil moodustatud rahapesu vastased divisjonid.
Rahapesu vastu võideldakse sellepärast, et „musta raha“ vood kahjustavad rahandussektori stabiilsust ja on suureks ohuteguriks siseturule. „Räpase rahaga“ rahastatakse terrorismiga seotud rühmitusi ning nende tegevusi. Terrorism teatavasti on suureks valupunktiks ühiskonna alustaladele. Rahapesu vastu on võetud kasutusele erinevaid meetmed erinevate organisatsioone poolt, mis omakorda paneb kriminaalse kontingendi välja mõtlema uusi ning efektiivsemaid meetodeid. See asjaolu aga nõuab järgnevalt pidevat rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise alase seadusandluse täiendamist. Ilma seadust uuendamata pidevalt, võib juhtuda nii, et kurjategijatel õnnestub pääseda karistuseta. Kuna „must raha“ ja terrorism on üksteisega väga tihedalt seotud, siis on nende tegevuste vastu kehtestatud ka ühine seadus - Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus. USA oli esimene riik, kes selle vastu võttis. Eestis kehtestati see alles 25. novembril 1998. aastal. Hoolimata kehtestatud seadustest , võib rahapesu ikkagi kohata pea igas maailma riigis.
Lõpetuseks, rahapesu on riigile kahjulik, sest jäävad saamata erinvad maksud ning loovad vale pildi majanduslikust olukorras riigis. Rahapesu ja terrorism üldjuhul ei ole ühe riigi piirides toimuv kuritegevus, mistõttu tuleb rahvusvaheliselt võimudel koostööd teha. On tähtis, et riigid annaksid vastastikust abi, mis oleks kiire, konstruktiivne ja tulemuslik, seoses rahapesu ja terrorismi rahastamise juhtumite uurimisega. Seetõttu on ka Eestil kohustus teha omalt poolt kõik selleks, et rahvusvaheline koostöö järelevalve ja uurimisorganite vahel toimiks.
Kasutatud materjal
1. Steel , B. (2006). Money Laundering - A Brief History. Külastatud 29.11.2013, aadressil http://www.laundryman.u-net.com/page1_hist.html .
2. Layton, J. How Money Laundering Works . Külastatud 23.11.2013, aadressil http://money.howstuffworks.com/money-laundering1.ht m.
3. Mets, V. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisest. Külastatud 23.11.2013, aadressil http://www.fin.ee/eirahapesule .
4. Rahandusministeerium. Rahapesuga võitlevad organisatsioonid Eestis. Külastatud 23.11.2013, aadressil http://www.fin.ee/75134/ .